Pille Õnnepalu
„Rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”
Kirjastus Henrik, 2017


Kui Pille Õnnepalu esikteost, 2013. aastal ilmunud luulekogu „Õde”, ehtis lihtne must kaas, siis päevikromaani „Rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” kaaned on lumivalged. Sarnaselt debüütteosega on ka Õnnepalu teise raamatu sisu hoopis värviküllasem, nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. „Rääkimine vaikimine nutmine” on pigem ähmaste kui selgete piiridega teos: romaanis segunevad fiktsioon ja reaalsus, ühiskondlik ja isiklik ning luule ja proosa.

Teost iseloomustab sotsiaalkriitilisus. Peategelane, tundliku loomuga kunstiõpetaja Õie jälgib õudusega, kuidas tema töökohas ja ka ühiskonnas üldisemalt tõstab pead ekstremism. Kooliseinte vahele on imbunud äärmuskristlik propaganda, tänavatel kaiguvad homofoobsed loosungid. Üha rohkem diktatuuri ilmet võttev keskkond sunnib naise oma vaimse ruumi autonoomia eest võitlusesse. Ennast autoritaarsuse lämmatavast embusest lahti rebida on aga kõike muud kui lihtne. Kuidas võidelda millegagi, mille kirjeldamiseks napib sõnu? Kas hirmu objekt ongi sel juhul päris? Mis saab siis, kui süsteem kohutab, kuid sellest välja astumiseks pole jõudu; kui vanglas tundub olevat kergem elada kui vabaduses?

Ümberringi toimuv paneb peategelase religiooni ja selle institutsionaliseeritud vormide ning usu ja võimu suhete üle laiemalt mõtlema. Võtmeküsimuseks saab: „Millisel hetkel tõeline religioossus moondub väliseks teatraalsuseks?” (lk 53). Autor on seisukohal, et religioon minetab võimu tööriistana ehtsuse ja muutub manipulatsioonivahendiks; puhast, südamest tulevat usku vaadeldakse neutraalsel, soosivalgi pilgul. Minajutustaja ei unista nimelt religioonita, vaid humaansema religiooniga maailmast: „Nii et üldse oleks tore, kui kirikud ja muud sellised kohad oleksid rohkem sellised lillede ja püha vaimu kohad kui et inimeste mõistuse väljamõeldiste kohad.” (lk 51)

Õie ei suuda end repressiivsest süsteemist välja rebida ja vajab seepärast moodust sellega toimetulemiseks. Just kirjutamisest, päevikupidamisest saab tema pääsetee. Loovus on vabadus, „mitteautoritaarsus” (lk 77) selle ürgsel kujul. Peategelase sõnad võivad olla ebalevad ja kirjutatu täis kahtlusi, kuid ometigi peitub neis jõud, kübeke taltsutamatust, vastuhaku alge. Enesetsensuurist keeldumine on teadupärast esimene samm võitluses välise survega. Sõnal on aga võim teha nähtamatu nähtavaks ja sütitada mõttevahetusi. Õnnepalu valgustab oma romaanis süvitsi Eesti ühiskonda seestpoolt varitsevaid ohte, lootes seekaudu kutsuda esile arutelu, mis on hädavajalik, et vältida diktatuuri lõksu langemist. Minajutustuse piiratud vaatepunkt ja peategelase pihtimuse hingevaluline, kuid mitte võitlev toon hoiavad käsitlust demagoogiliseks muutumast.

