Kelly Turk
„Reaalne elu”
Värske Rõhk, 2014


Tundub naljakas, kui veel praegugi tõsimeelselt arutatakse, ega ometi reality-​show’des vaatajatele tegelikkuse asemel hoopis stsenaristi mõttevilju pähe ei määrita. Šokeeriv! Reaalsus on sõnana viimastel aastakümnetel oma tegelikku tähendust kõvasti kaotanud ja üsnagi ebareaalseks muutunud.

Kelly Turgi debüütkogu pealkiri on „Reaalne elu”, aga sama hästi võiks kaanele olla trükitud „Lihtne elu”. Olgu tegu siis USA originaaliga, kus majanduslanguse-​eelsetel aastatel jooksid lühikestes rebitud teksades ringi plaatinablondid Paris Hilton ja Nicole Richie, või Eesti versiooniga, kus Sille ja Triin tegid sedasama. Paris Hilton muide teenib neil päevil oma leiba DJna, pannes väidetavalt ühe setiga taskusse miljon dollarit, sama teeb ka Triin Tulev, kuigi honorari suuruses jääb ta ilmselt oma ameeriklasest kaksikule alla. kogu laud oli odavat brändikosmeetikat täis /​ käed hakkasid värisema (lk 21), kirjutab Turk. Mõtle, /​ mis sa teeks, /​ kui sa tahad minna juuksurisse, /​ aga sa ei saa minna.[1] [siinkirjutaja vormistus], ohivad Sille ja Triin.

„Lihtne elu” ja kõik sellelaadsed tõsielusaated on kõnts, millest intellektuaalid ei räägi. Ometi nimetati samasisuline Turgi raamat Betti Alveri kirjanduspreemiale. Nojah. Muidugi ei mõtle Turk salme nagu kuule tee minust pilti! /​ kuuled wä! /​ näe hoia! /​ tuli ilus wä? (lk 7) tõsiselt – siin ei räägi tema, vaid suhtlusvõrgustikest hullunud megabimbo. Ei ole vaja läbida 180 EAP mahus kirjandusteaduse kursuseid, et aru saada Turgi satiirist. Aga mida mõtlevad päriselt Paris Hilton või Kim Kardashian? Vahest on „Lihtne elu” „Reaalse elu” teostanud juba kümme aastat tagasi?

Oma tegeliku mina varjamine ning rollimängude taha peitumine tuleb Turgil sama hästi välja kui keskmisel tõsielustaaril. Raske on aru saada, mida tunneb lihast ja luust inimene, küll saab selge pildi, mida mõtlevad ühe kirjaniku meelest teised – temast alamad eluvormid. Jääb mulje, nagu eksamil läbi kukkunud matemaatikamagistrant läheks lohutuseks 4. klassi tunnikontrolli kirjutama. Kindlasti läheb tal seal paremini kui teistel ja saavutus võib ju hetkeks hea tunde anda, aga … milleks? Maaslamaja löömisega tegeleb Turk korralikult, ei ole ju võimalik leida lihtsamaid stereotüüpe kui krunniga hipster (mina naudin iseennast, naudin tuhlamist ja moekust, lk 4), sisutühi superbeib (eile fb-​s nägin kuidas sikil, birxil ja mammul /​ oli ilgelt nummi sushiõhtu piffidega /​ nad olid nii hollylikult riides ja meik oli ka superluks, lk 75) või uusrikkurist Kalevipoeg (istun õndsalt oma uhiuue plasmaka ees /​ paremas käes hoian õrnalt /​ uhiuut pulti /​ vasakus käes klaasikest brändit /​ mis nii meeldivalt loksub /​ kui /​ vabistan oma töömehe kätt, lk 9). Miskipärast näen Facebookis uue staatusega tähelepanu nuruvat kirjandusinimest sama tihti kui miljonit identset selfie’t Austraaliasse või pealinna kolinud elunautlejalt. Aga eks neid viimaseid ole lihtsam karikatuurideks vormida.

Ma olin juuksuris täna jälle, täna pool päeva, laulis HU? aastal 2008. Oli inimesi, kes said HU? peale pahaseks ning arvasid, et „Absoluutselt” laulja ongi loll piff, kes iga oma laulusõna tõsiselt mõtleb. Aga kogu albumi „Film” laulusõnades (peale mainitud loo näiteks „UV Faktor 5” ja „Depressiivsed Eesti väikelinnad”) on tuimuse alla peidetud kurbus. Nende palade tegelased on inimesed, kelle pealiskaudsuse all tuksuvad samasugused tunded nagu igal teisel, kas või sellel tüdrukul, kes Turgi sule läbi hüüatab: sel suvel ma tahan olla /​ pruun ja lihtsalt ilus! (lk 42).

