Hele-​Mai Viiksaar


Talvike Mändla (25) debüütkogu „Kosmonaut” viib lugeja rännakule nii tuttavatele radadele kui ka sootuks võõrastesse paikadesse. Talvikese püsimatu olemus on inspiratsiooni saanud nii Eesti loodusest kui ka Milano tänavatest, Gruusiast ja Palestiina kõrbemaastikust. Saame Talvikesega kokku ühes Kalamaja kohvikus ning arutame luule, loovuse ja loomulikult reisimise teemal.

Kust sa pärit oled? Sinu luuletusi lugedes tundub mulle, et sa ei liigu eriti linnakeskkonnas ja looduskeskkond ongi sulle loomulikum. Kas see on su kodupaigaga seotud?
Ma olen pärit Vastseliinast. Elasime täiesti keset metsa, lähim naaber oli mõne kilomeetri kaugusel. Kõik mu lapsepõlveelamused on selle kohaga seotud, nii et jah, ilmselt on see olnud suur mõjutaja. Mul on ka reisiluulet, aga põhiliselt on seda kodupaigaluulega pooleks. Osalt lähen ma kuhugi mägedesse ja jalutan seal üksi, teisalt olen aga vahel ikkagi kuskil suurlinnas. Mõlemad küljed on olemas.

Kas linn mingil moel su loovust lämmatab ka?
See oleneb, kas suudan linna enda kasuks tööle panna. Näiteks eelmisel aastal, kui olin kuu aega mägedes olnud, elasin Milano kesklinnas ja see oli suurepärane. Linn on väga hea siis, kui leida üles inimrühm, keda just sellel hetkel vaja on. Ma ei ütleks, et linn kui selline on halb, pigem on asi selles, et inimene otsib teatud mugavust ja kui ta jääb sinna mugavusse kinni, saab ta kaasa kõik sellega kaasneva negatiivse. Kui minna linna ja igatseda terve aeg taga metsa, ongi linn haiglane koht. Jah, linnades on väga suur hulk kodutuid ja teisi inimesi, kes toime ei tule – aga see ei ole ju veel kõik.

Kust sa kõige rohkem inspiratsiooni saad? On sul vahet, kas oled maal või kusagil suurlinnas?
Arvan, et mul on vaja nende vahel tasakaalu. Hästi palju inspiratsiooni saan ma inimestest, nendega kohtumistest. Võib-​olla on mul pärast suurt melu vaja loodust ja vaikust, et saaksin need kohtumised läbi mõelda või panna need mingisse teise konteksti. Kokkuvõttes kogun ma inspiratsiooni linnast, aga maal kirjutan.

Sa käisid vabatahtlikuna Palestiinas. Mulle tundub, et päris mitme luuletuse puhul oled sa just sellisest keskkonnast mõjutusi saanud. On see kuidagi teadlik?
Palestiinas on inimeste maailmapilt väga palju mõjutatud sellest, et nad on 70 aastat konfliktisituatsioonis elanud. Nad on põlvkondade viisi selle sees olnud ja kui sealsete inimestega suhelda, kumab see tõesti kõigest läbi. Seal kirjutades sündisid minu luuletusedki kuidagi väga konfliktselt, mingi vägivald oli sees, ja mõned tekstid ongi otseselt sõjast. Kui näiteks Itaalias olin, kirjutasin palju Eestist, aga Palestiinas sõjast – see oli lihtsalt niivõrd intensiivne kogemus.

Kui kaua sa Itaalias olid?
Umbes pool aastat. Ma läksin esialgu seljakotiga reisima, aga raha sai otsa ja nii jäin sinna lapsehoidjaks.

Sa oled seega pigem püsimatu loomuga?
Olen nüüd Eestis olnud alates eelmise aasta maist, aga kibelen juba minema. Ma vajan liikumist.

Kust su reisikihk alguse sai?
Mu elu Eestis kipub olema üsna rutiinne. Esimest korda läksin pikemaks ajaks välismaale pärast baka lõppu, sest seni olin kogu aeg koolis olnud: pärast gümnaasiumi läksin kohe ülikooli, ja ma tundsin, et mul on midagi muud vaja. Midagi hoopis teistsugust. Sealt see kuidagi jäi. Praegu on nii, et olen aasta välismaal ja aasta Eestis. Võib-​olla otsin ma siinsest asisest elust vabadust. Välismaal on see lihtsam, seal on vähem „tõsist elu”, sest vähese keeleoskuse pärast on vaja rohkem katsetada, kuidagi toime tulla – see muudab elu hoopis teistsuguseks.

