Kõik võib veel hästi minna


6. aprill. Suureks saades hakkan katastroofiks

Disclaimer: Järgnev ei tähenda austuse puudumist millegi ega kellegi suhtes. Mulle tundub, et tänapäeval tuleb igaks juhuks mainida. Lisaks kõigele muule on see tõsi.

Kirjutan lugu „Johannese passioonist”, tänapäevale kohaselt tegelen seejuures ohtra entusiastliku guugeldamisega ja jagan avastusi internetivestluses sõbraga.

Ma: a kas sa teadsid, et püha johannes (see apostel, mitte muu) oli ainus 12-​st, kes loomulikku surma suri? sest ma üldse ei teadnud.
Ta: ei teadnud!
12 väikest neegrit
eea
Ma: ja ta oli jeesuse lemmik.
kas see ei ole pedagoogiliselt kuidagi vale? niimoodi lemmikuid omada, kui sa oled jeesus?
Ta: Ühtlasi vihjab natuke, et noh need teised ju ei surnud loomulikku surma.
Ma: kokkusattumus, they say
Ta: statistiliselt jummala tõenäoline.
vesi kogemata ei muutunud mitte veiniks vaid tsüaniidiks.
happens.

Nii umbes täpselt kümme aastat tagasi olen enda jaoks umbes sarnastel asjaoludel (ehkki sisuliselt muidugi erineval teemal) salvestanud järgneva vestluse:

Fur( r )y sings the blues says:
„… neohinduism hülgas palju traditsioonilisi tavasid, nagu leskede põletamine …”

isesüttimine päevakorras says:
selle asemel toimusid aeg-​ajalt müstilised leskede isesüttimised abikaasa tuleriida läheduses. keegi ei osanud seletada neid, järgiti ju humaanseid neo-​tavasid. päriselt ka järgiti, siiralt ja igal pool.

isesüttimine päevakorras says:
nad lihtsalt isesüttisid. Ausalt.


17. aprill. Sinist taevast ja küünarnukiga ribidesse

Selleks, et langevarjurid õhus paremini lendama õpiksid, on lisaks täiesti töökorras lennukist väljahüppamise võimalusele olemas näiteks … tuuletunnel. Eriti olukorras, kus suvel plaanitakse püstitada uus Eesti naiste rekord kujundlendamises. Tuuletunneli puhul on vabalangemise tunne sama, ainult et tunnel takistab sõber-​varjureid vaateväljast ära kadumast. Lennukist alla sadades ei ole nimelt ilmselgetel põhjustel ees ühtki seina ega võrku ja alati ei saa sugugi aru, kui kiiresti ja kui absurdsetes suundades ja asendites sa tegelikult mööda taevalaotust ringi lased, ise end taevajumalaks kujutledes. Tunnel pakub pealegi vahvaid võimalusi üksteisele pähe kukkuda, visiir avatuna tunnelisse hüpata, üksteist vastu seina sinikatesse keerata jne (kõik nimetatu võib, aga ei pruugi olla autobiograafiline).

Püüdliku langevarjuõpilasena olin koha Eesti Langevarjuklubi kevadises tuuletunnelilaagris aegsasti kinni pannud. Sihtpunkt: Flyspoti tuuletunnel Varssavi külje all. Lennureis sujus suuremate sekeldusteta. Kui välja arvata minu kõrval istuva langevarjuinstruktor R-​i märkus piloodi nime kuuldes: „Oh, see on ju see tüüp, kes kunagi metsade vahel püssiga inimesi taga ajas!”

Seadsime end sisse Flyspotist nii 20 meetri kaugusel asuvasse hotelli, kus käisid parasjagu fassaaditööd. See nägi välja niimoodi, et umbes kümme härrat passis hirmus asjalike nägudega alaliselt peaukse vahel, ees ja veel mingites veidrates kohtades ja üks tegi tööd.

