Tõnis Vilu


Kristel Algvere tekste on Värskes Rõhus avaldatud pikka aega, esimene proosapala ilmus juba aastal 2011. Äsja ilmus tema esimene raamat, luulekogu „Merehurmarohi” (2017, Värske Raamat nr 20). Algvere luuletused on kohatundlikud, neis on palju tema sünnikodu Hiiumaad, lisaks hilisemaid elukohti Tartut ja Berliini. Kohtume ajakirja toimetuses, Kristel käis just Riias õpetajakoolitusel – ta töötab Viljandi Vabas Waldorfkoolis –, räägime alustuseks natuke koolielust, sellest, kuidas talle ise õpilasena üldse koolis käia ei meeldinud ja kuidas ta siis tahtis alati ära minna. Aga kuhu? Ükskõik kuhu, peaasi et ära, ütleb Kristel …

Riiaga seoses tuli mul meelde, et sa oled ju päris palju igal pool välismaal elanud, Göttingenis, Berliinis ja …
No mitte just väga palju …

Siiski, Ukrainas ka. Mis sind tõmbab välismaale?
Ilmselt ikka soov ära minna. See on pigem põgenemine, et mitte olla vastamisi sellega, mis on Eestis. Kas siis mingid isiklikud suhted või ühiskond või on maailma mastaabis midagi, mis ahistab, ja ma olen leidnud, et hästi, nüüd tuleb ära minna. Ja seal kaugel on kuidagi hea rahulik olla.

Mis paneb sind neist kohtadest lõpuks ära tulema?
Huvitaval kombel leiavad mind välismaal üles just teised eestlased ja sageli tuleb välja, et neil on sarnased probleemid nagu mul, mingis mõttes olen ma läinud ära ja leidnud seal eest ikkagi iseenda, inimese, kes on ka ära läinud ja kes jutustab mulle justkui minu enda elu. Ja ma mõtlen, et kui oleksin tema, siis läheksin tagasi, aga noh, kuna tema ei lähe päriselt tagasi, lähen järelikult mina ja vaatan ikkagi oma probleemid lõpuks üle.

Sinu raamatust jääb mulje, et Hiiumaa on ka natuke välismaa moodi äraminemise koht, Hiiumaale äraminemise koht. Kas oled mõelnud sinna tagasi kolida?
Muidugi olen, aga aina rohkem saab selgeks, et see ei ole ikkagi väga reaalne mõte. Aga välismaa ja Hiiumaa on kaks väga erinevat asja ja teist sellist kohta maailmas nagu Hiiumaa kindlasti ei ole. Mõnes mõttes ei saa ma sinna tagasi minna sellepärast, et keskkooli ajal, viimased kolm aastat, kui ma seal olin, igatsesin ma väga kogu aeg ära. Pigistasin tollal Hiiumaast välja kõik, mis annab pigistada, et selles ühiskonnatiigis ei peaks enam elama. Hiiumaa on selles mõttes nagu iga teine väike koht.

Kui pika aja jooksul „Merehurmarohu” tekstid kirjutatud on? Kas tekstid settisid kaua?
Ikka kümme aastat. Alates 2007. aastast, esimesed tekstid on juba keskkooli ajast.

Väga küpsed luuletused selle kohta siis ju.
Hakkasin kirjutama kohalikku lehte juba põhikoolis. Kirjutasin kunstinäitustest ja raamatutest ning tegin intervjuusid. See oli minu jaoks nagu avanemine.

Kas lehte kirjutamine õpetas sind kirjutama?
Jah, absoluutselt. Esimene tekst oli teemal „Kirjutamisest ja headusest”, kirjutasin Ave Alavainust ja sellest, kuidas tal on raske liikuda. Ta on minu jaoks tohutult tähtis inimene, käisin keskkooli ajal väga palju tema juures istumas ja juttu ajamas, ta tegi mulle sageli süüa ja peab mind mingis mõttes oma tütreks. Muide, tema ütles, et olen oma saarelt äraigatsemiste tõttu lihtsalt nagu tuule eest põgenev pilv.

