Andris Feldmanis
„Viimased tuhat aastat”
Varrak, 2016.


„Viimased tuhat aastat” pälvis möödunud aastal Silvia Urgase „Siht/​kohaga” kahasse Betti Alveri kirjanduspreemia. Romaani peakangelane on umbmäärases eas Niko ning lugu leiab aset düstoopilises tulevikus – inimkonna viimasel, tühjusega täidetud aastatuhandel. Kuna kogu töö – ka mõttetöö – teevad inimeste eest ära robotid, jääb alles vaid jõudeolek. See on inimeste privileeg ja koorem, hea, kui sellele liialt ei mõtle. Aga Niko mõtles. Teose tegevustik ongi kantud sellest, mis siis edasi saab.

Ühiskonnas, mille juhtimise on üle võtnud robotid, pole ebatäiuslikul teadusel enam väärtust. Teadlased on seda mõistnud ja oma elu juba lõpetanud. Kultuurilgi on hukutav mõju – muusika ja filmid on karm kraam, sest need äratavad tundeid ja emotsioone. Sellega pole aga tuimas rutiinis elavad inimesed harjunud. Kui peategelane Niko muusikat kuulab, esitab autor lummava võõristusefektiga tema emotsioone ja tundmusi: Ja siis juhtus midagi, mida Niko ei oodanud: kogu maailma vaikusest läbi lõikav heli liikus külmavärinana üle tema õlgade. [ — ] Niko unustas korraks kõik muu, ta unustas isegi Vera, kes lamas siinsamas tema kõrval. Ta tahtis nutta, ta ei mahtunud oma kehasse enam ära, aga tema silmad olid kuivad. See tundus talle peaaegu talumatu (lk 110111). Vana Kultuuri ehk meie kaasaja kultuuri huvilised meenutavad 1960. – 70. aastate hipisid, kes kogunevad kommuunidesse, kus tarbitakse kultuuri samamoodi nagu narkootikume. Selliseid inimesi peetakse ühiskonnaheidikuteks, sest – tõsi ta on – mõne aja pärast saavad nad pigem kultuurist kui narkost üledoosi ja lõpetavad oma elu enesetapuga.

Seejuures saab lugeja sellest nukrast maailmast aimu vaid Niko mõtete kaudu – ülejäänud tegelaskond mõjub seda enam eemalolevana ning nende tegevust ja motiive on keerulisem mõista. Isegi Niko lähimad sõbrad, Martin, Maria ning Ella, jäävad raamatu lõpuni mõistatusteks. Näib, et nende sõprus püsib vaid pinnapealsetel suhetel, Ellaga koos Niko sööb ja seksib, Martiniga teeb narkootikume ja vaatab mõnda Vanast Kultuurist pärit filmi. Maria, kes oli Nikole varem vaid üks objekt Martini korteris, muutub ühel hetkel mehele huvitavaks, nad jagavad viivukest kirehetkegi. Tegemist ei ole ilusa tüdrukuga: ta on kõhn, elujõuetu ja üsna mannetu, eriti kui võrrelda teda Niko sexbuddy Veraga, kelle keha on ürgnaiselikult vormikas. Võib-​olla just selle kehalise kontrasti tõttu ta aga ühel hetkel mehe tähelepanu köidabki, mõjudes temasse vahetumalt kui teised. Hetk hiljem tekib nende vahele distants, ent Nikosse jääb siiski mingi hingekriipiv igatsus tema järele.

