Ann Viisileht


Kohtume Triinuga ühes hämaras Tallinna vanalinna kangialuses, õigemini kohvikus. Väljas laiutab sompus oktoober, aga sees on parajalt õdus ilm, et rääkida ärakäimistest ja elust külas, Triinu debüütkogust „Nõges” (2018) ja luule sünnist.

Sa tundud olevat keegi, kes jalutab palju looduses. Ehk visandaksid oma ideaalse jalutuskäigu.
Visandan eelmise aasta augustis toimunud jalutuskäigu. Põld. Kui istun kõrge umbrohu keskele, olen kadunud. Ristik, mesikas, moorputk, raudrohi – nad lõhnavad kui mesi. Seal, kus koonduvad põllud ja mets, tõuseb kuu, mässitud kuuvarjutuse pilve. Korraga hüppab mu kõrvalt umbrohu vahelt välja kits, kes haukudes päikeseloojangusse kaob. Korjan kimbu õitsevat umbrohtu, mille kodus kuivama riputan. Mu lemmiktund ongi videvik või natuke enne videvikku. Kui päike on kõrgel, ei lähe ma suvel peaaegu kunagi välja. Lähen alles videviku ajal või hommikul vara, see on kõige parem aeg. Öösel, kui pimedaks ei lähegi, saab põldude vahel jalutada.

Kas sa jalutad enamasti üksinda või kaaslas(t)ega?
Üksinda. Kui mul on külalised, siis võtan nad kaasa, aga eelistan ikkagi üksinda jalutada. Üksi tunnetan kõike palju selgemalt, puhtamalt. Üks kõige täiuslikumaid tunde on, kui videvik pole veel valgust täiesti ära kustutanud ja udu pehmendab. Minu jaoks on täiuslikud kõik hetked, milles on udu. Mõtlen endast kui udupüüdjast ning mõnikord sätin suviti äratuse kella kolmeks-​neljaks, et minna udu püüdma.

Kas sulle meeldib ka linnas uidata? Minu arvates on eriline oskus leida võõrastest linnadest üles need kohad, mis on päriselt enda omad. Või mida saab korraks enda omaks teha.
Mulle meeldib nii loodus kui ka linn. Mu lemmiklinn on New York. See on väga eriline koht, kuid seal ei elaks ma kunagi, seal on kõike liiga palju. Suurlinnad on nagu labürindid. Istanbul ja New York ja London – kõik need linnad tõmbavad mind. Londonis on väga palju luulet ja kultuuri ja võimalusi. Edinburgh on ka väga ilus, luuletajale väga sobilik linn. Seal on palju antikvariaate; suvel ostsin sealt 23 raamatut. Istanbul on väga inspireeriv ja müstiline, eriti selle sinisus (mošeede sinisus) ja lõhnad, igal hommikul on kuulda kutset palvetama.

Lugesin su luuletusi esimest korda Värske Rõhu 2017. aasta talvenumbrist. Siis tõusid sa erilise tähekesena minu praegusaegse luule laotusele. Ütlesin sõpradelegi: lugege! Mulle meeldis, kuidas seal oli õrn olme nii ilusasti tasakaalustatud igavikulisega ja kõik oli kuidagi värske. Kuidas see eestikeelne debüüt sündis?
Eelmise aasta suvel sattusin lugema eestikeelseid külanimesid ning leidsin nendes midagi salapärast, nendes oli folkloori ja loodust ja mälestusi, mille häält soovisin leida, kas või enda hääle kaudu. Näiteks Hundinurga, Pärlijõe, Varesemetsa, Linaküla, aga ka midagi absurdsemat: Sandiväsitaja. Samuti oli huvitav nende kõla: Hüüru, Lüüste, Oiu, Kaevussaare, Säässaare, Männamaa. Sealt algas katse enda emakeelt intiimsemalt puudutada. Olin kirjutanud aastaid inglise keeles, aga eesti keelest leidsin midagi palju isiklikumat: miski ei puuduta mind nii, nagu puudutab niiske muld, milles olen kasvanud, kas või tavalise nõgesena.

