Essee aluseks on 18. aprillil 2017 Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul peetud ettekanne.



Pille-​Riin Larm ja Joosep Susi postuleerivad märtsikuu Keeles ja Kirjanduses ilmunud 2015. ja 2016. aasta kriitikaülevaates huvitava tõsiasja: kuivõrd eesti luule on muutunud proosa sarnaseks, on keeruline seda jaakpõldmäeliku metoodika kaudu analüüsida. Nii arvustatakse Larmi ja Susi sõnul luulekogusid samal moel nagu proosatekste: kriitikud vaatlevad teose teemasid, lugusid, ideid, stseene, maailmavaatelisi pidepunkte, aga jätavad teksti luulelised tunnused justkui puutumata. Lühidalt, keskmes on üksnes see, millest luuletaja kirjutab, mitte aga see, kuidas ta seda teeb. Pole vist vaja märkidagi, et häid, laiahaardelisi, mitmekülgseid, vormi ja sisu võrdselt käsitlevaid luulearvustusi ilmub Larmi ja Susi järgi eesti kriitikamaastikul väga vähe ning seega vajab luulekriitika uut lähenemisviisi.[1]

See väljahõige – või õigemini karjatus – väärib kahtlemata pikemat arutamist. Küsimus ei ole ju ainult selles, kuidas luulest kirjutatakse, vaid ka selles, kuidas luulest mõeldakse ja kuidas seda loetakse. Sestap uuringi siinkohal 2016. aastal ilmunud luule– ja mitte proosakriitikat: selle üle, millega on – väidetavalt! – asjalood kehvad, on palju põnevam arutleda kui millegi sellise üle, mis pigem toimib. Pealkirja „Me proosaline luulekriitika” tuleb võtta rohkem küsimuse kui väitena – olen küll kriitikatekste analüüsides silmas pidanud Larmi ja Susi etteheidet proosastumisele, kuid see ei olnud minu ainus lähtekoht.

Vaatluse all on kokku 60 luulearvustust Loomingust (17), Sirbist (15), ERRi kultuuriportaalist (11), Vikerkaarest (8), Värskest Rõhust (8) ning Keelest ja Kirjandusest (1). Kuivõrd erameedias ilmub kriitikat üsna harva, jätsin need tekstid kõrvale. Minu eesmärgiks oli saada luulekriitika tervikpilt nende väljaannete põhjal, kus ei arvustata luulet erandkorras, vaid regulaarselt ja järjekindlalt.

Jagasin arvustused kolmeks eri tüübiks: 1) ümberjutustavad ja tutvustavad, 2) polemiseerivad ning 3) analüüsivad arvustused. Need tüübid jagunevad omakorda alaliikideks ning leidub arvustusi, mis esindavad mitut suunda.

Esimene liik (mida Larm ja Susi kõige enam kritiseerivad, ehkki ei nimeta seda niimoodi) on ümberjutustavad arvustused ehk kriitikatekstid, mille üheks eesmärgiks on luulekogus ilmunud tekstide lugejale tutvustamine ja ümberjutustamine. Arvustaja on lähtunud lugejasõbralikust eeldusest, et pärast arvustuse lugemist tõttab lugeja poodi ning muretseb endale vaatlusaluse teose – või siis hoiab sellest suure kaarega eemale. Enamjaolt on ümberjutustavad arvustused positiivse hoiakuga: vähe leidub kriitikat, mis teeks teose täielikult maha. Puhtaid ümberjutustusi on tegelikult vähem kui eri liike kombineerivaid arvustusi. Võiks öelda, et paljude arvustuste tugisammas on ümberjutustus, kuid heades arvustustes liigutakse sisu kirjeldamiselt selle analüüsi või hinnanguni või kas või muljeteni.

