Lauri Leet
„Kampeseur”
Vihmakass ja kakerdaja, 2017


Enne, kui Lauri Leedi luulekogu lugema hakkasin, ei teadnud ma midagi ei autorist ega kampeseurist, hapu– ja maguskirsipuu hübriidsordist. Võtsin raamatu kätte teatava kõhklusega, peljates nii eesolevaid lehekülgi kui iseenese rumalust. Õnneks juhatas luulekogu esimene luuletus oma õed-​vennad sisse, nii et kõhklused vähemalt veidi hajusid.

Kampeseur
kiirekasvuline
kergelt külmakartev
iseviljuv sort

põsed õhetamas
räägitakse vaikselt

luba ma hoian sind kogu elu
mis on elu muud

kui kirsipuud väljal[1]

Kuulsin end turtsatamas. Ilusad kujundid, mis on mulle ikka mokkamööda. „Mis on elu muud /​/​kui kirsipuud väljal” jäi kummitusena kajama. Äkki ongi viimasele lehele jõudes võimalik väita, et elu tõesti muud ei tähenda.

Lauri Leedi luulekogu on kiirekasvuline nagu kampeseur. Teoses on aimata lendava fantaasia fantastilist maiku, robustseid kujundeid ja julgeid sõnu: „Sõnad kui reovesi keldripõrandal /​pärast pane võti alumisse sahtlisse tagasi”. Nii kõlab täpselt teose keskpaika asetatud luuletus, mis on vaid üks näide sellest, kuidas autor ühest meeleolust teise liigub. Tundub, et ta teeb nii nagu „kummitus” mu peas – hõljuvalt, andes lugejale vabaduse sõnad just enda jaoks sobivasse konteksti panna, neid armastama hakata ning siis armastajapaarile kohase tüliga lahku minna, et sõnad ei tähendaks lõpuks enamat kui reovett keldripõrandal. Autor tundub selle luuletusega võtvat lugeja suhtes kaitsepositsiooni: ta eeldab, et juba loetud ja eesootavad read on mõne lugeja jaoks kui solk, mis ujutab silma eest peidetud kola.

Leet on ühendanud tagasihoidlikud kujundid ilmaruumi suurust väljendavate sõnadega. Näiteks „päike on süsiniku talletaja /​süsinik on päikese laps” annab mõista, et kõik koosneb üksteisest, ükskõik kui suured või väikesed me ka poleks – ilma aatomita pole tähte, ilma täheta aatomeid. Suure ja väikese ühendamise kõrval kirjeldab autor, kuidas tavapäraselt rahulikud mõtted võivad ühtäkki muutuda elufilosoofiaks. Seda näitlikustavad read „tagahoovis kiik /​liivakast [ — ] kaheaastase käed ei tõsta liiva vormidesse [ — ] linnupoegi pole /​[ — ] Jumal on nihilist ja ta kordab /​ei midagi /​tagahoovis Eestimaal”. Esmapilgul oleme justkui eksinud Eesti väikelinna tagahoovi, seejuures näib, nagu selle teksti puhul oleks tegemist hetkeseisakut lahkava olmeluulega. Järsku võtab luuletus aga mastaapse pöörde[2] ning kergelt möödalibisevast luuletusest on saanud emotsionaalne ja filosoofilist laadi näpuganäitamine. Jumalast räägitakse luulekogus ka mitmel pool mujal, kuid see on ainus kord, kus tema poole pöördutakse suurtähega. Seesugused kiired pöörded teevad lugemise huvitavaks ja äratavad „luuleunest”, mis „Kampeseuri” lugedes tekkida võib. Vesisesse suhu tekib justkui kirsimaik.

Autor kasutab mõnelgi juhul kohati liialt suuri sõnu, paljudest luuletustest nõrgub hirmu ja õudu. Seejuures on „Kampeseur” tervikuna aga pigem seisundiluule – kuigi paaris luuletuses on näha silmanähtavat tundepuhangut ja sõnalist paisu, arenevad tekstid lugudena minimaalselt. Kui teinekord kirjutatakse luules inimestest, argielust, tööst, suhetest metafooride kaudu ehk selleks, et tundeid, mitte elu ennast kirjeldada, siis Leet kujutab üksipulgi just neid teemasid. Tundub, et iga tolmukübe, putukas ja oks viitab millelegi suuremale – nii luulekogu kujundus kui ka selle sisu kulgeb mikroskoopilise maailma murede lahendamise tähe all.

raudsipelgas jookseb ühest
august sisse ja teisest välja
ühest tühjusest sisse ja
teisest välja

Esiotsa võib aru saada, et räägitakse sipelgast ja pajust. Samas jutustatakse ka otseselt inimelust (luuletuse lõpus on esmapilgul mittemidagiütlev rida „mehenaine on naisemees”). Teksti tükkideks võttes ilmneb, et see on hoopis tühjusest („ühest tühjusest sisse ja teisest välja”) – olekust, kus midagi meeletardumiseni otsitakse, aga ei leita, sest tühjusest ei piisa ning nii võib otsima jäädagi. Seega tekitab tekst ühest küljest küllaltki tühja ja kurva meeleolu, teisalt annab kurbus võimaluse mõelda mitmekihiliselt, nii et polegi võimalik ennast tühjana tunda. See teeb nii selle kui nii mõnegi teise „Kampeseuri” luuletuse võluvalt paradoksaalseks.

