Tõnis Vilu
„Kink psühholoogile”
Eesti Keele Sihtasutus, 2016


Merle: Hmm. Tõnis Vilu. „Kink psühholoogile”. Mu esimene mõte seda kätte võttes oli: „See on midagi veidrat.” Piilud korra kaante vahele – veel veidram. Vaatad tagakaant, mis tõdeb, et „elu bipolaarsena on üks suur ootusärevus, ka siis, kui ravimid juba töötavad.”

Või ei. Juba kaldun ma oma sihist kõrvale – aususest, see tähendab. Mu päris esimene mõte „Kinki” kätte võttes oli: „Hmm, see on selline … parajalt lühike”. Ütlesin mõtte välja – ja mulle tõdeti, et „see on ju luule”. Nii ta on.

Ma tunnen, et see on luule, aga miks?

Minu masendus ei ole eriline, diagnoos ka kaugeltki
mitte, see ei tee mind kuidagi andekamaks,
uhkemaks, ägedamaks, ja ei tee ka
väärakamaks, ebardlikumaks, halvemaks, see
ei põhjenda midagi. Peale valu. Jah, valu mäletan
küll, see on päris. (lk 5)

Mirjam: Peab tunnistama, et ma ei olnud Tõnis Vilult enne „Kinki” tükk aega midagi lugenud. Mul oli temast mingi üldine mulje, mis keskendus ilmselt esikkogu põhjal peamiselt loodusele, ökoteemadele. Et „astub dialoogi eesti loodusluule traditsiooniga ning on samal ajal ka värske ja põneva luulekeelega”, nagu raamatupoe leht ütleb. Selline suvaline üldistus nagu üldistused enamasti ikka.

„Kinki” lugema hakates olin ma pealegi suutnud ära unustada Suitsu preemia ja žanrimääratlused, nii et mul polnud alguses isegi selge, kas tegu on luulega. Aga raamatut lõpetades tuli tõesti selline naljakas hämmeldunud äratundmine, et on jah luule, kuigi vormilised tunnused justkui tavapärase selgusega seda ei öelnud. Küsisin ka endalt, miks. Siit algab kurjakuulutav spiraal, mis lõpeb küsimusega „Mis on luule?”. Märt Väljataga on üritanud selle küsimuse käes vaevlejaid aidata.[1] Ta tõdeb, et tänapäeval mõeldakse luule all enamasti lüürikat. Ja eks „Kink psühholoogile” ole peaasjalikult sellest inimese sisemisest liikumisest, mis õpikudefinitsiooni järgi võrdub lüürikaga (muidugi on olemas ka lüüriline proosa). Ega selline lahterdus siiski kergendatult hingata ei lase, sest samas on tegu ka jutustusega, esinevad eepilise teksti õpikutunnused (tegelane, keskkond, süžee), kuigi muidugi mitte kõige klassikalisemal kujul – narratiivne põnevus ei ole see, mida lugeja siit ennekõike otsida võiks. Ja kui lüürilisus kipub lisaks seostuma mingi huumorivaba õhkamisega, siis „Kingis” seevastu on päris palju kõrvalpilku ja musta huumorit.

Teine viis „luulet” määratleda on mingi vormilise korrastatuse kaudu (vastandina proosale), mis vabavärsi puhul ilmneb eelkõige ridade murdumises. Tähendab, proosa puhul me ignoreerime reavahetusi, nagu Väljataga Derek Attridge’i kaudu meelde tuletab. „Kingis” on suurem osa ridu üsna ühtlaselt pikad, leheküljeserv ei jää enamasti realõpust kaugele ja minus lülitub sisse proosalugeja (kes ignoreerib reavahetust). Ja siis tuleb järsku lühem, markeeritud lõpuga rida või mitu, mis justkui muudavad tagasiulatuvalt ka eelmised read värssideks: Uputan end ujulas vee alla, katan silmad, /​rahmeldan, väsitan, võidan end /​kahekümneviiemeetriste otsade kaupa tagasi. (lk 41) See meenutab teatud spoken word poetry koolkonda, kus on pikad proosalähedased fraasid, aga iga natukese aja tagant käib mingi klõps ja saad aru, et ei kuula niisama monoloogi, vaid luulet. Vastupidi klassikalisele rütmiliste-​riimiliste tunnustega värsile mitte ei looda eelmiste taktidega järgneva suhtes värsiootust, vaid sind visatakse eelneva juurde tagasi seda ümber mõtestama. Aga seesama tagasipöördumine on ju luule mis luule? Ja ootused on kõrged nagu taevaäär, /​see tunnetel kiikuja ainus lagi, /​kuhu midagi kinnitada ei saa (lk 54).

