Kärt Hellerma
„Hõbeda laulud. Luulet 20152016
Eesti Keele Sihtasutus, 2016


Luuletaja, prosaisti, ajakirjaniku ja kriitiku Kärt Hellerma uues luulekogus „Hõbeda laulud” on koos neli eriilmelist osa: sinna mahub nii ühiskondliku teravikuga proosaluulet kui ka kujunditihedaid haikusid. Osad mõjuvad stiililt ja tonaalsuselt erisugustena, ühtset läbivat liini kogus välja ei setti, pigem jääb valdavaks osade iseseisvus ja selgelt piiritletav dominant. Esimesel juhul on selleks teravus ja selge ühiskondlik seisukohavõtt, teisel karakterite ja olukordade seosed, kolmandal poeetilised olustikupildid ja neljandal mütoloogia ja lüürilisus. „Hõbeda laule” iseloomustab mitmetahulisus, tekstid pärinevad justkui eri maailmadest, mina-​hääl ja tonaalsus muutub osades kardinaalselt ja täielikult, niisamuti kui maailmad, mida luulevormis kirjeldatakse.

Esimene ja mahukaim osa on eelkõige ühiskonna ja selle ilmingute peegeldus, vaade kirjeldaja ja jutustaja positsioonist väljapoole, kust ei puudu ka kriitikanooled. Siin luuakse lõhe mina-​hääle ja teiste, eri väärtusega tegelaskujude vahel, olgu need mõõkhambulised nagamannid, kes ummistavad portaale ja blogisid /​paljunevad nagu küülikud (lk 12) või inimesed akvaariumimajades. Elu silmitsetakse justkui klaasi tagant, adudes selgelt puudusi ja vajakajäämisi. Mina-​hääl ei jää aga pelgalt kõrvaltvaatajaks, sest tekstides kaigub soov sekkuda – tirida ja raputada maailm tardumusest, mandumisest ja allakäigust välja. Autor võtab selgelt kriitilise hoiaku ega piirdu pelgalt osutamisega. Pigem võimendab ta iroonitsevat ja küünilistki suhet oma kaasaegsetesse või nende tegevustesse ja maneeridesse. Mina-​hääl on teravmeelitsev, kohati ootamatult puänteeriv, luues vastasmõju keeleliselt õnnestunud kujundite ja jaheda ellusuhtumise vahele (nagu luuletuses „Mu prillid nutavad” lk 17)). Nüüdisaegse ühiskonna ja ümbritseva kirjeldamise ja hoiakuvõtmise vahele mahub ka üldinimlikke ja tabavaid poeetilisi leide, otsingulisust ja küsimusi, kuidas üles võtta kõik oma elu /​maha jooksnud silmad (lk 22). Üheks õnnestunumaks kujundiks võib pidada mõtete kõrvutamist võõrasemadega. See troop osutab sellele, kuidas pidev võrdlemine võib ahistav olla. Võõrasemad muutuvad selles tekstis aga ka millekski üldisemaks – negatiivseks, pealevalguvaks fooniks, millega Lumivalgukestel leppida tuleb.

Mitmes tekstis viidatakse kultuuri ja mõttekülluse lagunemisele ja mandumisele: hakkame roosterahvaks /​peame kultuurikatlas pidu (lk 23). Oma osa saab ka infoühiskond: infoküllusel, unustamisel ja meelelahutusel põhinev maailm, mille keskel kuldse hommiku ketendus jääb nagu janu (lk 44). „Hõbeda laulude” esimest osa lugedes jääb valdavaks tunne, et maailm on kreenis, mina-​hääle teravik on suunatud rumaluse, ükskõiksuse ja kurjuse vastu. Kohati aimub isegi apokalüptilist meeleolu – kõik sammub ühtlaselt allamäge, maailm tundub jäävat ahtamaks ja kitsaks, valdavaks on tavalisus ja keskpärasus. Vaimuteravus, paindlikkus ja huvi – loomulik uudishimu maailma ja selle arengu vastu – on otsekui kadunud. Tekstide tuummõtet ja tonaalsust kannavad selle osa viimase luuletuse avaread: Tume ja tumm on aeg /​milles elame. Hellerma keelekasutus on jõuline, tema värsse kihutab tagant soov esile tõsta, näpuga näidata.

