Toomas Raudam
„Põletatud raamat”
Eesti Keele Sihtasutus, 2014

Toomas Raudam on Kirjanik suure algustähega. Ta on avaldanud novelle, romaane, luulet, stsenaariume ja esseesid. Ta on pälvinud kriitikute tunnustust ja võitnud hulga auhindu. Ometi ei tähenda tuntus tingimata seda, et tema teoseid ka laiemalt loetakse. Siinkirjutajalegi on „Põletatud raamat” esimene otsene kokkupuude kirjaniku loominguga. Kuigi Raudam on kirjandusringkondades tuntud, teavad tavalugejad teda vähe. Seda nendivad ka vähesed arvustajad, kes on julgenud Raudami loomingu ette võtta. Toomas Vint toob välja: Kurvaks teeb, et Raudami raamatud ilmuvad nii tagasihoidlikult, et neid ei kuule ega näe, või neist ei taheta kuulda ja neid ei taheta näha, sest kindlasti ei ole need rahvale peale minev kaup.[1] Miks see nii on? Kas Raudami loomingut ei olegi justkui „lihtsurelikul” mõtet lugeda, sest see nõuab, nagu Vint ütleb, vaimset pingutust, mida tänapäeval ei armastata[2]?

Kogumik „Põletatud raamat” koosneb kolmest osast, millest kaks esimest on romaanid „Söömiskunstnik” ja „Teine protsess”, viimane aga novellipõimik „Quasimodo”. Kuigi Raudami teose kõik peatükid tungivad tervikust esile nii omanäolisena, et tekib tahtmine liigitada neid omaette jutustuseks või novelliks, on nad sellegipoolest üksteisega rohkem või vähem seotud. Mõnikord on selleks niidiks ühine teema, samuti leidub korduvaid tegelaskujusid. Sealjuures ei saa mööda vaadata Kafkast, kes piilub lugejat nii ridade vahelt kui ka otseselt teksti seest. Osasid ühendavateks tegelasteks on kafkalikud kunstnikud. Esimeses osas tutvustatakse lugejale söömis– ja näljakunstnikku. Kui aga Kafka jälgib novellis „Näljakunstnik” (1924) karakterit läbi puuritrellide, siis Raudam vahendab teda televiisori kaudu. Raudam mängib tekstides „Protsessi” peategelase Josef K. nimega. Tema nimekaimudeks on nii näljakunstnik kui ka „Teise protsessi” protagonist preili K., kelle ma liigitaks kõrvakunstnikuks, sest naine suhtub häältesse ja kuulmisesse samasuguse detailsuse ja kirega nagu „Söömiskunstniku” Andi keelde: Preili K. püüdis koputuses tabada rütmi. Iga muusikateos peab ju mingil hetkel lõppema, iseasi, kas lõpp on kurb või rõõmus, karje või niutsatus. Paraku see tal esialgu ei õnnestunud, iga järsem peapööre viis ta vastamisi koputuse tekitajaga ning heli kadus allikasse nagu oja sulin heinamaasse. (lk 128). „Quasimodos” avaneb lugejal võimalus tutvuda põgusalt kulmukunstniku Diegoga ja üksinduskunstniku Andoga (rääkimata veel mustkunstnikust ja moekunstnikust). Tuleb tõdeda, et kõikides kogumiku osades on nii palju erinevaid tegelasi ja lugusid, mistõttu mõjub see terviku asemel kaosena, millest on ühisjooni raske välja tuua. Aga ainult näilise kaosena, sest „Põletatud raamatu” kõiki osasid ühendavaks lüliks on teosele iseäralik tekstuaalne autor ja stiil.

