Eda Ahi
„Sadam”
Verb, 2017


Ükski teos ei pääse konteksti asetamisest, see on suhestus– ja võrdluspind, milleta hõljuks ta kui üksik peeglikild lõputus tühjuses – ta ei kuulu kuhugi ega peegelda midagi. Miskipärast on ikka nii, et loojat, kunstnikku nähakse pigem oma põlvkonda ja kaasaega kuuluvana kui ajalist vertikaaltelge pidi kulgeva punase niidi jätkuna. Senine retseptsioon on Eda Ahit kujutanud kui suurt eristujat: riimid nagu Betti Alveril! Kõla– ja sõnamängud nagu Alliksaarel! Haruldane positiivsus ja tarmukus! Ent mulle näib, et Ahi on pigem ühendaja-​ühenduja kui irduja; tema jaoks pole enneloodu reliikviana isoleeritud dialoogist; tema loomeruum on ebatavaliselt avar, suutes ainest ja hingust ammutada nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Kas polegi just see läbi aja püsiva loomingu kvintessents?

„Sadama” juhtnoodina kõlav avarolek kehtestatakse juba esimeses luuletuses merekujundi sissetoomisega: ja tõesti oli, tõesti siin, too meri – /​see oli suur ja tiirane ja hall. /​/​ei voolanud, vaid loksus avaveri (lk 5). Et avamereline loksumine, avaveri ja avameel luuletajale olemuslikum on kui jõelisus, kõlas juba üle-​eelmises kogus „Gravitatsioon”, kus luulemina ei ole jõgi ega vaja /​üht ja ainsat muutumatut sängi (lk 50). Jah – jõe liikumine on sihiline, ikka päri– või vastuvoolu minekut soosiv; ent meres seilamine nõuab tugevat iseseisvat tüüri, võimet igal hetkel oma suunda ise seada. Sellega hakkama saamiseks on vaja julgust, jõudu ja isegi (positiivses mõttes) jultumust, vastutusvõimet: meil ei vea – /​me ise veame (lk 28). Kummalisel kombel ei mõju see „jultumus” nihilistliku, vaid vastupidi – aupaklikuna: on olnud jultumust /​võtta vastu antud au ja armu (lk 18).

Muide, luulekogu pealkiri „Sadam” viitab ikkagi maabumisele, samamoodi nagu Ahi viimaste kogude pealkirjad „Gravitatsioon” ja „Julgeolek” kõnelevad maandatusest. Eks tarmu meretormis möllata kasvatab ikka teadmine kuskil ootavast kodusadamast.

Muidugi ei ürita luulemina merestiihiat kontrollida – tema jõud peitub aktsepteerimises: kui lööb kokku meri üle pea, /​/​ lööme kokku klaasid. (lk 23) ja saatust õrritavas, elupõletajalikus suhtumises tõmba aga kiirelt tikku, /​et kaoks surma lõhn (lk 12). Aeg-​ajalt ilmutab end ka aimus põlemise saadusest: kõik on nii priima /​ja leek /​ei aimagi veel, mis on koni (lk 25); teadmine sellest, et pea kohal kokku löövate merelainete ja kõlisevate veiniklaaside raju on suuremas plaanis nõnda tühine: veel on aega vaikselt auruks keeda (lk 23). Selles peitub Ahi luule vastupandamatu võimsus: ta säriseb hetkes, teades-​aimates samal ajal selle eeldusi ja tagajärgi, luues nõnda mingi veidralt grandioosse laiendatud olevikuruumi: ja mul pole külma ega kuuma /​sellest mis on kohal või mis all /​sellestki mis luusib ees või taga – sest see, mis on ees või taga või kohal või all, on tegelikult siinsamas: Liivakell on ammu jooksnud liiva (lk 23).

Siiski oleks ebaaus väita, et ajalikkus, aktuaalsus kitsamas mõttes „Sadamas” puudub. Luuletus „Pagu” eristub tugevalt ülejäänud kogust, segades väga mõru maitset Eda Ahi muidu kiidetud positiivsusesse. Valusausalt koputab ta võõravihkajate südametunnistusele, osutab silmakirjalikkusele: võõra eest on vaja kaitset? /​kuid see võõras vohab meie veres /​vetikate kombel läänemeres. /​/​paota põli kibe. /​paota ust. /​sinu enda maa on leinast must. (lk 13) Siin pole lõhnagi sotsiaalempaatilisusest ja „meiest”, millele järgnevalt osutan. Näib, et selles küsimuses tunneb luuletaja tugevat vastandumist, ebaharilikku võõrdumist. Aeg võiks olla rohkem meie nägu (lk 16), sedastab ta hiljem.