Turgil õnnestub vahepeal ka inimlikkuse näitamine. Ma ei mõtle moraali lugemist, kuna selliste järelduste tegemine on õnneks lugeja hooleks jäetud, kuid mingit elementaarset empaatiavõimet ning kirjaniku uskumust, et isegi brändiriiete, meigikihi ja musklimägede all võib peituda sama keerukas sisemaailm ja seletamatu tunneterägastik nagu tema enda peas. Luuletus „kodusoojad tüdrukud” piilub neidude poole, kes te laulate kooris /​ töötate pöffil /​ tantsite rahvatantsu /​ olete muinsuskaitsjad (lk 46), aukartust tundva distantsiga. Tegu oleks nagu vastandluuletusega Helena Läksi luuletusele „Automootorid sulavad plastmassiks”[2], mis kiikas siira huviga võltsripsmetega elusuuruseid nukke. Ka „kuhu lähevad väikesed paksud tüdrukud?” tõuseb puhtast tekstimassiivist kõrgemale: vastikuid kõhnu tüdrukuid /​ kellele ema viitsib iga päev /​ punupatse teha /​ nii tugevaid /​ et silmad on orbiidist väljas /​ ja kellele vanaema viitsib /​ kleite õmmelda /​ nende vastikute roosade udusulgedega /​ ja sametisest riidest /​ mis paksudel tüdrukutel /​ tooks pekivoldid välja (lk 51). Turgil on õnnestunud lihtne olmesituatsioon ümber pakkida luuletuseks, mida on maailmale vaja.

Kahjuks on mõlemad mainitud tekstid kogus pigem erandlikud, neis on karakternäitleja positsioon hägusem ning kuigi pihtimuslikust autobiograafiast on asi kaugel, on nendega kergem samastuda. Seevastu tibidele antakse päris murede tundmiseks ainult mõned üksikud hetked: näiteks toitumishäired (vanasti teesklesin kõigi meeste ees /​ et mul pole ainevahetust, lk 29), süütuse kaotamine (naudid oma oskamatust ja mõtled et filmis tundus see väga lihtne /​ lihtsalt istu ja liiguta /​ nüüd see loll kriuksuv voodi ja tema joga nägu, lk 58) või liiga noorelt suureks kasvamine (kaugel turvast ja tatjanast /​ kes küsib doksi /​ ja /​ ei märka et oleme /​ juba /​ naised, lk 71). Kuigi needki on ammu teada käibetõed, on neis siiski palju vähem klišeid kui ülejäänud raamatus.

Turk ise on selle aasta alguses Eesti Ekspressi Areeni tulevikutähtede numbris[3] öelnud, et proovib igasse luuletusse tüki ennast sisse panna. Artikli autorgi rõhutab, et just empaatia teeb „Reaalse elu” reaalseks eluks. Kahjuks loen mina tegelastele kaasaelamise välja vaid mõne lehekülje mõnelt üksikult realt. Ega luule pea olema ema Teresa, kes vaestele ja väetitele abikäe ulatab, kuid Turgi satiir pole eriti vaimukaski. Alvar Loog on minu rahulolematuse kenasti kokku võtnud: Kuid lugejana süüdistaksin ma Turki kui kirjanikku selles, et tema üleolevalt kriitiline suhtumine ümbritsevasse sotsiaalsesse tegelikkusse pole suuremas plaanis eriti isikupärane ega huvitav, selles napib nii kirge, värskust kui ka kunstilist väljendusjõudu.[4]

