Manfred Dubov
„Täna leitakse kõik üles”
Värske Raamat, 2016.


Esimest korda Manfred Dubovi 2016. aasta alguses ilmunud debüüti „Täna leitakse kõik üles” käes hoides tundus see kerge ja õrnana. Pärast lugemist see mulje ainult süvenes. Olles ühe hingetõmbega luulekogu läbi lugenud, jäi kummitama tekstide eriline õhulisus ja hellus, need muutusid pühaks ja hapraks. Kui luule nõnda õrn tundub, siis võib see väga kergesti manipuleerivaks muutuda. Piirid luulemina ja lugeja vahel kaovad ning vastuvõtjal on raske loomingut kõrvalt jälgida, pidev karje üle terve majaskeleti (lk 14) muutub peaaegu füüsiliseks tundmuseks. Kuna Dubov kasutab väga palju mitmesuguseid aistinguid, mängib valguse, pimeduse ja helidega, on lugejal kerge enda kogemuste kaudu autori tekstidega samastuda. Küllap tänu sellele sõnatäpsusele nomineeriti ta ka Betti Alveri nimelisele kirjandusauhinnale ja Värske Rõhu luule aastapreemiale.

„Täna leitakse kõik üles” on luulekogu, mida tasub järjest lugeda. Autor ning toimetaja Carolina Pihelgas on tekstid paigutanud nii, et suuri hüppeid teemade vahetamises ei tehta ja lugeja saab luulemina seiklustega samm-​sammult kaasa minna. Kogu piiritleb sümboolne rännak turvalisest sisemusest väljapoole, et leida kõik mida veel pole (lk 10). Erinevaid tundeid ja muutumisi kirjeldades jõutakse nullpunkti tagasi. Ometi on vahepeal midagi muutunud: ritsikaparv vahetab kohta (lk 59). Seda rännakut saadab üsna kiire rütm, luuletegelane kuskil pikemalt ei peatu. Esimestes luuletustes kirjeldatud kükloop-​maja asendub viimases tekstis uruga, kus luulemina ei ole enam üksi; ta suhestub ümbritseva maailmaga, jälgib seda kõrvalt ja muutub ka ise.

Luulekogus toimuv rännak esitab pildi teadvuse ärkamisest. Tegelase elu käivitub ning tal on vaja juba pealkirjas intrigeeriv kõik, mis on peidus, üles leida. Selleks murrab ta välja majast, mis elanikku enam ei turva, vaid pigem valvab ning ahistab teda. Lugejad saavad jälgida inimese arengut väljaspool tuttavat ümbrust – seda, kuidas luulemina murrab teise maailma, millest tal pole seni aimugi olnud. Turvalise paiga puudumisest tingitud üksindus– ja ilmaolemisetunne ei kesta pikalt: minavorm muutub õige pea meieks ning jätkub teise inimese tunnetamisena. Dubov ei kirjuta armastajatest imalalt ega ettearvatavalt, nad jäävad lõpuni eraldi isiksusteks, kuigi tahaksid mõnikord üheks muutuda ja koos areneda: me hingame üksteisest läbi /​muteerume (lk 36). Armastusluulel selles kogus siiski kandev roll ei ole, pigem annab autor edasi inimestele igiomast üksildust ja ängistavat igatsust mõistmise järele (mu koed on põimunud sinu kudedega (lk 39)). Samas lisab Dubov armastusele teatud agressiivsust, mida romantikud üldiselt armastusega seostada ei taha: ma armastan sind /​pidevalt lõhkuda (lk 40). Nendes ridades üllatab armastuse ja hävitusiha vastuoksus.

Küllap seepärast, et Manfred Dubov on kunstnik, leiame tekstidest ka väga palju värve. Kui luulekogu esimeses pooles jääb domineerima sinine (kätes on sinine savi (lk 7) või sinine kõrb ja tema hingeõhk (lk 19)), siis teises osas peamiselt must: katkiste helide varjus [ — ] must liiv ( lk 50). Värvidega mängimine muudab luuletused veelgi intensiivsemaks – lugejad võivad jälgida tegelase rännakut nii, et luulekogu alguses olev sinine kõrb muutub lõpuks mustaks. Tekstide tegevus toimub küll ühes maailmas, kuid ometigi on luuletustes vaatepunkte varieeritud ning luulemina teiseneb kogu teose vältel. Kui esmapilgul on mina keskkonna kirjeldaja ning selle hoidja (ma olen laps /​ma tean, et ma tuletan seda meelde /​kui olen uues kohas. (lk 11)), siis edasi lugedes võib näha, kui palju ta ise keskkonda mõjutab (mu hing on kõuepüüdja (lk 57)).

Luulekogu saadavad autori minimalistlikud illustratsioonid, mis muudavad teose õhulisemaks ning annavad aimu kujutatud maailmast. Pildid on niivõrd haaravad, et kohati pöörasin neile rohkem tähelepanu kui tekstidele endile. Pastakajoonistused tunduvad algul veidi abstraktsed, kuid pikemalt süvenedes on võimalik märgata samu sümboleid, mis luuletusteski. Need on kiiresti paberile kritseldatud, täpselt nii nagu luuleminagi Dubovi loodud maailmas kiiresti kogeb ja areneb. Kummitama jääb leheküljel 17 olev (luulemina?) portree, mis näitlikustab maailma ja tegelase ühtesulamist, samuti väärib tunnustust luuletsükli „Ingliravi” illustratsioon (lk 24), kus ingleid kujutatakse vaid ühe siluetijoonena, ja kaunis armastusekujutus leheküljel 28.