Nii mõnigi luuletus kannab endas maailmalõpumeeleolu, teisalt on näha, et lõpp toimub vaid ühe inimese, mitte kogu inimkonna jaoks: „pihustume laiali /​lahtume tilgaruumi /​katel kasutab kõik ära /​aurustab veed ja pihustab mandrid /​energia jäävus on illusioon /​/​seadus on: tõmbame paagid tühjaks /​põletame puud /​aurustame veed /​sisu on selles et elu keeb /​kui tardub külmume mürinal /​raginal põleb puu /​muutume suuremaks”. Kuigi tegu on üsna raskestijälgitava tekstiga, liigub mõte ikkagi libedalt kaasa. Ent … luuletus luuletuse järel tunnen, et mõtted jäävad õhku rippuma. Kui lugeda tekste rida rea järel, töötab mõte kaasa, kuid tundub, et alati lõppeb tekst enne kulminatsiooni ära. Ma tahaksin midagi veel. Midagi suurt ja südantlõhestavat, mingit tunnet. Näib, et autor ei julge oma tundeid lõpuni paberile laduda ja neile oma verega alla kirjutada.

Luulekogu on iseviljuv, täpselt nagu kampeseur teose esimese luuletuse kohaselt olema peab. Mainisin eespool, et „Kampeseur” tekitab kohati nn luuleund ehk selles puudub mõttetihedus ja tekstid on üsna lõdva lõimega. Luuletused tekitavad pigem hetkeemotsiooni, mis lehekeeramisega aga möödub, mitte ei pane juurdlema. Niisiis võib öelda, et ennekõike on tegemist staatilise teosega. Luule ei anna pidet, miskit, mida mulda istutada, vaid pigem kukub ja pudeneb mulda. Kukkunud sõnadest tekib järgmine sõna, kuni moodustub terve allee mõtetest, mida keegi pole istutanud. Iseviljumist ilmestavad hästi näiteks read „mitu puud on mets?” ning „üksik noot ei ole sümfoonia”. Luulevormis on keeruline „olla või mitte olla” stiilis küsimusi ja väiteid klišeevabalt sõnastada, samas on Leet sellega hästi hakkama saanud. Nii leiavad ka mõtlikuma luule austajad teosest tuge.

Lisaks keemiale, füüsikale ja kaosele kohtab ka ennastohverdavat armastust. Nii mõneski luuletuses on näha kirjutaja soovi saada kõigile kõigeks, leida poolehoidu, armastust, anda endast, et armastust vastu saada: „Prügikast ajab üle ääre /​kõrvale maha panna ei saa /​/​tule sealt ära mu ökohaldjas /​tohib ma põletan mahlapakid /​/​kirbe ja kahtlane soojus /​vähemalt täna me vahele jääb”. See tekst on tulvil ennastohverdavat andmist – justkui loodetakse, et mõistmise kaudu leitakse tee südamesse. Mõni lehekülg edasi võib lugeda ridu: „istuda prohveti kõrvale /​suruda keisri kätt /​astuda tema varjule /​tõmmata koos havanna sigarit /​rääkida tühjast-​tähjast”, mis annab samuti märku soovist lihtsalt olla teisega. Lihtsalt olla – ise ja aktsepteeritud. Minu jaoks on see üks ilusamaid armastusluule vorme. On näha, et autor otsib viise, kuidas anda armastust edasi nii, et seda on näha, ja olla armastatud nii, et ta ise seda tunneb. Kuivõrd luulekogu iseloomustab ka üldiselt murenemine ja kurbus, kirjutatakse armastusestki enamjaolt kurval toonil, justkui hoolimata suurest tahtmisest jääks see andmata ja tundmata. „Sinu nahka päike /​ei põleta /​sina lihvid valusad nurgad. /​/​mina olen vaid harali mustsõstrapõõsas /​kidurat keha pakkus saatus”. Ühes teises luuletuses kõlab tõsiasi „masendavas mullas seemned ei idane”. Autor teeb kokkuvõtteid – kui aluspõhi armastuseks on halb, siis vilju ei ole – vähemasti mitte kirsipunaseid.

On hea näha, et Lauri Leet pole lugejat alahinnanud. Luuletused on küll kergesti jälgitavad, aga ometi mitte seetõttu, et need oleksid lihtlabase rütmi või sisuga – tegu on kurva ja spetsiifilise luulega, sordiga, mida igaüks ei tunne. Tekstid kannavad kobarais küpseid vilju ja ootavad, et neid nopitaks. Kui paljud end selle puu alt aga leiavad, on iseküsimus.




[1] „Kampeseuris” ei ole leheküljenumbreid märgitud.
[2] Teatavale mastaapsusele viitab sõna nihil kasutamine.