Paul Raud on Sirbis kiitnud Turgi osavat keelekasutust[5], millega peab nõustuma. „Reaalne elu” võib lugeja teha vihaseks – nii luuletuste antikangelaste kui ka kirjaniku enda peale –, kuid ta ei jäta vähemalt külmaks. Inimvõimete piir tuleb ette, üritades kokku lugeda, kui palju luuletusi jääb Poogen​.ee, Nihilist.fm-i või raamatupoodide sügavikesse, ilma et keegi kunagi neid kõigis suuremates kultuuriväljaannetes arvustada võtaks. Seega on Turgi isikupärane stiil jätnud maha vähemalt oma märgi. Ta ei ole sugugi diletandi ega amatööri tasemel ning teda lugedes ei hakka piinlik. Kellegi teisega (ka Triin Tasuja või Sveta Grigorjevaga) tema tekste naljalt segi ei aja ja ilmselt leiavad need lähiajal kõvasti matkijaid. Facebooki ja moodsa elu pealiskaudsust on sõnadesse üritanud püüda nii mõnedki autorid, kuid nõnda üks ühele kui Turk pole seda siiani maha kirjutatud. „Reaalne elu” on täpselt see raamat, mida kujutan, et kirjandustunnis igavlev teismeline kohustusliku kirjanduse asemel lugeda sooviks – eks ole seegi tänuväärne. Olgugi et pole erilist vahet, kas lugeda portaali Naine24 või luuletust sõnadega Viimaste uuringute kohaselt tagab õnneliku abielu seksi edasilükkamine kuni pulmadeni. (lk 61).

Puuduseks on ka luuletuste liigne pikkus. Näiteks „viisaastaku plaan” võiks oma nelja lehekülje peal mitu korda lõppeda, kuid vindub lugeja imestuseks edasi üleliigse puänditu lõpplahenduseni: sest asi on põhimõttes! (lk 22). Sellised palad on rohkem näpuharjutused, mille paberile trükkimises pole erilist mõtet – seda enam, et tegelikult on tegu andeka autoriga, kelle paremad tekstid liigse ballasti varju jäävad. Eriti tooks esile luuletuse „mõlgutused pärast trenni”, kus Turk on endale parodeerimiseks valinud huvitavama tegelase (kas tõesti sina, Kunnus!?) kui keskmise tibi. Kahju on, et read nagu mul on vaja uskuda et selliseses kirjandusgeeniustevaeses maailmas /​näevad taassündi dostojevski ja thomas mann /​samas ei suuda ma ka mitte mõelda variandile /​et mina ise olengi neist ühe taaskehastus (lk 53) peavad seisma kõrvuti luuletuse „puukaisutaja” vaimuvaese satiiriga: iga joint mis on rullitud /​vanemate raha eest /​/​kukutab kord /​režiimi! (lk 44).

Vähemalt on kõik need read ümbritsetud Maris Kaskmanni kujunduse ja Heinrich Sepa illustratsioonidega, mis läheb oma nunnus värvigammas kleepsude ja andywarholilike kordustega Turgi sõnadega laitmatult kokku. Pea iga Turgi tegelane on sama isikupäratu kui Campbelli supipurk. Tegu pole reaalsusega, vaid millegagi, mida tõsielu pähe maha müüa üritatakse. Turk teab seda väga hästi, kuid pelgast imitatsioonist „Reaalne elu” kaugemale ei lähe. Eelmise suve tibihümni autor Epp Kõiv laulab loos „Linn on minu”: täna olen cool, täna olen tuus, ning tema triviaalsest sõnumist õhkub elurõõmu. Turgi tekstid on praegu aga liiga elutud, et midagi sellist pakkuda, ja liiga turvalised, et „Lihtsa elu”, Elu24 artikli või Elo Viidingu kõrgetasemeliste karikatuuride[6] kombel reaalsust nihestada. Vähemalt on Eesti saanud Turgi näol juurde uue kirjaniku, kes varasematesse gängidesse ja kastidesse sobituda ei taha. Loodan ainult, et tema järgmised rollimängud on huvitavamad ja mitmeplaanilisemad. Potentsiaali nende lehtede vahelt siiski paistab.




[1] Janar Kiivramees. „Sille ja Triinu lihtne elu sai läbi”. – SL Õhtuleht 27.10.2005.
[2] Helena Läks. „Korrosioonikihk”. Luige: Verb, 2014, lk 2.
[3] Hanna Linda Korp. „Luuletaja Kelly Turk ütleb, kuidas asjad päriselt on”. – Eesti Ekspress 30.01.2015.
[4] Alvar Loog. „Vabavärsilised följetonid”. – Looming 2/​2015, lk 289.
[5] Paul Raud. „Ühekülgne aga tõetruu rolliluule”. – Sirp 10.10.2014.
[6] Vt Elo Viiding. „Meie paremas maailmas”. Tallinn: Tuum, 2009.