Thomas Salumets
„Mõju mõnu”
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014


Eesti-​Kanada kirjandusteadlase Thomas Salumetsa artiklikogumikku „Mõju mõnu” iseloomustab faktitihedus, argumenteerituse järjekindlus ja põhjalikkus, samuti pretensioonikus ja kriitilisus atraktiivsete, vahel liigagi ambitsioonikate kirjandusteoreetiliste kontseptsioonide suhtes. Kuigi Salumetsa reserveeritud argumentatsioon võib osutuda hüplikuks, kaasneb sellega siiski järjepidevus nii autori professionaalsetes hoiakutes kui ka kirjutatu temaatilises fokuseerituses. Salumetsa artiklites liigutakse nüüdisaegsete, näiteks sotsioloogi Norbert Eliase, kirjanike Günter Grassi, Jaan Krossi ja Jaan Kaplinski elult, loomingulistelt katsumustelt ja põhimõtetelt Goethe, Schilleri ja teiste eelromantikute juurde. Üksikasjalikumalt võetakse ette Sturm und Drang’i ristija, kuid sellest hoolimata kirjanduslikku perifeeriasse paigutunud Friedrich Klingeri loominguline ja ühiskondlik mõju.

Salumetsa kirjanduse interpreteerimise põhimõtted ei seisne mingil kitsapiirilisel tekstianalüüsil, tekstide lähilugemisel. Ta ei sea kirjandusteadlaste ülesandeks omanäoliste või laiahaardeliste teooriate väljaarendamist. Salumets väldib käsitlusi, millega muudetakse kirjandusteadus millekski valdkondlikult spetsiifiliseks ja ainult kirjandusteadusele endale tähenduslikuks. Ta ei nõustu „kunagiste” kirjanike ehk eelkäijate ängistusliku mõju olemasoluga „praegustele” kirjanikele ehk järeltulijatele, nagu deklareerib Harold Bloom. Salumets aeglustab selliste järelduste tegemise hoogu, dekonstrueerib Bloomi Goethe-​tõlgendust, ja küsib, kas erinevaid kirjutajaid ei seo ängist paremini mõnu. Nii iseloomustab eri perioodidesse kuuluvate kirjutajate omavahelist mõju ja mõjutamist eeskätt mõnu, millele on omane korrapärasus ja kultuursus, kohati mõõdukas progressiivsuski. Kirjutajatevahelise mõnusuhtega tõrjutakse kõrvale Bloomi kirjeldatud järeltulijate ja eelkäijate vahelised ängiseosed. Nende viimaste puudulik mõistmine või n-​ö bloomilik väärtõlgendamine osutub Salumetsa jaoks ülepingutatuks, ebavajalikuks või isegi võimatuks. Salumetsa järgi on kirjutajate vaheline mõju sujuv, sundimatu ja probleemitu, mistõttu ei ole vaja ängistuse ületamiseks ja enda võimete realiseerimiseks „kunagisi” luuletajaid väärtõlgendada. Ei ole olemas ahistavaid eeskujusid, ei ole valestimõistmist ega ka ebasobilikke arusaamatusi, järeldub Bloomi ja Salumetsa ühildamisest. Vastavalt Roland Barthes’i „Tekstimõnule” (1973; eesti k 2007, tlk Tanel Lepsoo) võib sellist lugemisel põhinevat, luuletajalt luuletajale või kirjandusteadlasele üle kanduvat mõju pidada kodanlikuks ja stereotüüpseks, mitte millekski ebakorrektseks, lugemist ja tõlgendamist aeglustavaks, komplitseerivaks, häirivaks. Salumetsa arvates on kirjutajatel ja lugejatel, luuletajatel ja kirjandusteadlastel küll olulisi kokkupuutepunkte, kuid nende omavahelisi lugemisel põhinevaid seoseid iseloomustab sellegipoolest mõnu ja mitte kunagi barthes’ilikult avangardne või vastuoluline nauding (jouissance).

