Liisa Nurme
„Kolgas”
H. Nurme, 2016


J. K. Rowling debüteeris 32aastasena, Charles Bukowski 40aastasena. Liisa Nurme oli seevasti 15, kui ta avaldas noorteromaani „Kolgas”. Kõnealune kolgas on depressiivse Eesti väikelinna arhetüüp, „närune küla”, mille ainsas tõmbenumbris burksiputkas keerab kotlette teose protagonist Toomas. Kolkas on ta eksiilis vabatahtlikult, sest püüab mineviku eest põgeneda. Toomase plaan ähvardab aga läbi kukkuda, sest enne jõule läheb burksiputka pankrotti ja ta valmistub alistunult koju naasma. Toomase naelutab paigale lahtine põrandaplaat, mis paljastab avause naabri vannitoalaes. Naabriks ei ole aga keegi teine kui kunagine armastatu Luise, kelle sosinastki piisanuks selleks, et Toomase elu hävitada. Luisele ei jää poisi uudishimulikud pilgud märkamatuks ja õige pea prõmmib ta Toomase ukse taga. Järgmiseks päevaks ostetud kojusõidupilet jääbki poisil kasutamata.

Süžee ülesehituselt toetub „Kolgas” Margus Karu „Nullpunktiski” kasutatud ja Kurt Vonneguti sõnastuses tuntud „man in a hole” motiivile. Tavapärast elu elav peategelane hakkab alla käima, kuid ronib pärast põhjas ära käimist jälle välja. Nurme teoses sooritavad säärase arengukõvera korraga nii Luise kui ka Toomas, kes kohtuvad üksteisega kõige mustemas masenduses. Trehvamine on noortele kui pilguheit peeglisse: alles siis, kui nad teineteist näevad, mõistavad nad, kui täbarasti nende käsi tegelikult käib. Käsikäes hakkavad nad ka parema elu poole liikuma, toetudes üksteisele nii füüsiliselt kui ka mentaalselt – Toomas aitab püsti hoida anoreksiast habrast Luiset ja Luise omakorda soojendab alajahtunud Toomast. Loitma löönud leegile valab õli juurde Toomasele külla tulnud õde Saskia, kes tasakaalustab oma ülevoolavuse ja impulsiivsusega duo flegmaatilisust.

Selline struktuur on kahtlemata lollikindel, kuid „Kolka” vundament jääb pisut hõredaks. Inimese allakäik eeldab lätet, algpõhjust, mille mõjuvusest sõltub ka mandumise elujõulisus. Autor on Toomase tausta aga taotluslikult uduseks maalinud. Vaid üksikute vihjete kaudu avatakse laaberdamist ja prassimist tulvil minevik, millest ei puudu ka võõrutusravi ja õnnetu armastus. Tema karakteris on teatav põhjendus olemas, aga see ei mõju küllaldaselt, et eksiili õigustada. Luisele antakse võimalus oma minevikust pikemalt pajatada ning ühel öösel Toomase korteri rõdul peetud vestlusest saab lugeja teada tüdruku peretülidest ja lähedase surmast, millest on tingitud tema alaväärsuskompleks ja toitumishäire. Need on küll kulunud klišeed, kuid muudavad Luise tegelaskuju siiski usutavamaks ja põhjendatumaks.

Toomase karakter jääb hämaraks ka seetõttu, et autor ei ava tema alter ego motiivi. Nimelt loob Toomas endise elu eest pagemiseks uue identiteedi Robi, kes kehastab noormehe arvates külma ja anonüümse kolkaasuka ideaali, eemaletõmbunud ja vaikset perifeeriaelanikku. Nurme tarvitab seda motiivi teose alguses ja lõpus, kuid keskpaigas unustab selle. Toomase tegudes ei väljendu aga erilist kahestumust, ehkki võinuks: alter ego Robi aktiivsem kaasamine oleks ka Toomase sisukamaks tegelaseks muutnud. Näiteks saaks selle kaudu isiku lõhestumist näidata samamoodi nagu kultusromaanis „Kaklusklubi”. Nimevahetusega loodab Toomas saavutada teatavat kontrolli oma isiksuse üle, kuid see plaan ebaõnnestub täielikult. Noormees tunnistab oma läbikukkumist, aga tekst ei anna vihjeid selle kohta, et ta ennast üleüldse muuta kavatses.

Nii saab „Kolkale” ette heita ennekõike sügavuse puudumist ja allteksti pinnapealsust. Seevastu väärib esiletõstmist teose vertikaalne haare ehk olustiku hoomamise ulatus. 15aastase autori küpsus hetkeolukordade lahkamises ja õhustiku paberile panemises on imekspandav ja annab aimu harvaesinevast andest ja töökusest. Nurme püüab argipäevailu kenasti kinni, kirjeldades sulnilt nii pimedusse sulavat tatilarakat kui kopsudesse tungivat kuuma suitsu. Keelekasutus on ladus ja leidlik, isegi kui võrdlused kuuseta jõulud olid tema jaoks võrdsed tuumakatastroofi või kala söömisega (lk 30) või tegelikult ei meenutanud see soga lilli karvavõrdki rohkem kui näiteks traktorit või Mona Lisat (lk 44) mõjuvad liialt otsituna. Sõnavara ise on samuti meeldivalt lai, mõjumata sealjuures ülepingutatuna. Tegelaste omavahelisse dialoogi on pikitud omajagu slängi ja olgugi et väljendid nagu „lic”, „mtea” ja „staf” kriipisid natuke silma, olid need tõetruuduse saavutamiseks olulised.