Esimesed lennusessioonid olid veel samal õhtul. Pärast kaht lendu, mis iseenesest võtsid kokku ehk pool tundi lennuaega, olime kõik täiesti sodid. Ja mitte ainult selle põlvega-​igale-​poole-​asja pärast, vaid no tõesti on kurnav. Napilt-​napilt jõudis (sisesta meelepärase joogi nimi) klaasi üles tõsta.

Juba järgmisel päeval võisid värvilisema elu armastajad rõõmustada: kõik kohad on sinikaid täis! Lendasime tunnelis enamasti neljakesi. Kui esimestel päevadel olin tunnelis peamiselt naistega, siis viimasel kolme mehega. Tahtmata üldistada, kukun kohe üldistama: siinsed naised näikse oma tegevust (tähendab, erinevate kujundite moodustamist ja muud) läbi mõtlevat, samas kui meeste puhul on see umbes nii, et kui tundub, et midagi ei tööta, siis tuleb lihtsalt jõuga ära teha. Minu jaoks tähendas see näiteks proportsionaalselt veelgi värvikamat elu. Aga olgu öeldud, et iga viimane kui sinikas näol, põlvedel, küünarnukkidel, puusanukkidel ja ribides (viimane juhtub siis, kui kellegi jala otsa kukkuda) oli minu jaoks vägagi väärtuslik. Ei, päriselt, tunnel on äge. Ühtlasi ostsin endale tuuletunnelist tutimütsi. Ise arvasin, et järgmiseks aastaks. Eesti ilmateadet vaadates selgus, et ikka selleks. Härra instruktor vaatas mütsi, teatas, et see on ebaväärikas, ja pani siis selle endale pähe.


9. mai. Soe veinisõprus

Sügisel mõtlesin järjekordses enesetäiendustuhinas, et ei tea, kas minna auto– või veinikooli. Mõlemad korraga ei tundunud kuidagi nagu sobilikud. Olgu, finantsi poleks ka olnud, aga mulle meeldiks selle esimese argumendi juurde jääda. Hoolika prioriteetide seadmise järel otsustasin veinikooli kasuks. Sirvin nüüd märkmeid degusteerimistelt ja mõtlen, et ei tea, kas mõni teadmine kogu selle 114 akadeemilise tunni jooksul külge on ka hakanud, sest ühe Cabernet Sauvignoni kohta on minu „ekspertarvamus” olnud: „Vana sokk ja kärsanud kumm. Teised räägivad midagi marjasusest.” Samas, selle härra vastu ma vist ei saa, kes kursuse kogunemisel vinoteegis pikalt oma veiniarmastusest rääkis. Jälgisin suurte silmadega (ja seda on üsna raske saavutada, sest mul on üsna väikesed silmad), kuivõrd loengutes oli sama tegelane veinide kirjeldamisest (üks tunni osa) kategooriliselt keeldunud ning nüüd, veinihuvist jutlustades, ei tahtnud ta veini mekkimisest midagi kuulda, tellis hoopis džinntoonikuid.

Samas, viimases loengus räägitigi just kangest alkoholist. Lektor võitis mu tähelepanu kiiresti, sest … Mõned stiilinäited:
(Enne calvadoste teemani jõudmist) „Siidrid on seal piirkonnas iseloomukad. No natuke on kemmergulõhnaga.”
„Ajaloos on veinist ikka rõõmu tuntud, mitte teda kirjeldatud.”
„No ei ole mõtet teraviljast alkoholi teha, nii palju vaeva! Aga klimaatiline keskkond jällegi nõuab, alkoholi on ju vaja.”

