Einar Ojarand
„Ahvide planeet”
Jumalikud Ilmutused, 2016


Einar Ojaranna debüütluulekogu on intrigeeriva pealkirjaga mitmeski mõttes. Esiteks tekitab põnevust seos Pierre Boulle’i samanimelise ulmeromaaniga, mis ilmus 1963. aastal. Teiseks haakub sõna „ahv” peaasjalikult huumori või sõimuga, äratades seetõttu uudishimu, kas luulekogu suudab need tähendusvarjundid välja kanda. Varem on Ojarand oma luuletusi avaldanud koos mitme teise autoriga (:)kivisildniku koostatud kogumikus „Elavate surnute antoloogia” (Jumalikud Ilmutused, 2013). Sealseid üllitisi nimetab (:)kivisildnik tagakaanel kodumaiseks zombiluuleks. Need tekstid ei ole küll traditsiooniline õuduskirjandus, vaid rohkem ühiskonnakriitiline allegooria ja ka „Ahvide planeeti” saab sellena määratleda.

Luulekogus on peale arvustava hoiaku veel omajagu absurdihuumorit ning muserdavat ja lohutut tundetooni. Raamatut iseloomustab terviklikkus ja läbimõeldus. Kogus ei olegi vist ühtegi luuletust, mis kalduks peateemast kõrvale või mõjuks ebaorgaaniliselt. Teisalt peidab selline terviklikkus endas ohte ning liigne ühtsusetaotlus võib mõjuda roiutavalt. Kohati tekkis „Ahvide planeeti” lugedes ühte stiili ja teemaderingi kinni jäämise tunne, kuid selle pühkis ära viimane osa oma eristuva tonaalsusega. Lõputsükkel „Meenutusi Londoni päevilt” on luulekogu tugevaim ja isikupäraseim. Seal on eemaldutud Eesti-​kesksusest ning kujutatud Londonis olevaid eri kultuuridest sisserändajaid. Luuletused on vormilt narratiivsed, andes ilmekalt edasi suurlinna põhjakihi elu. Samuti puuduvad loosunglikud hüüatused ja seisukohavõtud, mida eelnevates palades võib kohata üsna palju. Ballaadi meenutav jutustava koega kurblik lõpuluuletus mõjub (luulekogu terviku suhtes) värskendavalt ja tasakaalustavalt. Selle kiire rütm ja sujuv edasiliikumine tekitab tunde, kuidas elu voolab paratamatult käest, nii et hakkab pehmelt öeldes õudne (lk 85).

„Ahvide planeedi” aegruumiks on peamiselt tänapäeva Eesti ja London, milles leidub üksjagu vihjeid Boulle’i eelmainitud romaani düstoopilisele õhustikule. Luulekogus kujutatud ühiskonna liikmed kuuluvad peamiselt kolme sotsiaalsesse rühma: vaesed, keskklass ja rikkurid. Nende kõigi elu põhiküsimuseks on majanduslik heaolu, miska kultuurivaldkonna vastu eriti huvi ei tunta. Näiteks ei mõista Soomes töötav eestlane luulemina irooniat ja usubki, et ta on tuumafüüsika insener Pentti Saarikoski (lk 25). Ka Boulle’i romaanis kirjeldatud Sorori-​nimelisel ahvide planeedil on kultuur vähemtähtis ning esiplaanil on hoopis teaduse arendamine isikliku heaolu tarvis. Inimeste mõistus Sororil on mandunud ning nende primaarseks küsimuseks on füüsiline rahulolu. Erinevalt romaanist ei fantaseerita luulekogus aga tuleviku üle, vaid näidatakse oleviku pahupoolt ja võimendatakse seda metafooridega inimese ahvistumisest. Kõige efektsemalt väljendub see ühes pealkirjata luuletuses, kus on kujutatud elumõnusid nautleva meesterahva mõtteid: haigelt elegantne /​on vedeleda kiirtoidurestoranis /​firmakingad jalas /​seitsmetolline nutitelefon laual /​XL friikate kõrval ootel. Iroonia võimendub iseäranis luuletuse lõpus: ja naeratada /​/​justnagu oleks /​õnne käega katsunud /​justnagu vaataks /​ahvina puuris inimest (lk 12).