Kasvanud julguse ja eelkõige küpsemise märgina, on „Sadamas” palju rohkem „meid” kui „mind” ning see, keda täpsemalt „meie” all silmas peetakse, on üsna mõistatuslik-​mänguline. Ajuti näib, et „meieks” saamiseks pole luuletaja jaoks mingi probleem maha heita noore eesti poetessi rüü, vahetada sugu, vanust ja rahvust, nii palju kui süda lustib. mehed, meie kuued /​on ammu kaheksas (lk 12). Just maskuliinse, helevalge ja eksplitsiitse jõu demonstratsioonide tihedus üllatas (tagusime kaarte hommikuni, /​kolkisime vastu kinnist ust. [ — ] võime lüüa maha /​kõik, mis tarvis; hommik haugub (lk 7)). Tundub aga, et vandumine, vängus ja hooplemine pole „Sadamas” tõsimeelne maailmaneedmine, vaid „terve talupojamõistuse” hõnguga enesetögamine ning seega pole kindlasti tegu all-​lasuva nõrkuse ja enesekaitseimpulsist tingitud agressiivsusega.

Küljeti eelnevaga – nõnda mänguliselt, nagu võib Ahi võtta jõulise, kõhklematu mehepalge –, võib ta ümber lülituda ambivalentsusele, paindlikkusele, keset agitatsiooni tuua avalikuks oma küsimused-​kõhklused; jooksult ümber hinnata oma väited: kell on juba palju. /​ei, veel vähe (lk 7); miks? ei teagi. /​äkki peaks? ei pea. (lk 8). Luuleminal on luba siin ja praegu ümber otsustada, kahelda, teine suund võtta – ja see ei nõrgesta teda mitte.

Põigates tagasi maskuliinsuse juurde, oli ehk raskesti mõistetavam „Sadama” juures see, kui rikkalikult nõretavad värsid alkoholist – pitside kummutamisest, lahtikorgitud veinipudelitest, murede likkupanemisest. Andeks, et siinkohal joogilembust eelkõige mehelikkusega seon, ent Ahi värssides on tõesti rohkem meremehelikku kulistamist kui daamilikku limpsimist. Eks see kõlab kokku Ahi niigi joovastunud ning hoogsa stiiliga, keerab lisavindigi peale, ometi ei puudu sellest esialgu raskestitabatav sotsiaalkriitiline noot. Raskestitabatav just seepärast, et „sotsiaalkriitika” on Ahil pigemini sotsiaalempaatiline, see tähendab – näitab näpuga, aga on ka ise nende seas, kelle pihta sihitakse. Kummatigi on see iroonianoot nõnda peen, et ei saagi päris kindel olla, kas see iroonia pole mitte lugeja silmades. Vägijoogi-​metafoorika klapib Eda Ahi eksalteeritud-​ekstaatilisse helistikku ja kuigi „Sadamas” on mõtlikkust enam kui varasemates kogudes, pole kuhugi kadunud Eda Ahi loominguomane ekstreemumiarmastus, vängus (miks vinduda, kui saab ka üle vindi (lk 9)) ja põlgus ekstreemumpunktide vahelise ebamäärasuse suhtes: pehmosus – /​see, mis paneb karmid kannatama (lk 31). Ehk seepärast kasvavadki pudelite, pokaalide, pitside ja korkide kujundid kõige nõtkemini allegooriaks, mis korrastab ja sõlmib lahti all-​oleva impulsi, näiteks: pealt kolmas kork /​mu lõpuks korgib lahti /​ja ma kardan väga lahtuda. (lk 34).

