Tõnu Õnnepalu
„Valede kataloog. Inglise aed”
Eesti Keele Sihtasutus, 2017


Sissejuhatus „Valede kataloogi” rabab esmalt äärmise pretensioonikusega, kuid saab tegelikult hakkama üsna kavala käiguga: kui etableerunud kirjanik tunnistab kõik oma sõnateod ette– ja tagasiulatuvalt valeks, kas siis saab ehk midagi päriselt öelda? Sest tõekuulutajaid on palju, neid ei jaksa keegi enam kuulata, ja kui jaksakski, on tõejärgne künism ikkagi halvav. Aga Õnnepalu on üles leidnud tõe viimse varjupaiga: vale. Vale on ju õige lahe kest tõele: esiteks, valele ei heida keegi ette poolvalesust, „segatust tõega”, nagu tõele saab ette heita pooltõesust, „segatust valega”. Teiseks, vale sees saab tõde niisama, rahulikult olla, väljalugemiseks neile, kes soovivad. Kui väljalugejad liiga häirivalt innukaks muutuvad, võib neile targalt meelde tuletada, et see on ikkagi ju vale.

„Valede kataloog. Inglise aed” on selgelt üks mittefiktsionaalsemaid teoseid Õnnepalu loomingus. Aga jällegi, kõike valeks tunnistades saab autor enda käsutusse nii fiktsionaalse kirjutuse hüved (väljamõeldise pelgupaik) kui ka dokumentaalse kirjutuse hüved (ei pea midagi välja mõtlema). Sellisena on teos Õnnepalu andunud austajate seas kindlasti kõrgelt hinnatud, sest selles avaldatakse nii mõndagi varasemate teoste loomisloost, seotusest konkreetsete elusündmuste ja –tundmustega. See lubab kriitikul sõnadesse fikseerida ühe ammu ärganud kahtluse: on intuitsioonivastane käsitleda Õnnepalu loomingut eraldi teostena, sest see ei koosne mitte teostest, lõpetatud loomeaktidest, vaid ühest suurest kirjutamisest. Ikka samad teemad, võtted, sümbolid, tegelased (nii vähe, kui neid on), kohati tulevad isegi mõned fraasid ja kollokatsioonid tuttavad ette. Kõik, mis on selgelt ühele teosele omistatav, näiteks mõni tegelane, Joonatan („Hind”), Angelo („Piiririik”) või Liz Franz („Raadio”), on pigemini kujuks kristalliseerunud ekskursid suure Kirjutamise pinnal, mis, kui neilt mõni diferentseeriv tunnus eemaldada, sulanduvad kandvasse voolu tõrgeteta.

See peegeldub ka n-​ö tavalugejate retseptsioonist (sõbrad-​tuttavad, internetikommentaarid, blogid jne): Õnnepalult ei oodata mitte uut lugu, tegelasi, isegi mitte uusi mõtteid, vaid kirjutamist. Ükskõik millest! Et ainult kirjutaks. Ja – ei teagi nüüd, kas iroonilisel või hoopis kongeniaalsel kombel – just nõnda „Valede kataloog. Inglise aed” tehtud ongi. Päevikukirjutusena, mille eri osad seob kokku igapäevane kirjutamine ise. Päeva teema on ilmselt selgunud üsna vahetult, inspireerudes kas kirjaniku tähelepanekutest looduses, mõnest värskelt loetud raamatust või uudisest, mõtteseigast, juhtumusest. Tõsi, on ka n-​ö õnnepalulikke püsiteemasid, nagu Välismaa, Igatsus ära, Maa. Ja kuigi formaalselt on sellisele märksõnastik-​struktuurile ehitatud vaid „Valede kataloog”, kandub see sujuvalt üle „Inglise aeda”. Nende eraldamine kaheks osateoseks põhineb ennekõike kirjutuse ruumi muutusel: „Inglise aed” on kirjutatud Inglismaal aiatöö-eksiilis.[1]