Tihti sünnib sügav ja läbimõeldud looming igavusest, minu meelest on väiksema melu ja stimulatsiooniga keskkonnas kergem välja areneda, kujuneda.
Mul on nii, et elan midagi tohutu melu ja kirega läbi ja seejärel pean sellest kaugenema, eemalt vaatama. Kirjutamiseks on vaja läbimõtlemisaega, aga see ei sünni küll igavuses. Pigem vaikuses.

Su luuletustes on palju unenäolisust. Kui oluline koht sinu loomingus unenägudel on?
Näen tegelikult väga vähe unenägusid; ma ei mäleta peaaegu kunagi, mida unes nägin. Võib-​olla on nii, et kuna kuulen, et teised näevad nii põnevaid asju, aga mina ei näe midagi, siis pean need ise välja mõtlema. (Naerab.) Samas ei tee ma seda teadlikult. Võib-​olla tuleb unenäolisus sellest, et ma ei kirjuta oma kogemustest otse, vaid kipun liialdama, pöörama üle võlli kõiki tegelasi, vahetama rolle.

Mingis mõttes on su luule siis peitusemäng?
Jah, ma ei taha otse välja öelda seda, mida mõtlen.

Kuidas sa nüüd kõrvalt vaadates oma debüütkoguga rahul oled?
Kohe, kui ma füüsiliselt seda päris enda raamatut puutusin, võõrandusin sellest täiesti. Lugesin seda ja ükski luuletus ei olnud enam hea ja ma ei saanud aru, kes selle kirjutas. Võib-​olla on sellest lihtsalt tükk aega möödas, kui neid luuletusi kirjutasin, ja tahan loota, et arenen luuletajana veel. Tuttavatelt või töökaaslastelt olen kuulnud, et ikka leitakse midagi, mis neid puudutab või millega nad samastuvad. Mul on alati hea meel, kui inimesed ütlevad, et neil on olnud sarnane kogemus või samasugused tunded. Arvustused on samuti seni pigem positiivsed olnud – või vähemalt olen ma neid sellisena võtnud. Mulle on väga oluline see, kui öeldakse siiralt, et midagi oli halvasti või millestki ei saadud aru – tänu sellele saan ma areneda.

Tänapäeval näib, et looming on paljuski kolinud netiavarustesse. Kas sa oled ise ka bloginud või oled sa rohkem sahtlisse kirjutaja? Kas see on sulle oluline, et teos oleks füüsilisel kujul olemas?
On ikka oluline. Võib-​olla on kirjandus lihtsalt selline traditsiooniline kultuurivorm. Eelistan seda paberkujul. Mul ei ole kunagi mingit luuleblogi olnud, aga mäletan, et kunagi panin mingisugusesse Facebooki gruppi oma luuletusi üles. Isegi (:)kivisildnik laikis! (Naerab.) Võrku üles pandud luuletuste puhul on kvaliteet muidugi nii ja naa.

Oled sa tundnud, et inimesed justkui ei julge või oska luulele tagasisidet anda? Kui palju sa ootad tagasisidet stiilis „siin sul riim natuke lonkab”?
Mulle meeldib selline tagasiside väga. Kui ma olen kuhugi ajakirja oma loomingut saatnud, suhtun väga hästi sellesse, kui mulle öeldakse, et „see tõesti ei tööta siin” või „sellest reast ei saa ma mitte midagi aru”, sest kuidas muudmoodi ma seda teada saan. Samas aga tunnen, et mina ise seda teistele anda ei oska.

Kohati tundub mulle, et luule puhul kardetakse, et see on kuidagi isiklikum ja seepärast puutumatum. Või siis, et kuidas ma saan noorele algajale luuletajale midagi halba öelda.
Umbes nii ongi. Näiteks kunagi Poognat lugedes juhtus päris tihti, et kirjutaja oli mõni 14-​aastane tüdruk, kes oli just maha jäetud – tema luules oli tohutu südamevalu. Aga vorm on selliste luuletuste puhul … kuidas nüüd öeldagi … küsitav. Kuidas sa lähed ja ütled: „Kuule, see ei kõlba.” Võib-​olla on ta endast kõik sinna sisse pannud. Aga kui ütled: „Jah, väga hea,” ei aita see teda ju kuidagi edasi, siis ta jääbki sama koha peale tammuma.

Jah, eks noore inimesena on kindlasti katsetamisaega vaja, et oma hääl leida. Sinu luuletused on väga eripalgelised. Mille alusel sa raamatusse valiku tegid ja kas tunned, et oled nüüd oma hääle leidnud, või oled loominguliselt pigem veel otsingul?
Ainus valikukriteerium oli see, kui rahul ma mingi luuletusega olin ja kui valmis see oli. Temaatilist ühtsust ma nagu ei otsinudki. Mingi hetk proovisin neid teemade kaupa jagada, et teha raamatus peatükid ja panna alapealkirjad ja puha. Siis lõin nende järjekorra aga jällegi segi, ma ei oskagi öelda miks. Ma lihtsalt usaldasin sisetunnet, lugesin ühtepidi ja teisipidi, osa luuletusi viskasin minema, aga otsisin need siis jälle välja.