Jätkates Ahi kujundikasutuse teemal, tundub, et ajuti polegi kujundid loodud tähendusülekandena, vaid peegeldavad autentset, otsest tajumust, milles analüütiline meel võib tagantjärele eraldada kujundi ja sisu – aga ei pea (hommik, üleliia läbipaistev (lk 9); mu hääl võib olla nöörimõttest kähe (lk 37)). Samuti on Ahi kujundimaailm rõhutatult kehaline – ta joob pimeduse kohvi (lk 24) ja võtab mustast taevast kange mahvi (lk 15), ta aju on rakkus (lk 8) ja aeg-​ajalt on suus eilse jutu maitse (lk 9) – ta on otseselt lülitatud maailma aine-​, mõtte– ja vereringesse. Inimesed kipuvad läbi põimuma algelemendilise metafoorikaga, neil on tüved, tõrud, juured, nad võivad anda pikalt hagu; neid saab vallutada nagu maad; nad võivad vaikselt auruks keeda. Algelemendi– ja ekstreemumiarmastus üheskoos loovad paatose, mille Ahi vanust arvestades võiks tembeldada varavanaduse ilminguks, kuid lähemalt vaadates kutsuksin seda meelsamini varaküpsuseks ja kõrgepilgulisuseks.

Kirjutaja näeb vananenud, kivistunud keelendid läbi, tajub nende juuri ja vabastab nad niimoodi dialoogi välistavast autoriteetsusest (sa olid nagu kord ja ülekohus (lk 38); sest süda täis, kuid tunne ikka tühi (lk 39)). Paradoksaalselt on ainult autoriteeti kõigutades võimalik saavutada elav, särisev põiming enneolnuga ning nõnda ühe inimese õblukesele olemisele väge andev vundament leida, oma autentsust seejuures kaotamata. „Ise” saabki õitseda vaid hirmuvabas, mängulises suhtluses kontekstiga, kuhu see kuulub.

Sama kehtib ka laiemalt, teiste autorite intertekstide kohta. Vahel peidetumalt, vahel nähtavamalt, on ses õhukeses köites tuvastatavad Viiding, Alver, Alliksaar, Kitzberg, Shakespeare, Suuman, Rummo, Baudelaire, Gailit. Meenub, et Ahi eelmises kogus, „Julgeolekus”, oli ühe luuletuse pealkirja juures märkus „hoovõtuga A. Sanga „Niinast”” (lk 29) – just seesugune ta suhe teiste autoritega näib olevat – neist/​neilt saab hoogu võtta, väge koguda, et lendu tõusta. Üks tähelepanuväärsemaid hoovõtte on põimitud „Sadamas” Rummo esimesest vasikast ja Viidingu tihedast inimmüürist: ei tahaks minna aia taha, /​kuid aed ei paku elamust. /…/ ei julge minna aia taha – /​kui saaks kord üle müüri kaeda, /​võiks ennast rahus maha kanda (lk 17). Samuti meenutavad Ahi taskus idanevad tõrud (lk 8) kangesti Alveri tõrusid, mille suureks sirgumist luuletuses „Mu juurde voogas” oodatakse.

„Sadam” mõjub värske, aga mitte võõrana; vanapärase, aga mitte heietavana. Sellise luule algimpulss näikse olevat iseenesestmõistetav, kõhklusteta ühendus mingi tuumse olemisega, millelt sirutudes pole kirjutaja jaoks probleem liikuda mööda ajaspiraali üles-​alla, vahetada sugu, rahvust. Ta ei ignoreeri antust (oma aega teenid, oma keelt – /​aga kas need lõpuks välja teenid, /​selgub karmis omakohtus vaid (lk 20)), ent näeb üle oma aja ja varju.

Eda Ahi sõnad pakivad endasse palju, tekitades tänapäeval aina harvemini esineva deflatsiooni – sõnade deflatsiooni. Need värsid pole õhukesed mõtted barokses sõnarüüs, vaid mõttekontsentraat: sõna ei kaunista-​laienda olemasolevat, vaid hoopis vastupidi, pakib endasse. Nõnda juhatatakse sõnade inflatsioonist nüristatud lugeja kindlalt rajale, kus saab mõistatada väikese tekstisegmendi rikastatud tähendust. Rikastatud leidliku polüseemia või homonüümiaga, mõttelise assotsiatiivhargmikuga, pole ta luule olemuselt labürintlik, mõistatuslik. Tihendatuses, kokkupakituses tõmbuvad kokku esialgu pikana näivad seoseniidid, paljastub ilus ja võimas rütmistatud reaalsus.