Loengust koju jõudes oli aga määratult halb olla, külmavärinad, magada ei saanud ja kokkuvõttes läks järgnev päev täielikult tuksi ja täitis mind pehmelt öeldes hirmuga, sest tööreis Veneetsiasse peaks juba päev hiljem algama. Kas jään ellu? Siinkohal osutus eriti armsaks hää sõbranna, kes tõi süüa ja pani põrandal tükkidena vedelenud kummuti peaaegu kokku. Viimase puhul jäi täielikust õnnest puudu peamiselt akutrell või korralik kruvikeeraja. Selgituseks – hiljutise kolimisega kaasnes hunnik mööblit, mida juppidest kokku panna ja mis on siiani kaasa toonud üksjagu sekeldusi selle järgi, kui mitu klaasi veini kogu selle kraami kokkupanemise kõrvale on manustatud. (Kõrvalmärkus: ma ei propageeri alkoholitarvitamist, aga mulle meeldib vein. Ja õlu. Ja muud likviidid ka. Aga nii põhimõtteliselt.)

Naabruses elavalt paarikeselt tööriistu laenates saime kaasa õpetussõnad: kui tundub, et ei suju, tuleb kõvemini lüüa.


12. mai. Aadam, Eeva ja reptiilid

Veneetsia biennaal! Mõte sinnajõudmisest oli organismile nähtavasti piisavalt motiveeriv, et ühe päevaga imetabane tervenemine läbi teha. Biennaal on ametlikult avatud 13. maist, aga kolm päeva enne seda olid nii peanäituste kui ka rahvuspaviljonide uksed meediale avatud. Sellises olukorras oleks patt töö üle kurta.

Esimene päev algas juba õigupoolest üsna öösel, kella viieks hommikul olime kõik lennujaamas, sest Veneetsiat ei näe, kui Veneetsias ei ole. ETV operaatoriga vestis lennureisil juttu saksa daam, kes oli samuti Veneetsiasse teel, aga polnud sugugi kuulnud, et seal mingisugune biennaal ka toimumas on. Ma arvan, et kui proua juba seal on, siis sellest mööda vaadata ei õnnestu tal ka parima tahtmise korral.

Minu vähesed mälestused Veneetsiast on muide seotud peamiselt sellega, kui keskkooli ajal sõbraga mööda Euroopat hääletasime. Saime ühe rekkaga Veneetsiale nii lähedale, kui autoga üldse võimalik, edasi kõndisime omal jalal, et avastada – kui ikka pole raha kohvigi jaoks, siis on Veneetsias üsna nukker. Samas kahtlustan, et seda suurejoonelist tõdemust saaks laiendada enam-​vähem ükskõik millisele kohale. Eiffeli torni ees põõsas magamine samal reisil polnud ka teab mis meeldiv elamus, aga tagantjärele on väga tore sellest padrata, andke ainult võimalus. Igatahes, tookord iidsetel aegadel, kui me veel noored, spontaansed ja nii edasi olime, tuli kätte öö ja me eksisime linnas ära, sest nutitelefonidest polnud veel midagi kuulda ja mingil põhjusel polnud meil linnakaarti ka. Linn aga suri ühel hetkel välja. Või olime meie kuhugi väga imelikku kohta sattunud. Igal juhul olid ainsad inimesed, keda üsna pika aja jooksul kohtasime, lätlased, ja neil polnud ka õrna aimugi, kus nad on. Ma vahepeal ikka mõtlen, et päris hea on mitte enam teismeline olla.

Igatahes. Seekord oli esimene peamine sihtpunkt Eesti paviljon. Inimesi liigub siin juba üksjagu ja kogu liikluse keskelt leidsin üles ka paviljoni tuumiku, kunstnik Katja Novitskova, kuraator Kati Ilvese ja komissar Maria Arusoo. Rääkisime Päevalehe tarbeks juttu. Galeriisse hüppas sisse ka üks Novitskova assistentidest, Leon Eisermann, kes on omaette huvitav tegelane. Leon on ise maalikunstnik, aga muu hulgas on ta seitse aastat töötanud maailma ühes tuntumas ööklubis, Berliinis asuvas Berghainis. Tema enda tööd on Novitskova esteetikaga võrreldes nagu öö ja päev. Ta ütleb, et Katjaga töötamine annab talle uue perspektiivi ja on selle kõigega nähtavasti väga rahul. Ehkki: „Veebruarist saati ei ole ma ühtki oma asja teha jõudnud …”

