Martin Oja
„Sõnumeid sisikonnast”
Maailmamustrid, 2015

Lühiproosakogu „Sõnumeid sisikonnast” tagakaanel pakub novellimeister Mehis Heinsaar paar võimalikku võtit oma kolleegi-​kaaskirjaniku Martin Oja loomingu lugemiseks ja tõlgendamiseks. Heinsaar rõhutab autori sotsiaalkriitilise satiiriku annet ning peab mainimisväärseks, et Oja tekstide sündmustik leiab sageli aset öises Tartus. Teose lugemise järel aga paistab, et Ojas on Tartu kirjanikku teatud kogukondlikus või kohaspetsiifilises mõttes vähe. Mõne loo sündmustiku oleks sama hästi võinud seada ka Tallinnasse, Pärnusse või Haapsallu. Erandiks on ehk teose viimane proosapala, mille atmosfääri loomisesse panustavad tõepoolest kirjeldused Tartu öölokaalidest ja nende püsiasukatest. Igasuguste võtmetega ongi paratamatult selline lugu, et need avavad ainult teatud uksi. Nii tagab ka teine mainitud märksõna ligipääsu vaid osale kogusse koondatud tekstidest.

Juba Oja luulet, mis avaldatud kogus „Pärastlõuna platoo” (Tuum, 2007), on iseloomustatud kui sotsiaal– ja ühiskonnakriitilist. Ka tema jutukogus on selliseid lugusid, milles autori lendu lastud kriitikanool märki tabab. Novellis „Unustuse kuldne kõla” pilkab Oja vaimukuse ja labasuse piiril turnides (ning aeg-​ajalt ühele või teisele poole libastudes) meelelahutustööstust ja reality–televisooni (nii selle tarbijaid kui tegijaid), mis lõikavad seda sama mainitud piiri ekspluateerides sageli kasu lihtsameelsetest ning haavatavatest ühiskonnaliikmetest. Autor on loonud erakordselt julma ja kirjeldamatult rõveda paroodia telehitist „Eesti otsib superstaari” ning pannud selles superparmu tiitli, kuulsuse ning sularaha eest võitlema asotsiaalid ja kummalises süžeepöördes isegi tähetark Igor Mangi. Selles tekstis on groteski vint nii mitu korda üle keeratud, et saavutatakse vajalik kummastusefekt ja lugeja on sunnitud küsima, mida üldse sobib meelelahutusena tarbida.

Siiski näib sotsiaalkriitilisus Oja luules erinevat sotsiaalkriitilisusest tema proosas. Mathura lausub autori teist luulekogu arvustades, et see on suurepärane ühiskonnakriitiline raamat, mis teeb kauaoodatud väikekodanliku tarbijahallusega paljastavuse, teravuse ja mahlakuse osas vaid väga üksikuid kompromisse. Isegi räigusena võib kohati tunduda see, mis ülelugemisel on siiski olude lõplik ja täpne kirjeldus.[1] See iseloomustus võib Oja luule kohta küll kehtida, kuid olude lõplikust ning täpsest kirjeldamisest tema lühijuttude puhul üldjuhul rääkida ei saa. Ühiskondlike probleemkohtade arvustamist taotletakse teoses eelkõige tegelaste ja nähtuste jõhkra lihtsustamise ning groteski kalduva sündmustiku kaudu, kuid tihtipeale ei mõju tekstid just seetõttu eriti veenvalt.

Ühest küljest on autorile võib-​olla takistuseks saanud lühiproosa žanrinõuded, mis ei võimalda just teab kui keerukate ja psühholoogiliselt põhjendatud karakterite loomist. Teisest küljest ootaks, et kriitiline või satiirimaiguga lugu tavapärast pilti ühiskonnast, selle jaotusest või liikmetest miskit moodi nihestaks ega taastoodaks kulunud stereotüüpe või tolmunud vastandusi. Kasutades kirjaniku oma mõõdupuud – hea tekst keerab lugeja maailma natuke kummuli.[2] Loos „William ja George” toetub autor aga üsna aegunud kontrastile: ühiskonna majandusliku eliidi esindajad (ühiskonna „helgeimad” liikmed) sooritavad siin kõige julmemaid tegusid. Teksti nimitegelased on igati stereotüüpsed ning ürgõelad rikkad inimesed, kes sõimavad tenniseklubi igavas eraldatuses proletariaati ja mõtlevad oma mehelikkuse tõestamiseks välja julma jahiretke, mille jooksul nad teevad otsa peale mitmele kaitsetule loomale ning ühele õnnetule kodutule. Iseenesest on kriitika ära teeninud mõlemad nähtused, nii meelelahutuslik küttimine jahitrofeede kogumiseks kui ka kalduvus seostada mehelikkust jõhkruse, agressiooni või kaastunde puudumisega. Loomade ning kaasinimeste julm kohtlemine ei iseloomusta aga kuidagi ainult ühiskonna majandusliku koorekihi esindajaid. Samuti ei ole komme mõõta mehelikkust rusikarammu ja selle kasutamise järgi eliidi eksklusiivne monopol. Julmus ei ole kahjuks või õnneks taandatav klassikuuluvusele, mistõttu ei tundu meeste iseäraline meelelahutus ning teksti toetumine säärasele karikeeritud kuvandile kuigivõrd põhjendatud. Loomade õiguste eest seismine – teema, mis näib autorile hingelähedane, sest leiab oma tee mitmesse teksti – tuleb Ojal märksa paremini välja loos „Tsirkus”. Selles tekstis arutletakse tsirkuseloomade kohtlemise üle hambutuid üldistusi tegemata.