Sinu raamatut lugedes tekkisid mul paratamatult paralleelid Tõnu Õnnepalu „Paradiisiga”.
Minul on lapsepõlvest peale olnud probleem Tõnu Õnnepaluga. Kui ma sain aru, et ta on siin kuskil ja teeb midagi, siis ma mõtlesin, et mis konkurent see nüüd olgu. Oot-​oot, mina sündisin siia ja valisin selle saare ja sina – mis sa teed siin nüüd? Mis, kirjutad Hiiumaast või!? See on minu leib, lõpeta ära! (Naerab.) „Paradiis” tundus mulle esimesel lugemisel väga lihtne.

Liiga lihtne?
Vaata, siin ongi nüüd see suur küsimus – lihtne on raske. Õnnepalu kirjutas oma Hiiumaast, aga mina ei ole sellist Hiiumaad iial kogenud. Ma ei ole kogenud seda Kõpu jäist teed, mida ta raamatus kirjeldab. Minul on teine ots katta, Nurste-​Kaderna-​Haldi. Sündisin 1980ndate lõpus ja mul oli täiesti maagiline, teistsugune pisikene maailm, mida ei ole enam. Pean muidugi plaani sellest kunagi kirjutada, aga ma ei ole leidnud õiget võtit ja see pole veel hakanud mulle pinda käima, et kirjuta ära.

Rääkisid enne Ave Alavainust. Millised kirjanikud on sulle veel olulised olnud?
Olulisi kirjanikke on üksjagu. Aga omamoodi kooliks on olnud need väiksed vihikukesed, mida käisin sageli raamatupoodides jahtimas – kui Viru tänaval oli veel alles see raamatupood, kus nüüd müüakse suveniire. Teisel korrusel oli üks riiul, kus olid allahinnatud luuleraamatud, kaks või neli krooni tükk, alati ostsin sealt mõned ja lugesin lihtsalt suvaliselt kõike. Aga väga tähtsaks pean näiteks Aleksander Suumanit. Ka Jaan Kaplinski kogu „Tule tagasi helmemänd” on oluline raamat. Üksvahe jahtisin Kalju Kanguri sonetiraamatuid, mul on terve ports tema kogusid, antikvariaatidest leitud.

„Merehurmarohus” kirjutad korraks ka Uku Masingust.
Uku Masing kandus minuni siis, kui kuulsin Jaak Johansoni „Ööülikooli unenäos” laulmas Masingut, seal oli rida „kui keegi oleks nii kerge kui pudenev lumi” ja see läks mulle hinge. Hiljem sirvisin ühte neist Ilmamaa välja antud Uku Masingu kogumikest ja kirjutasin sealt välja katkeid, millest aru sain. „Kui hommikud on nii kerged ja ämbliku sõrmed on herged” vms, ühesõnaga sõnad, mis olid vapustavad ja lõid pilte. Rohkemast ma muidugi väga aru ei saanud, aga need fragmendid on mind puudutanud.

Uku Masing on tõesti päris keeruline, aga ega me vist saa ühestki luuletusest lõpuni aru, st nad ei ammendu. Sa mainisid rida luuletusest „Taanduja palve”: „Kui keegi oleks nii kerge kui pudenev lumi”. Ka Suuman on püüelnud kogu aeg lihtsuse poole. Kaplinski on öelnud, et raske on kergeks saada. Sinu raamatus on ka seda lihtsust – kas see on taotlus või sa kirjutadki iseenesest … lihtsalt?
See on ikka taotlus.

Kas seda lihtsust on ka kuidagi raske kätte saada?
Vahel on raske, aga vahel on ka kerge olnud. Lihtsuse taotlus annab mulle naudingu. Kui ma suudan võimalikult täpselt ja lihtsalt kirjeldada seda, mida olen kogenud-​näinud nii, et lugejal tekib pilt, siis on mul väga hea olla.

Lihtsuse juurde võib kuuluda ka see, et tekstis ei ole väga palju metafoore – Hiiumaa luuletustes on näiteks üsna vähe n-​ö klassikalisi kujundeid, Berliini omades ka, aga Tartu luuletused kipuvad olema kujundirikkamad ja eristuvad tonaalsuselt teistest tekstidest. Kas ülikoolis õppimine võis sind mõjutada? Kujundirohkuse ja ehk ka keerulisemate käänakute poolest.
Muidugi, tegelikult on mul tunne, et Tartu osa on isegi kõige õhem – et oleks nii palju rohkem öelda. Seda fantastiliselt kirjut elu, mis ma elasin ülikooli bakalaureuse ajal, seda ei ole ma kuskil väga jäädvustanud. Mingid fotod on siin-​seal ligadi-​logadi, osa on kadunud jne. Ja mõned tekstid on ka, pidasin blogi üsna aktiivselt, aga päris palju on siiski kadunud.