Sellest pisut lihtsakoelise ülesehitusega noorteromaanist ei puudu ka moraal, mille Toomas õigupoolest küll juba esimestel lehekülgedel üsna lakooniliselt sõnastab: Võib-​olla te teate seda, aga minevikuga on see jama, et sellest lihtsalt ei saa lahti (lk 3). Selle mõtte kaudu saab uue tähenduse ka Toomase esmapilgul lapsik, kui mitte alusetu põgenemine kolkasse. Ühegi tegelase vanust ei mainita, aga faktid, et Toomas sooritas oma lõpueksami maksimumile ja et tema nooremat õde Saskiat pole veel kutsekast välja visatud (lk 31) annavad aluse arvata, et Toomas on äsja lõpetanud gümnaasiumi ja seega just iseseisvasse ellu astumas. Teiste sõnadega: ta on eas, kus eneseotsingud kõige ägedamalt käivad.

Mahavisatud teismeliseaastad ja raisatud noorus kummitavad Toomast, võimendudes skisofreenialaadses ülemõtlemises, mis jääb tekstis pigem ridade vahele, aga väljendub tema arutus teguviisis, näiteks lumetormi ajal jalutama minnes. Samas jääb Toomasel märkamata tõsiasi, et tema mured pole ületamatud ja nende seljatamiseks tuleb eluga lihtsalt edasi minna, mitte maapakku kaduda. Võrreldes Luisega paistavad Toomase mured iseäranis tühised, sest teda on ajanud kolkasse reaalsed probleemid. Ent mõlemad noored pääsevad kolkast välja samamoodi – tänu üksteise seltskonnale.

Näitlikustades mineviku eest põgenemise kasutust, rõhutab Nurme selle kõrval ka iseenda eest pagemise mõttetust. Toomas nendib elutargalt: Ju see Rob oli oluline mulle endale. Sest kui sa etendad kedagi teist, mõtled kellegi teisena, siis on võimalik mõnda aega uskuda, et sa ise oledki see roll, see kattevari ja mitte sina ise (lk 65). Kuivõrd Toomas on teose minategelane, on ka lugeja vaatenurk retrospektiivne. Autori lähenemises võib aimata õrna üleolekut, mis väljendub Toomase lühinägelikkuses ja plaanis, mis on juba eos määratud nurjuma. Isegi, kui Toomas üritab oma sõnades olla enesekindel, kumab tema tegudest kõhklust ja kedagi teist tal etendada ei õnnestu. Põgenemine on kergema vastupanu teed minemine – märksa raskem on paigale jääda ja iseendaga leppida. Inimloomus ei ole olemuselt staatiline, aga muutusi ei saa vägivaldselt läbi suruda, neile tuleb anda aega. Ühiskonnas, kus endaksjäämine nõuab suurt julgust, on säärane sõnum teretulnud ja pakub tuge eksinud noortele, kes ei tea, mida endaga pärast keskkooli peale hakata.

Nende mõtete valguses väärib tähelepanu pealkiri „Kolgas” ise. Eelkõike tähistab see ilmselt toimumispaika. See on paik, mille Toomas valis välja kui kõige mõttetuma koha, mis leida oli. Kirjandusliku pretsedendina meenub näiteks Sartre’i „Iiveldusest” tuntud Bouville ehk Mudalinn. Kuid kui Sartre kirjeldab oma kolgast küllaltki detailselt, sõnastades täpsemalt geograafilised piirid ja muud üksikasjad, mainib Nurme vaid üksikuid paiku, jättes üldpildi uduseks – samamoodi talitati ka Toomase minevikuga. Sellest võib peegelduda kas autori laiskus või hoopis taotluslik üleolek: ta annaks justkui mõista, et kolgas pole lahtikirjutamise vaeva väärt. Nõnda jääb lugeja kujutlusvõimele rohkem ruumi ja igaüks saab luua oma ettekujutuse kolkast kui sellisest. Nurme kolgas pole ainult asula: see sümboliseerib ka üldisemat tungi oma elu eest peitu pugeda, mugavustsoonis olesklemist ja suutmatust tulevikuga tegeleda. See probleemkoht tõstatab aga omaette küsimuse: kas noorteromaanide eesmärk on kirjandusliku kvaliteedi pakkumine või pigem sõnumi edastamine? Pelgalt ilukirjanduslikust perspektiivist vaadatuna on kolka viimistlemata jätmine fopaa, kuid sõnumit ennast prioritiseerides on tegu hoopis kavala nükkega.

Ehkki „Kolgas” on nii vormi kui sisu poolest võrdlemisi õhuke raamat, annab see sellegipoolest aimu Liisa Nurme potentsiaalist. Teose struktuur on hõre, süžee kulunud, aga ei saa salata autori suurepärast sõnaseadmisoskust. Koos pesuveega ei maksa välja visata ka moraali ennast, sest sellega saavad mingil määral samastuda kõik tuleviku suhtes äraolevad noored inimesed. Neile, kes otsivad elavat olustikukirjeldust ning asjalikku sõnumit ja on valmis mõningate lihvimata äärte suhtes silma kinni pigistama, passib Nurme debüüt kui rusikas silmaauku.