Minu jaaguar

31.12
Nägin unes linoollõike ideed,
sellel tantsisisid kolm leedukast sisseviskajat,
et võimalik näitleja puhkuselt pimedasse raadiostuudiosse meelitada.

Selavii, see pole mingi uus skeem. Teatrijuhid nimetavad seda hapukurgihooajaks, ma kannatan ära ja raadioeetris pole Teater majandusele isegi eriti ohtlik. Mitte et raha mind juba eos kunagi eriliselt huvitanud oleks, aga Teater ikka üldse enam ei huvita. Eriti kui nii noored mehed nii lihtsasti pimedasse raadiostuudiosse meelitatakse, ja kui nad siis lähevad veel mõne oma kõlava slogan’iga raadioeetrisse, teeb see lihtsale raadiokuulajale liiga. Alguses lähevad armastuse ja siis raha nimel.
Mina pole kunagi julgenud raha küsida, ütles Tiit.
Aga mina olen. Mina olen hea. Ma tahan teed, ütles Tiit Margus Lepa häälega.
Hoovist kostis laste lõbusat naeru. Lapsed kilkasid veelgi valjemini.
Sa kukud pikali! Sa kukud pikali, ütles Margus Lepa hääl. Vabamüürlaste täielik nimekiri! Tiit vaikis korraks ja nuusutas ninaga õhku ümbert ära. Nimekiri on küll hea, aga mitte eriti isiklik, ütles Tiit.
Ene_​Liis pööritas silmi ja ütles: Näita oma nimekirja! Tiit viskas vabamüürlaste nimekirja lauale. Väike rühm reptiile tantsisid Väikeste liigutustega tagajalgadel ja lehvitasid. Siit on üks puudu, ütles Ene_​Liis. Tiit läks näost siniseks. Hull oled, ütles Tiit tuntud raadiohäälega. Ene_​Liis pilgutas mulle silma. Ärkasin. Saade lõppes.
Kui Tiit Margus Lepa häälega uuesti vabamüürlaste nimekirja trükist rääkis, komistas Ene_​Liis kokku järgmise mängu reeglid: Aga saadame uued kutid ilma rahata raadioeetrisse, on suvi, hapukurgihooaeg, ja kedagi ei huvita. Teatriliit aktsepteerib seda ja peab avangardiks. Tiit keerutas läbi kokku surutud hammaste: Tasa, tasa, nii ei saa … Isegi kui näitlejad ja nimekiri ei ole kompetentsed, tulevad nad teinekord välja täitsa laheda asjaga, ütles Ene_​Liis. Kahekuulisse harjutusaega ei mahu kogu vabamüürlaste nimekiri, ettevalmistusaeg on liiga lühike, ütles Tiit. Kui nad üldse tulevad sealt laheda asjaga välja. Teeme siis lühemaks! ütles Ene_​Liis ja viskas kuupalga ehk laksu valget hiinlast vastu klaviatuuri.
Millest me üldse räägime! ütles Tiit ja pööritas silmi. Margus Lepa hääl vaikis korraks. Tuul kandis minuni lausekatke: Panen „Aknad” tempoga eelarvesse! Sealt võib näitlejale maksta. Selavii, raske on oma jõudu üle hinnata, ütles eriline vinguja. See oli dialoogi kontrapunkt.
Oma sisemise enesekindluse tagasi saanud, jätkas Tiit tuntud raadiohäälega: Korea sõja kangelane, Alabama senaator oli oma kõrvadega kuulnud, et Washingtonis silla all tabati sabaga Hitler, Kosovo tüdruku sõjapisar taskus. Eriline vinguja ütles täpselt ja peaaegu sõna-​sõnalt välja pikantse detaili saba olemasolu kohta ning seletas suure ajakirjandusliku asjatundlikkusega midagi Nevada foto kohta.
Kolm leedukast sisseviskajat tantsisisid tagajalgadel väikeste liigutustega sinusoidi, lehvitasid mõnd mässavat loosungit ja haihtusid valge plaksuga õhku. Ärkasin. Saade ükskõik.