Tegelase tuntule-​kogetule annab väga palju juurde Dubovi poeetiline maailm, mis vastavalt luulemina vajadustele muutub ja varjatud kohti esile toob. See „omailm” on meie poolt kogetud maailmast palju dünaamilisem: luulemina on selle ise loonud: sinisest savist voolin planeedi (lk 11). Looduskeskkond on elus, aidates peategelasel leida seda, mida ta otsib: soe tuul kahandab kaost (lk 8). Piir inimese ja ülejäänud maailma vahel on hägustunud, autor märgib: muutusin ööks (lk 29) või päike kraabib minu sisse valujõed (lk 54); inimesed ja teda ümbritsev olustik ühinevad ja täiustavad üksteist. Seda ilmestab hästi luuletus leheküljel 27, kus välgu ehitust võrreldakse otsustega. Selle tähelepaneku kaudu muutuvad mõlemad nähtused lugeja silmis pisut teistsuguseks. Luulekogu piiritlevad tekstid kirjeldavad kinnist keskkonda, mille vahel tegelane otsib vabadust. Ometigi antakse luuletsüklis „Kinnine maailm” mõista, et olgu maailm nii suur kui tahes, jääb ta siiski suletuks. Samas lisab Dubov pisikese positiivse märkuse: lahtine maailm /​päikesemaailm (lk 40). Pimedust ei peeta halvaendeliseks nähtuseks, pigem ammutatakse pimedusest ja varjudest jõudu – peategelane jõuab pärast oma seiklusi varjulisse urgu tagasi.

Dubov kasutab väga palju absoluutseid kujundeid – juba teose pealkirigi osutab sellele. Tundub, et luulekogus tehakse ja tuntakse kõik ilma ühegi hingepausita ära, luulemina justkui tunneb, et tal pole piisavalt aega ning seepärast muutub ruttamine kurbnaljakaks. Luuletsüklis „Kakofoonia vastu” saadakse siiski aru, et me ei jõua oma tundeid lõpuni tunda ( lk 18), ometi l õpetatakse üleskutsega: eemale kakofooniast /​eemale tühjusest (lk 22). Kuigi autor kasutab enamikul juhtudel olevikku, on tekstid kirjutatud justkui täisminevikus, kuna pea kõik tegevused tunduvad olevat lõpetatud. Nii märgib autor, et ma tulen mitmest kohast korraga (lk 33), veel enam on tunda lõpetatust sama luuletuse fraasis: ma olen lahustunud. Esimesel lugemisel ma tekstide ajavormile ei keskendunudki, alles teistkordsel lugemisel märkasin olevikku ning see üllatas: Dubov kasutab nii palju absoluute, millega ta tekitab tunde, et kõike, millest ta räägib, on juba kogetud. Ometigi toob olevikuvormi kasutamine meid tagasi reaalsusesse: kogemused pole veel lõpuni ära tunnetatud. Siiski on kerge sellest üle astuda ning raamatut ilma ajavormile tähelepanu pööramata lugeda, sest „Täna leitakse kõik üles” on kirjutatud väga jõuliselt, soovides mahutada võimalikult palju absoluute 59 leheküljele.

Kõik luuletused lõpevad punktiga. See annab muidu suurematesse luuletsüklitesse grupeeritud tekstidele suurema tähtsuse – punkt eraldab luuletusi üksteisest ja nii saab neid ka eraldiseisvatena lugeda. Kahtlemata lisavad need vormilised valikud luuletustele kindlust: kuigi luulemina on oma kodu maha jätnud ning ilma tugipunktita jäänud, siis kirjutamisviis annab kogu raamatule otsesema ning täpsema tähenduse. Autor ei küsi ega hüüa, vaid edastab kirjeldusi kindlas kõneviisis. Ka viimases luuletuses on autor kindel: täna leitakse kõik üles (lk 59). Sellise veendumusega mõjub Dubov väga elujaatavana.

Luulekogu „Täna leitakse kõik üles” räägib Manfred Dubovi teose esilehel sõnastatud moto järgi „sünni, armastuse ja õppimise absurdist”. Kohe pärast pealkirja mõjub moto täieliku oksüümoronina; see positiivsuse ja mõttetuse järjestamine oli mulle alguses arusaamatu. Luulekogu lugedes mõistsin aga, et see usku täis väide jääbki vaid sisemiseks imperatiiviks, millest ei lahkuta ka viimases luuletuses. Tekstides on väga palju tegevust ning seepärast tunduvad nad esmapilgul lugedes väga eluterved, arvestades luulemina kihku maailma ja teisi kogeda. Ometigi sain raamatu lõpus aru, et ehkki tehtut-​kogetut on üsna palju, ollakse viimaks taas nullpunktis, ja küllap seda Dubov oma motoga absurdseks peabki. Lõppude lõpuks taandub terve maailma areng kunagi mingisugusele nulltasemele, ent siiski on midagi teisiti kui enne!

Pealkirja kindel väide ning moto jäävad ka pärast luulekogu läbi lugemist dissonantsi. Ehk lahendab Manfred Dubov selle vastuolu oma järgmistes (luule)teostes?