Aga luuletusi?
No ütleme nii, et need ongi proosatekstide väiksed ideed, mis on ka siin raamatus.

Kas sul tekib siis enne luuletus ja hiljem töötad selle ümber proosaks? Või jääb proosast justkui midagi üle?
Pigem on nii, et proosa sees on peidus luule. Kui ma kõnnin kuskil või sõidan praamiga ja tuleb miski mõte või näen midagi, siis kirjutan selle üles, ja ma olen harjunud kasutama neid ideid näiteks artiklites, aga neid võib ka pärast artiklist välja võtta, panna iseseisvalt elama. Ma ei suuda seda piirjoont luule ja proosa vahel näha. Tajun motiive, mingit ideed – midagi, mis elab. Vorm ei ole minu jaoks nii tähtis.

Aga millal saab sul luuletusest proosatekst või vastupidi?
Siis, kui ma tegelen, töötan sellega. Proosa tuleb palju lihtsamalt. Minu jaoks on hästi tähtis hoida ennast kogu aeg kirjutavana. Lased rahulikult, mõnuga. Mingil hetkel tuli pildiline maailm, hakkasin oma halva telefoniga pilte tegema. Armastan kompositsioone: kuidas mingi aknaraam moodustab koos oksaraoga äkki harmoonia. See on mingi visuaalne taju, mis mulle naudingut pakub, näha harmooniat ja jäädvustada seda.

Tihti kirjutatakse kohtadest alles tükk aega hiljem, tagasivaatamine-​retrospektiiv annab vajaliku distantsi. Samas näiteks Talvike Mändla rääkis mulle hiljuti, et ta kirjutab sageli mõnest kohast hoopis enne, kui ta sinna läheb. Kus sina kirjutad?
Kirjutan ikka pigem seal, kus parajasti olen. Berliini tsükliga on selline lugu, et lugesin ülikooli esimesel aastal Mika Waltari „Suurt illusiooni” ja sain sellest tohutu elamuse. Kui ma ei eksi, siis ta käis seda kirjutamas Pariisis. Selles tekstis on tõeline pinge, armastuskolmnurk, ja viis, kuidas ja kus ta seda kirjutas, kindlasti kuskil Pariisi kohvikus, ilmselt suitsetas tohutult ja oli üldse väga vaba. Noh, mina muidugi unistasin ka sellisest retkest. Ta oli sel ajal kuskil üheksateist või kakskümmend. Ma lõpetasin magistri 25aastaselt. Ja tundsin, et kõik rongid on läinud – ma ei kirjuta kunagi oma elu esimest romaani ja ei tee seda kindlasti Pariisis, kuigi Pariis on alati olnud minu unistus. Berliiniga oli aga nii, et mul olid seal sõbrad ja tahtsin pärast magistrit lihtsalt ära minna, mul oli ka vaja ära kirjutada oma reisikiri Ameerikast. 2008. aastal, enne ülikooli minekut, rändasin seljakotiga kuu aega Ameerikas ringi. Selgus, et neil Berliini sõpradel on rõdu, fantastiline rõdu: kerge aialaud, kaks tooli. Ja ma istusin terve augusti seal ja kirjutasin iga päev. Berliini tekstid „Merehurmarohus” ongi sündinud umbes nii, et kirjutasin end kõigepealt selle reisikirjaga tühjaks ja siis tuli veel mõni väike pildike, kasvõi mingi teksti algus.