Rebeka Põldsam on aga vahepeal teinud suurema jalutuskäigu põhinäitusel Arsenales – õigupoolest, seal asub üks osa kuraatorinäitusest, Giardinisse jagub seda ka. Nüüd on ta lahkesti valmis giidituuri tegema ka mulle ja kolleegile konkureerivast väljaandest. Kappame Arsenalest läbi ahvikiirusel, edasistel päevadel on kõigi eelduste kohaselt rohkem aega süvenemiseks. Näitust ja biennaali sisuliselt puudutavad märkmed on mul sellest päevikust eraldi, aga paar märkust siiski:

* Fun fact: 65% põhinäitusele valitud 120 kunstnikust on mehed, 35% naised. Samas, kuraator on naine.
* Läti paviljonis on Aadam, Eeva ja reptiilid. Päriselt. Kuidagi nunnu, sest Eesti paviljoni omad on oma nimekaartidelegi sedapuhku poolsalaja reptiili ära peitnud ja loodavad, et kes otsib, see vandenõuteooria ka leiab. Nii et vendlus?
* Peaaegu Anonüümne Kolleeg Konkureerivast Väljaandest arvab, et videokunstiga on üldiselt ikka väga kehvasti ja leiab Arsenalel väitele illustratsioone. Ühega neist, videoga, kus on meri ja õhupallid, ei saa ma nõustuda. Sest – õhupallid ja meri on kokku äge. Palun väga, selline põhjalik kunstianalüüs siis hetkel. (Olgu, tegelikult on tegemist on Hale Tengeri 2011. aasta tööga „Balloons on the Sea” ja kunstnik tahab publikule rääkida Türgi sotsiaalsest ja poliitilisest ajaloost, reaalse ja illusoorse hägustumisest või umbes nii, aga … Õhupallid!)

Mul on siiralt kahju kõikidest turistidest, kes on siia sattunud teadmata, et parajasti avatakse ka biennaali. Kohtume ühes tänavakohvikus ameeriklastest õe-​vennaga, kes reisivad Euroopas ringi, tulid Veneetsiasse vaid kaheks päevaks ja arvasid, et ju siin ongi nii kallid hinnad ja nii vähe ööbimiskohti. Aga ei. Lihtsalt väga spetsiifiline ajastus.

Eesti paviljoni avamisele on kokku tulnud muljet avaldav hulk inimesi. Paviljoni mainitakse ka päris mitmel pool soovitustes, nii et tegijad võivad uhkust tunda. Eesti paviljoniga seotud ürituste kõrval viivad me teed sama õhtu jooksul paljudesse kohtadesse, kogemata satume ka ühe herr kunstniku koduateljeesse. Biennaaliga ei ole see kuidagi seotud. Eestlased liigitavad härra teoseid nii: „See on ju Martin Saar pluss Mart Sander!” Härra on ekstravagantne, tema avatud hoovil on kunstmuru, ta pakub maasikaid, kooki ja vahuveini ja tema homoerootilisi teoseid ei oska ma sugugi ümber jutustada, aga see kõik on omaette elamus.

Siinkohal jätkub aga eestlaste ringkäik sektsioonides, sest mõned otsustavad hoopis teleka ette Koitu ja Laurat vaatama minna. Nojah, nii palju siis minu vingumisest, miks Eurovisionit iga nurga peal nii palju kajastatakse … Kuigi samas, mis ma ikka vingun – ise vaatasin ka mõne päeva eest Portugali versiooni Mick Pedajast ja mõtlesin, et voh, kus see poiss ikka mõistab laulda!