Sellist tüüpi arvustuse positiivseim külg on lugeja valgustamine ja harimine. Mõne väga hea näite puhul (nt Toomas Kalli arvustus Mart Juure „Meie küla superstaari” kohta[2]) ei pea raamatut üldse kätte võtmagi, et lugemiselamust saada. Mõne väga halva näite puhul jääb lugeja tühjade kätega: ta ei saa teada, kas teos on hea või halb, kes on autor ja mida ta on varem kirjutanud, ta loeb tsitaate, mis omavahel ei seostu, ega suuda neis orienteeruda. Kõige igavamate ümberjutustuste hulka kuuluvadki sellised arvustused, kus üle kolmandiku tekstist on täidetud tsitaatidega – ja tsitaatide ümberjutustustega.

Vaid kirjeldusest koosnevatele arvustustele, mida ilmub küll harva täiesti puhtal kujul, saaks anda tabava inglisekeelse nimetuse review. Ülevaade. Mis sealt kaugelt paistab? Mida kriitik silmi kissitades näeb? Taoliste tekstide ilmumiskoht võiks olla näiteks ERRi kultuuriportaal: vahelduseks raamatupoodide mittemidagiütlevatele sisututvustusele saaks review’st hõlpsasti teada, kas antud teost oleks mõtet näiteks oma vanaemale kinkida. Kuid trükiajakirjanduses ilmuvad arvustused võiksid olla pisut tuumakamad, üldistavamad, analüüsivamad. Ümberjutustus on arvustuses küll analüüsi ja kontekstini jõudmiseks vajalik, kuid mitte nii vajalik, et kogu leheruum sellega täita.

Teine liik arvustusi – ja neid on juba märksa vähem kui ümberjutustavaid – keskendub mingisuguse poleemika tekitamisele ja selle hoidmisele. Seda tüüpi arvustustes on põhiküsimuseks, mida antud luuleteos elu kui sellise kohta ütleb? Kuidas vastavad luules esitletud nähtused elus leiduvatele nähtustele? Kuidas seostub luule ühiskonnaga, kirjandusvälja ja –ajalooga? Kes on autor ja millist ühiskondlikku rolli talle omistatakse?

Niisuguseid arvustusi ei kirjutata aga kõigi luuletajate teoste kohta. Mitmel rindel tegutsevate, avalikult valjuhäälsete luuletajate (nagu Jürgen Rooste) kirjutiste seoseid päriseluga mainitakse rohkem kui näiteks Doris Kareva puhul. Nii märgib Kätlin Kaldmaa Rooste „Vana hiire laulude” ning „Ideaalse abikaasa” ühisarvustuses: „Kes loeb, see teab, et Rooste luule on eluga tihedalt seotud. Eluga Eestis. Eluga selle kõikvõimalikes avaldumisvormides, Higgsi bosonini välja.”[3] Ent elu ja kunsti võrdlevat vaadet Kaldmaa arvustuses siiski ei järgne: mainitakse küll nendevahelisi seoseid, kuid laiema järelduseni ei jõuta. Missugust elu, milliseid eluvorme Rooste oma luules õigupoolest peegeldab? Ja mida see tema luule vormilises, mitte temaatilises kontekstis tähendab? Milline maailm tema luulest välja joonistub? Nendele küsimustele vastab hoopis Leo Luks, kes oma arvustuses muide selgelt postuleerib, et eristab Rooste isiku tema luulest[4].

Elu ja luule seoseid avatakse – küll pisut varjatud kujul – ka mujal, näiteks Silvia Urgase „Siht/​koha” retseptsioonis. Tundub, nagu pööraksid kõik arvustajad[5] peamise tähelepanu sellele, et Urgase luule on tänapäevane, selles kirjeldatakse nähtusi, millega arvustajad oskavad samastuda (nagu teletekst, Koit Toome, Annelinn, Eesti kroon). Ent kriitikud ei taha või ei julge elu pealt pilku luulele pöörata ega näiteks Urgase kujundivaliku kohta midagi sisulist väita – teletekst, Koit Toome ja Eesti kroon jäävad nostalgiaobjektideks, neid ei analüüsita tekstisiseselt. Samas võib luulest elu leidmine huvitava ja kõnetava lõppjärelduseni viia. Nii on Andra Teede Urgase luule kaudu millenniumipõlvkonna elutunnetuse ära sõnastanud: „Kui selline autor juba viitsib ekraanid kinni panna, kodust välja minna ja midagi teha, olgu või iroonia ja tüdimusega, tasub seda tähele panna.”[6]