Ühiskondlikust dimensioonist hoolimata on „Rääkimine vaikimine nutmine” ka väga isiklik, lausa intiimne teos. Peategelane on hiljuti kaotanud oma elukaaslase, kellega koos veedetud ajale ta nüüd tagasi vaatab. Armastuse õrnus mõjub kontrastina eespool kirjeldatud räigetele ühiskondlikele nähtustele, samal ajal muudab lähedase surm minajutustaja hapra hinge ümbritseva suhtes veel tundlikumaks. Kaotusvalu pole küll enam terav, vaid pigem hell pakitsus naise südames: „.. igatsus on seespool. Nagu õuelamp oleks tuulega ära kustunud ja toaküünal oleks selline alatine ja alatine” (lk 15). Armastatu lahkumine toob Õiele uuesti meelde ka kadunud ema ja nooruses enesetapu sooritanud venna, kellest antakse palju lühemalt liigutavamgi pilt kui elukaaslasest Richardist.

Surma jäetud armid ja hirm selle ees, et teda ei mõisteta ja tema tunnistust ei usuta, paisutavad peategelase hinges üksindustunnet. Selleks, et üksindusse mitte uppuda ja sellest hoopis virgutust saada, otsustab teose kangelanna vaikida. Õnnepalu kirjeldab vaikimist kui meditatsioonilaadset seisundit, kus pea tühjendatakse mõtetest ja lihtsalt ollakse, mähituna elu mõrumagusasse ilusse. Paiguti jäävad sellekohased mõtisklused aga pisut hajusaks ja ebamääraseks (näiteks leheküljel 25, kus kirjeldatakse vaikuses avanevat üksindust kui „kõige sulnimat lille või kõige hämmastavamat avarat vaadet”), haakudes nii romaani läbiva tajude ja tunnete – olgu siis hirmu või ülevuse – sõnastamise ning seeläbi ka enese selgelt ja üheselt arusaadavalt väljendamise keerukuse teemaga.

Lisaks mahub raamatusse mõtisklusi nüüdiskunstist, muusikast, kirjandusest ja keelest. Kõrvalepõiked jäävad aeg-​ajalt venima, ent peategelase vabandav enesemääratlus „grafomaanide kuninganna” (lk 174) on siiski liialdus. Autor unustab end vahel mõnd maali või muusikapala kirjeldama, kuid ei kaldu kunagi sisutühja lobisemisse.

Tekst on assotsiatiivne ja kergelt laialivalguv, siin-​seal hüplikki. Autoritaarsuse ja vabaduse ning armastuse ja üksinduse teemaliste arutluste ja mõtiskluste vahele pikitakse rohkelt mälukilde „pärlhetkedest” (lk 118), pilte meeldejäävatest viivudest ja tundeelamustest. Peategelane ei huvitu niivõrd lugude vestmisest, kuivõrd hetkeelamuste talletamisest. Lugudesse on vale kerge siginema, tajud ja tunded seevastu on puhtad ning puudutavad hoopis sügavamalt. „Ei mäleta lauset, tunnet küll,” tunnistab minajutustaja korra (lk 16). Kirjapanek aitab mälupildid säravad ja tundevärvingud erksad hoida.

Tulemuseks on äärmiselt lüüriline teos. Kohati jääb lausa mulje, nagu oleks tegu proosavormi valatud luulega. Ühe äärmiselt poeetilise lõigu leiame kohe romaani algusest: „Kirglik igatsus olla tuul, mis hetkel liigutab kergelt sireli oksi. See on nii täiuslik, kuidas oks kergelt liigub, kaardub ja kõigub ja lehed omakorda liiguvad, pöörduvad veidi oma peentel lehevartel. .. Olla niimoodi sulandunud sellesse, millest tekib see tuule liikumine ja päikese helk ja keskpäeva möödumine ja kõigi hetkede paigalolek.” (lk 11)

Teisiti kui poeetiliselt minategelane end väljendada ei oska ega saa, sest ta leiab, et kui „keelest poeesia kaob, siis kipub kaduma sealt ka elu essents” (lk 124). Seejuures ei hakka luuleline keel teksti koormama, vaid muudab selle hoopis õhulisemaks. Õnnepalu väljenduslaad on nimelt napp ja lihtne, ta on detailitundlik, kuid mitte üksikasjadega liialdav autor. Ta eelistab epiteetide kuhjamise asemel rõhutada asja või nähtuse üht-​kaht iseloomulikku tunnust või sellega seostuvat tundmust. Näiteks: „November, Sina, kuuvalguse ja lehtede kõdunemise lõhna aeg. Hea aeg hingele vaikselt olla.” (lk 59)