Kaarin Eesti paviljoni meeskonnast on päeval rääkinud, et kui näiteks kohtades, kus on suurem tõenäosus virmalisi näha, on selle ennustamiseks eraldi äpid, siis siin on äpid selleks, et öelda: nüüd pange kummikud jalga, sest tänavad saavad üle ujutatud (võiks muidugi tõlgendada ka Veneetsia uppumisena meie silme ees, aga see selleks). Kuidagi ei suuda seda ette kujutada. Õhtul mööda linna tuiates näeme ühtäkki, et tänav, kuhu me enne ära eksisime ja mis ausõna oli täiesti kuiv, on nüüd korraliku veekihi all. Tänaval asuvate hotellide usteni viivad pinkidest moodustatud uued teerajad.

Pikemad lood biennaali põhiosast leiab kohalviibinud ajakirjanike esituses ja käsitluses eri väljaannetest. Soovitusi, mida vaadata, jagub ka. Minu jaoks pärineb parim soovitus biennaalil liiklemiseks muide Eesti paviljoni avamiselt. Tsiteerin: kui ei kõneta, mine edasi.


13. – 22. mai. Kas Ameerika on olemas?

Vahetult pärast biennaali on tarvis teada saada, kas Ameerika on olemas. Etteruttavalt: on küll, aga pärast sinnaminekut võib juhtuda, et su rahakotis enam raha olemas ei ole.

Plaanisime klassiõe Maarjaga reisi juba kuid, põhjus: sõber sai doktoriks. Mitte selliseks, kes inimesi ravida oskab.

Üleüldse on totaalne reisimise hooaeg. Ühes mõõduka internetisõltuvusega tähendab, et ma (digi!)moondun aeg-​ajalt selleks tüütuseks, kelle näoraamatu sein on täis näe-​jälle-​üks-​äge-​koht-​pilte. Aga nagu ikka – kui see oled sina seal kohas, siis ei ole üldse nii tüütu, kui teiste seintel sama vaadates. Või umbes nii. Mul on mingi üsna tuksis loogika selle koha pealt, saan aru küll.

Igatahes. Veneetsiast tagasitulemine ise polnud üldse nii lihtne, kui võinuks arvata. Lend muudkui hilines, hilines, hilines ja lõpuks selgus, et Frankfurdi lennujaam, kustkaudu minema pidime, on vahepeal olnud üleüldse suletud, sest äikesetormide ja lennukite suhe ei ole ülearu südamlik. Murelikuks muutusime nii mina, kes ma pidin 12 tunni pärast Eestis New Yorgi poole startima, kui ka kolleeg ERRist, kellel oli laupäeva varahommikul tarvis saadet teha. Saime samas aru, et ega muretsemine meid kuidagi kiiremini kohale jõudma pane ja mängisime lennuki õhkutõusmiseni sõnamängu. Tulemus: kanalaulikkagistmikrofoneetikabinetteütlusikassiahastussinahkehistöörahvapühademeeskondliköö-​retsidivistambuliimiaurisemaduslikaldusinsaidermatoloogikarismaanteematnik. Ja ei, ma ei suuda seda üle lugeda, et kontrollida, kas see sai õigesti kirja.

Aga ainult nii kaks tundi ja natuke peale hiljem plaanipärasest me Eestis olimegi. Kuigi palju uneaega see ei jätnud, pakkida siiski enam-​vähem jõudsin. Aegsasti valmis tehtud hädavajalik võta-​kaasa-​nimekiri oli võrdlemisi minimalistlik: Pass.