01.01
Käisime Barack ja Michelle Obamaga bussiekskursioonil Varesesaarel Narva jõel. Varesesaar oli unikaalne piirkond kogu Euroopas, sest aeg oli seal seisma jäänud. Nimelt tekkis saar mandri küljest lahti murdudes, misjärel triivis see jõevooluga kaasa. See juhtus kuskil 90-​ndate alguses. Igasugune ühendus välismaailmaga katkes ja saare elu, inimesed, riided, arhitektuur, mentaliteet – kõik jäi sellesse aega. Nüüd, kui saar mitme aasta eest uuesti avastati ja see maailmakaardile tagasi triivis, sai sellest populaarne turismiobjekt. Ma istusin Obamade vahel ja jutustasin neile oma lapsepõlvest, mis möödus sarnases olustikus.
Varesesaar oli minetamas oma eksootilist eripära sedamööda, kuidas turistide hordid aina rohkem saart avastasid ja tehnoloogilis-​kultuurilist risustust kaasa tõid. Varsti pärast saare taasavastamist loodi Varesesaare Kultuurilise Pärandi Säilitamise Fond, mis püüdis ajaratast paigal hoida ja säilitada, mida säilitada andis. Põhiaur läks võitlusele nutiseadmetega, mis olid saarel keelatud.

Fondi tööd toetasid inimlik inerts ja pätikambad, kes peksid turiste selle eest, et nad olid mujalt ja nägid imelikud välja. Ööklubides valitses vastik atmosfäär. Peale selle, et seal lasti ainult vokaal–house’i, võis seal suure tõenäosusega hammastest ilma jääda. Selline moraali ja majandust laastav olukord püsis mõnda aega, kuni ettevõtjal ja diskoril nimega Jefimov tuli geniaalne mõte. Ta pakkus kõige julmema pätikamba pealikule oma klubis turvabossina tööd. Varsti pärast seda ei kakelnud enam keegi, pätid istusid käed põlvedel ja vahtisid vesiste suudega välismaa naisi. Selleks ajaks aga, kui nutiseadmete keeluseadus tühistati, olid endised jõhkardid ennast lõplikult nutiseadmetesse sisse vahtinud. Vitaalsest ossikultuurist oli kõigest mõne aastaga saanud ontlik jõllitamiskultuur.

02.01
Täna õppisin järgmised mõisted. „Õiguslik fiktsioon” – see ei ole käega katsutav ega füüsiline objekt, vaid juriidiline isik; selle erijuht on „piiratud vastutusega äriühing”. See on majandusühenduse vorm, kus omanikud oma isikliku varaga äriühingu kohustuste eest ei vastuta, vaid ettevõte vastutab kohustuste täitmise eest äriühingu varaga. Kuna äriühing on fiktsioon, ei vastuta äriühingu tegevuse eest sisuliselt mitte keegi. USA-​s nimetatakse seda korporatsiooniks, mis on irooniline, sest ladina keeles tähendab corpus keha, aga see on ainuke asi, mida korporatsioonil ei ole.


03.01
Öösel kondasin mingis tühjas majas. Seisatasin. Kõhklesin, kas astuda ühest konkreetsest uksest sisse või mitte. Astusin. Nii kui ukse lahti lükkasin, haaras mingisuguste poolpaljaste tšikkide vahel püherdav Kiwa jahipüssi ja lasi mul pea sodiks. Enne pauku käis mul valguskiirusel judin üle selja ja peast läbi mõte: kas see ongi nüüd lõpp? Kui lask oli käinud, suits hajunud, vaatasin ikka samas kohas ringi. Teadvus oli alles. Mõtlesin, et juhtunu oli vaid meelepete, kuid samas tajusin, et ruumi energia oli muutunud. Tüdrukud olid amelemise lõpetanud ja vaatasid mu peata mahavarisenud keha nagu mõnd läbust fakti. Seisin seal veel tükk aega edasi, kuni veendusin, et olen tõesti surnud.