Merle: Rääkides „Kingist”, ei saa mööda – sõna otseses mõttes – kujundist, mis haarab juba esikaanelt: verekarva tumepunaseks võõbatud huuled, varjatud pilk ja kaalutu hõljumine vees. Need motiivid jäävad saatma. Enamgi veel, nad poevad lugejale ligi – kaanepilt kordub revolutsiooni laulude taustana ja on iga kord aina rohkem suurendatud. Teos hoiab pinevust muu hulgas sellega, et lugeja ei saa jääda „rahulikule istekohale” – kas kõnelejahääl peaks kõlama mehe või naise kehast lähtuvana? Revolutsioonilaulude tsükkel võimendab seda ebakõla veelgi.

Mirjam: Jah, seal on minu jaoks selline „olen avar ja paljused on mu sees”-tunnetus[2]: Ma ei taha olla ainult naine või mees, või eestlane, või süürlane, või hetero, või gei, või president, või šamaan, või külajoodik, või. Ma tahan olla kõik! […] Minus on rohkem, kui üheski teises kunagi varem on olnud. (lk 25) Tõepoolest, nagu Whitman märgib: „Räägin ma endale vastu? Olgu nii – ma räägin endale vastu”. Vilu ei ürita vastuolusid siluda, mingit loogilist ja ühest diskursust voolida ega ka vastuoludest polaarsust konstrueerida. Ta räägib lugu, aga mulle tundub, et see raamat vastandub vestlustele lähemate ja kaugemate tuttavatega, kus inimene katsub rääkida ühte ja sedasama lugu, aga iga kord on ta üha hallim ja igavam (lk 55). Me räägime iseendast lugusid, sobitame sündmused ja tajud mingitesse mustritesse, mis võimaldavad neid lihtsalt edasi anda, aga lugude kordamine kirjutab vahetumad mälestused tihti üle: rääkisin ei tea mitmendat korda jälle seda oma lugu, algusest peale: Rohekas glitter pöörles juutuubis nagu kaleidoskoobis ja … [ — ] Ime, et üldse veel midagi mäletan. Eks see lugu ole mul juba nii selge, et ei pea rääkides enam suurt mõtlemagi. (lk 77). Teistele jutustamiseks mõeldud loo kordamine taandab selle, kui vastuoluline ja suvaline kõik tegelikult kogemise hetkel on. Elu on pusa, aga lugu on enamasti kammitud ja siidine. „Kink psühholoogile” ei ole kammitud (kuigi vahepeal kammis ära küll, haa-​haa).

Mulle jätab raamat mulje, et jutustajahääl püüab pingsalt olla võimalikult aus, hoiduda siledatest ja loogilistest konstruktsioonidest, mida keele– ja narratiiviskeemid nii lahkelt pakuvad (et mitte öelda peale suruvad). Muidugi on see raamat ikkagi konstruktsioon, aga selline iseenda konstrueeritusega pidevalt maadlev konstruktsioon.