*

„Valede kataloog. Inglise aed” süvendab muljet Õnnepalust kui müütiliselt kirjutama mõistetust (nagu Nipernaadi ja Ekke Moor olid käima mõistetud?). Kirjutamine on ainus, mis olemist kuidagi kergendab, aga täielikult ei päästa. Täielikku vabastamist oodatakse milleltki totaalselt, mitteinimlikult –sõjalt või katastroofilt (armastus– või usulunastusele enam ei panustata): „Kui ei saabu päästvat haigust ega sõda ja ma ei tapa ennast ära, tuleb edasi kirjutada.” (lk 180) Peatükke raamistavad väliselt kas piiblisalm või tähelepanek kirjutamispäeva ilmast, loodusest. Kuid see väline palsam pole eriti efektiivne, sest teksti intuitiivne kese, mille ümber kõik muu koondub, on sõja– ja katastroofiootus. Natuke ka hirm, aga peamiselt ootus. „See saab olla ainult globaalne katastroof. Me ei tea, mis. Võib-​olla põud ja üleujutused, külm ja nälg. Võib-​olla vulkaanipurse. Võib-​olla ikkagi tuumapommide plahvatused. Aga miskipärast mulle tundub, et see on midagi mitteinimlikku. Inimene lõpetab küll ise Inimese ajastu, aga mitte oma käega.” (lk 245)

Sõda ja katastroof pole Õnnepalul mõttearenduste lähtekohad, vaid reaktsiooniliste tundearenduste omad. Tunne pendeldab peamiselt vastikuse, jõuetuse ja totaalse lootusetustunde vahel. Sellisena kajab „Valede kataloog. Inglise aed” lehekülgedelt vastu poetiseeritud, müütilise väega Häving, dekadents. Raske otsustada, kas see tuleks individuaalse vananemise-​väsimise või hoopiski Zeitgeist’i arvele kirjutada, aga dekadents viib silmitsi ühe üsna jahmatava paradoksiga. Nimelt: kogu teksti vältel deklareerib Õnnepalu eemalejäämist ebameeldivast ajast, mille tunnistajaks ta on, ja üleüldse on ka varasema loomingu kandvaim noot võõraksjäämine ümbritsevast ajast, elust, teistest inimestest. Aga „Valede kataloog. Inglise aed” on minu lugemuse kohaselt kõige täpsemini kirja pannud midagi, mis peitub praegusaja kultuuris postapokalüptika ja neodekadentsi nime all ning mida justkui peaks kandma noorem põlvkond. Kas oleme tunnistajaks ultrakaasaegsele tekstile, sellisele, kus kirjutaja on pannud kirja „kogu tõe” (või siis kogu vale) iseendast – ja mõne aja pärast mõistame, et see oli ühtlasi kogu tõde sellest ajast? Kas niimoodi loeti 25 aastat tagasi „Piiririiki”?

Naastes moodsate märksõnade juurde, rivistub „Valede kataloog. Inglise aed” ajakujutuse alusel kenasti nüüdsete katastroofinarratiivide jadasse, milles õudus pole mitte lõplikkuses, vaid igikestvas olevikutundes, selles, et eksistents hävingu keskel ikkagi kestab: „Ma ootan sama himukalt lõppu, nagu ma kunagi ootasin alguseid. Ja samas ma tean sellegi ootamise tühisust. See tühisus, see tühjus on viimne kannatus.” (lk 52) Seesuguse postapokalüptilise tardumustunde on Tõnis Vilu luule kaudu hästi lahti kirjutanud Hasso Krull: „Maailma lõppu ei tule enam kunagi, ja seda pole kunagi olnud ka varem: me lihtsalt elame selle keskel, orkaani südames.”[2] Lõpuootust, viimsepäevaootust kannab inimese totaalsuseni jõudnud jõuetus.