04.01
Lugesin lehest intervjuud kirjanik Juhan Habichtiga. Kirjaniku sõnul on kunstiga tegelemine paljude jaoks sublimeerunud poliitikaiharus. Ta arvab, et kunstniku vabaduse juurde käib mittevaene olemine, sest ainult nii saab loomeinimene teha seda, mis pähe tuleb. Habichti arvates lõid hipid ja punkarid endale tavakodanike välimusest kummalisema imago igasuguste õpetavate onude ja targutavate tädide eemalepeletamiseks ning punkarite välimus on agressiivsem sellepärast, et maailm muutub arenedes närvilisemaks. Habichti maailmavaade toetub Jungi psühhoanalüüsile ja inimkäsitlusele. Selle järgi on igal inimesel alateadvuses programm, mida ta tahab täita. Kui käituda nii, nagu selles ette nähakse, ja mitte sõltuda kõrvalistest oludest, on kõik hästi.


06.01
Üritasin terve päev mõelda, mis värvi võiks olla mu järgmine mõte.


09.01
Terve päev on kummitanud Arcade Fire’i „Suburbs”[1].
So can you understand
Why I want a daughter while I’m still young?
I want to hold her hand
And show her some beauty
Before this damage is done
But if it’s too much to ask
If it’s too much to ask
Then send me a son


12.01
Pesin nõusid ja kuulasin raadiot. Muusikanõukogus küsiti Siim Nestorilt, mis on elu mõte. Siim Nestor ütles: lapsed.


13.01
Nägin unes ebakindlust. See oli väga raske kandam. Musta riide all varjul. Lohistasin seda läbi noore pajumetsa, aga jaks ei vedanud lõpuks välja. Võtsin nõuks pisut puhata ja mõistatusel katet kergitada. Katte all oli kaks plekist militaristi universaalset toidunõu. Aga need kaks olid musta värvi ja suured. Kumbki umbes ämbri mahtu. Kakkusin neil kaaned pealt. Need olid seest tühjad. Paljas õhk. Millest see raskus siis küll tuleb?


14.01
Piret pani mulle täna diagnoosi: ma olen fomo. Pean kogu aeg kontrollima, kas ja kui palju laike on vahepeal juurde tulnud. FOMO (Fear of Missing Out) on sotsiaalse ärevuse üks vorme, kompulsiivne ärritatus või hirm selle ees, et võin maha magada võimaluse või rahuldust pakkuva sündmuse, mis on (minu puhul) seotud liiklusega sotsiaalmeedias. Sel mõistel on otseühendus evolutsioonilisest bioloogiast tuttava igisaatva ärevusega, mida hoiab üleval kognitiivne võime tunda ära potentsiaalseid võimalusi, kuidas asjad võivad minna. Punkaritel oli kunagi ütlus: ennast tuleb sodiks juua enne, kui viin otsa saab.


15.01
Otsustasime Piretiga luua laikide kaevandamise farmi. Neihaus Inc. Kõigepealt oleks vaja leida tühi ruum korraliku elektrivarustusega ja investeerida arvutitesse, mis töötaks läbi andmemahte ja kaevandaks sealt laike välja. Kõik laigid saab kas lisada oma lehele või tulevikus konverteerida bitcoin’ideks ja seejärel dollariteks. Algul tuleb muidugi investor leida. Loodame esialgu katlaruumi paigaldatud kaartidesse investeeritud 7k € eest saada igal kuul 1,5k laike. Nii vähemalt paar aastat. Samas on selge, et kogu potentsiaalne kasum tuleb kohe farmi laiendusse investeerida. Kui sa ei laiene, siis sa ei kasva. Kui sa ei kasva, siis varsti pole sind olemas, sest sa ei paista enam välja, kuna kõik muu kasvab kogu aeg. Praegu ei ole võimalik laike reaalseks valuutaks konverteerida, mistõttu on laikide ja kapitali kasvatamine küsimärgi all. Kuna võtsime Piretiga noore pere laenu ja panime kõik farmi alla, üritame praegu leida investorit, kes investeeriks idufirmasse, mis hakkaks arendama platvormi, kust saada laikide eest reaalset klotsi. Muidu ei vea kevadeni välja.