Ehkki Salumetsa käsituses on kirjandus argine, on see oma üldinimlike omaduste tõttu alati relevantne. Kirjandus ulatub väljapoole kirjandust kui sellist, kuuludes mingisse kultuurilis-​sotsioloogilisse konteksti ja ühendades üht konteksti teis(t)ega. Sõltumata konkreetsest ühiskondlikust või akadeemilisest aktuaalsusest, on kirjandus alati relatsiooniline ja kõikvõimalikke piire ületav, dialoogilist suhtlemist ja võrdväärset suhestumist soosiv. Kirjanduse peamiseks ülesandeks on „ise”, Norbert Eliase sotsioloogiast lähtuvalt nii indiviidi kui ka omavahel seotud indiviidide, kollektiivide, tervete ühiskondade, aga vastavalt Salumetsale isegi üksikute teadusdistsipliinide, eriti võrdleva kirjandusteaduse progressiivne laiendamine ja täpsustamine. Kirjandus vähendab „ise” ja „teise” vaheliste piiride ületamisega indiviidi või ühiskondade ja teaduste vahelisi lahknevusi, vähendab n-​ö võõraks peetavat. Salumets märgib, et „ise” progressiivse väärtustamisega lükatakse indiviidi(de) ulatuvust ja mõju järk-​järgult kaugemale, ehkki seejuures tuleb hoiduda „ise”, konkreetse identiteedi, kirjanduse ja sellealase teaduse, rahvuskultuuri jne lõplikust lahustumisest. Kuigi kirjandus juhib tähelepanu tähenduslikele, olgugi et perifeersetele ja varjatud seostele, ei või kirjanduse enese lõplikku laialivalgumist ja marginaliseerumist lubada. Kirjandust ja kultuuri käsitab Salumets konkreetsete siirdeobjektidena, millega kirjeldada ühekorraga „ise” ja „teise” samasust, aga seejuures ka erinevust.

Salumets kannab Eliase sotsioloogias kesksed inimestevahelised ja alati teisenevad suhetevõrgustikud kirjandus– ja humanitaarteadustesse üle. Selliste võrgustike, Eliase järgi figuratsioonide kohaselt ei ole adekvaatsust kaotamata võimalik indiviidi ja ühiskonda eraldi vaadelda. Kuigi nüüdisaegne indiviid (või teadusvaldkond, kultuur või kirjandus) on killustunud, st sisustatud enda nüansseerituse ja omapärasusega, on ta seejuures globaliseerumise tõttu üha rohkemate indiviididega (või teadusvaldkondade, kultuuride või kirjandustega) seotud. „Ise” võib küll olla sõltumatu indiviid, kuid seejuures ei pääse „ise” ühiskonnast ega „teisega” vastastikusest sõltuvussuhtest. Nii nagu Eliase sotsioloogia tasakaalustab mõistete „indiviid” ja „ühiskond” vastandumist (ühiskond võib moodustuda vaid üksteisest sõltuvatest indiviididest, misjuures indiviidide originaalsus ei saa kujuneda ühiskonnast isoleerituna), otsib Salumetski kokkupuutepunkte erinevate pooluste vahel. Nii võetakse vaatluse alla Eliase kunagine aastatepikkune akadeemiline tõrjutus, isolatsionalistlikud käitumisharjumused ja vähetunnustatud luulelooming, mida seejärel võrreldakse Eliase sotsioloogia ja viimase dialoogiliste printsiipidega. Sarnaselt sellega kirjeldatakse veel Jaan Kaplinski ja Uku Masingu õpetaja-​õpilase suhet ja selle möödumist ning Kaplinski kirjutistes figureerivaid kultuuri ja looduse, samuti lääne ja soome-​ugri vastandusi. Friedrich Klingeri näitel lähenetakse poliitilise ja loomingulise elu dialoogi võimalikkusele, aga analüüsitakse ka võrdleva kirjandusteaduse ja kultuuriuuringute vahelist mõju.

Salumetsa lähenemise lähtekohaks võib niisiis pidada kultuuriloolist kontekstualiseeritust, mis toetub Norbert Eliase relatsioonilisele, suhete võrgustike fikseerimisel põhinevale sotsioloogiale. Kirjaniku või kirjandusteose kujunemise kirjeldamiseks kasutatakse ajaloolist konteksti ja mõjuängist vabastatud kultuuritekste, aga kohati ka kirjandusega külgnevaid distsipliine. Olgugi et sellisel moel on kirjandus järjepidev, ei ole see siiski üdini progressiivne – vähegi ambitsioonikad, ükskõik kas siis teoreetilised või loomingulised taotlused vaigistatakse. Nii ei vastandu romantikud Salumetsal normile ega „kunagistele” autoritele, vaid tõstavad Shakespeare’i enda igatsetud geniaalsuse eeskujuks. Tegu ei ole seega mitte revolutsiooni, vaid kontrrevolutsiooniga.