Kuidas su loomeprotsess välja näeb? Kui palju sa luuletusi muudad? Kui palju on teadlikku konstrueerimist?
Muudan üsna vähe, pigem kirjutan luuletuse ühe jutiga valmis ja jätan selle siis sinnapaika. Kui aga pean seda suuliselt esitama, loen luuletuse enne kõva häälega ette, sest siis kõlab see hoopis teisiti kui mu peas. Selle käigus teen tavaliselt muudatusi. Enne kuhugi ajakirja saatmist vaatan ka kriitilise pilguga üle, ehkki tavaliselt ma väga suuri muudatusi ei tee, sõna kaupa ei töötle, kuigi võib-​olla peaks.

Ettelugemisega seoses: praegu on luuleõhtud ja poetry slam’id muutunud üha populaarsemaks. Kas su luule on mõeldud rohkem vaikselt kodus lugemiseks või saab asjast parema pildi, kui loed neid ise ette ja annad neile oma tonaalsuse? On luuletaja persona su luuletuste puhul oluline?
Pigem mitte. Ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks ma luuletustesse mõistatusi panen: ma ei kirjuta enda elust, suurem osa luuletustest on üks teine Talvike, minu isikuga pole kuigi palju seost. Mulle meeldib mõelda, et inimene võtab mu raamatu kätte ja tunneb end seal ära. Samas olen õppinud esinemisi nautima, sealt saab kohese tagasiside. Kui õiges kohas naerdakse, saan aru, et selle rea võib alles jätta, ja kui keegi ei plaksuta, mõtlen, et olgu, teen ümber.

Kas su looming on näiteks ka eneseteraapia, eneseavastamine?
Ikka. Olen üritanud kasvatada endas seda harjumust, et kui on mingi olukord, millega ma pole osanud hästi toime tulla või millele pole osanud reageerida, siis kirjutan sellest. Enamasti küll päevikusse, mitte luuletusena. See aitab panna mõtted uude süsteemi. Mõnikord sünnib sellistest asjadest luuletus, mõnikord mitte, aga siis saab see ikkagi endale välja öeldud. Kirjutamine on üsna aus tegevus, isegi kui juhtunu luuletuses pea peale pöörata – ega teised peagi teadma, mis minu jaoks selles õige või vale oli.

Kui palju sa luuletuse vormile tähelepanu pöörad?
Ma üritan vormi ikka kuklas tiksumas hoida. Mulle meeldib väga ka riimluulet kirjutada, aga see on ju keerulisem ega tule esimese hooga välja – tuleb palju tööd teha, et ükski sõna ei oleks valitud ainult riimi või rütmi pärast. Kuid vabavärsiga on sama lugu: kuna mul on pidevalt muusika kõrvus, on vabavärsi puhul rütm mulle samuti väga oluline. Võib-​olla loen ma mõnd luuletust teise rütmiga kui lugeja. Toimetajad on öelnud, et siin rütm logiseb, kuigi minu jaoks on täpselt nii nagu vaja. Vabavärsis pean samuti mõtlema, et ega ükski sõna ole valitud üksnes selleks, et vormi edasi anda.

Nüüdseid naisluuletajaid on nimetatud noorte vihaste naiste põlvkonnaks. Kuidas sa ise end praeguses luulepõlvkonnas positsioneeriksid?
Ma ei oska öelda, aga arvan, et ma ei ole väga vihane. Mul on tunne, et olen pigem sellest kõigest väljaspool. Kui ma loen noorte luulet, on mul tunne, et olen natukene teistmoodi. Samas on see võib-​olla selline nartsissistlik kuvand iseendast kui mingist unikaalsest lumehelbest.

Kelle looming on sind kõige rohkem mõjutanud?
Hando Runneli oma kindlasti. Mäletan, et lapsena lugesin teda palju. Kuigi Runneli luule ei ole ju otseselt alati lasteluule, on see selline (esmapilgul) lihtne ja hea rütmiga ning paneb kaasa laulma. Ja Kaplinski – nii et klassikud pigem. Noorte luulet loen üsna vähe. Peaks muidugi rohkem.

Millal sa taipasid, et sulle meeldib luuletada?
Lastena tegime õdede-​vendadega bändi (naerab) ja kirjutasime endale ise laule. See on minuga ikka kaasas käinud. Koolis olid poolkohustuslikud luulevõistlused; üks hetk hakkas mul nendel võistlustel päris hästi minema ja mõtlesin, et see tulebki mul välja. Aga luuletamise kui sellise peale ei mõelnud ma tõsisemalt enne kui alles ülikoolis.