16.01
Täna sündis ime. Ime sündis täpselt kell 15.05, ta oli 36,58 °C soe ja kaalus 2962 grammi.


17.01
Istun siin ja mõtlen, mis asi on beebi. Beebi on komm, mis tuleb 9 kuud üles ja kestab kauem kui su elu.


18.01
Seal nad nüüd istuvad nagu kuu ja peenar – ja mina, nende õnnis aednik.


19.01
Sophia saabumine on mu mõttemaailma painutanud. Varem arvasin, et laste saamine on lihtsama vastupanu teed minek, allaandmine ja mandumine kodanlikus mugavustsoonis. Alati, kui mõni seltsimees lapse sai, tundsin, nagu üks võitluskaaslane oleks jälle mängust väljas. Eriti kahju oli kõikidest nendest ilusatest tüdrukutest, kes jäid emaks saamisega nillamise turult eemale. Nüüd tundub see kõik kui tühi nutt ja hammaste krigistamine kõigi nikkumata jäänud naiste järele kusagil Issandast maha jäetud turuplatsil.


21.01
Täna öösel viibisin tõenäoliselt Rakvere teatrikohvikus, kus Üllar Saaremäe ja Peeter Rästas jõid viina ning arutasid midagi üldise raseerimisiharuse üle.
– Ilus habe.
– Tänan.
– Aga miks sul habe on?
– Mis? Mis?
– Miks sul on habe?
– Meeldib.
– Aga oled kuulnud ütlust, et Saatan elab karvades?
– Ei.
– Aga kust tuleb mõtlemine, et Saatan elab karvades?
– Aga kust üldse tuleb selline mõtlemine?
– Pigem võiks küsida: kellele selline mõtlemine kasulik on?
– Raseerimisvahendite tootjatele? Kapitalistidele? Ei?
– Ei. Katoliku kirikule.
– Miks?
– Sest katoliku kirik on maailma vanim organisatsioon ja neil on oma huvid mängus.
– Sa ei arva, et see on žiletitootjate käima tõmmatud müüt?
– Arvad, et žiletitootjad on nii võimsad?
– Miks mitte.
– Võimsamad kui katoliku kirik? Vaevalt.
– Noh …
– Aga kust tuleb selline raseerimisiharus? See on ju puhtalt 20. sajandi haigus. Vanasti ei raseeritud, kõik olid karvased. Nagu ahvid. Nüüd, kui katoliku kiriku võim on hakanud taganema, on inimesed hakanud ennast rohkem raseerima. Järelikult katoliku kirik ise ongi Saatana sünnitis. Ja vastupidi.
– Oot, mul kadus järg ära. Kuidas nii?
– Vaata, kui Saatan elab karvades ja katoliku kirik kontrollib karvade kasvu, kontrollib ta ka Saatanat. Järelikult on neil Saatanaga mingi sümbiootiline suhe, millest mõlemad tulu saavad. Saatan kontrollib karvu, katoliku kirik kontrollib Saatanat ehk kõiki karvu. Karvad kontrollivad inimest. See tähendab, et Saatan kontrollib karvadega inimesi. Katoliku kiriku roll väheneb, inimesed hakkavad ennast raseerima, ei hoia enam oma kehakarvadest kinni. Saad aru?
– Aga miks peavad naised ennast rohkem raseerima kui mehed?
– Sest mehed sunnivad naisi.
– Kuidas nii?! Naised ju ise raseerivad, et end paremini müüa.
– Jah, aga miks nad seda teevad? Sest mehed tahavad neid nii. See on naistele peale sunnitud.
OK. Aga mis see katoliku kirik siia puutub?
– Aga kust tuleb kurjus?
– Saatanast?
– Just nimelt! Ja kes kontrollib Saatanat?
– Katoliku kirik?
– No nii! Ja kuhu me nüüd jõudsime?
– Kurjus on Saatanast, keda kontrollib katoliku kirik. Saatan omakorda kontrollib kehakarvu. Ta saab neist jõudu.
– Ahah …
– Sellepärast naised raseerivadki ennast, et Saatan elab karvades. Karvaseid inimesi on lihtsam kontrollida.
– Aga miks mehed ennast ei raseeri?
– Naised on Saatanale järele andma altimad kui mehed. Sellepärast.
– Vastupidi, mehed on Saatanale altimad, sest nad ju ei raseeri ennast.

