Juhan Hellerma
„Tühjusse, kaugusse”
Tuum, 2016


„Ent mis ütles sulle kord Zarathustra? Et luuletajad valetavad liiga palju? – Aga ka Zarathustra on luuletaja.”[1] Nende kolme lausega kirjeldab Nietzsche üsna tabavalt poeesia ja filosoofia keerulist suhet: ühelt poolt on see tunnetest toituv loomeimpulss, teiselt poolt aga külmal loogikal põhinev mõttetöö, mis siiski ei saa esimeseta hakkama. Zarathustra tõdeb (ehkki teatud sarkasmiga), et ilmas on liiga palju asju, millele saavad mõelda üksnes luuletajad. Filosoof Juhan Hellerma näib tema tähelepanekut arvesse võtvat.

„Kirjutamine on minemine oma isetoimivasse sügavikku, sinna pindade ja kihtide alla, .. kus kõik võtab pidevalt kuju, on saamises.” (lk 46) Nõnda kirjeldab luuletaja oma loomismeetodit. Aga … kas Hellerma debüütkogu tekste saab üldse n-​ö traditsioonilises mõttes luuleks pidada? „Tühjusse, kaugusse” lehekülgedelt ei leia ühtegi riimi. Puudub ka igasugune rütm ja isegi enter–nuppu pole kasutatud. Eristuvad selged kirjavahemärkide ja suurte algustähtedega laused, mis justkui viitavad, et tegemist on proosaga. Endasse suunatud pilk ning tung seni avastamata olemise väljade poole asetavad teose aga luule valda. Autor püüab luule kaudu aimata teist maailma, saada lahti pealiskaudsusest ja puudutada identiteetide taga peituvat tõelist „mina”.

Luulekogu muudab ühtseks endasse suunatud pilk, aga mitmekesiseks teevad selle vormilised eripärad. Nendest tulenevalt saaks jaotada tekste kolme kategooriasse. Esimene osa on pigem staatiline: linnamiljööst rebitakse välja mõni objekt, mulje või žest, millest saab edasise mõttelennu katalüsaator. Näiteks miniatuur „Reis Kölni kestis seitse tundi” (lk 13) keerleb ühe konkreetse ehitise, Kölni katedraali ümber. Katedraalist kui sellisest saame teada ometi üksnes seda, et see asub bussijaama kõrval – tekstis on esil autori muljed ja mõtisklused. Kiriku ajaloo ja selle tähenduse üle arutlemise kaudu jõutakse lõpuks abstraktse, ent paljuütleva mõtteni: „Kölni katedraalis oli ka tunda, et ta seisab otsapidi selle sees, mis ei lase tal kunagi vananeda, muutuda üksnes muuseumiesemeks, vaatamisväärsuseks. Tema juured on sügavamal, tornid kõrgemal.” (lk 14)

Seesugune kulg iseloomustab peaaegu kõiki kogumiku tekste. Hellerma alustab lakooniliselt, kirjeldab ilustamata seda, mida näeb, liikudes seejärel mõtliku abstraktsuse juurde. Luulekogu teises osas muutub see tendents veelgi selgemaks. Linnas toimuvatele ja Jan Kausi loomingut meenutavatele seikadele, milles lakooniliselt kirjeldatud sündmus või koguni üksik žest juhatab mõistatusliku ideeni, järgnevad looduskirjeldused, impressionistlik maailmanägemus ning senisest veelgi sügavam immanentsus. Staatiliste objektide asemele sugeneb rohkem liikumist, kuid konkreetsed ja muljerohked kaadrid jäävad alles viimase osani, kus tähelepanu püütakse juba ülevate hüüatustega.

Luuletuste teemad jäävad enam-​vähem kogu teose vältel samaks. Nimelt huvitab Hellermat alguse ja lõpu mõistatus. „Aga juba selle alguse enda sees on omad väikesed lõpud, mis annavad tunnistust, et algus ise on alati üksnes millegi algus ning et sellel miskil on paratamatult lõpp,” kirjutab ta kogumiku esimeses tekstis (lk 7). Luuletajat meelitab katkematu alguste ja lõppude kooslus, mis moodustab midagi kestvat ja olevat: „Elu on nagu ulatusteta punkt, millest moodustub joon … [ — ] Ja ükskõik, kuidas me seda joont ka ei vaataks, millisest ruumipunktist me teda ka ei uuriks, on seal miski, nimelt need väikesed, olematud punktikesed, mis elavad oma elu ega hooli suurest joonest.” (lk 7) Hellerma analüüsib võimalust tervikut lõpmatult jagada. Jagamise tulemusel saadud eimiskile lähenev osake ei ole aga pelgalt matemaatiline mõttemäng. Sellisele osakesele omistab ta olemuslikku tähendust, nende koosluse paradoksis aimab ta jumalikku vastust eksistentsi küsimustele, aga just nimelt aimab – ta ei proovi neid kuidagi süsteemselt lahti mõtestada, küll aga igatseb Hellerma meeli ja mõistust ületavat arusaamist.