Milline on olnud sinu kirjanduslik teekond?
Minu kirjanduslik teekond algas üsna hilja. Alles aastal 2011, kui saabusin tagasi Argentinast, kus olin viibinud kaheksa kuud. Leidsin end vaikusest, mis mulle küll sobis, aga kuna mul ei olnud internetti, haarasin lõpuks igavusest raamatu, millesse siis uppusin. Pärast seda laenutasin iga nädal raamatukogust uusi teoseid: Dostojevskit ja Kurt Vonneguti ja Hermann Hesset ja Kafkat. Nemad olid mu esimesed kirjanduslikud armastused. Enne Argentinat lugesin harva, sest kahjuks puudus mu elus eeskuju, kes oleks mind kirjanduse juurde juhatanud. Seega olen leidnud kõik ise, juhuslikult.

Akadeemilise tausta ja traditsioonilise teekonna puudumine teeb sind veelgi eripärasemaks, ainulaadsemaks. Kas sul ei ole olnud mõnd kirjandusõpetajat, kes sind suunanud oleks?
Ei, mul ei olnud kirjanduse vastu üldse huvigi. Lapsepõlves lugesin hästi palju muinasjutte, aga teismelisena ja varastel täiskasvanuaastatel ei lugenud üldse. Kirjanduse avastasin enda jaoks täiesti juhuslikult, ent see on väga tähtsaks muutunud. Enda õpetajateks peangi neid esimesi autoreid.

Millised on sinu kirjanduslikud eeskujud? Millised read su hinge tavaliselt võbelema panevad?
Hindan kujundeid ja metafoore, mis on värsked, sensoorsed; millel on tekstuur, lõhn; milles on ruumi. Nendest kasvavad taimed, nendes voolab valgus. Nad on tavalised, müstilised nagu me ise. Read, mis mind puudutavad, on näiteks Paul Celani „Olime surnud ja saime hingata”[1]; Ilya Kaminsky „What is silence? Something of the sky in us”[2]; Andres Ehini „nägin unes /​kuidas sa kasvasid niivõrd rohtu /​et kitsed said söönuks”[3] ning Ilmar Laabani „Mu substants on nii hõre, et ta vahedes süttivad väikesed hämarad tähed”[4]. Laabanil on palju väga häid kujundeid. Ta on luuletaja, kellesse peab süvenema, keda peab hästi aeglaselt lugema, sest ta tekstid on nii tihedad. Sain tema raamatu „Oma luulet ja võõrast” juhuslikult kingituseks, see oli minu esimene eestikeelne kogu ja see oli tõesti väga inspireeriv. Eeskujud on kindlasti veel Fernando Pessoa, Emil Cioran, Alejandra Pizarnik, Anne Carson, Hélène Cixous, Virgina Woolf; eestlastest Indrek Hirv, Doris Kareva, Betti Alver, Mathura ja paljud teised.

Sinu isiku kohta pole internetis kuigi palju infot, peale lulkade ja udumaastike Instagramis[5]. Sa eksisteerid justkui ainult luules – ideaalne salapärane poeet. Kas see on teadlikult nii? Kas sa üldse tahad rääkida sellest, millega sa muidu tegeled ja kust tuled? Kus oled õppinud või õpid, mis töid teinud ja teed?
See on teadlik valik, olen üsna privaatne inimene. Ma ei taha olla liiga nähtav (ka virtuaalses maailmas), see tekitab pigem ärevust. Eksisteeriksin tõesti vaid salapärase poeedi või unenäona … Elan väikeses külas Harjumaal. Akadeemiliselt ei tegele millegagi, kuigi esseed ja filosoofia on mulle südamelähedased. Töid on olnud erisuguseid, näiteks Horvaatias töötasin agrikultuuri hotellis, kus mu päevad olid põimitud mägede, eeslite ja kanadega. Korjasime kivistel küngastel marju, mille nime ma siiani ei tea, ja pruulisime nendest likööri. Tegime viigimarjamoosi, millest hiljem luuletuse kirjutasin.