Vahest huvitavamad on aga sellised read, kus jõulise kriitika ja negatiivsete tendentside tunnistamise kõrval võib leida ka üldistavaid ja teatavat transtsendentset aspekti hõlmavaid luulelisemaid kujundeid, mis võimendavad pessimistlikku tooni ja pakuvad selle kõrvale alternatiivset ja ajalisruumiliselt sügavamat maailmatunnetust: Igavikus on vaikus /​Igavikku otsib endale see /​kes suudab paremini vaikida (lk 48). Mina-​hääl aga vaikida ei saa – tekstides sisaldub püüe maailma ebatäiuslikkust ja puudusi korduvalt väljendada. Pilk on lai ning haarab nii Eesti ühiskonda kui ka Euroopa („Jaanalinnu laul”, lk 51) ja globaalset seisukorda. Mina-​hääl on tunnistajaks õhtumaade allakäigule, ilmsesti on siin ka jõuetut viha, soovi kuidagi reageerida, vastu lüüa. Samas ei pakuta lahendusi või positiivset vastukaalu, nüridus ja allakäik tundub valdav ning tekstides on fookus just sellel, mis on valesti. Nii jääb kohati mulje kriitikast kriitika pärast ja pessimism kipub vallutama tekstides sisalduvaid häid kujundeid ja keelemänge. Tekstid esitaksid justkui terviklikku eluhoiakut ja suhet ümbritsevasse maailma. Samas tunnistab autor ühes luuletuses isegi: Kui hakkad kirjutama /​siis tunned kuidas tigedus /​kleebib end sõrmedele (lk 14).

Olles alustanud kriitikuna ning alles siis liikunud luule juurde, kirjeldab Hellerma luulekogu teises osas oma kahetist rolli, mis avaldub ühelt poolt kohtumises teiste luuletajate tekstidega ja autorikujuga tekstide taga: Kord kirjutasin luuletajast retsensiooni /​Õieti tema luulest (lk 75). Teisalt meenutab Hellerma aega, mil temast endast sai luuletaja: Ei läinud palju /​kui hakkasin retsensioonide asemel /​ka ise luuletusi kirjutama (lk 76). Nii kannab see osa endas hetki ja pilte, kus luuletaja ja kriitik kohtub teiste loovisikutega, ning need on ühtlasi märkmed tema enese teekonnast ja möödunud ajast. Kirjeldatud kohtumised on eelkõige alus mõtisklusteks, üldistusteks ja laiendusteks ajast, inimestest ja oludest.

Hellerma haikud, millest koosneb kogu kolmas osa, on meelelised ja keskenduvad loodusmuljete ja hetkede tabamisele. Need on kui fotojäädvustused, mis hoiavad endas valgust, päikest, värvitoone ja aja muutuvust, ent kust ei puudu esimese osa teravmeelsus. Autor kasutab metafoore, töödeldes luulekujundiks konkreetse visuaalse või tunnetusliku pildi, nagu haikus „Kütiorg”: Näe sünnimärgid /​hiiglase põlveõndlas /​Inimesed vist (lk 101). Napp vorm sisaldab korraga nii tugevat kujundiloomevõimet kui ka silma ette manatavat pilti. Iga tekst talletab endas ühe momendi konkreetsest paigast, mida on ühendava motiivina kasutatud luuletuste pealkirjades. Tekstid ei osuta pealtnäha genius loci’le, eesmärk on olnud pigem ühe vaate, ühe tajupildi kontsentreerimine luulekujundiks.

Viimane, teose nimiosa „Hõbeda laulud”, on lüürilisim, romantilise alatooniga ja kannab endas sügavat keeletunnetust, mida iseloomustab tekstide sisemine rütm, riim ja kaunid keelelised kujundid: Mõni kooskõla /​mõni nugaterav akord /​ja saatus seljataga /​mis sulatab kokku /​raudraske rütmi ja /​ülemhelide kaja (lk 108). Keel on vahend, mille kaudu jõuda tuumani, mõtte ja tunnetuseni, ning võrreldes esimese osa riukalikkuse ja keelemängudega, kannavad kujundid siin eelkõige sisulist ja esteetilist väärtust. Nimiosas jõuab autor ka omamütoloogia loomiseni, mille aines ulatub Vana-​Kreeka mütoloogiast kohaliku looduse – metsa, mere, järve ja päikese – isikustamise või mütologiseerimise ja antropomorfiseerimiseni, kus mets tuleb mäe tagant (lk 124) inimeste langetatud mändide matustele. Loodusest saab kujundiloome põhikangas, mille vahele põimitakse ka eluteekonna, aja, une ja mina temaatikat. Vastupidiselt ühiskonnakriitiliste tekstide ilmsele ajalikkusele ja kõnetusele kohtab siin ajaüleseid ja igavikulisse mõõtmesse sukelduvaid luuletusi, mille peamine eesmärk on märkida inimeseksolemist, looduse esteetilist mõõdet ja aja kulgu.