Teine läbiv teema, autentsuseotsingud, on tihedalt põimitud aimusega ülevast kogemusest. „Mis see on, mis jääb, kui loobud kõigest, mis sind saadab ..” küsib endalt autor (lk 61). Ta otsib essentsita „mina”, soovib sukelduda iseenda tühjusesse, mis kätkeb tohutut vabadust. Tihtipeale algavad Hellerma olemuslikud otsingud loodusest ja viivad lõpuks loodusesse tagasi. Mets on kirjaniku jaoks inimeste sekeldustest üle olev maagiline tasand. Valdur Mikita mõttekäiku järgides näeb ta metsas lunastavat jõudu, autentsuse kehastust: „Seega on metsas inimesel võimalus oma piiridemaailmast välja astuda. Sinna vabaduse ja valguse ruumi.” (lk 35) Mitmes luuletuses kordub motiiv looduse võidust inimliku pealiskaudsuse üle: malbed sõnad pudenevad tuhaks, imbuvad maa sisse, sulanduvad kehaga. Maa puhastumisest tuleb aga jällegi midagi uut, värsket ja puhast.

Selle kõige taustal eristub aga armastus, sest seda on muude teemade kõrval käsitletud vaid põgusalt. „Liinas” käsitletakse naiselikku võlu, selle võimet kiindumust tekitada ja inimesi aastakümneteks siduda. Kiindumus on üle ajast ning asjaoludest: armunud keskealine mees näeb Liinas ikka sama armsat tüdrukut, keda ta kunagi teatrisse kutsus. Luuletuses „Ma olen unistanud” (lk 65) jääb adressaat aga ebaselgeks – see võib olla jutustaja armastatu, kuid sama hästi ka mingi abstraktne kontseptsioon või kogemus, miski, mille embamine vabastab pealiskaudsest essentsist, avab tee puhta olemise juurde. Ka luuletuse „Õues tuul” (lk 66) eufemistlikust erootikast paistab välja kahe inimese ühinemise autentsus. Päris omaette nähtuseks muutub armastus üksnes viimases tekstis, kus seda sõna ka esimest korda mainitakse. Siin eristub see teistest kogumikus käsitletud teemadest: armastus on omaette subjekt, mis „annab tunnistust ja jõudu” (lk 71).

Armastuse ebamäärane iseloomustus jätab palju küsimusi õhku rippuma – kuivõrd Hellerma suurim tugevus on nimelt täpsus, oleks ta võinud olla ka seda teemat käsitledes pisut konkreetsem. Meeldivalt konkreetsed on näiteks need read: „Vesi voolas. Nii nagu ikka .. Mitte midagi unustades. Aga ka mitte midagi mäletades. Tramm tuli, tuledes, läbi hämariku. Päike oli loojas.” (lk 34); „Tahes või tahtmata seisan siin keset suurt sinist väljakut, minu ümber on vaikselt voogavad veed, mis valguvad päeva serva pealt maha alla orgu ..” (lk 59) Lühikesed kirjeldused rebivad lugeja teda ümbritsevast olustikust välja. Korraks võib kuulda jalge ees vulisevat vett või näha mööda rööpaid roomava trammi laternat.

Hellerma kõige köitvamad tekstid on justkui osava fotograafi tehtud pildid, millelt eristuvad detailid annavad ausalt edasi hetke olemust. Ta valdab suurepäraselt momendi staatilisust, näiteks luuletuses „Rattaga õhtul tiiru tehes” (lk 8): „Üks mees lebas tänaval. .. Mis teha? Läksin tagasi ja küsisin, kas kõik on korras. Tundus olevat. Magas edasi. Tramm seisis keset pimenevat õhtut. Juht luges lehte. Paar minutit väljumiseni. Trammi uksed pärani lahti. Inimesed istuvad sees.” Filosoofilist laadi järeldused mõjuvad just seetõttu, et need kinnitavad üha jälle sama ilmutust, mida luuletaja on ise näinud ja kogenud ja millest saavad alguse kõik järgnevad mõtisklused. Seevastu kannatavad just sellised luuletused, mis põhinevad ainult abstraktsusel. Dünaamilisemates tekstides, kus staatiliste objektide asemel vaadeldakse tegevusi ja seda, mis nendega kaasneb, on mõtisklus üleliigne, usutav on vaid see liikumine, mida autor on osavalt kaader kaadri haaval jäädvustanud.

Lugesin Juhan Hellerma kogumikku Lõuna-​Euroopa rannas. Tema proosaluule mõjul nägin siniste lainete ja kollase liiva asemel hoopis vihmast märgi Eesti parkide kruusateid, tunnetasin Saksa metsa mõnusat rõskust ja trammi kerget loksumist pimedal tänaval. Kujuteldav olustik juhatas metafüüsika juurde. „Tühjusse, kaugusse” ilukirjanduslik lähenemine filosoofiale saavutas seda, milles kukub läbi enamik filosoofiaraamatuid – nimelt suutsin pidevalt kaasa mõelda, mõte ei läinud keerulise sõnapuntra taha uitama. Iga kord, kui teos hakkas igavaks muutuma, käis läbi mingi vilksatus, mis valgustas asju uuest küljest, tekitades soovi rohkem ja süvenenumalt lugeda.

Hellerma debüüt seab kõrge lati tema tulevikuloomingule. Tema tõelusest sügavusse pürgiva stiili juures on raske oma mõtteid värskel kujul esitada, raske klišeesid vältida. Kuid algus on tugev ja soliidselt omanäoline: kui jätkata samas vaimus, võib Zarathustra etteheide osutuda alusetuks.



[1] Friedrich Nietzsche. „Nõnda kõneles Zarathustra” – Tallinn: Olion, 2006, lk 107.