Mirjam Parve


Hanneleele Kaldmaal ilmus 2017. aasta lõpus debüütluulekogu „Oliver” ja pisut enne seda oma ema Kätlin Kaldmaaga kahasse kirjutatud raamat „Kaks armastuslugu”. Aastal 2015 sai ta kirjandusauhinna „Esimene samm” Värskes Rõhus ilmunud lühijutu „Kaarnad vaid ootavad” eest. Ühel väga vihmasel juunipäeval kohtume – ilma et kumbki oleks pidanud kodust väljuma ja märjaks saama – interneti sinise raamiga jutukastis.

Alustuseks küsin igaks juhuks üle, kas luureandmed on õiged. Me käisime kunagi koos Kersti Undi ilukirjandustõlke seminaris, eks? Aga sina õppisid hoopis ökoloogiat ja olid samal ajal ka NEFA-s[1]?
Just nii! Tartus õppisin ökoloogiat ja kõrvalerialana folkloristikat. NEFA-​sse kuulusin mitu aastat, samuti Tartu üliõpilaste looduskaitseringi. Mu ainsad kaks tudengiorganisatsiooni. Nüüd aga õpin EKA-​s graafikat ja töötan raamatupoes.

Kirjutasite emaga kahasse väga isikliku raamatu. Seda lugedes pääseb üsna sügavale inimese mõtetesse ja ka perekonnalukku, samal ajal kui infot, mida tavaliselt teatakse üsna kaugetegi pärismaailma tuttavate kohta (koolid-​tööd jm), on seal puudutatud ainult vihjamisi.
Kahtlemata. See on nii kummaliselt isiklik raamat, kuigi emale rohkem kui mulle. Ma ei ole seda ise üle lugenudki. „Oliveri” lugesin just hiljuti ja esimest korda oli tunne, nagu loeks kellegi teise raamatut. Päris tore tunne iseenesest.

Kas see tuleb lihtsalt luuletuste trükikirjas nägemisest või mingi aja möödumisest ka?
Aja möödumisest. Luuletuste valmimine võttis nii kaua aega, et tekkis juba mingi distants. Nüüdki polnud ma „Oliveri” juba kolm kuud lugenud (mis on siiski suhteliselt lühike aeg) ja vaatasin umbes nii, et ohhoo, päris tore asi sai ju. Valmimise ajal pidi ikka alailma toimetusi üle vaatama ja vahepeal nende tekstidega esinema ka, nii et distants kadus.

Kui kaua sa „Oliveri” üldse kirjutasid? Ma mõtlesin lugedes, et see on teemalt nii terviklik ja sidus – kas elasidki mingi aeg selle raamatu maailma sees või noppisid-​sõelusid tekstid pärast suurema hulga seest välja?
Ma olen igasugustel teemadel läbisegi kirjutanud, aga esimesed Oliveri-​luuletused sündisid 2013. aasta suvel enne Tartusse ülikooli minekut ja siis sigines neid riburadapidi juurde. Vahepeal nii, et istusin maha ja kirjutasin viis luuletust järjest, aga vahepeal tuli jällegi üksikuid suvalistes kohtades ja eri aegadel. Eriti hea oli neid kirjutada folkloristika loengutes, aga ka rahvaluulearhiivis praktikal olles, ja mõni on vist semiootika loengutes kirja pandud. Osa välismaal. Samal ajal aga sündis teisigi luuletusi ja lugusid. Nii et ei, ma ei elanud ainult Oliveri-​maailmas. Tema ja Tuvi olid sellised lihtsad ja toredad tegelased – nende lugudesse sai sisse hüpata, kui tuju tuli. Nad said alguse žanriharjutusena, süžee tekkis hiljem.
Käisin 2013. aasta suvel Tallinna ülikooli suvekoolis loovkirjutamise kursusel, mida andis Philip Gross (eesti päritolu Walesi luuletaja). Sel kursusel eri harjutusi tehes hakkasin jälle luulet kirjutama – olin selle vahepeal maha jätnud – ja seal kirjutasin ka kaks esimest Oliveri-​luuletust.