Nõtke keelekasutuse kõrval tärkab ka mure eesti keele pärast, arusaam enda kui luuletaja, sõnadega mängiva ja sõnu loova indiviidi rollist ja missioonist, näiteks luuletuses „Olen sündinud sellesse keelde”. Autor tegeleb keelega nii sisu– kui ka vormitasandil, pikkides kogu viimastesse luuletustesse arvukalt kauneid ja müstilisi kujundeid ja aistingulisi pilte: Läbi mere läheb tee /​mida mööda valgus /​läheb ja tuleb (lk 129). Siia kõrvale mahuvad tabavad ja eesti keelt väestavad kirjeldused: aga eesti keelel on kopsud /​kui sepalõõtsad /​ja süda kui salakannel (lk 115). Autor kirjutab ja kirjeldab keelt, elab selles silmanähtavalt ja toob keelt esile seda kohati müstifitseerides. Eesti keelt nähakse millegi kaduva, hämarana, milles ometi on võimalik luuletades sõnad helisema panna.[1]

Keeleliselt torkab läbi tekstide silma Hellerma võte luua kujundite toeks liitsõnu, mida tekstis üksteise peale kuhjata: akvaariumimajad, akvaariumideklaratsioonid ja akvaariumipetitsioonid, minevikulind, minevikupäike ja minevikukummut, mõõksõnalised ja mõõkhambulised. Sõnaloome ja laiendi kordus mõjuvad sisenduslikuna, sest võimendavad luuletuse põhilist mõtet. Silmatorkav on kirikukellade kohta käiv metafoor: sajandite vask (lk 87), samuti sügavat ja inimelust avaramat ajataju demonstreeriv leid päikese minevik on suurem /​kui inimese oma (lk 8990).

Kui „Hõbeda laule” tervikuna vaadata, võib tuvastada pingevälja, mis moodustub kahest toonilt ning hoiakult radikaalselt erinevast osast. See tendets kerkib esile ka ühesainsas tekstis – näiteks muidu ühtlase tooniga luuletusele „Maailma ropp geomeetria” paneb punkti järsk ja terav puänt. Huvitavat nostalgia ja ajaülese tõdemuse vaheldamist asjalikkusega kohtab tekstis „Otsisin heegelnõela”. Kui teose esimene osa „Tume ja tumm on aeg” mõjub hambulise ja sekkuva kriitikana ning on täis ka keelelist teravmeelitsemist, siis viimane osa „Hõbeda laulud” viib lugeja õrnalt autori mütoloogilisse omailma. Maailmavaatelise hoiaku ja ellusuhtumise erinevus peegeldub eelkõige tekstide toonis ja sihikus: esimesel juhul on tegu kriitilise kõrvalpilguga ühiskonda, teisel juhul poeetilise ja igatseva tooniga, mis viib üldinimlike ja ajatute teemade juurde. Sellisena sisaldab kogu huvitavalt kontrastset liini, kus poeetilisuse poole kalduvad ka haikud ning neutraalsele positsioonile jääb „Kohtumised luuletajatega”. Sisuga koos muutub ka vorm: esimese osa jõuline ja torkav stiil on kontrastis viimase osa poeetilis-​lüürilise ja ilukõnelisema stiiliga. Kui esimeses osas torkab silma argitasand, siis teistes jõutakse argiülese tasandi ja õhulise fantaasiamaailmani, kus rõhk on keele enese ilul. Kõige terviklikumalt mõjuvadki esimene ja viimane osa, mõlemas avaldub selgepiiriline stiil ja hoiak. Samuti on autor neisse pikkinud kõige huvitavamaid sõnaleide ja kujundeid.

Sirbis ilmunud arvustuses tõdeb Livia Viitol, et „osa Hellerma luuletusi meenutab päevikulehekülgi, osa moodsa aja blogisid, osa vana aja mõistukõnet, muist jätavad mulje portreekirjutajast, mõned on sisekõnes reportaažid.”[2] Paljusus ja eklektilisus on kogu silmatorkavaim joon ja ühitub ka keelelise mitmekesisusega. Võib täheldada, et ühiskonnakriitilisi tekste ilmestab pigem proosaluulelisus ning mida mütoloogilisemaks ja õhulis-​lüürilisemaks luuletused muutuvad, seda enam tekib juurde kõlamänge, poeetilisi kujundeid ja semantiliselt tihedaid metafoore. Nii avab „Hõbeda laulud” Hellermad kui luuletajat mitmetahuliselt. Luuletuste vastandlikkuse põhjal võiks aga järeldada, et tegu on eri loomeperioodidel sündinud tekstidega. Seega saab iga osa ka eraldi lugeda, igale toonile ja meeleolule eraldi tähelepanu pöörates. „Hõbeda laulud” hõlmab endas ühelt poolt selgelt kriitilist maailmavaadet, teiselt poolt aga romantilist maailmatunnetust, ning just nende kahe samaaegne kohalolu muudab teose köitvaks ning pakub erisuguste eelistustega lugejale üllatusi ja ootamatusi.



[1] Arvestades eesti keele (säilimise) temaatikat, esimese osa ühiskonnakriitilist alltooni ning teise alaosa keskset kohtumiste liini, kerkib esile mitu paralleeli Kristiina Ehini viimase luulekoguga „Kohtumised”, kus on samuti esil oma keele küsimus, ühiskonnas toimuv, ühiskonna allakäik, nüüdisaja negatiivsemad tendentsid ja ühtlasi tähenduslikud kohtumised teiste inimeste ja nende maailmavaadetega.
[2] Livia Viitol. „Laskumine hõberajale” – Sirp, 19.05.2017.