Mairi Laurik
„Mina olen Surm”
Tänapäev, 2016


Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm kirjutas 2015. aasta eesti laste– ja noortekirjanduse ülevaates järgmist: Noorteraamatute vallas valitseb juba mõnda aega kriis – raamatuid ilmub vähe ning need vähesedki on ebausutavad ja pealiskaudsed. Värskele tõlkekirjandusele ei suuda meie noorteraamatute autorid õieti konkurentsi pakkuda. [ — ] Mitmekesisest, erinevaid vaatepunkte ning mõtlemisainet pakkuvast noortekirjandusest, millel oleks loogiline ja läbitöötatud süžee ning meeldejäävad ja eristuvad karakterid, me paraku praegu eesti kontekstis rääkida ei saa.[1] 2016. aasta ei toonud radikaalseid muutusi, kuid Mairi Lauriku romaan „Mina olen Surm” annab lootust, et olukord on paranemas.

„Mina olen Surm” on seni ulmekirjanikuna tuntud Lauriku teine raamat, mis pälvis esikoha viimatisel Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorteromaani võistlusel. Teose peategelane on üleloomulike võimetega 16-​aastane Roomet, kes tajub inimesi varitsevaid ohte ja näeb ette, kui kellegi aeg elavate seas on lõppemas. Noormees pageb kiusamise eest maalt Viljandisse, üritab elus uut lehekülge keerata ning tavalise teismelise kombel õpingutele keskenduda, kuid ei lähe kaua, kuni ta mõistab, et mineviku eest pole võimalik põgeneda. Nõnda tulebki Roometil kohaneda nii uue kooli, kaasõpilaste kui ka oma aina kasvava väega, mis poisi pingutusest hoolimata hakkab aegamisi varju heitma tema läbikäimisele uute klassikaaslastega.

Romaanis põimuvad realistlik koolielukirjeldus ja fantastika ning selle võib liigitada urban fantasy ehk maakeeli linnaulme alla. Teos peegeldab hästi nii eesti– kui ka ingliskeelses noortekirjanduses kasvavat trendi pöörduda fantaasiamaailmast tagasi reaalse elu rüppe[2], ütlemata aga täielikult lahti ahvatlusest vürtsitada süžeed üleloomulike elementidega. Laurik ei kujuta võitlust hea ja kurja vahel ega aseta oma kangelase õlule terve maailma saatust, vaid jutustab ühe noormehe siseheitlustest ja tema püüust oma tavatu andega elama õppida. „Mina olen Surm” on käsitlus erakordse väega nooruki argipäevast, tema ponnistustest jääda märkamatuks ning tahtest leida tasakaal oma soovide ja talle kõrgemate jõudude poolt seatud ülesande vahel.

Valdava osa romaanist võtavad enda alla peategelase hingeelu ning tema perekonna– ja sõprussuhete kirjeldused. Kui jätta kõrvale võime näha surma ette, on Roomet nagu iga teinegi teismeline, kes otsib maailmas oma kohta. Üleloomulik vägi üksnes suurendab poissi vaevavat eraldatus– ja üksindustunnet. Nagu teismelistele kombeks, ei hellita Roometki lootust, et olukord aja jooksul paremaks võiks minna. Mina olen ebard ja sina otsid inimest, lausub noormees sõbrannale, hääles kibedus (lk 188). Ta ihkab üle kõige olla normaalne ja tavaline. Lõpuks jõuab Roomet aga äratundmisele, et maailmaga leppimiseks tuleb esmalt teha rahu iseendaga.

Peategelase paranormaalsed võimed annavad autorile võimaluse mõtiskleda elu ja surma üle. Roomet seisab kahe maailma piiril: ta suudab näha lahkunute hingi ning peab juhatama neile kätte tee teispoolsusesse. Ta on väravavalvur, kes avab hingedele ukse sealilma. Mis täpselt teisel pool ust on – kui midagi üldse on –, Roomet ei tea. Kindel on vaid see, et surm on paratamatu ning inimelu ühtaegu väga tugev ja habras. Teos võinuks elu ja surma läbipõimituse küsimusesse rohkemgi süüvida, paiguti jäävad selleteemalised mõttearendused pealiskaudseks. Kuna aga romaani sihtrühm on eelkõige koolinoored, on igati mõistetav, miks pole autor tahtnud metafüüsikasse liialt süüvida.