Luulekogu alapealkiri „Veni, vidi, vici” osutab hästi võimuprobleemile, mis on oluline ka Boulle’i romaanis. Inimene ja ahv (üldistavalt: inimene ja loom) ei ole inimkeskses maailmas võrdsed. Enamik inimsuhteid, sealhulgas riikidevahelisi, on hierarhilise iseloomuga. Luulekogus just neile keskendutaksegi. Riikidevahelise võimumängu näiteks on Juuditi müüdiga vigurdav luuletus, kus on kujutatud Euroopa-​Ukraina-​Venemaa konflikti: sinu sees on jälle /​ukraina /​lamab verisel linal /​mu pea (lk 21). Inimliigi määratlus tuleb irooniliselt küsimuse alla sotsiaalset ebavõrdsust väljendavas luuletuses: kuldse miljardi ääremail /​võib tekkida /​liigimääratluslik küsimus /​/​kui see siin on miinimumpalk /​kas siis meie oleme inimesed (lk 28).

Keel ja retoorika on üks oluline vahend võimu teostamiseks ning sellele viitab juba avaluuletus „Kolimine”, kus on juttu sildistamisest: pappkarp /​nimega rohud /​kilekott /​nimega sokid. Luulemina võtab selle loetelu kokku sõnadega: kõike seda /​nimetavad /​nad eluks (lk 8). Asjade keeleline lahterdamine tekitab küll turvatunde ja aitab justkui eksistentsi kontrollida, kuid eri olukordades võib nimetuse tähendus teiseneda. Konteksti arvestamata on oht kinni jääda maailma mustvalgesse kujutamisse ning uskuda väljaütlemisi, mis on tõeliste väärtustega vastuolus. Luuletus „Ka snaiper on tegelikult” osutabki keele mõjuvõimsusele.

Seal on positiivse tähendusvarjundiga sõna „demokraatia” rõhutatult peaaegu igas värsis korratud, miska peategelasest snaipri verine töö ei mõju sugugi õudsena (lk 53). Sarnasel teemal on vägivalda kujutav luuletus, milles kordub eufemistlik piibliretoorika: ja siis nemad läksid ja tegid /​seda vanainimeste asja /​eks ikka seda va demokraatiat /​iraagis /​ja ka see oli väga hea (lk 50).

Kuigi Ojaranna „Ahvide planeet” keskendub eelkõige trööstitule olevikule, on selles ka paar tuleviku suhtes hoiatavat luuletust, kus lõppu ennustatakse just Eestile. Ühes tekstis pakutakse kogunisti lahendust rahvusliku enesetapu kujul: teeme selle väikse /​asja ise ära /​et poleks tarvis jääda /​õudusfilmi kordust vahtima (lk 43). Janek Kraavi on kirjutanud düstoopia žanrile omastest erijoontest, millest üks on hirmu atmosfääri loov sümbol. Tihtipeale osutub selleks suurlinn, mis on muutunud ohtlikuks jäätmaaks.[1] Luulekogus mõjub katastroofi sümbolina ühishauaplaat, millele on graveeritud sõnum made in estonia (lk 42). Ärevat õhustikku tasakaalustab siiski pilav huumor. Kraavi mainib teise tunnusjoonena vangla kujundit, mille näiteks on kõike jälgiv panoptikum.[2] Ojaranna tekstis väljendub see motiiv eri sümbolites, nagu ahvina puuris inimese vaatamine (lk 12) ja tuhande surivoodiga euromagala (lk 56). Eksplitsiitsemalt tuleb vanglast juttu luuletuses „Caledonian road”, kus luulemina elab vangla kõrval punastest tellistest laotud /​neljakordses viktoriaanlikus /​majas mille seintesse /​tardunud süsteemi range vari (lk 76). Luulekogus seostub ahistuseteema peamiselt mugandumise ja poliitilise ükskõiksusega. Inimeste üle ei peeta ranget kontrolli, vaid vastupidi, nendega tegeletakse nii vähe kui võimalik. Vangla kõrval elamist leevendab alkohol: ma olen siin elades /​vist rohkem jooma hakanud (lk 77).

Kaasajast on düstoopiate näitel hoiatavalt kirjutanud muuhulgas Mihkel Mutt. Ta toob välja, et peamine põhjus, miks 20. sajandil düstoopiline romaan niivõrd levima hakkas, oli vastumeelsus uusajal võrsunud ning 19. sajandi pöördel võimendunud kapitalistliku ja tehnoloogilise progressiidee suhtes.[3]

Ka Ojaranna luulekogus võib kultuurilist allakäiku ja materialismikultust lugeda kaasaegse progressiidee kriitikana. Mutt leiabki, et tänapäeval pole arusaam progressist suuresti muutunud: Inimese üldeetiline areng ei kuulu globaaluuringute nimekirja, selle eest aspirandid teaduspunkte ei saa. Nimekirjas on üksnes need probleemid, mis on globaalsed ellujäämise materiaalsete tingimuste mõttes. (Kõnelemine sellest, kas inimese loomuses võib täheldada mingeid nihkeid, on out, sest see on poliitiliselt ebakorrektne, võib haakuda eugeenikaga jms.)[4]