Ajuti ei ole ka lühijuttudes esinev toorutsemine ei sotsiaalkriitika ega millegi muu erilise teenistuses ning näib, et jõhkrutsemisest on autorile saanud hämaravõitu eesmärgiga stiiliharjutus, mis on seda üllatavam, et kirjaniku enda sõnul toimetas ta sellised stiiliimetlused, milles toretseb vägivald lihtsalt vägivalla enda pärast[3] sõprade soovitusel jutukogust välja. Sellised tekstid, kus loo sisu on jõhkrutsemisele ohvriks toodud, mõjuvad raamatuterviku lõikes ka kõige vähem lugejasõbralikult. Mis ei tähenda sugugi, et kirjandushuvilise „õrnade” silmade eest oleks tingimata vaja olnud välja tsenseerida mõni labane lits, türa, või munn, sest olgem ausad, lugenud inimene on tõenäoliselt näinud hullematki. Taas oodanuks hoopis seda, et mahlakamat väljendust oleks tarvitatud millegi teenistuses, lõhutud selle abil mingeid kuvandeid või nihestatud mingeid vaateid. Loos „Reede” leiab pigem kinnitust stereotüüp teatud sorti agressiivsest ning jõhkrutsevast, alkoholi-​, klubi– ja litsilembest mehest. Ametilt on loo peategelane Kaupo (juba see nimi mõjub stereotüüpselt) tõenäoliselt madalapalgaline ehitaja. Isegi kui loo avalauses kirjeldatud objektil võiksid huiata ka teistsugused asjamehed, ei paku õhtusöögiks söödud makaronid, kõnekaardilt otsa lõppenud raha ning Kaupo kortermaja lukustamata trepikoda erilist võimalust lugeda peategelasest välja arhitekti või töödejuhatajat. Nagu juba öeldud, ei ole lühiproosa tingimata koht, kus arendada välja mitmeplaanilisi ning keerulise siseeluga karaktereid, kelle käitumist kirjanik püüab mõista ja ka lugejale selgitada. Autoril näib aga puuduvat igasugune kaastunne kõnealuse loo peategelase suhtes ja selline empaatia puudumine tekitab kohati isegi kõhedust. Too esile kutsutud kõhedus tundub olevatki novelli kõige suurem tugevus, sest annab mõista, et läheneme teatud inimtüüpidele šabloonide abil, mida isegi kirjanik ei võta vaevaks katki teha. Sellist lugemisviisi toetab aga tekst liiga vähe.

Tänuväärselt sisaldab „Sõnumeid sisikonnast” ka tekste, mille sisu ei jää stiililisele märatsemisele alla ning võib-​olla on neid just seetõttu märksa toredam lugeda. Sellistel juttudel tundub puuduvat pretensioon mõjuda sotsiaalkriitiliselt ja need langevad autori loomingut iseloomustava stiilitelje sinna otsa, kus asetseb Maarja Pärtna sõnu kasutades unelev maagiline realism[4]. Lugudes „Redel, millelt ulatus linnuteed jooma”, „Lamburiinimängija õnnekillud”, „Talv” ning kogu niminovellis „Sõnumeid sisikonnast” oli segamini sünget muinasjutulisust, muhedat fantaasiat ja toimivat groteski. Säärastena pakkusid nad eesmärgitule toorutsemisele mõnusat vaheldust. Teose ülesehitust on Sirbis ilmunud arvustuses hästi kirjeldanud Margit Lillemets, kes lausub: Esilood sisaldavad helgusmomente ja idüllilist lapsepõlveromantikat (kusjuures tegelaste hulgas ongi tihtipeale lapsed). Edaspidi muutub kirjaniku pehme sulg üha teravamaks, kuni muinasjutulisus ja hõllandus asendub toore, pahatihti sisutu jõhkrutsemise, kiskjaliku olelusvõitluse ja endast nõrgemate vastu suunatud vägivallaga, mis leebub kogumiku lõpulugudeks tagasi lugejasõbralikumasse võtmesse[5]. Müürilehele antud intervjuus tunnistab autor, et tema kogus võib olla probleeme kompositsiooniga[6], kuid küsimus ei näi olevat niivõrd tekstide järjestuses, kuivõrd nende valikus. Kokkuvõttes oleks teos tervikuna võitnud, kui mõni sisutühjalt toorutsev tekst oleks sellest kõrvale jäetud. Küll aga väärib märkimist autori süžeearendamise ning fabuleerimise oskus, millele on samuti tähelepanu juhtinud viimati tsiteeritud arvustaja: Igal lool kogumikus „Sõnumeid sisikonnast” on eesmärk: need lood algavad kuskil ja suunduvad kuhugi, jäämata sihitult õhku rippuma ja lugeja pähe segadust külvama[7]. Ka novellid või lühijutud, mis sotsiaalkriitilises plaanis võib-​olla kõige edukamalt ei toimi, on teemaarenduse mõttes eeskujulikult üles ehitatud ning päädivad sageli puändiga, mida oleks siinkohal kohatu reeta.



[1] Mathura. „Platoode paljusus”. – Sirp. 18.04.2008.
[2] Maia Tammjärv. „Lihtsalt lakkamatu ja kirglik huvi maailma vastu. Intervjuu Martin Ojaga”. – Müürileht. 45/​2015, lk 3031.
[3] Samas.
[4] Maarja Pärtna. „Tagasi harituse juurde. Intervjuu Martin Ojaga”. – Sirp. 11.09.2015.
[5] Margit Lillemets. „Mitme palgega jutukogumikke”. – Sirp. 11.09.2015.
[6] Maia Tammjärv. „Lihtsalt lakkamatu ja kirglik huvi maailma vastu. Intervjuu Martin Ojaga”.
[7] Margit Lillemets. „Mitme palgega jutukogumikke”.