Merle: Ravimikõnelused veerevad kirjutaja ja lugejaga justkui ümmarguse tableti, insenertehnilise ime (lk 38) kujul kaasa: tabletid on kui väiksed töölised, kes nokivad, putitavad sügaval ajus närvilõpmete, serotoniini ja mille iganes kallal. Nad on abilised, tänu kellele on võimalik end püsti ajada, kellele toetudes on üks jalg juba all (lk 7). Stabiilse maailma võib paigast loksutada üheainsa tootja tarneraskused, mille ebaisikulises maailmas võib indiviid uppuda: apteeker ütles, et ju siis „polnud Eestis seda turgu”. Kas mina siis polegi turg? (lk 38). „Kingis” ei jääda siiski kinni ravimite tarbimise vastuoludesse ja raskustesse. Pärast esimese kahe nädala õõnsaid kannatusi – Olin nagu betooni valatud, iga liigutus venis ja venis ning pea oli täiesti tühi. (lk 7) – sai kõneleja oma sõnad ja mõtted tagasi. Ravimimaailma vaadeldakse realistliku ratsionaalsusega: Ma võin olla ju üks neist ravimifirmade lehmadest, keda tühjaks lüpsta, aga ma mäletan, mis oli enne. (lk 6)

Ma ei tea, kas ma ikka olen bipolaarne.
Oli ikka mu esimesel arstil õigus?
Praegune on mu kolmas psühhiaater. (lk 5)

Merle: Vahet pole, kas alustada lugemist tagakaanelt või esimeselt leheküljelt. Lugejat informeeritakse mõlemast suunast lähenedes selgesõnaliselt, et kajastatakse bipolaarse häire maailma. Lars-​Christer Hyden on hoolega mõtestanud viise, kuidas võivad haigused ja narratiivid omavahel suhestuda. (Haiguse) narratiiv on vorm, milles patsiendid kujundavad ja annavad hääle oma kannatustele. Ta tõdeb, et oma eluloo raamistikus kroonilistest haigustest jutustades on võimalik anda tähendus sündmustele, mis inimese elukulgu on katkestanud ja muutnud.[3] Nii pöördub Vilu ikka ja jälle tagasi sündmuse juurde, millest algas roll patsiendina.

Usun, et Vilu teos on väärtuslik lisandus (vähestele) eesti kirjasõnas ilmunud haigusnarratiividele, andes hääle bipolaarse häire kannatustele ja kõnetustele. Olen üht– ja teistpidi vaimse tervise teemadega tegelenud juba mitu aastat ja minu jaoks on haigusnarratiivid ääretult mitmekesine ja pea alati paeluv „žanr”, olgu narratiivid esitatud autobiograafiates, avameelsetes ajakirjaintervjuudes või jõulises spoken word poetry esinemises. Julgus jagada oma lugu, tunnistada, et põen vaimset haigust, ning rääkida ausalt oma teest abi ja ravini – nii saab minu arvates psüühikahäireid puudutavaid eelarvamusi ümber lükata ja tabusid murda edukamalt kui mis tahes vägeva kampaaniaga. Päris lood ja päris inimesed kõnetavad.

Aare Pilv toob esile, et „Kink” võimaldab pilku heita bipolaarse häire sisekogemusse ja anda sellele hääl. Pilv sõnab tabavamalt, kui ma ise oskaksin: „Poeedina on Vilu oma bipolaarsust kasutanud siiski sel viisil, et sellest saab vahend mingi fundamentaalsema lõhe esitamiseks. Diagnoosist saab läbi poeetilise teksti dia-​gnosis, läbi-​tunnetus mina-​tõe loomuse kohta, mis ei ole enam kinni spetsiifilises probleemis, vaid võimaldab samastumist ka üldisemal viisil. Asi pole „tabudest vabalt rääkimises”; asi on endast vabalt rääkimises.”[4]

Kaks aastat enne „Kingi” ilmumist avaldatud blogipostitust „Kiri hulludele”[5] võiks vaadelda luulevormist lõplikult välja murdva järelsõnana, pühendusega kõigile, kes vaimse tervise probleemidega ühel või teisel moel kokku puutuvad. „Kirja” sündimist ajendas tunne, „et võib-​olla nüüd on aeg küps, et rääkida enda bipolaarsusest, kuigi see pole mu jaoks kunagi selline asi, millest igal pool hõigata.” Selles läkituses kirjeldab ta depressiooni sügavusi ja nendesse langemise köielkõndi, enda vaadet psühhiaatrilisele diagnoosile ja ravimite mõtestamisele. Vilu jagab mõtteid elus hoidvate tegutsemiste ja lähedaste teemal ja seda kõike mulle ääretult sümpaatse eluterve otsekohesuse ja lihtsa ratsionaalsusega, sekka veel siltide vastu võitlevat meelsust: „Mina ei võrdu sildiga „bipolaarne”. Elus on nii palju muudki.”