Polemiseerivate arvustuste hulka kuuluvad ka sellised ülevaated, kus kirjeldatakse eesti luule hetkeseisu. Enamjaolt juhtub see kogemata, siis kui autori looming asetatakse laiemasse konteksti. Nõnda kirjutab Silvia Urgas Aleksandra A.T. luulekogu arvustuses: „Eesti poeesiaskeene jaguneb laia pintsliga eraldusjoont tõmmates kaheks: luule rahvale ja luule kirjandusrahvale. Pole ju saladus, et luulet väga ei osteta ning poeete ja poetesse, kes (veel) väljaspool kirjanduse õppekava, tuntakse vaid kitsas ringkonnas.”[7] Poeesiaskeene on ka „enesevaatlusest tiine, autoteraapiline” (P. Helme), „rahulolematu ja kaootiline” (S. Grigorjeva), „näitamise poole kaldu” (J. Susi), „enneolematut õitseaega üle elamas” (T. Kall), täis „igasuguseid noori kõvahäälseid ja naiivsete sotsiaalsete hinnangutega poeete” (P. Matsin), sellel on „habras ja katkendlik struktuur, rohkelt ähmaseid viiteid, korduvad ja painavad motiivid” (B. Veizenen). Enamik arvustajatest paigutavad arvustatava autori ja tema loomingu kirjeldatud kontekstist väljapoole: Aleksandra A.T. pole ei rahvaluuletaja ega ka kirjandusrahva luuletaja, Margo Vaino ei ole autoteraapiline kirjanik, Joanna Ellmann ei karju, vaid sosistab maitsekalt oma surmahõngulist luulet. Kriitika kõlab rohkem kriitika moodi, kui loetut millegagi vastandatakse – autor ei ole selline nagu teised, ta on eriline! Nii mõnestki arvustusest võib leida lõike selle kohta, millise luulekoguga tegu ei ole, vaid harva jõutakse määratluseni, milline ta on. Ning veel harvemini määratletakse luulekogu tema sisemiste ja vormiliste, mitte temaatiliste tunnuste järgi.

Ühe vastandliku ja erandliku näite saab siiski tuua. Nii kirjutab Tiit Hennoste 2016. aasta ainsas (!) Keeles ja Kirjanduses ilmunud luulearvustuses Hasso Krulli ja Carolina Pihelgase koostatud Marie Underi „Sonettide” radikaaltõlgete kohta võrdleva, konteksti eeskujulikult arvestava analüüsi, kus jõuab järelduseni, et Underi tekstide tõlgendused on igavad, emotsioonitud, mittekuhugijõudvad, kiretud8. Ent nagu ka Susi ja Larm märgivad[9], ei ole Hennoste teost kritiseerides arvestanud sellega, et ehk ei olnud „Sonetid” hommage Underile, vaid neil oli kontseptuaalsem eesmärk (sellesama tõid kogumiku koostajad ka teose sissejuhatuses välja). Milleks tekitada konflikti seal, kus see muutust ei too?