Su luules on viiteid religioonile, seal on näiteks piiblimotiive. Kas religioonil on su loomingus oluline roll?
Hakkasin religiooni peale rohkem mõtlema siis, kui olin Gruusias vabatahtlik, sest seal oli üks kohalik preester, kes käis pidevalt meie kontoris ja oli kogu aeg purjus. Kui ta teada sai, et ma olen ateist, hakkas ta mu peale lausa karjuma ja ütles, et ma olen põhimõtteliselt sama mis Stalin, sest Stalin oli ka ateist, ja et minust ei saa kunagi midagi head. See pani mind mõtlema, sest ta oli ju ikkagi püha ja väga austatud inimene … Gruusia on väga religioosne maa ja sealne elu mõjutas mind palju. Samamoodi Palestiina. Kui seal koolis õpilastele ütlesin, et ma ei ole moslem, otsustasid mõned lapsed, et nemad minuga enam ei suhtle, ja hoidsid minust eemale. Selliseid huvitavaid olukordi oli veel palju. Võib-​olla ma sel ajal üritasingi endale vabandusi leida, miks ja mida ma siis ei usu. Või teiselt poolt jällegi: mida usun?

Praegu on levinud ühiskonnakriitiline luule, aga sinu loomingut lugedes ma seda tähele ei pannud, kuigi su eriala (sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse) silmas pidades oled ilmselt päris palju näinud just ühiskonna pahupoolt.
Üritan pigem seda vältida, ühiskonnakriitika võib väga kergesti lahmimiseks muutuda. Ma eelistan kriitikat teha leebemal kujul ja nii, et mul on faktid taustaks. Ma ei taha kriitikat teha emotsiooni pealt, sest see ei vii kusagile. Luules ma seda pigem väldin.

Kas loomeinimene peaks olema pigem pind ühiskonna perses või kanaarilind kaevanduses? Kas sa ei tunne sellist pinget, et peaksid millegi eest võitlema?
Ma ei võta seda enda kohusena. Õpin lastekaitset ja muudan maailma sel moel. Luule kannab minu jaoks pigem teistsugust eesmärki.

Su eriala nõuab ilmselt väga külma närvi, sest seal juhtuvad olukorrad võivad päris palju haiget teha. Kas on teadlik valik töö ja looming lahus hoida, nii et looming on justkui pelgupaik?
Eks ta on kindlasti üks viisidest kainet meelt säilitada. Praegu töötan erivajadustega lastega ja nende peredega; õnneks väga keerulisi või hulle olukordi meil praegu ei ole, aga ma siiski tunnen, et kui tegeleksin ainult sellega, põleksin üsna pea läbi. Kunst ja kõik muu, mida kõrvalt teen, on hästi vajalik, tänu sellele saan ennast välja lülitada.

Nimetad sa end luuletajaks või on see sinu jaoks kuidagi võõristav?
Mulle meeldib väga ennast luuletajaks nimetada, ideaalmaailmas oleks see minu põhitegevus. Mulle tundub, et praegu võetakse see silt kiiresti omaks, võib-​olla öeldakse seda ka teise tooniga: „Mina olen luuletaja,” aga siis on Doris Kareva, vaat tema on luuletaja! Mina olen „lihtsalt” luuletaja. Poogen.ee-s alustajad on ju ka luuletajad – nimi on sama, aga sisu teine.

Kas Eesti on loomingulises mõttes sulle hea keskkond?
Kindlasti, Itaalias olles kirjutasin ju palju just Eestist. Siin on samamoodi palju huvitavaid inimesi, ja ka loodus. Eesti ei ole loominguks mõnest teisest sugugi kehvem koht.

Kust tuli luulekogu pealkiri „Kosmonaut”?
Kogu tööpealkiri oli algul „Lagrits”, sest see on selline tume asi, mida inimesed kas siis armastavad või vihkavad, vahepealset varianti ei ole. Luuletusi üle lugedes oli seal rändamise ja tähtede vaatamise motiiv ning kuna „Lagrits” sai natuke kriitikat, siis jäigi „Kosmonaut”. Tahtsin kindlasti lihtsat ja minimalistlikku pealkirja.

Kuidas su luulekeel reisides muutub? Eesti on stereotüüpselt ju pigem raskemeelse kunsti sünniallikas.
Kindlasti mõjutab see kuidagi. Pigem on vist nii, et kui minna tühja lehena välismaale pikemaks ajaks elama, on vaja ennast uuesti üles ehitada. Nii elan lühikese aja jooksul läbi täiesti uue elu. Kõik maailma kogemused peavad selle lühikese aja sisse mahtuma – kõik tuleb korraga ja on sellevõrra erksam.