Mirjam: Minu jaoks on väga oluline, et ta hoidub stereotüüpsest romantiseerivast haigusnarratiivist, mis bipolaarsusest ja enesetapust mõeldes või rääkides alati nii ahvatleva valmiskonstruktsioonina varitseb ja mis mind näiteks 2016. aastal linastunud filmi „Polaarpoiss” puhul häiris. Romantiseerimisega aitab võidelda ka mõnikord päris rabavalt must huumor, näiteks märkus: iha aknast alla karata kasvas hüppeliselt /​(pun intended), õnneks oli kodu ühekorruseline (lk 7).

Merle: Jah, mulle jäi „Kingist psühholoogile” teravalt meelde ka pikk katke enesetapuviiside kohta, milles ta kõnnib justkui romantiseerimise noateral, tõdedes, et igal erineval aktil on ka oma bränd, oma kultuur ja ajalugu. (lk 62) Brita Melts paneb sõnadesse mõtted, mis mindki seda lugedes tabasid: „Suitsiidimõtetele kultuuriajaloolist-​kuulsusrikast tausta luues tunnistatakse enesekeskseist paineist ülimaks teine, lähedane inimene: Aga unusta nüüd ajalugu, unusta kultuur, unusta /​need metafoorid. Mida tunneks armsam, lähedane, /​[ — ] kui sellistest asjadest /​selliselt räägiksid? Kui üldse sellest mõtleksid, /​seda plaaniksid? Mida ta tunneks? /​Kuradile ajalugu, teise elav ihu on /​siinsamas, tema pisarad päris (lk 64).[6] Mõrumagusatele mõlgutustele pannakse vastu aus reaalsus ja see läheb korda. Õnneks ka siis, kui enam midagi korda ei lähe.

Suurim kink, mida keegi saab pakkuda, ongi minu meelest ausus. Vilu teos on aus. Ta kõnetab ja haarab, pakub äratundmishetki ja samas libistab vaikselt vaipa jalge alt.

Mirjam: Tjah, ma ütleks, et „Revolutsiooni lauludes” mitte ei libistata vaipa vaikselt, vaid tõmmatakse hooga. Siis näed, et sa ei seisa ühise pinna peal, meie igapäevasel keelel (ja selle kujundatud tunnetusel), mis elu selgeks ja käegakatsutavaks teeb. See tekitab esimese hetkega tahtmise lahterdada need tekstid „hulluse” kasti. Need on ju raamatus ka kasti pandud. Mulle meenutavad „Revolutsiooni laulud” mõnd kohta Virginia Woolfi lühijuttudes, kus ta astub mingis mõttes kommunikatiivsuse piirist üle ja mitte ainult argisuhtluse, vaid isegi tavalisema kunstilise kommunikatiivsuse piirist.[7] Ma ei saa neile tekstikohtadele enam läheneda, küsides, mida ta nüüd sellega mõtles, vaid pean nendega suhestuma mingi teise loogika, võib-​olla isikliku tunnetuse kaudu. Minu idiosünkraatilisus tema idiosünkraatilisuse vastas: vahel klikib, vahel on nagu kahe endassesulgunud mulli põrkumine. Kasti sees ja kastist väljas oleks justkui kaks erinevat enesekirjutuse vormi. Üks on see, mis hoiab „mina” sidusust ja pidevust, teine, revolutsiooni laulude oma, on erinevate üksikute hetkede „minade” hääl.