Üks kõrvalepõige veel. On selge, et 2016. aastal ilmunud luulekriitika on vaikne ja tasane. Kriitikavälja keegi ei raputa. Arvustused kõnelevad üksteisega pigem harva. Üks vähestest, kes kriitikapilti laiemalt kõnetada soovib, on Sveta Grigorjeva, kes lisab oma märkused arvustuse lõppu. Nii kirjutab ta Billeneeve luulekogu arvustuse lõpetuseks eelneva teksti või arvustatava teose suhtes täiesti juhuslikuna mõjuva lõigu: „Nimelt leiab Juhan Hellerma eelmises Värskes Rõhus Krista Ojasaare kogu arvustades, justkui elaksid sotsiaalse närviga lugejad kuidagi ahtama luulemenüüga maailmas. [ — ] Kui nüüd juba võrdlemiseks läks, siis kas pole hoopis nii, et nn sotsiaalse närviga lugejad loevad üldjuhul ka kõike muud kui sotsiaalset luulet-​kirjandust, aga need, kes üldiselt loevad indrekhirvelikke „ülendavaid” tekste, ei jõua oma lugemusega palju kaugemale?”[10] Ka Silvia Urgase arvustuse lõppu lisab Grigorjeva tekstiga mittehaakuva lisanduse, astudes vaidlusesse Jaanika Valguga, kes tema arvates arvab valesti, kui ütleb, et riimluule on kadumas.[11] Kahtlemata on sellised diskussioonialgekesed vajalikud, aga ilmselgelt mitte taolises kontekstis – laiema kõlapinna saavutamiseks peaksid need ilmuma eraldi tekstidena ning arutama ka teisi üldiseid probleemküsimusi.

Kolmas, kõige laiem ja mitmekihilisem arvustuseliik, on analüüsiv kriitika. Nagu teisedki liigid, pole ka analüüs omaette kirjutamisviis – puhast, mitte ümberjutustavat või kirjandusolukorda laiemalt kõnetavat analüüsiarvustust ei leidugi. Nii on pea kõikide luulearvustuste ühisnimetajaks see, et tekstile on lähenetud kalkuleerivalt, arutlevalt, üldistavalt, empaatiliselt.

Joosep Susi toob Maarja Pärtna luulekogu „Saamises” arvustuses välja probleemi, mis sõnastus ka kriitikaülevaates: „Tekstidest, mis üritavad kehtestada iseenda lugemist luulena, otsitakse ikkagi laiemaid teemasid, üritatakse sõnastada kogu raamatut läbivaid mõtteid, vaadeldakse tegelasi, jutustatakse [teost] ümber …”[12] Niisiis, Susi arvates otsivad ja analüüsivad kriitikud luuletekstist pigem proosale omaseid tunnuseid, kvaliteetset proosaanalüüsi metoodikat seejuures rakendamata. Temaatilise analüüsi spekter on kahtlemata laiem kui vaid luulekogu üldiste teemade otsimine ja sõnastamine – sinna alla võiks mahtuda ka nende seostamine muude kunstinähtustega, teiste samal ajal ilmunud tekstidega, ühiskondliku või isikliku mõõtmega, kuid üldjoontes olen Susiga nõus. Konkreetseid luuletekste võetakse analüüsi– või eritlusobjektiks üksikutel juhtudel, enamjaolt on kriitik vaadanud luulekogu tervikuna, leidnud üldiseid tunnuseid, tunnuste põhjal tõlgenduse loonud ja oma tõlgenduse ilmestamiseks tekstinäiteid toonud.

Kui võtta arvustuste hindamisel aluseks Benjamin Bloomi mõtlemisprotsesside ja vaimse tegevuse taksonoomia, mis koosneb kuuest tasandist ehk teadmisest, mõistmisest, rakendamisest, analüüsist, sünteesist ja hindamisest[13], siis üldist temaatikat käsitlevad kriitikatekstid jäävad üldjuhul teadmiste rakendamise ja nende analüüsi vahepeale. Miks? Võtkem näiteks Iiris Viirpalu Värskes Rõhus ilmunud arvustus Maarja Pärtna luulekogule „Saamises”. Autor on eristanud kogus leiduvaid motiive, nagu uni, mäletamine, lilled, loodus, ning pärast tunnuste selgitamist ja näidete toomist jõuab kriitik ka järeldusteni: loodus võib viidata turvalisuseotsingule, püüdele end millegi eest hoida või tavaelust eemalduda.[14] Viirpalu on analüüsinud Pärtnat tema enda luuletuste või luuleilma kaudu, aga pole analüüsist sünteesini või hindamiseni jõudnud. Bloomi järgi tähendab süntees osadest uue terviku loomise oskust, mis tähendab kriitikas seda, et arvustaja on mõistnud teksti tähendust, kuid arvustuse fookus liigub arvustatavalt teoselt laiema – või hoopis kitsama! – mõtestuseni. Sünteesiv kriitikatekst on väärtus omaette: kui analüüsiv arvustus peegeldab arvustatavat teost, siis sünteesiv tekst keerab peegli laia maailma poole.