Üldiselt tundub, et tänapäeva noortel luuletajatel (ja muidu noortel) on hästi palju väliskogemusi ja sellest ka vastavalt mõjutusi. Millised on sinu välisilmad? Luules mainid sageli Aasiat, aga ka Roomat …
Reisimine on minu jaoks olnud üks intensiivsuse vormidest. Alustasin üksinda reisimist noorelt, 18-​aastasena, et leida intensiivsust, miskit, mis paneks mu sisemise valguse veel eredamalt, peaaegu punaselt, hõõguma. Nüüd, vanemana, leian seda intensiivsust ka tagasihoidlikumalt maastikult: piisab mahajäetud talumajast, milleni pean ainult pool tundi kõndima. Vanast naisest, kes pildistab digikaameraga talvises rannas luikesid. Olen käinud ja elanud paljudes riikides, kokku vist 32-​s, millest mulle olulisemad on Belgia, Horvaatia, Türgi ja Argentina. Kuid kõige pühamad ja inspireerivamad kohad on olnud seal, kus aastad on juurdunud, kus vohab nõges. Kodumaa põllud, kraavid, ojad …

Noppisin su kogust endale lemmikluuletusi. Need juhtusid olema „Poeg”, „Juuli”, „Kõik kauge” ja „Puuvarjud langevad” – kõik nii terviklikud, võluvad ja valusad. Võiks rääkida sellest viimasest, mis võtab ehk kokku ka midagi terve kogu kohta. Seal on ühendatud õrnused, loodus, kogemused, mingi ülevus ja mure. Mure, mis su luulekogu teises pooles saab läbivaks jooneks. Muidugi ka see mõistatuslik lõpp: „puuvarjud langevad /​nii järve kui ka meisse” (lk 36). Tahaks küsida suurelt: miks sa kirjutad? Kas sinu luuletamine aitab kuidagi neid vanainimesi kibuvitsapõõsaste all, neid haavatud suid? Sinu teekallamine, sinu tee. Kas peaks? Mida luule sulle annab?
Ma mõtlen pigem selle peale, mida luuletamine meile annab või õpetab. Minu arvates õpetab luuletamine midagi väga tähtsat: tähelepanelikkust maailma vastu. See on empaatia, hoolivus. Mary Oliver on öelnud, et tähelepanelikkus on pühendumuse algus. Tähtis on seda omadust harjutada väljaspool luulet, väljaspool sõna. Proovida puudutada maailma ausalt ja õrnalt ning selle puudutuse läbi tunnistada, et miski maailmas pehmeneb. Luule on hingetõmme, ta aitab elada. Seda vist tundub kuidagi liiga palju, aga minu jaoks ongi nii, et luule aitab tegelikult elada ja ellu jääda. Kui leib toidab keha, siis luule toidab hinge, vaimu ja sisemist valgust.
Kusjuures need vanainimesed kibuvitsapõõsaste all on päris pilt, mida ma ise nägin. Kui külas oma aknast välja vaatan, on seal suur kibuvitsapõõsas, mille all istuvad vahel vanainimesed. Päris palju kujundeid on nopitud mu küla ümbrusest.

Kas sa tahad, et sinu looming inimestele meeldiks?
Meeldimine ei ole tähtis, tähtsam on autonoomne hinnang. Jacques Lacan arvas, et paljud asjad maailmas käituvad nagu peeglid; nii ei leita kirjandusest mitte autorit, vaid iseend, ning kuna iga isik on ülimalt idiosünkraatiline, siis on arvutult palju ka arvamusi. Seega loodan, et inimesed loevad ja vaatavad mu loomingut ausalt, meeldimine ei ole pigem nii tähtis. Minu meelest ongi kõige parem kedagi ausalt ja sügavalt lugeda.
Meenub, et kuskil soovitati, et luuletajad ei peaks kirjutama enam luuletusi Kuu kohta, neid olevat liiga palju. Mina ei ole nõus, ma arvan, et sellest võidaks veelgi rohkem kirjutada. Mina kirjutan Kuust edasi.