*

Ja tõesti, väsimus tungib kõigest läbi. Õnnepalu teoste kirjanduslikku pinget ei hoia üleval mitte tegevustik, vaid see, kuidas jutustaja/​tegelane eri persona’sid mõttes läbi mängib, kas parodeerides või siiralt sisse elades. „Valede kataloogi” esimeses lõigus mängitakse mõne lausega läbi sõjameheks olemine: „.. jooksen tümp-​tümp, tääk õieli, vaenlasele vastu, torkan, aah! Surnud.” (lk 7) On huvitav, et just selliste maskide mõnelauselises näitamises on tihtilugu peidus tihendatud tegutsemisakt, liikumine, otsustav käitumine. Lisaks on rõhutatud emotsionaalsust ja eksklamatiivsust, mis aga pole omane kiirelt sumbuva erutuse järel maski langetavale kirjutajale. (Statistilise tõsikindluseta) tundub, et maskiproovimised on Õnnepalu tekstides aina lühenenud, kataloogis on iroonia ja lootusetus kohal vaat et enne maski näitamist, illusioon on purustatud veel enne, kui lugeja seda kas või natukenegi uskuma saab hakata. Nõnda sedastatakse: „Aga viimasel ajal ei taha fantaasiad ja unistused enam minu juurde tulla. Või kui tulevad, tunnen nad kaugelt ära, vanad igavad tuttavad.” (lk 141) ja „Võib-​olla on kogu mu elu lihtsalt tsükli lõpp. Proovin veel kord läbi kõik oma elud, oma mina võimalused, et saaks lõpuks magama, lõpmatusse.” (lk 167)[3]

Kui maskide teemal jätkata, siis üks hoiak, mis Õnnepalu kirjutustööd läbivalt saadab, on see, et tõeliselt saab näha vaid distantsilt vaadeldes. Kui elus täievereliselt osaleda, pole see võimalik, sest osalemise eelduseks on võtta roll, panna pähe mask. Sellest hoiakust tuleb aga probleem: soovimata ise maski kanda, distantseerub vaatleja teistest nii, et vaadeldavate maskilisus aina süveneb. Seda võiks kujutleda ka nii: mida kaugemal asub kirjutaja vaadeldavast maailmast, seda vähem suudab ta haarata vaatlusobjekti kompleksust. Uurimisobjekti jääb tähistama vaid üks pale, tõenäoliselt selline, mis on vaatlejale äratuntav ja sildistatav. Sama protsessi on (küll äraspidiselt) „Valede kataloogiski” kirjeldatud, kui soovitatakse oma perekonnast eemalduda nii vara kui võimalik: „Kui sa oleksid läinud, oleksid sa nende meeles saanud millekski ilusaks ja väärtuslikuks, muutumatuks. Kauniks mälestuseks, kadunud pojaks, keda alati on magus koju oodata.” (lk 19) Ühesõnaga, lubada neil asendada tegelik inimene sobiva kujutlusega temast ja mitte seda illusiooni kuidagi lõhkuda.

Hea näide tüübistamisest on peatükis „Heategevad daamid”: „Hommikul intervjueeriti raadios ühte üdini positiivset noort naist. Nagu nad on. Meie ajastu heategevad daamid. Nad tegutsevad kas kunsti alal või MTÜ-​des, nad kaitsevad loodust, lapsi, perekonda, usku, vähemusi, kõike, mis on kindlasti hea.” (lk 54) Heategevate daamide ajaloolise vastena on toodud 19. sajandi dames bienfaisantes. Need tüübid võnguvad kuskil stereo– ja arhetüübi vahel: neis on rohkem sügavust kui moodsal klišeel tugineval stereotüübil ja vähem üleajalist totaalsust kui arhetüübil. Selline tüübistamine teeb kahetsusväärselt lihtsaks inimese hukkamõistu talle omistatud persona ja selle külge haagitud väärtuspaketi alusel. Neis tüüpides, mida inimesed justkui esindavad, aga millega nad ju tegelikult ei võrdu, on kerge tuvastada silmakirjalikkust või eetilist viga. Inimese ühitamine persona’ga muudabki kirjutaja ümbritseva suhtes küüniliseks ja sulgeb ta endasse. Tõe huvides tuleb öelda, et heategevate daamide tegutsemine on Õnnepalu arvates siiski parem kui mittetegutsemine, kuigi iroonianoot ei lahustu ka selles andestuses. On veel tüübistunud „pärisinimesed”, suurtäheliselt märgitud Tädi ja Onu, Kuninganna. Ja mitte ainult: on ka Bussipeatus, on Pomm, Vanaisa, Tatarlased ja Barbarid. Nõnda aimub, et ehk oleks õigem neid tüüpe lugeda mitte sellena, kuidas kirjutaja vaatab maailma, vaid kuidas maailm vaatab kirjutajasse: milliseid printsiipe väline maailm sisemises äratab. Mittetüübistuvad ainult need inimesed, kes väga lähedal on: „Kataloogis/​Aias” on see kirjutaja keskkonnas võrdlemisi püsivalt figureeriv A., temast räägitakse väga vähe, aga ta on.