Aga kui võiks nüüd arvata, et minu ja Maarja reis New Yorki läks libedalt, siis … peaaegu. Esimene lend – cancelled. Õnneks leiti variant, mis kokkuvõttes tähendas vaid viietunnist hilinemist. Hoolimata suurejoonelistest plaanidest ma reisi jooksul suuremat magada ei saanud, küll aga vaatasin ära kolm filmi, millest esimese puhul polnud mitte ainult Maarja üllatunud, et ma seda näinud polnud, vaid ausalt öeldes ma ise ka. Ehk siis „Wild”, kus Reese Witherspoon mängib Cheryl Strayedi autobiograafiale tuginedes naist, kes tegi üksi läbi Pacific Crest Traili ehk nii kolm kuud võtva matkaraja USAs. Paadunud Hispaania camino’de-​sõltlasena võrdlesin seda pidevalt oma peas camino’st rääkiva filmiga „The Way”, mille puhul ma ei tundnud sugugi neid teid ära, kus kõndinud olen. „Wildis” on aga kõik need elemendid vägagi olemas, ehkki tegemist on hoopis teise (oluliselt raskema!) tee ja teise mandriga. Täiesti universaalsed hetked nagu: kõnnid ja oma peas mõtled ainult: „Fuck, fuck, fuck …” Minu puhul siis roppused küll eestikeelses variandis. Ja kõik need kilod ülearuseid asju, mida inimesed algul oma kotti pakivad. Ja kuidas algul tundub ülioluline iga jumala kilomeeter omal jalal läbi kõndida ja kõik muu oleks justkui petmine (aga kelle petmine?).

Imalatest nunnudest hetkedest: Cheryl meenutab ema ütlemist, et igas päevas on päikesetõus ja päikeseloojang. Sinu valida on, kas oled seal seda nägemas.

Kui nüüd natuke ette rutata, siis sammulugeja väitel kõndisime esimesel päeval maha 25 km jagu New Yorki. Päeva alustasime mõistagi baasvajadustest ehk tegime söögilõhna peale tunniajase jalutuskäigu Prospect parki, mis olla selle linna suurim. Kogu see New Yorgi parkide ja jagatud ruumi teema on kogukonna tekitamise mõttes ja puhtvisuaalselt väga sümpaatne. Pargis on ühtlasi pühapäeviti toidulaat. Sõime end ogaraks ja jalutasime Brooklyni sillale, mis vastupidiselt paljudele ikoonilistele vaatamisväärsustele ei mõju kohapeal sugugi magedamana, vastupidi. Minu lemmik oli silt, mis teatas üsna lakooniliselt:


YES LOVE
NO LOCKS
FINE $100


Aga milline on maailma kõige maitsvam õhtusöök? Maarja juhtimisel leidsime tee ühte poolsalajasse burgeribaari. Kui kellelgi on kunagi NYCs huvi, siis palun, aadress on 119 W 56th Street. Tegemist on igati kena olemisega hotelliga, mille fuajeest läbi minnes jõuad ühtäkki sumisevasse elava järjekorraga kohta, kus kõik sildid on käsitsi kirjutatud ja ma ei tea, kas tegemist oligi maailma parima burgeriga või jääda teooria juurde näljast ja väsimusest …

Aro selgitas vahepeal mulle kui esmakordsele Ameerika-​avastajale kannatlikult, et kahju küll, aga tegelikult ma ei ole praegu Ameerikas. Ma olen New Yorgis. Ameerika on kuskil eemal, seal, kus valitakse Trumpi.

Pea kohustusliku osana mahtus ühte päeva käik Strandi raamatupoodi, mis on üks võluvamaid poode. Lisaks vägevale raamatuvalikule, mis hõlmab müüjate käsitsi kirjutatud soovitusi, lasksin end võluda pudist-​padist ja ostsin endale silmagi pilgutamata kiisusokid kirjaga „Judging you” ja ükssarvikutega sokid, sest on väga peen omada ükssarvikute ja kiisudega sokke. Seda väidan küll ainult mina, aga see ei tähenda, et see ei võiks olla üldkehtiv ja absoluutne tõde.

Põhisündmuseks, mille tarbeks peale minu ja Maarja veel kolm Aro sõpra siia on sõitnud, on mõistagi herr doktori lõpetamine. Õigupoolest kaks lõpetamist. Vol 1 toimus Yankee staadionil. Päike lõõskas, umbes 10 000 NYU lõpetajat pidid selga tõmbama ülikooli lilla, vabandust, violetse ürbi ja siis päikesepiste piiril selles praadima. Meie, kaasaelajad, leidsime enam-​vähem varjulise koha ja jälgisime toimuvat.