Värske Rõhu 55. numbris debüteerisid ka luuletõlkega. Mis sind Ocean Vuongi loomingus kõnetas? Teil on eri luulemina(d) ja keskkonnad, aga teis on ka midagi väga sarnast. Mingid üleminekud ja kujundid, nagu südame muuseum, emade kleidid, öölt korjatud vihm. Ka hobused, rooste, nälg, käed, videvik. Kurvameelsus.
Arvan, et minu ja Oceani luules on sarnane melanhoolia. Takerdunud mälestused, mida luule aitab ära saata. Kindlasti ei ole luule selles mõttes Lethe või unustuste jõgi, kus mälestused lahustuksid, pigem on see linn, kus nad suudaksid eksisteerida. Aga nii Oceani kui ka minu luules tundub, et see linn on pigem varemeis. Mind paelub Oceani keel, mis ei ole lineaarne, puhas; see on nagu töötlemata mägi, mille tipus on leek. Seal põleb miski, keegi. Viimane lause tundub küll dramaatiline. (Naerame.) Keegi, miski põleb …

Kas sul oli mingi konkreetne probleem, mõni sõna või väljend, mille kallal pidid tõlkides eriti palju vaeva nägema, et seda eesti keelde panna?
Ma ei tea, kas mõni kindel sõna, aga kui tõlkida, läheb mingi tunnetus või atmosfäär kindlasti tihti kaotsi, miski, mida on väga raske keelest keelde üle kanda. Üsna keeruline oli originaaltooni tõlkesse joonistada. Keeltel on minu jaoks erisugused ilmad. Eesti keel on täiesti teistsuguse kõlaga ning juba kõla ise muudab tooni ja ilma. Luule muutub teises keeles täiesti teistsuguseks – isegi kui on väga hea tõlge, tekib kaks luuletust. Tõlkimine ei tulegi minu arvates enamasti välja (naerame), aga seda tuleb teha, muidu ei saakski need raamatud maailmaga kõnelda.

Miks just inglise keel?
Arvan, et inglise keel sellepärast, et see on keel, milles kirjaniku ja lugejana kõige rohkem kasvasin. Ehk et mu kirjanduslik teekond on kulgenud kõige rohkem inglise keeles: inglise keeles olen lugenud sadu raamatuid, eesti keeles aga palju vähem. Eespool mainitud kirjanikke lugesin samuti inglise keeles. Peale selle on mind mõjutanud reisimine ja väljaspool Eestit elamine. Ent eesti keel kõnetab mind teistmoodi, see on palju isiklikum. Inglise keelega on ikkagi mingi distants – see ei ole nii isiklik kui mu emakeel.

Mulle meeldib su luulekogu pealkiri. Nõgesed on ju nii ahvatlevad taimed. Tulevad kohe meelde kohavad ja metsikud nõgesepuhmad Prahas Vltava kallastel. Samuti nõgesed, millest õde muinasjutus „Metsluiged” üheteistkümnele luigeks moondatud vennale särke punus. Mida nõges sulle tähendab?
Minu kõige armastatumad taimed on tavaline umbrohi. Just nimelt, need on palju huvitavamad kui …

roosid.
Punased roosid. (Naerame.) Umbrohi ei uhkusta. Neid juuritakse välja, kuid nad vohavad edasi. Nad täidavad kitsede kõhud ja vahel meie teetassid, vähemalt minu teetassi. Nõges on miski, mis on leidnud koha mu elu metafoorses aias, mida ma ei rohi. Sarnast lauset kasutasin vist ühes luuletuses ka. Sel suvel käisin Gruusias, kus nõgeste lõhn, mis mind mäekülakeses peatas, oli nii tihke – see oli peaaegu nagu kõne, ta oli sõnu ja mälestusi rohkelt täis. Nõgeses on minu arvates midagi nõiduslikku, taimedel on enda keel või on neil enda nõiasõnad. Või siis mitte, aga ma ikkagi proovin neid lugeda, kuidagi enda luulesse istutada.