Õnnepalu keelekasutus mõjub väga loomulikult, mispärast sobib päevikuvorm romaanile ideaalselt. Tekstis on lohakat elegantsi, vahel ehk natuke liiga hooletut kergust, mis näiteks hulgaliste sõnakorduste kujul hakkab pisut häirima. Taoti satub ühte lausesse üks ja seesama sõna või selle tuletis mitu korda, mis vaesestab teose keelt. Sõnade nagu „ilu” ja „vaikus” üha uuesti ja uuesti kasutamine kahandab nende mõjujõudu ning hägustab kirjeldusi. Näiteks omadussõna „ilus” jookseb romaani lõpuks tähendusest päris tühjaks ja jääb õõnsalt kumisema.

Samas võib öelda, et autor vilistab headele tavadele teadlikult: raamatusse on üritatud püüda keele kasutamise lõbu ja võlu, mida „kirjakeele türannia veel ära pole rikkunud”[1]. Ehtsus ja siirus kaaluvad üles reeglite vastu eksimise: „Kui muudaks kõik laused, mis tunduvad imelikud, mitteimelikeks, siis saaks küllaltki lihtsa teksti, keeruline oleks selle asja juures see, et see tekst ei väljendaks seda, mida tahaks ja loodaks väljendada” (lk 115). Mõte on küll kaunis, kuid tulemus on, nagu enne märgitud, ajuti vastupidine.

Ühtlasi on „Rääkimine vaikimine nutmine” kunstiraamat. Tekstile eelnevad ja järgnevad Õnnepalu tütre, kunstnik Pire Sova abstraktsete akrüül– ja tušimaalide seeria „Nimeta” (2013) reproduktsioonid, mis kõlavad hästi kokku rohkete romaanis leiduvate nüüdiskunsti teoste kirjeldustega (ka minajutustaja tütar on kunstnik). Sova reprod pole romaanis vaadeldavate kunstiteoste illustratsioonid, vaid haakuvad nende kirjelduste ja mõneti tekstiga laiemaltki. Suurest, peaaegu A2 mõõtu valgest paberist kokku murtud kaaned muudavad raamatu veelgi omanäolisemaks ning justkui raamivad selle.

Pille Õnnepalu esikromaan võlub nii sisu kui ka vormiga. Temaatiline mitmekihilisus ning isikupärane paeluv väljenduslaad korvavad puudujäägid teose ülesehituses ning autori kalduvuse oma lemmikmotiive ja –kujundeid üle tarvitada. „Rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” on suure tundlikkuse ja õrnusega kirja pandud tekst, ent samal ajal ka vaikse vastupanu kuulutus, millega Õnnepalu annab oma pisikese panuse võitlusesse autoritaarsuse ja usulise ekstremismi, aga ka üldisemalt kitsarinnalisuse ja hoolimatuse ning reeglitest kammitsetud (kirja)keele vastu. Ta tuletab meelde lihtsa, kuid võimsa tõe: loov inimene on vaba inimene.



* Romaanist „Rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” välja kasvanud Pille Õnnepalu ja Pire Sova EV100 kunstiprogrammi „Sada kunstimaastikku” kuuluva näituse ja vestluste seeria „Vabaduse maagiline ilu” üks juhtmõtteid. Vt lähemalt: https://​www​.ev100​.ee/​e​t​/​v​a​b​a​d​u​s​e​-​m​a​a​g​i​l​i​n​e​-​i​l​u.
[1] Raamatu toimetaja ja kirjastaja Henrik Sova tsitaat ülesastumiselt Võtikvere raamatukülas 12. augustil 2017.