– Naised, kes ennast raseerivad ja katoliku kirikus ei käi, on kõige puhtamad.
– On vä?
– Kas sa raseeritud nunna oled näinud?!
– Ei.
– Novot.
– Mis novot? Nad on ju pealaest jalatallani kaetud.
– No näed. Aga miks?
– Mis miks?
– Miks nad on kaetud?
– Aaa …
– Sellepärast et nad on karvased saatanakummardajad. Vot miks!
– Aga miks meestel juhe kokku jookseb, kui nad näevad raseerimata kaenlaalustega naist?
– Sellepärast et raseerimata naine meenutab neile nende enda võimetust mõista, miks nad ennast ei raseeri.
– Ja süütundest kiilanevad nad peast.

Vestlusesse sekkub Erni Kask, kes isegi ei tööta enam Rakvere teatris.

– See kuradi viineripidu peab ükskord ära lõppema. Maailm on omadega nii persse purjetanud just nende kuradi viineripoiste diktaadi all. Paavst on oma kikkis viineriga kõik karvased naised nunnaks maskeerinud ja ootab, et sind ja su lapsi võrgutada ja kogu planeedile taha panna.
– Sellepärast ma olengi protestant.
– Ma olen küll pagan.
Good for you!
– No ma ei tea, siin on vaja ikka kokku hoida ning kellegi emalikku hoolt ja lähenemist, kes meie planeedi sellest pasast välja tõmbaks. Koos ihu ja karvadega.
– Aga mis siis nunnadest saab?
– Nunnad sõidavad põrgu oma kosilasele külla.
– Sa paneksid raseeritud nunna?
– Ainult ladina keeles.
– Aga mida sa muidu nendest ahistamisskandaalidest arvad?
– Kanakari.
– A mis võiks üldse veel mehe au päästa?
– Harakiri.


23.01
Sophia Lauren sai täna 7-​seks. Juba terve nädal aega on see väike südameteavaja olnud osa meie hellusest tulvil olmemajandusest. Korraldasime peo, tegime vanni ja kandsime pidžaamat, sõime kooki ja jõime piima otse tissist. Mõte tissi olulisusest Sophia elus lennutas mõtte lendavatele taldrikutele. Lendav taldrik pole fenomenoloogiliselt midagi muud kui nibu taldrikul, mis lendab. Kas ufomaania (nii nagu seda dr Jung serveerib) on ikka inimese sisemise hingestruktuuri väljapeegeldus või iha kadunud maailma, terviklikkuse järele? Juhus või mitte, tundmatute lendavate objektide maania sai alguse eelmise sajandi neljakümnendate lõpul USA-​s, kus just samal ajal hakkas naiste emantsipatsiooni tõttu vähenema tissi osatähtsus beebide toitumislaual. Võib-​olla on ufohullus lihtsalt iha kadumaläinud tissi järele.



[1] „Äärelinnad”. Mõistad sa, /​miks tahan tütart, kuni olen veel noor? /​Tahan hoida tal käest /​ja näidata ilu, /​enne kui kõik hävib. /​Aga kui seda on liiga palju palutud, /​kui seda on liiga palju palutud, /​siis saada mulle poeg.