Sinu luule lugemiseks on vaja mingit erilist sorti kujutlusvõimet. Minu meelest on see selline luule, mida tuleb osaliselt lugeda kinniste silmadega. Et saaks hästi ja korralikult mõelda ridade üle nagu „või on need nunnad, /​nende varjude seelikuääred /​riivamas metsikut roosipõõsast?” (lk 13); „videvik põimib pimeduse juuksed lahti” (lk 90) ning „iga hetk on järv, millest tõuseme” (lk 55). Neid peaks justnagu pimeduses maitsma. Kihte on nii palju ja silmad kinni saab neist paremini aru. Kas sina kirjutad ka mõnikord silmad kinni? Kas luuletamine on ohtlik? Valus?
Neid võiks kindlasti pimeduses maitsta. Või juua. Enne luuletuse kirjutamist kogun lauseid ja hetki nagu kivisid, kilde, fragmente. Mingil hetkel hakkavad need laused üksteisega kõnelema, nad liiguvad üksteisele ligi – tekivad seosed, niidid, mütseel. Ma ei tea, kas luuletamine on ohtlik, ent usun, et luuletades peab olema julge. Kindlasti on see valus, nagu mäletaminegi on valus. Kuid see on haav, mis tuleks endasse jätta.

Kuidas sa üldse kirjutad? Kas kogu aeg või aeg-​ajalt?
Kirjutan iga päev. Kui alles hakkasin eesti keeles kirjutama, siis kirjutasin vahel isegi kolm luuletust päevas. Praegu muidugi enam mitte nii palju, aga see lihtsalt kasvas mu sees ja voolas lõpuks välja. Niimoodi kasvas mu sees ja sai lõpuks välja. Need, mis selles kogus on, kirjutasin vist poole aasta jooksul. Eestikeelset luulet hakkasin üldse alles eelmise aasta juunis kirjutama.

Soovin, et selgitaksid käsi. Käsi, ääretuid nagu luule, mida sa nii sageli mainid. Miks käed teavad esimesena? Võib-​olla sul on tunne, et ütlesid luules juba kõik ära, aga minu jaoks jäid küsimused õhku.
Kusjuures aastal 2015 kirjutasin ingliskeelse luulekogu, mida ma ei avaldanud, aga mille pealkiri oli „Book of Hands”. Raamat kätest. Seal ilmusid käed samuti korduvalt sümboli või pildi või metafoorina. Käed on jah mingi kaja, mis mind alati leiab, nad leiavad enda teekonna. Minu arust on käed inimkeha üks huvitavamaid osi. Käte tekstuur, eriti vanade käte tekstuur, on nii kaunis maastik. Käed on kõnekad ja ausad, kaitsetud, nad ei oska teeselda. Käed kannavad nii palju, kannavad vett ja lapsi ja … Nad on väga inspireerivad, kaunid.

Su luules muutuvad tavalised käed kuidagi palju suuremaks. Ühest küljest sümboliseerivad need võib-​olla tegu, millegi ärategemist, aga teisest küljest minu jaoks nagu päris asjade puudutamist. Kui kirjutamine või kirjandus on pea sees, siis vahepeal on vaja minna kirjutuslaua tagant ära ja katsuda päris asju. Puukoori ja taimi ja kivikesi ja vett ja koorida õunu – nagu su luuletuses (lk 14).
Jah, käed hakkavad hõõguma. Käed on ka osa inimesest, mida nähakse tegelikult kõige rohkem. Iseennast ei näe, aga käsi küll. Ise ollakse enda jaoks võõrad, aga käed ei ole võõrad. Käed kirjutavad ja kannavad ja annavad.

Mis on need olulised teemad, mille juurde sa luules (või ka elus) alati tagasi tuled? Mingid sõlmed ja puntrad, mida ei saa kuidagi lahti harutatud ning mida tuleb seetõttu üritada üha uuesti ja uuesti.
Arvan, et mu teemad on üsna universaalsed. Kindlasti mälestus, unustus. Valgus, vaikus, loodus, keha. Samuti igavik ja igavus, mis on minu jaoks sünonüümid. Mälestus on põimitud unustusega. Keel vaikusega, loodus taevaga, keha mullaga. See viimane on võib-​olla morbiidne … Need on üsna universaalsed teemad, aga universaalsuses võib peituda ka mingi tõde.

