Meelis Friedenthal
„Inglite keel”
Varrak, 2016


Meelis Friedenthali Tartu-​saaga on jõudnud teise raamatuni, „Inglite keeleni”. Kui debüütromaanis „Kuldne aeg” (Tuum, 2005) huvitub kirjanik düstoopilisest maailmast, siis kahes järgnevas romaanis on kirjanikule südamelähedane Tartu. Friedenthalil oli ehk „Kuldset aega” kirjutades oluline esitleda end autorina, kellele ei lähe korda spliinist tilkuv eestilik jonn ega elu mõttetuse üle arutlev narratiiv. Friedenthal näeb teadvust kui kogumit kaduvatest ja sihitutest hetkedest, mis vajutavad kustumatuid templeid meie intiimsesse minevikku. „Inglite keele” tegelased toimetavad ülikooli raamatukogus köidete kallal, mis enamiku silmis on väärtusetud – aegade hämaruse viljatu toodang. Friedenthal on justkui enese kuju järgi puhunud hinge sisse nendele, kes üritavad inimestele alati käeulatuses olnud ideest sepistada intellektuaalselt täpset ja samas üldistavat filosoofiat. Vihjatakse, et on olemas sügavusi, kuhu meie tänapäevane huvihaare ei taha ulatuda. Friedenthal koputab lugeja südametunnistusele, et unustuses on elutarkust, mis ootab vaid uuesti avastamist. Ometi midagi uut ei ole võimalik leida. Ajalugu kordub ja selles ongi Friedenthali romaani iva – teadvustatult või mitte seisame alati näoga mineviku poole.

„Inglite keel” on romaan, mis juba esimesest leheküljest asetab lugeja ruumi, kus tegelastel on asjatoimetused parasjagu veel pooleli. Üsna pea saab selgeks, et lineaarselt kulgevat narratiivi pole mõtet oodata. Juba kolmas peatükk viib lugeja võtmetegelaste, Asta ja Eino Aaroni aega. Tutvume ka ajaloolaste Joonase ja Mirjamiga, hullumeelselt sihikindla filosoofi-​teoloogi Salomoniga ning trükkal Johanniga. Lisaks leidub veel põgusaid sissevaateid mõningate kõrvaltegelaste ellu, mis teevad romaanist sindrima fragmentaarse jutustuse. Ja kõik need killud ootavad lugejalt iseseisvat kokkupanemist. Friedenthal on asetanud oma narratiivi algrisoomi inimese loomise juurde. Sealt edasi liiguvad eosed aina hukatuslikumas suunas. Jõutakse esimese inimese ehk Aadama patuni, mistõttu terve inimkond kaotab paradiisi ning alguse saab roiskumine. Kõige valjemalt usub sellesse Salomon, kelle elu eesmärk on kahandada tehtud patu mõõtu ja anda kõigile väärilistele tagasi inglite keel. Seda üritust ei saada muidugi edu. Ajalugu ei saa kustutada – mis tehtud, see tehtud; mis mäda, see mäda. Nõnda kooruvad romaanis korraga lahti nii tänapäevased kui ka ajatud probleemid.

Kui Tartu-​saaga esikromaan „Mesilased” (Varrak, 2012) ammutas jõudu fenomenoloogilisest väest, otsides keha ning vaimu dihhotoomia pingevälju, siis „Inglite keel” jõuab tagasi Jumala ning elu generatiivsuse mõjuväljadele. Mõnes mõttes on „Inglite keelt” lugejal kergem haarata, kuna „Mesilased” nõuab selget metafüüsilist arusaamist enese hingestatud osakestest. Selle vastukaaluks paistab „Inglite keel” varasemat romaani hoopis kritiseerivat: kui sa vaatad sügavikku, siis vaatab sügavik sinusse vastu. Silmapiir imeb endasse, ei maksa süveneda kahtlastesse asjadesse. (lk 174). Sarnaselt „Mesilaste” peategelase Laurentiusega võib endasse süüvimine osutuda hukatuslikuks. „Inglite keel” toetub eelnevaga võrreldes oluliselt suuremale väljale, pärand-​mälu-​konstruktsioonile või mõnes mõttes isegi geenivaramule. See mälu on olemas igaühes, alates esimesest inimesest ja lõpetades Friedenthali lugejaga: „Meie sees on surmahaigus. Me saame oma hinge vanematelt ja nemad on pärinud selle oma vanematelt ja nii edasi kuni Aadamani välja. Aga Aadama hing langes ja sai rikutud. Seega on igas lapses juba see surmahaigus, see kalduvus sees. Siit ei ole pääsemist.” (lk 147).