Feldmanis jätab palju lahtisi otsi ning esitab küsimusi, millele on raske vastust leida. See on aga kooskõlas tulevikumaailma loogikaga, Feldmanise loomisloogikaga. Tulevikumaailma inimesed jagunevad kaheks – eelpool mainitud elust loobunud enesetapjad, ning enamus, kes elab turvalises rutiinis. Rutiin ja antidepressandid inimesi elus hoiavadki. Lisaks antidepressantidele, mida ka tänapäeval tohututes kogustes tarbitakse, meenutab see enamus oma igapäevaharjumuste tõttu nüüdisaja heaoluühiskonna inimesi, kohati mõjudes isegi paroodiana. Selliste tegelaste musternäiteks on Ella: Ella oli üks nendest inimestest – ja nad tundusid moodustavat üldisest populatsioonist rõhuva enamiku –, kes oli toidust vaimustuses. [ — ] Ella võis toidust rääkida tunde ja alguses tundus see Nikole lohutav. (lk 34). Paratamatult meenutab naine neid Facebooki kokandusentusiaste, kes pea iga päev oma seinale uue toidupildi üles riputavad. Kuna Ella ajab naturaalseid toiduaineid taga, sest kogu toiduturg koosneb peaasjalikult GMO-​toodetest ja tehislihast, siis kuuluks ta praegusajal aina populaarsemaks muutuva mahetoidu austajate kilda. Pealtnäha üliolulisena paistvad igapäevarutiinid nagu söömine ja klubides käimine peaksid „Viimases tuhandes aastas” inimesi ühendama, kuid tegelikult selle kaudu inimesed hoopis kaugenevad üksteisest.

Peategelane Niko jääb aga kuskile nende kahe inimgrupi vahele, samuti Vera, kellest saab raamatu teine peategelane. Niko hälbib oma rutiinsest elust ega oska sinna naasta, Veraga kohtumine ajab asjad veel enam segi. Nad otsustavad linnast lahkuda ja see eristab neid teistest. Koosolemise kogemus ja oma kodu loomine muudab mõlemat sedavõrd, et varem oleks see neid hirmutanud: Niko ei teadnud isiklikult kedagi, kellel oleks laps. Ta ei kujutanud ette, kuidas keegi võiks tahta lapsi saada; neid inimesi oli, aga nad hoidsid kuidagi omaette. Sihita turvatunne, mis oli ennegi elujõudu pärssinud, pannud kõige jõukamad ühiskonnad aeglaselt kokku kuivama, oli hävitanud inimeste soovi paljuneda. Neil näis jõudu jätkuvat vaid enda olemise talumiseks. (lk 3132). Nikos ja Veras on üleliigset energiat ja elutahet ning nad tahavad seda suunata inimhinge üleskasvatamisse. Ent nagu raamatu lõpuks selgub, jääb sellest energiast siiski puudu. Nende laps Anton pidi olema vastus Niko (ja ehk ka Vera) eksistentsiaalsetele küsimustele elu mõttekusest ja eesmärkidest, ometi tekitab temagi uusi vastusteta küsimusi.

„Viimased tuhat aastat” mõjub filmilikuna. Tähelepanu pööratakse olmele ja visuaalsusele, samas ei upu tekst pikkadesse kohakirjeldustesse. Teose tegevustik leiab aset Berliinis ja selle lähiümbruses. Kõik kohad, kus viibitakse, on inimtühjad, mahajäetud. Ühes kortermajas elabki heal juhul üks inimene või inimgrupp. Ka inimesi on filmilikult kujutatud – tegelased liiguvad justkui ettejoonistatud foonil. Siinseal esitatakse teoses viiteid taustamuusikale, mis süvendab filmilikkust ning muudab teksti eklektilisemaks. Kõrvaltegelased esinevad episoodiliselt ning nende elusaatuse kohta saab vaid ähmast teavet, kuna põhitähelepanu on Nikol.

Feldmanis on öelnud, et tema eesmärk ei olnud kirjutada ulmeromaani[1], nõnda ei olegi tulemuseks üdini ulmeline teos – tulevikuutoopia või –düstoopia ei erine märgatavalt tänapäevast. Olgu, Feldmanise teoses sõdasid ei ole, inimesi on vähe ja ringi liiguvad robotid, kuid igapäevaelu on ikka samasugune – käiakse poes, pidudel, mängitakse jalkat (mitte isegi lendluudpalli), sõidetakse ühistranspordiga. Niisiis on teos justkui meie praeguse ühiskonna peegeldus. Sarnasuste kaudu mõjuvad teoses esinevad võõristused inimeste distantseerituse ja kultuuripõlguse või –hirmuna veelgi teravamalt. Ehk on see Feldmanise hoiatus tänapäeva inimestele, et nad ei kiinduks niivõrd oma nutitelefonidesse ja arvutimängudesse, vaid leiaksid aega sügavateks vestlusteks ja üksteisemõistmiseks.