Olen sind Instagramis vaadanud (kui tsiteerida AW stuffi). Lood seal hästi poeetilist ja muinasjutulist, vaikset, hääbuvat maailma. Seal on mingisugune igavikuline tardumus, aga ühtlasi voolavus. Mida visuaalne looming sulle tähendab? Mida see kirjutamisele juurde annab?
Siin saan ma veel üht tsitaati kasutada. Ludwig Wittgenstein ütles, et filosoofiat tuleks kirjutada luulevormis. Proovin enda visuaalset loomingut luulega sarnastes toonides käsitleda. Et see puudutaks miskit inimestes, mis on nii sügav, et see on unustatud, kuid samas jäänud alles nagu nostalgia. Arvan, et see ei anna midagi luuletusele juurde, nad on kõrvuti, nad on lahutamatud. Nad on mõlemad mingi tunnetus minus, mille jaoks proovin leida keelt kas läbi pildi või sõna. Seni olen leidnud vaid selle keele varju, kuid ehk on see võimatu nagu valguse tõlkimine.

Mõnikord mulle tundub, et muusikas või visuaalis jõuab olemisele või olemise essentsile lähemale. Mõnikord sõnad lihtsalt jäävad (rohkem) ette. Võib-​olla see on kirjainimese viga, aga mingis mõttes ma tunnen, et näiteks muusikas on mingi voogavus, mida sõnad kunagi ei saavuta.
Sa mõtled seda, et heli väljendab paremini kui sõna. Jah, võib-​olla tundub kirjakeel muusikalise voogavuse kõrval abstraktsem. Muusika on lihtsam, aga see on selles mõttes ka ausam. Samas on kirjakeel palju keerulisem, ausust on kirjakeeles peaaegu võimatu saavutada.

Millal sa leidsid oma praeguse esteetika, stiili? Või on see selline nii luules kui ka fotodes kogu aeg olnud? Praegu tundub kõik igatahes väga küps ja ühtlane.
Ma ei ütle, et ma selle leidsin; arvan, et see on kindlasti tingitud kohast, kus üles kasvasin. Kõik need põllud ja umbrohud ja hallisegused ilmad … Kui kasvada üles külas, kus ei ole väga palju inimesi, tuleb palju aega üksinda veeta. Kui olla üksi, siis viis, kuidas enda ümbrust tunnetatakse, muutub intensiivsemaks. Selline keskkond ja vaikus ja üksiolek on kindlasti see, mis mu esteetikat mõjutas. Ühtlasi on kõik mu lemmikfilmid ja –muusika udune ja natuke sünge. Ma ei tea, kas mina valisin selle või valis see minu.

Lõpetuseks üks suur küsimus sulle kui noorele inimesele: kas sa tead, kuhupoole tahad liikuda (nii elus kui ka luules)?
Ma olen selle peale mõelnud küll. Mida ma kindlalt tean, on see, et tahan kirjanikuna edasi areneda, sest see on minu jaoks midagi väga tähtsat. Sooviksin avaldada ka ingliskeelse luulekogu, aga sellega ei ole mul kiiret, see võib aastaid aega võtta. Tuleb ise tunnetada, millal on õige aeg.



[1] Paul Celan. „Luulet” – Vikerkaar 9./​.1989, lk 28.
[2] „Mis on vaikus? Midagi taevast meis endis.” (www​.poet​ry​foun​da​tion​.org/​p​o​e​t​r​y​m​a​g​a​z​i​n​e​/​p​o​e​m​s​/​52507​/​d​e​a​f​-​r​e​p​u​b​l​i​c​1).
[3] Andres Ehin. „Teadvus on ussinahk” – Tallinn: Uus Meedia, 1995, lk 17.
[4] Ilmar Laaban. „Oma luulet ja võõrast” – Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 57.
[5] Vt https://​www​.insta​gram​.com/​t​r​i​i​n​p​a​j​a​/.