Rahvaluulearhiivis luuletamine selgitab nii mõndagi – mõtlesin lugedes, et „Oliveris” on tugev vanade lugude kiht. Müüdid, legendid, rahvalaulud. Kui sa tekstis selliseid „vaime” välja kutsud, kas sulle tundub siis pigem, et sina kasutad neid, või kirjutab nende maailm ennast ise teksti sisse? Kui palju meil kui lugude keskel elavatel ja kõike loostavatel olenditel lugude üle võimu on? Kuidas need iidsete aegade lood praeguses elus ja maailmas toimivad?
Kasutasin vahepeal meelega mõnd rahvaluulemotiivi või –katkendit („ei ole meressa metsa” on näiteks mereteemaliste regilaulude kogumikust[2]) – tundsin, et need sobiksid suurepäraselt Oliveri-​lugudesse, aga palju on ka lihtsalt mu üldisest lugude pagasist sisse imbunud. Mitte just kogemata, aga ka mitte hullupööra kaalutletult.
Mõnes mõttes eksisteerin ma hästi palju vanades lugudes. Mütoloogia– ja muinasjutukogumikud ning nende uustöötlused on olnud lapsest saati mu lemmikud, ja mu tegelased elavad samasugustes maailmades. Lood on olulised ja vanad lood elujõulised.
Mängisin peamiselt „Odüsseiaga”, nagu on ehk ka aru saada, aga siin-​seal on kübekesi kõiksugu muudest lugudest. Eestis see vist nii aktuaalne pole, aga ma loen rohkem välismaist ilukirjandust ja seal on antiikmütoloogial sageli väga suur osa, näiteks Shakespeare’il. See pakub mulle lõbu.
Aga kõik see peen jutt ei tähenda, et ma oleksin maha istunud ja mingeid skeeme joonistanud või püüdnud metaasju ajada. Tagantjärele on ikka hea analüüsida, kirjutades ma seda ei tee. Lihtsalt lõbus on ühendada kõike, mis mulle meeldib, ja seda uute nurkade alt vaadata.

Ma tajusingi lugedes, et see on päris tore kirju allusioonide kompott, kuhu „Oliver” juuri ajab. Need lood on tõesti väga elujõulised. Miskaudu läheb mõte selle peale, et üks läbiv teema nii „Oliveris” kui ka mujal ilmunud tekstides (nt kaarnate lugu, mille eest auhinna said) tundub olevat lugude rääkimine, laulmine. Ühelt poolt on lood ja laulud need kõige elujõulisemad ja elavamad, teisalt saab maailmu „põhja laulda”. See, mida räägitakse, võib olla leekides (mis on ju ilus, aga samas ka hävituslik). Mida see maailmadega teeb, kui neist/​neid jutustatakse? Tundub, et natuke ohtlik värk ikkagi. Ütlesid ka, et jätsid vahepeal luuletamise maha – kas see paistis kahjulik harjumus nagu suitsetamine või oli mõni muu põhjus?
Ei ole ilmselt saladus, et mu ema on samuti kirjanik. Kui laps olin, oli tal ilmunud ainult väike vihikuke ühes kassettkogumikus. Mina käisin seda tema kirjutuslauasahtlist näppamas ja lugemas ja see tundus kõige imelisem asi üldse. Nii et ma tahtsin samuti luuletajaks saada. Kuna kirjutamine on mulle alati meeldinud, luuletasin lapsest saati. Alustades riimilistest loomaluuletustest algklassides … Aga siis hakkas tunduma, et see, mida ma teen, kui luuletan, on võlts. Et võtan mingi luuletajapoosi ja loon siis mingeid tekste. Paljugi oli see tegelikult teismelise äng. Selle ilmutuse peale lõpetasin luuletuste kirjutamise ära, välja arvatud teatava emotsionaalse leevenduse meetodina (seda teen vahel praegu ka, aga neid ma ei avalda).
Lood on mulle olulised ja lugude rääkimine on see, kuidas me maailmaga suhestume. Folkloristikas võlus ja alguses ka hämmastas mind mõistmine, et me eksisteerime narratiivides. See oli nagu äratundmine, et minugi maailm on alati olnud lugudepõhine. Ma olen ärev inimene, kes harjutab peas alati vestlusi ja telefonikõnesid ning mõtleb lugusid välja, et igapäevamuresid summutada, aga ka needsamad igapäevamured saavad osaks minu elu loost. Mulle meeldib inimesi kuulata ja sain üsna varakult aru, et loome tihti oma elust narratiive, mis võivad kapitaalselt erineda kahel inimesel, kes olid ometigi samas situatsioonis. Ja noh, kogu meedia, turundus – kõik see on ju samuti lugude loomine. Ajalugu kirjutavad võitjad jne. See on mind alati paelunud ja samas ei saa tõesti öelda, et lood oleksid ohutud, eks ole? Nendega tuleb ettevaatlik olla.