*

Väsimus ilmneb stilistiliselt õnnepalulike paradokside ja sümbolite maneerlikuks muutumises. Näiteid paradoksidest: „Sain temast aru, isegi kui ma millestki aru ei saanud.” (lk 50); „Miks on see lihtne õnn nii kättesaamatu? Isegi kui ta on nii kättesaadav.” (lk 83); „Varsti on kogu maailm nendega kaetud. Või siis pole.” (lk 102); „Aga sellest, mida inimesed teevad, ei maksa kunagi mõtet otsida. Pigem sellest, mida nad ei tee.” (lk 149). Näib, et teesi-​antiteesi konstruktsioon, mille abil varem tühistati levinud mõtteautomatisme (ja paiguti, tõsi, tehakse seda praegugi) ja värskendati mallmõtlemist, muutub „Kataloogis/​Aias” juba rutiinseks, etteaimatavaks vastupidi-​tegemiseks. Sellega kõrvu on tekstis palju sümbolipotentsiaalist raskeid märke, selliseid, mis on Õnnepalu varasemas loomingus juba kanda kinnitanud. Ometi tundub, et nüüd loobitakse neid üsna hooletult, et öelda: kõik, mis tähendab väga palju, ei tähenda sama hästi mitte midagi.

Leidub küll üks allusioon, mis tekstis eri kujul aina naaseb ja on tõepoolest kõnekas: viide Vargamäe Andresele. Kirjutaja pihib, et ta ei taha enam linna ega Euroopasse, sest seal ei sündinud oodatud pääsemist. Nii teeb ta siin ja seal maatööd, eriti kraavitööd: „Aga kraavid tahavad iga kevad jälle puhastamist. Üks kevad, üle-​eelmine, isegi kaevasin uusi. Kraavitöö on tore töö. Lootsin eile ka, et ehk kraavide puhastamine teeb rõõmsamaks.” (lk 28) Maale naasmine pole Õnnepalu jaoks looduslähedasema eluviisi lootusrikas rehabilitatsioon, ökoidüll, vaid lüüasaanu tagasipöördumine maa kohale küürutama. Tööd lõpetades selga enam „päris sirgu ei saa” (lk 129). Maatöö, kange turi ja igapäevane piiblilugemine, just nii nagu Andresel.


*

„Valede kataloogi. Inglise aeda” on raske lugeda (ja raske arvustada!), sest see on selgelt võrsunud isiklikust raskusest. Ehkki nüüdisaja kirjandusuurimine üritab agaralt tegeleda enam teksti kui autoriga, tuleb tunnistada, et viimaste aastate eesti ilukirjandus ei tee seda sugugi lihtsaks. Kui kõrvutada kõnealuse teosega Maarja Kangro „Klaaslast”, Tõnis Vilu „Kinki psühholoogile”, Neoon Musta „Ma tahan olla tema”, isegi Andris Feldmanise düstoopilist „Viimast tuhandet aastat”, teravneb tunne, et ilukirjandusse on kolinud miski, mis (sotsiaal)meedia kiirtähelepanu eest võitlevas aruteluruumis endale kohta ei leia. Kas on ilukirjandusest saanud viimne pelgupaik pikkadele, põhjalikele, nüanseeritud monoloogidele, kuhu lisaks mõtetele saab kirjutada ka tunnet ja kogemust?



[1] Sel põhjusel ei käsitle ma neid rangelt kahe eraldi teosena.
[2] Hasso Krull. „Tardumusse venitatud avaus: Tõnis Vilu utoopiline aeg” – Vikerkaar nr 9, 2016, lk 100108.
[3] Kas eri olemisvõimaluste läbikatsumise alla ei liigitu avaramalt võttes ka terviklike fiktsionaalsete karakterite olemasolu? Neid pole Õnnepalu proosas juba mõnda aega näha saanud. Siiski tuleb siinkohal aus olla ja tunnistada, et selle suundumuse küsimärgistab kirjaniku siirdumine näitekirjandusse, kus tegelastest loomulikult puudu pole.