Kõige enam oodatakse ilmselt Pharrell Williamsit, kes peab audoktorite nimel kõne. Ja peamine, kas ta laulab? Eip, ei mingit „Happy’t”. Kõnepidaja ise on sümpaatselt teadlik, et teistel audoktoritel on ilmselt pisut olulisemaid teeneid. Peamiselt räägib Williams aga sellest, et kui naisi koheldaks võrdselt, oleks maailm parem koht. Võiks olla ilmselge, aga paraku üldse ei ole.

New Yorgis veedetud aega mahub üksjagu kohti, ent ilmselt kõige enam ootasime hoopis üht teatriskäiku. Ühes vanas laohoones mängitakse lavastust „Sleep No More”. Seda on muide näinud ka arvestatav hulk eestlasi. Nüüdisaegne koreograafia kohtub „MacBethiga”. Lõpututes ruumides võib igaüks ringi rännata, nii nagu süda kutsub, jälgides kas mõnd konkreetset tegelast või sattudes juhuslikele stseenidele. Absoluutselt võluv ja müstiline maailm ja mulle nii väga meeldiks näha, millega saaks hakkama näiteks meie omamaine G9 labürintteater, kui pooltki sellised vahendid oma käsutusse saaks.

Aro teisele lõpetamisele järgnes käik MoMasse, kus oli parajasti Rauschenbergi näitus. Võinoh, õigupoolest veel ei olnud. Tähendab, see ei olnud veel ametlikult avatud, aga juba ainuüksi selle asjaolu tõttu tahtsin ma seda väga näha. Pealegi, igal pool mujal oli nii hirmus palju inimesi. Kuna meil oli üsna piiratud aeg, siis rääkisin end sisse ja veetsin suurema osa ajast seal. Mind võlusid nii härra kunstniku seosed kaasaegse tantsu maailmaga kui ka erinevad teosed, nagu näiteks „Erased de Kooning Drawing”, mille puhul ta palus sõbralt de Kooningult maali, kustutas selle ja raamis ära. Või pilt, mis sündis nii, et ta kallas John Cage’i autoratta mingi plögaga üle ja palus tollel siis üle lõuendi sõita. Miks mitte, eks? No ja pärast selle kõige vaatamist lippasin väga ebaviisakalt üsna loetud minutiga läbi kogu 20. sajandi kunstiajaloo, naisabstraktsionistid jne. Midagi võidad, midagi kaotad, või kuis see käiski.


5. juuni. Jälle need reptiilid

Eestiga taas harjumine võttis nii umbes nädala. Mõne asjaga aga ei harju vist eales.

Täna oli Eesti Päevalehel sünnipäeva puhul otseblogi, kus igas tunnis vastas lugejate küsimustele üks-​kaks ajakirjanikku. Minu konkurentsitu lemmikküsimus pärineb kelleltki chesterfieldilt, kes uuris: „Mida arvate teooriast, et teie suuromanik Hans Luik on reptiil? Kuidas välistate selle, et mõni reptiil teie toimetuses tööd saab?”

Tuuli Jõesaar õnneks teadis vastust:
„Küsimus on täpselt mulle ja oskan Teile ka vastata. Hans H. Luik ei saa olla reptiil, sest reptiilid, nagu kõik teavad, ei ole kunagi punapäised. Samuti on teada, et reptiilid väldivad halle pintsakuid, samas kui Hans H. Luike on nähtud kandmas halli pintsakut. Reptiilid liiguvad liivasel pinnasel külitsi, kuid Hans H. Luike on korduvalt nähtud liivasel pinnasel täiesti normaalselt kõndimas. Samas reptiilide palkamist toimetuse meeskonda ei välista me üldse, kuna mitmekesisus on voorus.”