Sa oled juba päris noorest east võrdlemisi palju tõlkinud nii proosat kui ka luulet. Mida sa tõlkimisest ja tõlgitust oma kirjutamisse kaasa võtad?
Olen tõlkinud, sest mu ema on mind neis asjus kogu elu koolitanud (või olen ma koolitunud kaude, kui jälgisin tema tõlketööde valmimisi), aga tunnistan, et tõlkimise lõbu ja vaimustuse avastasin alles mõne aasta eest. Esimesed kaks raamatut, mille tõlkisin, läksid ikka pigem vaevaliselt.
Kõige rohkem meeldib tõlkida luulet ja laule, mulle meeldib väänata riime ja vaadata, mis saab. Selline vanamoodne hobi. Tõlkinud olengi pigem selliseid vabamaid, luulelisemaid tekste – suurema osa küll seni sahtlisse (mitte et neid just palju oleks).
Kokkuvõttes pole tõlkel veel võimalust olnud mu loomingut kuigivõrd mõjutada. Pigem mõjutavad mind raamatud, mida loen.

Ma küsingi siis kohe kaht asja korraga. Esiteks: kuidas sa tõlkimise lõbu ja vaimustuse leidsid? Ja teiseks muidugi: mida sa loed? Mida raamatutest otsid?
Esimese küsimuse vastuseks: ma ei tea. Avastasin, et selle asemel et hoida originaalist kramplikult kinni nagu uppuja köiest, saab ka mängulisemalt läheneda. Aga ma ei püüagi teeselda, et need piirid ja mängumaad mul selged oleksid.
Teiseks. Arutasime millalgi sõpradega, milliseid kirjandussuundi me kõige paremini tunneme – tulemus oli päris huvitav ja spetsiifiline. Mina jõudsin järeldusele, et tunnen ulmet ja fantaasiat, aga pigem tänapäevast (mida mitmekultuurilisem ja mitmekesisem seksuaalsuste, rahvaste jms koha pealt, seda huvitavam) – püüan vastu seista sellele eelarvamusele, et žanrikirjandus on vähem väärt kui n-​ö päriskirjandus, ja mitte häbi tunda, et mulle meeldib see väga. Aga mulle meeldib ka ilu-​ilukirjandus, millest ühed lemmikud on tänapäevased briti naiskirjanikud nagu Jeanette Winterson ja Ali Smith, aga ka näiteks Tove Janssoni täiskasvanutele mõeldud teosed. Mütoloogiaainelised raamatud on samuti minu huviorbiidis. Ja tänapäevasest luulest Anne Carsoni, Carol Ann Duffy ning Margaret Atwoodi looming. Eesti luulest on südamelähedasimad ehk Betti Alveri ja Doris Kareva teosed, aga ka Marie Underi ballaadid. Hmmm. Noortekaid loen samuti võrdlemisi palju, olen nendega seoses mitmesuguseid töid teinud ja loen neid meelelahutuseks. Viimase aja hobina olen lugenud palju naissuperkangelastega koomikseid.
Raamatutest rääkides tuleb aga alati peale teatud hullus, mil ma püüan mingeid jooni tõmmata, lahterdada. Siis aga meenub mulle, et näiteks Tolkien pole üldse tänapäevane, kuid olen suurema osa elust olnud suur Tolkieni austaja. Või et kas lemmikluuletajate hulka arvestada ka Odysséas Elýtis, kuigi ma loen iga aasta lihtsalt üht tema raamatut uuesti üle. Raamatutest võiks rääkima jäädagi.
Ja kuidas ma võisin unustada, Helen Oyeyemi! Tavaliselt, kui mult küsitakse lemmikkirjanikku, ütlen tema. On mõni kirjanik, kelle puhul ma tahaksin lugeda kogu loomingut, kuid tema on ainuke, kellega see on õnnestunud (sest ta on alles noor ja pole veel palju raamatuid kirjutanud). Aga Ali Smithi ja Wintersoni puhul jõuan samuti üha lähemale.
Oyeyemi raamatuid lugedes tundsin esimest korda teatavat loomingulist kadedust, et ma tahaks kirjutada nagu tema.

Kas sa oled proovinud kirjutada nagu Oyeyemi või nagu keegi teine?
Ma pole otseselt kedagi matkida püüdnud, et teeks tema stiili järele – pigem püüan ju ikkagi mitte kellegi teise stiilis kirjutada, kuigi kiusatus proovida võib ju olla. Ali Smithi kirjutamisstiili naudin ja imetlen väga, aga ei kujuta ette, et suudaksin kunagi seda jäljendada, saati veel enda omaks teha. Ent kui ma loen palju kellegi luulet, siis mingid maneerid jäävad külge küll. Lugesin hiljuti Alveri kogumiku „Omajuur” otsast lõpuni läbi ja kirjutasin vist küll oma viis alverlikku luuletust. Mulle jäävad rütmi– ja riimiskeemid kiiresti külge. Kui lugemise järel kohe kirjutan, siis mõnikord jäljendades. Tavaliselt ma seda aga ei tee või võtan seda mänguna. Näiteks minu „Paleontoloogiline poeem”[3], millest osa on ilmunud Värskes Rõhus, on loodud Hasso Krulli „Kui kivid olid pehmed” lugemise järel ja ma usun, et seda on tunda, isegi kui me ei valinud toona toimetajaga avaldamiseks just kõige sarnasemaid tekste. Ma kirjutasin kümme lehekülge ja mida edasi, seda vähem hassokrullilikku – selline loomepuhang tuli magamatusest, paleontoloogiaeksamist ja heast raamatust.