Kõigis kolmes osas valitseb lugu ja tegelasi kõiketeadev jutustaja, kes annab tegevustikku edasi kõrvaltvaataja positsioonilt. Selline jutustamistüüp ei kujuta endast iseenesest midagi eksperimentaalset, kuid siin teevad selle omanäoliseks jutustaja kommentaarid, mis esinevad sulgudes teksti sees. Jutustaja võib nendes sündmustest ette rutata ning kommenteerida midagi, mis juhtub alles loo tulevikus. Näiteks teatab jutustaja lugejale, et söömiskunstniku Meerikasse-​sõit toimub varsti (lk 32). Järgmises kohas mõjub aga paradoksaalsena jutustaja kommentaar, kus ta toob välja, et kuna tegelane magab, siis ta võib lugejale öelda, et Katkal ei ole mingit pistmist kirjaniku Kafkaga: (Nüüd, kus ta magab, võime seda sulgudes sosinal öelda.) (lk 59). Üldse tunneb jutustaja pidevat vajadust endast lugejale märku anda ja talle oma kohalolu meelde tuletada. Kuigi novellipõimikus esineb ka esimeses isikus jutustamist, jääb kõiketeadev jutustaja sealgi nööritõmbajaks. Novellis „Enesepiitsutaja Kaa” läheb jutustaja koguni nii kaugele, et utsitab peategelast Kaa’d kiiremini oma lugu rääkima ja ähvardab, et ta lõpetab selle muidu ära: (kiirusta, või muidu lugu lõpeb!) (lk 297). „Põletatud raamatut” tervikuna vaadeldes võibki tajuda romaane ja novelle läbivat häält. Isegi kui ta näiliselt peidab ennast, näiteks mõne minajutustaja taha, siis ta ikkagi on seal. Teda võikski nimetada tekstuaalseks autoriks, keda iseloomustab oma teksti sees mõnulemine. Ta on sõnagurmaan, ütleks, et tal on lausa keelefetiš. Kirjutamine on tema jaoks justkui tippklassi restoranis söömine. Mõnikord läheb ta koguni nii hoogu, et sööb mõne sõna ära – meenutades kas või „Söömiskunstnikku”, kus Meerika eest on A-​täht kadunud.

„Söömiskunstnikus” jutustatakse lugu Andist, kellel on erakordne anne – ta sööb kõiki ja kõike ning ta tegeleb sellega kogu aeg. Söömine on osa tema olemusest ja isiksusest. Võib öelda, et Andi on tekstuaalse autori alter ego. Ta kehastab autori nägemust keelest ja sõnadest. Andi kaudu tuleb esile tema filosoofia, et keel kujutab endast elavat organismi. Näiteks keelel on maitse: nimel võib olla peedisalati maik, ütlusel piparmündimaitselise krõpsu maik ja jutud võivad meenutada piimaklompe. Keelel võib olla palju kujusid ja vorme, mis ei vasta „tavapärasele” arusaamale keele struktuurist. Ta võib olla sihvkaseeme, löök või solk: Andi neelas alla löögid, mis tabasid keha sealt, kus kaitset polnud, kuid solvangud niisama kergelt alla ei läinud, sõnad olid nagu solk, millega ta üle kallati ning mille eest polnud kaitset (lk 40). Keelel võib olla ka nägu, sest iga sõna ja ütluse taga on inimene: Mis nägu on sõna, kelle nägu lause? (lk 289). Keel on arenev ja muutuv. Ühelt poolt võib ta tähistada kõike. Näiteks sõna „fantaasia” omandab tekstis kolm vormi, milleks on Andi väljamõeldud kook, tema ihaldatud neiu ja rääkiv papagoi. Teiselt poolt aga olematut, mis tuleb kõige selgemalt esile „Teises protsessis” ja „Quasimodos”, kus kiri võib otsa saada paberi vähesuse tõttu, lehed võivad olla põletatud ja viidata võidakse mittekirjutatud fraasidele, kirjadele ja kõigele muule sarnasele: „Aga kui ma neid pole kirjutanud?” „Siis eriti. Iga väiksemgi mittekirjutatud fraas loetakse kohtus mitu korda ette, seda võrreldakse ja vastandatakse teiste mittekirjutatud lausete ja sõnadega, kuuldamatute karjete ja olematute pihtimustega …” (lk 177). Leo Luks nimetab seda oma arvustuses lausumise ja olematuse vaheliseks pingeks ning toob välja, et Raudam on üks paljudest kirjanikest, kes on esitanud küsimuse: kuidas kirjutada olematut?[3] Nagu nendib Luks, on lugeja vaatepunktist olematut võimatu kirjutada, sest muidu ei oleks tal teksti, mida lugeda, rääkimata sellest, et siinkirjutajal puuduks arvustatav. Samas on mäng olematusega midagi sellist, mis on võimalik vaid siis, kui kirjaniku vastas asub mängija (lugeja), kes on sellele avatud. Seda enam, et „Põletatud raamatu” reeglid on sama muutlikud nagu teoses esinev aeg.