Mulle tunduvad nad ka hästi sellised head kerged. Üldse jääb selline tunne, nagu ma oleks puhkusel, kui su luulekogu loen. Mitte suvitamise tähenduses puhkus, kuigi raamatus on mu meelest suve rohkem kui teisi aastaaegasid. August just, väga maagiline aeg, ritsikad ja tähistaevas ja …
August on Hiiumaal eriti ilus. Jah, Hiiumaa kirjutasin Hiiumaal, Tartu Tartus ja Berliini Berliinis. Või pigem kirjutab see koht hoopis mind, ma püüan ennast hästi vabaks lasta, lasta ümbrusel minusse mõjuda. Need tekstid vajavad, et neid kirjutatakse, see saun tahab, et tast kirjutatakse, see mereäär – mis on minu jaoks praegu kinni, sest minu mereääres on muutused. Seal on tohutud sadamaehitustööd. Umbes kakssada meetrit uuest sadamast on üks nina, kus ma olen käinud kogu lapsepõlve, nii et miski võib-​olla lõpeb jäädavalt … Iseenesest on see muidugi suurepärane, elavdab kohalikku majandust jne, ma ei ole kuidagi solvunud, ma ei lähe sinna ja ei lase ennast sinna aheldada, et karjuda: „Jätke see maja alles!” See oleks lihtsalt rumal.

Mulle jääb üldse mulje, et sa oled väga rahuliku meelega inimene. Kust sa võtad tänapäeval selle rahu? Tuliste Facebooki-​arutluste ja igapäevapoliitika taustal.
Tegelikult olen ikka väga koleeriline ja intensiivne, võin kõvasti vaielda. Minul võttiski tuurid maha see, et sõitsin esmaspäevahommikuti Haldilt Kärdlasse poolteist tundi, Kõpu poolt saab autoga 20 minutiga. Või näiteks saarelt ära saamiseks on äratus hommikul kell 5.45 ja praam läheb kell 8.30. Sadamasse on kokku ainult 45 kilomeetrit. Kõigepealt sõidab buss Valgule, seal antakse uus pilet, ja siis sõidab buss tund aega läbi väikeste Hiiumaa külade: Kuri, Kaigutsi, Männamaa. Käinas teeb buss väikse pausi ja enne Heltermaad käib veel ka Sarvelt läbi. Sõit kulgeb rahulikus tempos, tee käib sinka-​vonka, vahel on see kruusatee, vahel tavaline asfalt. Hea rahulik on see kõik. Kuulan vaikselt „Ööülikooli”, all systems shutting down. Ja siis mõistad, et mitte mingil moel ei pääse sellest teekonnast, aeg on venitatud, aega ei ole olemas.

Mis ajal sa Ukrainas olid?
2013. aastal, magistris, täpselt enne sõda.

Kuidas sulle sealsed sündmused mõjusid?
Käisin Kiievis enne kurikuulsat Maidani, olen näinud seda väljakut veel ilusate lillevanikutega. Õhus oli hirmu ja Lvivis, kus mina elasin ja õpetasin, oli väga palju proteste, lippudega vehkimist: „Слава Україні! Героям слава!„[1] Tundsin, et olen justkui Natsi-​Saksamaal – et nagu mis toimub? Mul oli tegelikult väga paha olla sellises võitlevas rahvusluses, see tegi lausa haiget. Minu tollasest vaatevinklist tundus seal kõik vale, see rahvuslus ja pingutatud olek. Aga kui hakkasin nägema Vene-​hirmu, siis leebusin tohutult. Rääkisin oma õpilastega ja sain ka asjadest selgema pildi.

Kas sa poliitilistel teemadel kirjutad või näeksid ennast kirjutamas? Kas poliitika ja ilukirjandus üldse sobivad kokku?
Pentti Saarikoski on kirjutanud, et kirjaniku ülesanne on harida poliitikut, kes peab lõpuks tagama kirjanikule laua, pliiatsi ja lambi sinna laua kohale ning kui sa neid ei hari, siis jääd lauast ilma, ja kes seda siis tegema peab kui mitte kirjanikud. Neid, kes ühiskonnas vähemal või rohkemal määral otsustavad, on väga vähe, aga nemad loevad raamatuid.