Kui peaks elama ühe kirjainimese teoste järgi (st kirjutatu ei pea muidugi olema mingi evangeelne eluõpetus), siis kelle valiksid? Jabur küsimus muidugi, ma ise ei oskaks päris õiget vastust välja mõelda. (Alver? Talvik? Kaplinski? Mari Saat? Tove Jansson?) Milline kirjaniku vaade elule on elamiseks kõige parem? Kas sa oskaksid vastata?
Äkki tõesti elu Tove Janssoni maailmades. Muumide maailm on ju nii … korraga sõbralik ja melanhoolne, seal on õigus olla kurb ja ometi on ka palju rõõmu. Tema täiskasvanute lugudes ja romaanides on samuti selline rahulikkus, kooselu, rahumeelne vananemine, huvi maailma pisiasjade vastu.

Pöördun korraks ilukirjandustõlke seminari juurde tagasi: olen hiljem palju mõelnud selle peale, mida Kersti Unt ükskord ütles, et filoloog (noh, me kumbki pole ametlikult filoloog, aga ütleme siis, et igasugune keel(t)ega töötaja) ei tohi ühtegi sõna karta. Kuidas sul sellega on, kas sa mingeid sõnu kardad ka? Või kas on mingeid sõnu, mida hoopis ei kardeta piisavalt?
Mulle seostub selle teemaga esimese hooga kaks asja. See, et ma ei kasuta vandesõnu – pole kunagi suutnud seda teha, välja arvatud erandlikes olukordades, ja siis tuleb siiamaani selline lapselik häbitunne sisse, et vaata, mida ma just ütlesin! Teiseks see, et mõnel teemal on lihtsam rääkida võõrkeeltes, tekib mingisugune keeleline distants. Tunnen end välismaalastega sageli avameelsemalt rääkimas ning on teemasid, millest ma ei suudagi eesti keeles rääkida ilma, et häälest ja hingest vapustust läbi ei käiks. Eks see ole harjutamises kinni ja osaliselt ka selles, et eesti keeles ei olegi iga teema kohta omakeelset sõnavara või siis mitte selles tähendusvarjundis, mida sooviks. Pealegi on mu pea täielikult kakskeelne, kübekestega kolmandatest keeltest.
Seega on sõnu küll, mida mõnes mõttes kardan. Aga see on isiklik. Eelistan ühte nime teisele, mõni sõna ei meeldi, kuigi ei karda neid. Keel on kummaline. Sõnadega võib seostuda nii palju tähendusi, värve, emotsioone. Näiteks ei meeldi mulle üldse sõna „tubli”. See seostub minu jaoks sellise hoolsa koolilapse või koeraga – et oled oma osa hästi täitnud, mitte tegelikult midagi väärtuslikku teinud.
(Mis vandesõnadesse puutub, siis need on lihtsalt naeruväärsed. Miks inimeste kehaosad millessegi puutuvad?! Kurat ja pagan on vähemalt ajaloolised ja folkloorsed ning nii suisa armsad.)

Uurin veel ebaviisakalt: kuidas tundub raamatukultuuri tulevik ja olevik raamatupoe töötaja perspektiivist ja kirjaniku perspektiivist?
Mina ei karda, et raamatud kusagile kaoksid. Muidugi on suundumusi, mis võivad meeldida või mitte meeldida, ja kindlasti toimub igasuguseid muutusi, aga raamatud ei kao kusagile, seda ma usun.

Seda on julgustav kuulda. Üks klassikaline küsimus muidugi lõpetuseks ka: mis nüüd? Kas sa praegu kirjutad midagi?
Mul midagi muud raamatuväärilist esialgu valmis ega valmimas ei ole (kui paar tõlget välja arvata), aga tulevikuks on mõtteid küll. Ootan ise ka põnevusega! „There’s always, there’ll always be more story. That’s what story is,”[4] kui kasutada Ali Smithi sõnu.



[1] Põhjamaade etnoloogia ja folkloristika töörühm.
[2] Oliveri meresõite võib leida raamatust „Purjetan punasta merda”, koostanud Hilja Kokamägi, Loomingu Raamatukogu 12./​.1980.
[3] Hanneleele Kaldmaa. „Katkend „Paleontoloogilisest poeemist”” – Värske Rõhk nr 44, 2015, lk 3741.
[4] Lood on alati olemas ja neid tekib alati juurde. Selline ongi lugude olemus. (inglise k)