„Inglite keelt” võiks pidada jumalikul teel lihtrahvani jõudnud lingvistiliseks puhastumiseks, mis näitab näpuga, kuidas hinnata mineviku algoritmilist kaalu. Friedenthal tutvustab meile kristlikku kontseptsiooni, milles Aadam esimese inimesena kõneleb ühtaegu algupärast ja vormiliselt täiuslikku keelt. Ta viib meid tagasi algusesse, kus kehtestati täiuslikkuse reegel nii inimese kuju kui ka tema kasutuses oleva keelelise aparatuuri kohta. Olgugi et inglite keele ehk volapüki vormilisest spetsiifikast saab lugeja õige vähe aimu, iseloomustatakse seda kui sisutihedat, rikkumata ning deemonlikest häälikutest vaba keelt, mis on meile patustele inimestele antud (lk 180). Romaan paistabki tiirlevat teooria ümber, et läbi täiusliku vormi on võimalik saavutada ka täiuslik sisu. Friedenthali radikaalsemat (ühtlasi naiivset) lingvistilist hüpoteesi esindav Salomon õpetabki järele andmata: „See ahel tuleb katkestada! Luua uus inimene, uus laps, kes enam ei kanna pattu. Puhtasse vormi puhas hing!” (lk 147). Selline spirituaalne ja alkeemiline uuestisünni idee paistab aga loovat hoopis vastupidise efekti. Salomon võib küll olla jõudnud täiusliku vormi juurde, kuid jumalasõna järgi paigutab ta inimlapse ikka Eedeni aiast väljapoole. Friedenthal ei püüa meid isegi veenda, et lingvistiline esteetika suudaks kustutada Aadama patu.

Kuigi see eksplitsiitselt ei väljendu, on kesksel kohal ka naise patt. Iseäranis jääb romaanis silma mustrina kasvav naiste hulluksminemine. Romaanis põletab Salomoni naine oma lapse ning protagonist Mirjam paistab elavat koos kuradi enesega. Selle põhjuseks on muidugi ei kellegi muu kui Salomoni raamat. Tõenäoliselt oli Eeva patt kaugelt liiga suur, et sellele lunastust leida, sest romaanis keskenduvad kõik mehed ainult esimese mehe süüle. Teisalt ei saa aga kuidagi väita, nagu oleks Friedenthal misogüün. Pigem paistavad naised heitlevat hoopis samade deemonitega, kellega võitles „Mesilaste” peategelane Laurentius. Episood Mirjamiga annab sellest täpsemalt aimu. Sarnaselt Laurentiusega jääb naine mõtisklema enese isiku üle: Sa oled justkui sa ise, lihast ja verest ja luudest kogum, sinna aga on võimalik sisse kallata vett nagu mingisugusesse vaasi. Ja see vaas tunneb kallamist, tajub vett enda sees loksuvat, ümbritseb lõikelille lühikest elu. (lk 48). Mirjam mõõdab enese kui subjekti piiranguid sarnasuse alusel, tajudes inimese painet olla pidevalt mõjutatud oma kogemustest. Selle kõige illustreerimiseks meenutab ta vägistamiskatset, mis muutis tema ajakäsitlust ja kammitses ta keha ööpäeva rütmi. Sellepärast ta nüüd ootaski alati hommikut, kui inimesed jälle tänavale tulevad, esimesed bussid hakkavad sõitma, lapsi viiakse lasteaeda ja emad lähevad tööle. (lk 51). See on reaalsus, kus naise vabadus ning iseseisvus on päikeseloojangust päikesetõusuni alati halvatud. Meestele kuulub täispikk ööpäev, jumalik dogma, kus vabadus kestab 24 tundi. Naise mõõt oleneb taeva ning selle vägesid juhatava isa armust. Pole siis ime, et just ühel ööl, meelemürkidest mõjutatuna, võtab Mirjam selle ahistatuse ning kaob hoopis ära metsa, kus Joonas ta hiljem maniakaalsena leiab. Kogu selles sündmustejadas on midagi psühholoogiliselt keerukat, kuid samas nii argist, et seda mõistavad peale öiste kiskjate ilmselt kõik vähegi empaatilised inimesed. Friedenthal on tabanud naelapead, osutades teravalt naissoo poole. Just naine astus paradiisis deemoniga ühte mesti ja küllap seetõttu võib öö ühes oma õigusjärgsete saadikutega naisi selle eest ka karistada. See, kas Mirjam saab lõpuks torupilli puhuva vanamehega kokku ja kas see otsus tuleneb trotsist või allaandmisest, jääb selgusetuks, kuid Friedenthali taktitundeline käsitlus naistest on igal juhul kiiduväärt. Ilmselt hoiab ta end teadlikult eemale Eeva patu tavapärasest kontseptsioonist, pannes tule alla üksnes Aadama.