Säärases plaanis on oluline, et kultuur oleks võimalikult elujõuline ja sõltumatu majanduslikest suhetest. Kuid nagu juba eelnevalt mainitud, on Ojaranna luulekogus kultuuriga kehvad lood. Peale selle, et inimestel puudub huvi kultuuris toimuva vastu, püüavad poliitikud kultuuriküsimusi lahendada materiaalsete peibutistega. Luuletuses „Liivimaa mootorsae veresaun” saadab minister ühele kultuuritegelasele Nõo sinki ja Kalevi komme, et mitte lasta tippkultuuri /​niiskes keldris surra (lk 62). Peatükis „Kultuurimaigulised lood” on kultuuri elujõuetust otsesõnu seostatud füüsilise rammu puudumisega: kuni lõpuks ei suuda sa /​oma enese emakeeles enam /​viit kätekõverdustki teha (lk 61). Viimases luuletuses väljendab luulemina põlgust selliste peavooluautorite nagu Emily Jane Brontë ja Agatha Christie vastu, ülistades sealjuures Marquis de Sade’i transgressiivset kirjandust (lk 6566). Luuletus lõppeb hüüatusega verd! /​/​mitte sireleid ja limonaadi /​/​verd!, mis toob meelde Albert Kivika manifesti „Maha lüüriline shokolaad” (Arlekiin, 1920). Kivikas on hiljem seletanud, et väljendas sellega protesti kirjanduse eluvõõruse vastu: Meie paremad kirjanikud kõnnivad ringi, silmad pahempidi peas, ega näe midagi mis sünnib nende ligiduses, nad on vaimus aga luuavarre kukil kuhugi maailma lõppu lendand, ainult nende mehaaniline kehacon jäänd siia kohvimajadesse ja uulitsanurkadelle tolgendama.[5] Ojarand küll otseselt kaasaegseid kirjanikke ei halvusta, kuid temagi mureks paistab olevat kirjanduse eluvõõrus ning selle probleemi ilmestamiseks kasutab ta Kivikale sarnaselt kehalisusega seonduvaid võrdluseid.

Kokkuvõttes on Ojaranna debüütkogu terviklik ja hästi koostatud, olgugi et osati jääb see toonilt ühetaoliseks ja muutub isegi väsitavaks. Jutustava laadiga viimane peatükk tasakaalustab aga tublisti eelnevaid veidi plakatlikke palasid. Sealjuures mõjub eriliselt sugestiivsena ballaadilik lõpuluuletus. Kogu pealkiri on mitmetimõistetav ja tabav, olles ideeliselt luuletustega tihedasti põimunud. Sõna „ahv” ei osutu luuletustes lihtlabaseks sõimunimeks, vaid toob Boulle’i romaani kaudu sisse inimeste enesekeskse mõtlemise. Ent erinevalt eelkäijast keskendub Ojarand siiski rohkem sotsiaalsetele teemadele. Ojaranna „Ahvide planeedi” lugemisega hakkas kaasa kõlama veel märksõna düstoopia. Luuletustes võibki kohata mõningaid nimetatud žanri elemente, nagu ühiskonnakriitilisus ning hirmu ja vangistusega seotud kujundid. Seos Boulle’i romaaniga ei jää ainult pealkirja tasandile, vaid sarnasusi leidub ka mõlemas teoses kujutatud ühiskonnas, kus toimub kultuuriline allakäik ja domineerib materialismikultus. Viimasega aimub luulekogu kriitika kaasaegse progressiidee suunal, mille lähtekoht on sajandeid muutumatuna püsinud, luues aluse ka düstoopia žanri laialdasele levikule. Tundub, et praegu maailmas toimuva taustal ei vähene kakotoopiate viljelemine kirjanduses niipea. Kuigi Ojarand keskendub valdavalt Eesti ja Londoni elu kujutamisele, osutab irooniline pealkiri kogu maakerale. Või teisiti öeldes: planeet Düstoopiale.




[1] Janek Kraavi. „Postsõnastik 12: düstoopia”. – Sirp 08.02.2013.
[2] Samas.
[3] Mihkel Mutt. „Kõik nad on pärit Suurinkvisiitorist: „Tark inimene” düstoopiate valgusel”. – Looming 12/​2015, lk 17721773. 4 Samas, lk 1785.
[5] Albert Kivikas. „Manifesti puhul. „Maha lüüriline shokolaad!””. – Tallinna Teataja 4.11.1920.