Merle: Vilu avab ühtaegu kahe polaarsuse vahel rändava psüühika keerdkäike ning seda, kuidas selle kõrval, ümber ja sees elab luuletaja: Pesen tumedamad, räpasemad tähed õilsamaks, valan nad ilusamasse, puhtamasse vormi, kuid tegelikkust ei anna varjata – jah, sageli olengi seest tühi. Vahel ei taha midagi teha, vahel ei taha ei head ega halba. (lk 79) Vilu kingib luulet, ausaimat kirjasõna. Seda tehes juhatab ta lugeja kas väga tuttavasse või väga võõrasse maailma – kuidas kellegi.

Mind kõnetavad katked „Kingist” oma tuttavlikkuses nõnda, nagu oleks need ise kirja pannud: Viimane kord, kui ma oma kursakaaslasega kohtusin, põdesin seda kolm ööd järjest. Ma lihtsalt ei oska /​rääkida. Aga ma võin kõigest /​kirjutada. (lk 32) Ma ei tea, kas see kõnetab ka inimesi, kes sotsiaalsetes olukordades ärevust üldiselt ei tunne (ma päriselt ei suuda mõista nende olemasolu); aga see und peletav ja õudu kergitav mälestuste mälumine neis lihtsais ridades mõjub nii tuttavalt …

Vilu kirjasulg rändab kõrgete kõrguste ja madalate madalike vahel. Kord tõdeb ta: Tõmbaksin kardinad ette ja lamaksin päevade viisi /​voodis halli teki all. Koguksin end pimedudes ja /​pimedusest välja. (lk 68), või Ma ei saa end hommikuti üles. Kui poleks mu kallist, siis ma ei näeks ärkamisel mõtetki. (lk 31), avades lugejale depressiooni tuim-​tühja maiku – halli õõnsust, mis haarab endasse mõtted, plaanid ja lootused. Kuid see on vaid üks pool(us) ses võrrandis. Meeleolude mäetippu, maaniat, illustreeritakse kaasahaarava, kiirrongina kihutava kõneluse jooksul: tunnen end nagu jumal: /​Mida on teil mu geeniuse vastu panna, ah? /​Ma sülitan puhast kulda, mul pole endaga mitte /​mingit probleemi, ainult teistel on. [ — ] Te ei saa minu vastu, ma olen kõva /​nagu graniit, ma olen lõõmav nagu põhjamaa päike, /​ma olen futuristlik roomik, hüpomaaniline kahurikuul, /​hoidke alt! [ — ] ma pole hea, ma olen kõigist parim! (lk 12). Ka kiirrongi tuhin aeglustub millalgi: mägedest saavad kuristikud, aga kuristikest ja orgudest saab tagasi tasasele maale. Kui depressiooni küüsis olles näib, et pole lootustki selleks, et jälle rõõmutunnet kohata ning kui (hüpo)maania pühib meelest iga võimaliku tagasilöögi, siis saab reaalsuse tasandikest, hoolimata nende igavana näivast tavapärasusest, tõeline oaas.

Ehk leiab nii mõnigi lugeja lisaks äratundmishetkedele ka julgust ja julgustust. Kas või selleks, et samuti, kogemustepagas pardal, kirjasõna lainetele seilata.



[1] Märt Väljataga. „Mis on luule?” – Keel ja Kirjandus, 3/​2013, 42013.
[2] Walt Whitman. „Laul iseendast”, tlk Boris Kabur. – Walt Whitman, „Rohulehed”, Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 63.
[3] Lars-​Christen Hyden. „Illness and narrative” – Sociology of Health & Illness, Vol 19, No 1, 1997.
[4] Aare Pilv. „Vabadus olla teine” – Looming, 42017.
[5] http://​ilmav​ilus​.blogspot​.com​.ee/​2014​/​10​/​k​i​r​i​-​h​u​l​l​u​d​e​l​e​.​h​t​m​l
[6] Brita Melts. „Diagnoosi trotsiv loovus” – Sirp, 17.03.2017.
[7] Vt nt Virginia Woolf. „Monday or Thursday” – London: Hogarth Press, 1921.