Sünteesini jõudvaid luulearvustusi on paraku vähevõitu[15], aga neid on siiski rohkem, kui esialgu tundub. Vaadelgem, kuidas jõuab näiteks Margus Ott Jüri Kolgi luulekogu „Mee lakkumine pole meelakkumine” arvustades sünteesini. Esiteks tutvustab Ott lugejale oma lugemisviisi: ta märgib, et tegemist on vahekokkuvõttega, kus ta üritab välja tuua neid aspekte, mida ta Kolgi luulet lugedes seni on tähele pannud, samas teadvustades, et pinna all on veel teisigi olulisi asju, mida ta praegu ei käsitle. Siis tutvustab ta oma ootusi kunstile: see peab teda paigast nihutama.[16] Järgnevalt avab ta Kolgi tausta, kuid mitte tema eelnevat loomingut ümber jutustades, vaid žanriproblemaatika kaudu uurides: kuidas erinevad üksteisest Kolgi proosa– ja luuletekstid (proosa on eksplitseeritum, seal on peale „minu” ja „sinu” rohkem „teda”, mitte nagu luules, kus piirdutakse mina-​sina-​tasandiga). Seejärel analüüsib Ott paari luuletust, et sina-​mina nihkumist paremini ära markeerida. Arvustuse keskel jõuab kriitik selleni, mis funktsioonid on Kolgi luules vihjetel ja tsitaatidel: nimelt kasutab luuletaja nõnda palju tsitaadiobjekte, kuna „see aitab luua „anarhilise, risomaatilise võrgustiku, kus erinevat laadi figuurid on ühel tasandil”, samuti õilistab see tänapäeva, tekitab ajus uusi „neuronaalseid” ühendusi”.[17]

Sünteesini jõuab Ott aga luuletuse „Masinate mäss” analüüsi kaudu. Kolk kirjutab selles luuletuses luulekeelest kui pelgast tööriistast. Ott haarab sõnasabast kinni ja arutleb pikalt selle üle, kuidas keele aktiivsus ja passiivus kokku sulavad; et luuletamine on piirav ja pärssiv, kuid siiski uusi maailmu avav tegevus: „Luuletaja ühest küljest „teeb /​mis vaja”, ta ei saa väljenduda teisiti, kui ta väljendub, aga teisest küljest on ta täielikult vaba, „teeb /​mis tahab”.”[18] Luuletajast saab Kolgi luuletuste kaudu ja Oti käsitluses sümbol, võrdkuju.

Süntees võib väljenduda ka muul moel kui filosoofilist laadi arutlustes. Nii jõuab Tiina Kirss Veronika Kivisilla „Cantus Firmuse” arvustuses tekstilähedase lugemisviisi kaudu (see tähendab, et Kirss justkui jalutab mööda Kivisilla tekste) küsimuseni: „Mis oleks, kui …?” Kirss nendib: „Lugejana tekkis vahel mõte, mis juhtuks, kui Kivisilla püüaks oma luuletuste seadmisel ka „lahutamise meetodit”, loobuda liigsetest sõnadest, isegi vaikusega üle pakkuda, proovida, mis juhtuks, kui midagi ära või vahele jätta. Sellised mõtteproovid võiksid justkui kommentaariumi lisamise vastandina Kivisilla järgmisi luulekogusid „läbi katsuda” ning teravdada taju üleminekutel jutustusest lüürikasse ja vastupidi.”[19] Niisiis ei ütle Kirss lihtsalt, et Kivisilla luuletused on kohati liiga sõnaküllased, vaid pakub välja alternatiivi, kriitilise mõõtmega, kuid igati empaatilise soovituse.