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks tegu ütlemata trööstitu looga. Tegelikult pole „Mina olen Surm” sugugi nõnda sünge, kui võiks pealkirja järgi arvata. Noorteromaanide ühe peamise probleemina on välja toodud just autorite kalduvust teksti liiga palju [ — ] probleeme, muresid ja ängi kuhjata, kohutades seeläbi noort lugejat raamatutest eemale.[3] Laurik on seda lõksu edukalt vältinud – saatuselöökide eest pole temagi loo tegelastel pääsu, kuid teos pole traagiliste sündmuste kataloog, nagu seda noorteromaanid pahatihti on. Autori naljaviskamise eeskujul võib kinnitada, et tüüpilise pube-​duumi raamatuga (lk 219) kõnealuse teose puhul tegemist ei ole. „Mina olen Surm” on hea näide sellest, et noortele on võimalik kirjutada tõsistel, valusatelgi teemadel, mõjumata pessimistliku või rusuvana. Hüva raamat pangu elu üle mõtlema, mitte ärgu võtku eluisu ära, tuletab Laurik lugejatele (noorte)kirjanduse põhitõde meelde.

„Mina olen Surm” on heale noorteromaanile kohaselt hoogne ja põnev. Pinget loob eelkõige Roometi kasvav hirm, et ta saladus tuleb avalikuks ja temast saab taas naerualune. Muidugi ei puudu romaanist armastuslugu, mis toob, nagu noor armastus ikka, nii muret kui ka rõõmu. Muu hulgas sunnib see Roometit silmitsi küsimustega, kui palju on ta valmis end läheduse nimel avama ning kas ja mil määral on tal õigus sekkuda (kalli inimese ohu korral) teiste eludesse. Mis juhtub siis, kui Surma väravavaht keeldub teispoolsusesse viivat ust avamast ja astub hoopistükkis võitlusesse elu eest?

Romaani sündmustik on esitatud läbivalt Roometi vaatepunktist. Kuna põhirõhk on peategelase siseilma kujutamisel, jääb enamik kõrvaltegelasi üheplaaniliseks. Teose piiratud mahtu ja ideekesksust silmas pidades pole see aga suurem miinus, pealegi on mitu tegelast isegi tüüpidena õnnestunud. Ühtlasi väärib tunnustust Lauriku otsus valida oma romaani kangelaseks noormees, sest poisse on meie noorteraamatutes ikka nappinud. Jaanika Palm kirjutab: Eesti noortekirjandus kannatab liigse feminiseerumise all: autorid on naised ja teoste peategelased on tüdrukud. Mehi ja poisse on sageli kujutatud kui passiivseid kaasalohisejaid või ihalusobjekte. [4] Mitmekülgsem tegelaskond jällegi aitab kaasa mitmekesisema publiku tekkele ning „Mina olen Surm” sobib ühtviisi tüdrukute ja poiste lugemislauale.

Laurik on osav jutuvestja, kuid keeleliselt vajanuks romaan enam viimistlemist. Autor püüab võimalikult noortepäraselt kõlada, ent kahjuks mitte alati õnnestunult. Tulemuseks on nii mõnigi äärmiselt kohmakas väljend: vaevu oli ta end vihma eest eemale paigutanud (lk 81) või peagi muutus ilm normaalsemalt talutavaks. (lk 153). Siinkohal annab tunda kirjaniku vähene kogemus.

Taevas eesti noortekirjanduse kohal on juba mõnda aega tume olnud, aga ka kõige sombusemal päeval võib mõni päikesekiir lõigata halli pilvekangasse augu, mis vaikselt kasvama hakkab. Ehk puhub just Mairi Lauriku „Mina olen Surm”, nii irooniliselt kui see ka ei kõla, eesti noortekirjandusele uuesti elu sisse? Ning kui see ei osutugi kiireks, mis hämaruse taganema paneb, tuletab Lauriku romaan vähemalt meelde, et päike on siiski alati kusagil pilve taga olemas ning kuuldused eesti noortekirjanduse surmast liialdatud.




[1] Jaanika Palm. „Tagasi reaalsusesse: eesti lastekirjandus 2015”. – Looming 4/​2016, lk 574575.
[2] Vt Tauno Vahter. „Noorteromaan peegeldab meie aega”. – Õpetajate Leht 15.04.2016.
[3] T. Vahter. „Noorteromaan peegeldab meie aega”.
[4] J. Palm. „Tagasi reaalsusesse: eesti lastekirjandus 2015”, lk 575.