Aeg, nagu ka paljud muud asjad, saab „Põletatud raamatus” hoopis teistsuguse tähenduse. Olevik, minevik ja tulevik on segunenud. Paljud lood on justkui mälestused, mis on inimeses kokku sulanud ja võtnud endale uue kuju, millel ei pruugi olla enam mitte mingisugust kokkupuudet reaalselt toimunud sündmusega. Need on mälestused, kus aeg kaotab oma lineaarsuse ja sisemise loogika. Kõigis kolmes osas on aeg sarnaselt keelega midagi voolavat ja elusat. Silme ette kerkib pildikene Salvador Dalí sulanud kelladega maalist „Mälu püsivus” (1931). Ka „Põletatud raamatus” on aeg sulanud, see pole midagi kindlat ega püsivat ja võib juhtuda, et see võtab koiliblika vormi, süües mälestusi olematuks: Viimases reas seisis vana naine, kellega ta postkontoris oli tuttavaks saanud. Mantlist, mida ta kandis, oli järel ainult soe varrukas, kust K. oli kinni kahmanud, ning nööbid, mis olid lagunema hakanud, nagu söönuks neid aeg ühe vulgaarsevõitu sürrealisti maalil. (lk 142). Tekstuaalne autor ise aga võrdleb aega ekskremendiga. Selles võrdluses võib näha, et aeg on tema jaoks midagi, mis on osa inimesest ja tema füsioloogiast. Aeg on kui lõputu tootmisprotsess, mille saadusi me väljutame universumisse, et siis alustada seda ringi üha uuesti ja uuesti.

Pärast raamatu läbilugemist vaatad paratamatult keelt, aega, inimesi ja asju uue pilguga. Kõike ümbritseb grotesk, mida võikski pidada autori kõige selgemaks stiilitunnuseks. Isegi kõige tavapärasemas situatsioonis peitub tuntav nihe, mis muutub iga lause ja sõnaga üha selgemaks. „Põletatud raamatus” on elusa ja elutu omavaheline suhe üpriski paradoksaalne. Objektid võivad olla hingestatud ning inimesed objektistunud. Näiteks „Süüs” ei kannata kelder inimesi, maja ei ole oma tunnetes kindel ning postkontor on tagasihoidlik. Loos „Enesepiitsutaja Kaa” muutub inimene ja objekt üheks. Nimelt abiellus Kaa oma naisega valge pluusi pärast ja tema jaoks kuuluvad nad kokku: Pluus polnud küll haige, aga ta muutus koos naisega, keda haigus sõi (lk 296). Novellis „Quasimodo” on aga bussijuht oma ametiga nii kokku kasvanud, et vähesed teevad neil vahet: Polnud vahet, kas astuda bussi või Quasimodosse, nii ühte sulanud oli mees oma ametiga (lk 195). Tekstuaalne autor tahaks meile justkui öelda, et kõik „elab” meie ümber, kaasa arvatud see, mida me tavapäraselt peame elutuks – sõnad, uksed, mälestused ja muu meid ümbritsev, igapäevane. Sümboolsena näib mulle lause viimastelt lehekülgedelt: Raamat süttis aeglaselt, liiga hilja taipasin, et ma oleks pidanud kaaned raamatu küljest lahti rebima (lk 316). Näen seda otsekui lugemisjuhisena neile, kellel on alguses raske „Põletatud raamatut” hoomata – rebi ennast kõigest lahti, näri lehekülgedest läbi ja ära karda seda hetke, kui sa istud lõpuks nõutult keset viimast lehekülge, täielikus tühjuses, hammaste vahel vaid mõni tükike üksikust sõnast või poolikust tähest.




[1] Toomas Vint. „Proosamaastik 2009, kaldu harrastuskirjanduse poole”. – Sirp 16.04.2010.
[2] Samas.
[3] Leo Luks. „Lood olematusse”. – Looming 2011, nr 10.