Lõpetuseks ja kokkuvõtteks tahaksin endistele, praegustele ja tulevastele luulekriitikutele (ning miks mitte ka kriitikatoimetajatele) mõned soovitused anda. Head toimetajad, mis oleks, kui naisluuletajate teoseid arvustaksid peale naisluuletajate endi ka teised? Head ümberjutustamishimulised, mis oleks, kui kirjutaksite vahelduseks kas või sellest, mida te lugedes tunnete ja mõtlete, mitte sellest, millest raamat räägib? Head raamatukujundussõbrad, mis oleks, kui seoksite oma tähelepanekud teose kujunduse kohta selle sisuga? Ja mis oleks, kui saadaksite tähelepanekud kujundus– ja trükivigade kohta otse raamatu toimetajale ning kujundajale? Head teemadeotsijad, mis oleks, kui võtaksite mõne luuletuse kätte ja vaatleksite seda päris-​päris lähedalt, otsiksite sellest sümboleid ja motiive, metafoore ja allegooriaid? Head kriitikud, mis oleks, kui sõnastaksite arvustuses oma analüüsimeetodi? Ja mis oleks, kui lähtuksite kriitikateksti kirjutades eeldusest, et tekstil peaks olema ka eraldiseisev väärtus, mitte ainult arvustatava teosega suhestumine?



[1] Pille-​Riin Larm, Joosep Susi. „Me kiretu kirjanduskriitika” – Keel ja Kirjandus 3/​2017, lk 170.
[2] Toomas Kall. „Ajalik ja ajatu Mart Juur” – Looming 11/​2016, lk 16311632.
[3] Kätlin Kaldmaa. „Poksimatš: Rooste vs. Rooste” – Looming 4/​2017, lk 590.
[4] Leo Luks. „Kas laul on lauldud?” – Vikerkaar 6/​2016, lk 91.
[5] Olgu siinkohal märgitud, et Urgast arvustasid miskipärast ainult peaasjalikult nooremapoolsed naisluuletajad, nagu Teede, Ahi, Grigorjeva ja Vassenin, aga ka nt Jaanika Valk … Viibutan toimetajate suunas sõrme ja küsin: „Miks küll? Miks?”
[6] Andra Teede. „Igavlejate põlvkonna irooniline esipoetess” – Vikerkaar 78/​2016, lk 198.
[7] Silvia Urgas. „Banaalsetest teemadest kirjutamise julgus” – Vikerkaar 1011/​2016, lk 201.
[8] Tiit Hennoste. „Kilpkonna kaunistamine kalliskividega. „Marie Underi „Sonetid””, dekadentsiajastu loid luule” – Keel ja Kirjandus 2/​2016, lk 129132.
[9] Pille-​Riin Larm, Joosep Susi. „Me kiretu kirjanduskriitika” – Keel ja Kirjandus 3/​2017, lk 174.
[10] Sveta Grigorjeva. „Raudbetoonist vaade” – Värske Rõhk 2/​2016, lk 124.
[11] Sveta Grigorjeva. „Väike tark tüdruk taskus” – Sirp 27.03.2017.
[12] Joosep Susi. „Luuletu luule” – Vikerkaar 45/​2016, lk 177.
[13] Benjamin Bloom. „Taxonomy of Educational Objectives: The classification of educational goals” – New York: David McKay Company.
[14] Iiris Viirpalu. „Saamisest” – Värske Rõhk 2/​2016, lk 128.
[15] Sellise kirjutamisviisi pioneerideks on näiteks Hasso Krull ja Aare Pilv, kes on sellega seoses ka positiivset tähelepanu saanud, mistõttu ma nende tekste siin ei käsitle.
[16] Margus Ott. „Vereimemine pole meelakkumine” – Vikerkaar 3/​2016, lk 115.
[17] Samas, lk 117.
[18] Samas, lk 118.
[19] Tiina Kirss. „Aga ükskord algab aeglane aeg …” – Looming 7/​2016, lk 1040.