Berit Kaschan
„Ma naeran magades”
Verb, 2016


Ehkki eesti luulemaastikul on Berit Kaschan juba mõnda aega tegutsenud, on „Ma naeran magades” tema esimene luulekogu. Kaschanit on tunnustatud mitme auhinnaga, näiteks 2009. aastal Tartu kirjandusfestivali Prima Vista debüüdiauhinnaga Esimene Samm.[1] 2015. aastal nomineeriti Kaschan ka PEN International New Awardile, mis on mõeldud noortele kirjanikele, kes seisavad oma loometee alguses.[2]

„Ma naeran magades” on soe, humoorikas ja aus luulekogu, milles põimuvad vabavärss ja traditsioonilisemad luuleelemendid. Seejuures on Kaschanil õnnestunud vältida liialdast ilutsemist ning ta vaatleb enda kui noore inimese mõtteid ja hingeelu teatud irooniaga. Ta on suutnud luua distantsi enda ja oma loomingu vahel, mis muudab tema debüütkogu iseäranis ausaks. Autor näitab ennast oma luuletustes luust ja lihast inimesena ega proovi läheneda oma loomingule kui eksperimendile.

Kaschan on luulevormi valanud palju sellist, mis kirjeldab inimkogemust eri eluetappidel, seda isegi siis, kui luuletuste minategelane näib jäävat muutumatuks. Luulekogu minategelane kirjeldab oma hetkemõtteid ja –seisundit ja laseb mõtetel kaugetele maadele uitama minna – vastassoost inimese kehasse, vanematekoju, universumi vaatepunkti, sõpradega koos veedetud hetkedesse … Samas peab ta tõdema, et kuigi oma elu oleks kergem lasta vahelduseks ka kellelgi teisel elada, on lõpuks tema ise ikkagi see ainuke, kes talle antud ajaga hakkama peab saama. Kaschan mõtiskleb ka inimese koha üle maailmas ning tõdeb, et meil kõigil on oma aeg ja ruum, kus me kõige paremini toime tuleme. Ruum ega aeg ei saa olla liiga väike ega liiga suur, vaid peab sobituma täpselt inimeseksolemise taustsüsteemiga.

Enamik tekstidest on jutustava või kirjeldava sisuga ja üldiselt vabavärsilised, aga leidub ka lõppriimilisi kindla rütmiga palasid. Seejuures kasutab autor oskuslikult algriimi ja luulele omase kujundliku keelekasutuse võimalusi, andes muidu üldiselt vaba vormiga luuletustele kindlavormilise raamistiku. Nii kujutab Kaschan luuletuses „Terve hommik” vabalt jutustavas vormis noorte boheemlaste muretut hommikut, kuid värsiread Keegi keetis kohvi /​keegi toppis piipu /​kolmas korkis veini ja Päev laulis /​aeg sillerdas (lk 14) loovad mõnusa meeleolu ja hoiavad koos muidu kindla struktuurita luuletust. Nendes värssides on Kaschan kasutanud keele– ja vormikujundeid, mis toovad esile eesti keele ilusa kõla. Samuti aitavad sellised universaalsed kujundid luuletust vormiliselt koos hoida, andes üldiselt riimita ja kindla korduva rütmita luuletusele kergemini tunnetatava pidepunkti.

Et luuletustes tugevat struktuuri luua, kasutab Kaschan ka parallelisme. Tekstis „Uitmõte” mängivad need juhusliku mõttevirvenduse kirjeldamisel keskset rolli: Täna tahaks sõita linnast välja. /​Vastu õhtut. /​Otse hämarikku. (lk 17) või: Piiluda sulle särgikraesse /​pähe /​päikesepõimikusse /​hinge /​selgroogu /​armatuurlauasahtlisse (lk 17). Sestap võib öelda, et ehkki tekstidel pole ranget vormi, on neil siiski tugev ja terviklik sisemine struktuur ja hea rütm.

Kuigi keerukam vabavärss on hea viis lugemiskogemust huvitavamaks muuta, peitub ka lihtsuses teatav võlu. Kaschani debüütteost lugedes tekkis mul soov lihtsama vormi või väljendusvahenditega tekstide järele. Vabavärsilises luules pole lugejale tavaliselt ette antud mingit kindlat struktuuri, mille abil luuletust tõlgendada – näiteks kui itaalia sonetis saab luuletuse esimeses pooles püstitatud probleem tavaliselt teises pooles vastuse või haiku seitseteistkümne silbiga kolmevärsiline vorm toob traditsiooniliselt välja looduse pisiasjade ilu, siis vabavärsiliste luuletuste puhul on rohkem tõlgendusvõimalusi. Kaschani debüütkogu kompositsiooni puhul jääb silma, et lõppu koonduvad pikemad ja keerulisemad luuletused, näiteks „Koosolek klaaskuulis” (lk 20), „Pöördumine” (lk 22) ja „Kodukäija” (lk 24), mille vahele oleks soovinud mõnd lihtsama ja selgema vormiga teksti.