Oluliseks märksõnaks, mis kogu teost saadab, on üksildus. Kuna inimestevahelised suhted on niivõrd pinnapealsed, ei leita teineteisest üksiolemise vastu lohutust. Kui Niko polnud tükk aega Mariast ega Martinist kuulnud, siis ei vaevunud ta selle tagamaid põhjalikumalt uurima: Nikot isegi ei huvitanud tegelikult, mis neist oli saanud. Kui keegi oleks astunud praegu uksest sisse, seisnud lävepiidast sammuke eespool ja teatanud, et Martin ja Maria on surnud, oleks ta muidugi kurvastanud. [ — ] Niko sai aru, et tema jaoks nad ongi surnud. (lk 167). Üllatav on ka see, kuivõrd vähe tunneb Niko huvi oma perekonna käekäigu vastu. Tal on kuskil olemas vend Kaspar, ometi hoolib ta enam oma samanimelisest kodustatud rotist. Niko tunneb enda ja venna vahel sidet alles siis, kui ta mõistab, et nad mõlemad pagesid millegi seletamatu eest – üks Ameerikasse, teine maale. Veidi erinev on lugu Vera ja Antoniga. Ometi näib, et nendegagi eksisteerib peategelane pigem kõrvuti kui koos. Omavahelisi vestlusi mainitakse harva, samas on siin-​seal juttu sellest, mida nad üksteisele ütlemata jätavad.

Teose lõpus kohtume me Viimase Inimesega. Ei tea, kuivõrd on Feldmanise nägemus temast kantud Nietzsche viimasest inimesest[2], sest näeme vaid tema surma. Nietzsche kirjutas teoses „Nõnda kõneles Zarathustra” viimasest inimesest kui kodanlasest, kes on võimeline elama selles trööstitus maailmas, kus Jumal kui elamise siht ja põhjus on surnud. Alternatiiviks oleks ka üliinimene (Übermensch), kes suudaks kehtestada uue organiseeriva printsiibi – võimu tahte – ning tunda rõõmu mõttetusest. Samas on juba Viimase Inimese proloogiks oleva loo ehk ülejäänud poolteistsajal leheküljel esinenud tegelased nietzschelikus mõttes viimased inimesed, kuna üliinimest nende seas enam pole. Selles mõttes on Nietzsche ja Feldmanis ühtviisi pessimistlikud. Päris Viimane Inimene on metslane. Pole teada, mis juhtus inimeste eest hoolitsenud robotitega, igatahes ei kandnud nad inimese eest hoolt. Lugeja saab ainult oletada, mis vahepealse 987 aasta jooksul juhtunud on. Nüüd kerkib sureva Viimase Inimese jalge eest õhku miski lendav masin, mille sihtkoha kohta oskab inimene arvata vaid, et [ — ] mul on tunne, et mul on õigus seda teada, sest minu ja tema vahel on mingi seos, mida ma ei oska sõnastada. (lk 198). Algab inimesteta ajastu.

Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat” mõjub pärast lugemist masendavamalt kui lugemise ajal. Surm ja häving on selles teoses antud edasi ehedalt, samas distantsiga. Depressiivsest sisust hoolimata on raamat hõlpsasti loetav, lugeja võtab seda samasuguse olgu-​siis-​nii-​meeleoluga nagu Nikogi. Ainult üks surm mõjub kohutavana, kriibib teistest enam hinge – lootuse surm. Tema personifikatsiooni jätan aga välja ütlemata. Kõige lõpus kostab siiski muusika, selline kerge kaubanduskeskuse džäss[3] – ei tea, kas see lohutab, aga loo üldmeeleolu võtab kokku küll.




[1] Tristan Priimägi. „Käes on tuhandeaastane lõppmäng – intervjuu Andris Feldmanisega”. http:// www​.sirp​.ee/​s​1​-​a​r​t​i​k​l​i​d​/​c​7​-​k​i​r​j​a​n​d​u​s​/​k​a​e​s​-​o​n​-​t​u​h​a​n​d​e​a​a​s​t​a​n​e​-​l​o​p​p​m​a​n​g​/.
[2] Friedrich Nietzsche. „Nõnda kõneles Zarathustra: raamat kõigile ja ei kellelegi”, 2006.
[3] The Dave Brubeck Quartet. „Take Five”.