Urmas Vadi
„Neverland”
Kolm Tarka, 2017


Urmas Vadi raamatu esikaanelt saab lugeda, et tegemist on romaaniga inimestevahelistest suhetest. Esimene vihje selle kohta, mis raamatukaant avades juhtub, on sellega antud. Ent üsna pea selgub, et suhted inimeste vahel on kõigest jäämäe tipp.

Teose peatükid keskenduvad järgemööda neljale peategelasele. Eesti-​vene perekonnast pärit Roman üritab kinnistada oma identiteeti, leida koht õige eestlasena: ta astub kaitseväkke ja valmistub isaks saama. Näitlejanna Leena lahkus äsja teatrist ja pühendab pensionipõlve sugupuu uurimisele, ühtlasi hakkab ta tegelikkusega sidet kaotama. Elinale saab oma abikaasa, Leena poja Margo taktitus viimaseks piisaks karikas, et mees maha jätta. Mõlemad üritavad eluga edasi minna. Need tegelased on inimesed meie keskelt, kes on iseendasse kinni jäänud.

Ent mis koht Neverland ehk Eikunagimaa ikkagi on? Kindlasti seostub selle paigaga Peeter Paan, ka Michael Jackson. Maastikuarhitekt Margo sõnastab loengul üliõpilastele järgmiselt: Nii nagu Eedeni aed, on ka Neverland pelgupaik, see on ühe poisi loodud imeline maailm, kus ta tahab jääda igavesti väikeseks poisiks. Ta tahab elu eest, täiskasvanuks saamise eest põgeneda. Ju ta näeb, mis teda on ees ootamas, ja see ei meeldi talle. Ja siis põgenebki Peeter Paan Neverlandi, mis on tema unistuste maailm, tema vaimne ruum, kus ta saab olla sisemiselt vaba, vaba kõikidest kohustustest, muredest, vastutustest, patust, häbitundest. (lk 177)

Romaani tegelaste arengut võibki pidada püüdluseks pääseda omaenda Eikunagimaale. Et sinna pääseda, peavad tegelased koha kõigepealt looma, üles leidma. Nii on Elina sunnitud rahulolematusega oma elule tagasi vaadates küsima küsimusi nagu Miks ma elan alla oma võimete? ja Miks ma elan nagu ooterežiimil, miks ma ei ole oma eluga mitte midagi peale hakanud? (lk 117) Olles aastaid oodanud, et lõpuks elama hakata, otsustab ta lahendada probleemi töösse sukeldumisega. Niisamuti on kolm ülejäänud peategelast pannud iseend valiku ette: kui nad soovivad olla sisemiselt vabad, siis peavad nad selleks midagi ette võtma. Vabaduse poole püüdlemine on aga pikk ja vaevaline, isegi eksitav. Rahulolematus viib igaühe küll enda Eikunagimaad otsima, kuid see on lõppude lõpuks neile pigem kahjulik kui kasulik. Soov elus miskit muuta ja uuesti alustada on küll mõistetav, aga oleviku eest põgenemine ei saa pikas perspektiivis midagi head kaasa tuua. Paistab, et rahu saabub alles siis, kui ettevõetud otsingud on luhta läinud.

Vadi on öelnud, et „Neverland” räägib kinnismõtetega inimestest, kes otsivad ja õpivad suhet. Ta toob välja romaani eksistentsiaalsema poole, küsimused teineteisemõistmisest ning sellest, kuidas me ennast ja ümbritsevaid inimesi näeme[1]. Teos paneb mõtlema psüühikale ja sellele, kas ja kuidas meie, mittefiktsionaalses maailmas elavad inimesed, oma kinnisideedest kümne küünega kinni hoiame ning kuidas mõjutavad meie valikud teistega suhtlemist. Just see käivitabki teose tegevusliini.

Ummikmõtted ning probleemid iseendaga muudavad „Neverlandi” tegelased problemaatilisteks – kõik kannavad endaga kaasas taaka, mille alla nad lõpuks mattuvad. Minevikuraskus ja –ahastus käib nendega terve elu kaasas ja muutub üha raskemaks. Näib, et kinnisideed ja sundtegevused on kui rituaalid, mille täitmine tekitab turvatunnet ja aitab rahu leida. See on aga petlik nõiaring: lahendus on ajutine, probleem süveneb, distants reaalsusega suureneb. „Neverlandi” peategelased proovivad tegevust leida ja rahulolu poole püüelda, kuid samal ajal mässivad end üha enam kinnismõtetesse.

Reaalse ja irreaalse või fiktsionaalse põimimine on Vadi loomingule omane ning ta on need kaks edukalt ühendanud ka selles teoses. Seejuures pole tegu mitte ulmelise, vaid pigem viirastusliku elemendiga. Iseäranis põnevalt väljendub ähmane piir oleva ja mitteoleva vahel, kui autor kirjeldab teose lõpposas, kuidas tegelastel tänasel päeval läheb. Kui lisada ilukirjanduslikku teksti dokumentaalsust, tulevad tegelased, tegevusaeg ja –koht lugejale pisut lähemale. Abstraktne kirjanduslik ruum muutub konkreetsemaks ja asetab tegevustiku meie endi keskele. Kuid sellest hoolimata võib toimuva tõelisuses kahelda – see, kuidas Leena kaotab uue alguse vaimustuses pidepunkti reaalsusega ja teeb juba kümme aastat surnud olnud lavastajaga proove, jätab lugejale niivõrd eheda mulje, et tekib küsimus, mis on pelgalt tegelaste ettekujutuse vili ja mida kujutab ette lugeja. Näib, et pettekujutelmad ärgitavad tegelasi alateadlikult oma soove jälgima. Ent kas on ikka hea mõte järgida inimkeelt kõneleva looma või viirastuse soovitusi? „Neverland” paneb mõtlema selle peale, kuidas tajuda piiri kadumist ja kas seda saab kontrollida. Kui palju võib usaldada alateadvusest tulenevaid mõtteid?

„Neverland” on hea, sisutihe ja ladus lugemine, millest ei puudu ka naer ja iroonia – Vadi on jaburad situatsioonid ja olukorrad elust enesest suurepäraselt välja joonistanud. Tema taust lühivormikirjutajana kumab läbi: lühikesed fookust vahetavad peatükid hoiavad lugejat ärksana ja pakuvad filmilikku elamust. Eri tegevusliinid, mille dünaamikat on huvitav jälgida, sulanduvad kokku ühtseks tervikuks – elu läheb edasi ka siis, kui see ei jätku Eikunagimaal. Elu teispoolsuses tundub edasi minevat ka Leenal – hullus sai temast lõplikult võitu ega jätnud ka pärast surma rahule. Kui kaks meest tema surnukeha korterist ära tulid viima, tõdes ta, et peegel ei läinud küll enam uduseks, aga see ei tähenda veel midagi! (lk 343) Elu läheb edasi.



[1] Susann Kivi. „Urmas Vadi sidus sisemise ärevuse ühiskondliku ärevusega” – ERRi kultuuriportaal, 07.03.2017.