Hoolimata mõnetisest keerulisusest on Berit Kaschan luuletajana olnud piisavalt julge, et kasutada ka võtteid ja väljendeid, milles peitub omamoodi lihtsus. Värsiread nagu mu silmades on endeid (lk 5) või Kui valsiks valmis lumetorm (lk 29) annavad luuletustele kohati lausa naiivse värvingu. Selliseid elemente tarvitab autor aga vaid seal, kuhu need tõesti sobivad. On näha, et Kaschan mängib kujunditega ja kasutab neid just selleks, et nooruse naiivsust välja tuua – sinisilmsusega naljatlemine sobib luuleridades mõtiskleva noore naise minapilti väga hästi. Niisuguste luuleelementide kasutamine nõuab julgust ja võimet oma isiku ja loomingu vahel vahet teha, sest praegusel ajal peetakse ilutsemist pigem ebaküpsuse kui siiruse märgiks. Selle õnnestunud kasutamine annab aga tunnistust luuletaja küpsusest ja kogemusest.

Luuletuses „Pimekohting” on metafoorselt kirjeldatud justkui mandrilaamade liikumist üksteise poole, kuid luuletuse mõte seisneb hoopis hirmus tuleviku ees, kui kaks inimest teineteisele lähenevad ja millalgi ka päriselt kokku saavad. Lisaks leidub tekstides mänglevaid vastandusi, mis avavad igapäevaste nähtuste uue külje. Vastandväljendusi kasutab autor näiteks luuletuses „Koosolek klaaskuulis”, kus kirjeldab inimesi, kes on kui Kiilad ja hambutud nagu beebikoolis, aga samas lisab: Nahk ammu suureks jäänud /​aga silmad tähti täis (lk 20).

Berit Kaschan valdab hästi sümbolikeelt. Võrdkujude kaudu saab kompaktsel viisil palju ära öelda. Näiteks viitab autor ridadega ja kõigist maa-​ilma orkaanidest /​mis algavad südamelöögist (lk 39) liblikaefektile, mis osutab vastuolule inimloomuses, mis seisneb vajaduses maailmast aru saada ja meie võimetuses midagi täpselt ennustada või lõpuni mõista. Sümbolina mõjuvad ka read luuletusest „Jaanipäev” (lk 16): Kuulata ilutulestikku ja inimeste hääli /​mõne tänava kauguselt väljakult /​miljonilinnas /​kus ma ei tunne mitte kedagi /​[ — ] Süütan sigareti. Just viimane rida on luuletuse idee välja toomise seisukohalt väga tähtis: avalikult väliselt pööratakse pilk sisemisele, mida sümboliseerib sigaret. See aga osutab vastuolule, mis rahva– ja kärarohketes kohtades peitub – rahvast võib inimese ümber olla küll palju, kuid kogu melu ja kiirustamise taustal tuntakse end ikkagi üksikuna. Luuletuse lõpus avab Kaschan probleemi tuuma juba otsesemalt, kasutades selle rõhutamiseks jällegi parallelismi: Aga midagi on ikka puudu. /​Mingi kontakt, /​mingi ühine keel (lk 16).

Kuigi Berit Kaschani debüütkogu on ühtlaselt tugev, jääb kohati mulje, et luuletajal on midagi ütlemata jäänud – oleks justkui puudu millestki sellisest, mis kõik mõtted ja kujundid üheks tervikuks kokku seoks. Kuid see ei tähenda, et luulekogu ise ei toimiks. Need luuletused, kus viimane värsirida või sõna kirjutatu kokku võtab, ning need, kus mõte jääbki õhku rippuma, loovadki kokkupanduna terviku, kus iga element kannab ise tähendust. Kokkuvõttes avavad Kaschani tekstid liigutava pildi inimeseksolemisest ja elust üldiselt.



[1] Peeter Helme. Uus raamat. Berit Kaschan „Ma naeran magades” – Klassikaraadio, 13. jaanuar 2017.
[2] Tiit Tuumalu. Eesti PEN esitas New Voices auhinnale Berit Kaschani – Postimees, 26. mai 2015.