Kui Mirjam kaotab enese deemonite võrku, just nagu juhtus Laurentiusega, siis peategelase Joonase puhul on märgata teatud elufilosoofilist suunamuutust. Friedenthal viitab oma varasemale teosele, mis arvestades romaani raskust mõjub kuidagi irooniliselt müntvärskena ja isegi humoorikalt. „Kas sa mesilasi kardad?” – „Mesilasi? Ei karda vist,” vastas Joonas. (lk 133). Kui „Mesilaste” Laurentiust painas ülekonstrueeritud paigalseisu vari, mis pelgas elu kulgemist, siis Joonas suisa õhkab kineetika väge: Mingil põhjusel annab igasugune tegevus inimesele kodu, ta hakkab seal sees elama ja ennast kindlalt tundma. Ainult ootamine, ühe koha peal tegevusetult istumine teeb võõraks. (lk 134). Teatud mõttes mõistab Friedenthal Joonase kaudu hukka Laurentiuse vegetatiivse olemuse. Joonas on järk-​järgult tõusnud peategelaseks, kes otsekui mälub end elu erutavatest asjadest läbi. Romaani viimases peatükis astub Joonas muretuna kolme tee risti keskmisele teele (mille eest teda korduvalt hoiatatakse), et jõuda teoses hargnenud mustrite tuumani: Ta mäletas äkki väga selgelt, kuidas kunagi ammu olid nad Mirjamiga rääkinud Loll-​Ivanist, kes läks kuldõunu tooma, vasaku ja parema käe teest, Baba-​Jagaa onnist. (lk 202). Inimene peab taas valima oma tee ja võib-​olla isegi sööma keelatud vilja. Folkloori osa teoses on märgiline, kuid Joonas avastab enne lõppvaatust midagi palju olemuslikumat, kui seda on pelk slaavi või kristlike tekstide mõju „Inglite keele” sõnumile. Joonas oli mitmel korral tähele pannud, et tegelikkuses puudub selline mõõdutunne nagu kirjanduses. Ainult kirjanduses peab arvestama sündmuste loogikaga, kokkusattumuste võimalikkusega, aga elu sellega ei arvestanud, seal ei olnud mingit sisemist loogikat ja head maitset, sündmused võisid täiesti juhuslikult, põhjuseta puntrasse koonduda, nii et need vägisi näisid tähenduslikud, tundus, et neis on sümboolset jõudu midagi öelda, väljendada mingite asjade põhiolemust, midagi, mis seisab tegelikkuse all. (lk 176). Tuleb nõustuda, et ükski tee ei jää käimata ebausust sündinud semantika tõttu. Imetabase algrisoomi poole püüdlemine võib olla kaunis mõte, kuid inglite keel on päriselu jaoks liiga lihtne. Elus ei saa ühtegi käänakut tagasi pöörata ega tehtut kustutada.

„Inglite keeles” on värvikat postuleerimist ning nende postulaatide tühistamist. Romaani saab iseloomustada polüfoonilise palana, mis teatud ebasümmeetrilisel moel harmoniseerub „Mesilastega”, olles ühtaegu nii selle täideviija kui ka tühistaja. Friedenthali tekstis on hulk deviise, mis on üksteisega konfliktis. Nendes eklektiliste häälte summas on kirjanikku ennast võrdlemisi võimatu tabada. See võikski ehk iseloomustada Friedenthali autentsust. Ta osutab vaid suundadele, milline jõud võib olla pragmatismil õigetes või valedes kätes. Ilmselt seetõttu ongi ta tõrges andma lugejale suletud narratiivi – elu pole selline. Seal on midagi ees, mida me mäletame, seal on midagi praegu, mida me filtreerime ja seal on midagi tulemas, mille nimel me töötame, teinekord ehk liigagi saalomonliku tõsidusega, püüdes avada „taevaväravaid” ja leida püha graali. Kõlama jääb sõnum, et säilitusteaduse kõige olulisemaid ja kõige raskemaid küsimusi ongi tegelikult see, mida ja kuidas unustada. (lk 188). Säilitusteaduste alla võiks lugeda lisaks arhiivmälule veel individuaalset mälu. Ehk tuleks meil kõigil aeg-​ajalt sukelduda oma sisemisse Loll-​Ivani ja lasta end kanda sinna, kuhu afekt juhatab – hedonismist pakatavate kuldõunte manu.