Sinu koduküla Haldi oli Emmaste vallas, aga nüüd on üks suur Hiiumaa vald. Kuidas sinu kandi inimesed reageerisid haldusreformile?
Raskelt kindlasti. Kui 16. sajandil ehitati Kõpu tuletorni, siis olid ka väga paljud selle vastu, sest meil oli ju vaja laevu põhja ajada. Miks on meil vaja üht tuletorni, mis näitab Näkimadalad ära? Hullud peast või, meil on vaja neid valetulesid teha igale poole, meil on vaja need vandid ära raiuda ja kraam endale krabada! Kirjutasin Hiiu Lehte haldusreformi teemal arvamuse juba vist 2010. aastal, minu kindel veendumus on, et üks vald on tugevam ja ammu juba oleks võinud selle asja ära teha. Aga kui eestlastel on raske koostööd teha, siis hiidlastel on koostöö tegemine veel eriti keeruline, sest keegi kuskil tegi midagi, neli-​viis põlve tagasi ja vaat ei räägi sinuga, kohvilähker – Hiiumaal on sellised seltsid, mina näiteks olen sünni poolest liivastrampija.

Äkki ongi väiklus ja identiteet omavahel paratamatult seoses? Et identiteet sõltub mingil määral väiklusest?
Kindlasti. Ent samas tundub mulle ka, et neil, kes on peaaegu terve elu Hiiumaal elanud – võib-​olla on nad korraks tehnikumis käinud, näiteks bussijuhid ja igasugu töömehed –, et neil on tohutu kohalik identiteet, sügav tunne, et nad on õiges kohas ja sealt pole vaja ära minna. See on see mündi teine, positiivne külg. On olemas tugevalt läbipõimunud ja elujõuline sotsiaalvõrgustik. See on ka varjatud ja oma reeglitega, mida väljaspoolseisja ei mõista, sest talle ei näidata seda. Kui aga hiidlane võtab su omaks, siis võib näha kõike seda varjatut: siin istuvad vanatädid, nurgas on vanavanaema ja seal teeb ema mingeid omi asju, isa tuleb töölt … Ma kohutavalt austan ja armastan neid inimesi. Kuid ma ei ole tegelikult osa sellest, võib-​olla ka selle pärast, et mu vanemad on kunstnikud ja kunstnikud on vist alati perifeerias, veidi väljaspool. Aga näha sellist õhtut Kärdla väikses majas ja kuidas nad räägivad. Kuidas nad on nii pingevabad. See on nagu tõeline kojujõudmine. Minu traagika ongi võib-​olla selles, et olen olnud Tartus ja õppinud siin, aga siis käinud korra jälle Hiiumaal ja sealt tagasitulek on olnud ikka väga valuline.

Kellena sa ennast tunned?
Sellega on olnud omajagu rähklemist, olen ikkagi kogu aeg olnud vaatleja. Alati on olnud nagu mingisugune silm minus, mis salvestab ja jälgib ja vaatleb ja see on mind muidugi vahel meeleheitele ajanud, aga samas ka päästnud, just kirjutamise kaudu.

Mulle tundub ka, et see vaatleja positsioon ei ole ainult negatiivne. Oma raamatus kirjutad sa nt nii: „mida rohkem inimesi vaadata saab /​seda õnnelikum ma olen” (lk 60).
Eriti neid vabasid inimesi seal Berliinis. Jah, kindlasti, see on mind teinud õnnelikuks. Olen alati tahtnud põgeneda tiitlite eest. Olen ka palju meelehärmi põhjustanud vaidlustes sõpradega, kus tulihingeliselt kaitsen ühte poolt ja siis äkki ütlen, et tegelikult ma arvan teisipidi ka, ja siis on eriti raske – mida sa päriselt arvad?

„Merehurmarohi” on üsnagi melanhoolne raamat, mitte läbivalt küll, Berliini tekstides on rohkem seda energilist pulbitsevat elu ja noori inimesi. Aga Hiiumaa ja Tartu tekstides sa justkui igatseksid seda kohta, kus sa juba oled. Kas sul on vahepeal tunne, et sa polegi päriselt kohal?
See tunne on viimasel aastal taanduma hakanud. Siiamaani oli tõesti nii, et ainult Hiiumaal on kõik hästi ja õige. Olen väga aeglane kohaneja ja mul on ka südamest kahju, et ma pole suutnud mujal seda päris kodu leida. Aga nüüd võib-​olla tõesti tunnen, et olen iseendas kodus ja ükskõik, kus ma olen, olengi juba kohal. See on olnud suur sisemine kasvamine. Mul võib olla raske kergeks saada, ja raskeid aegu minu elus palistab kerguse ja rõõmu otsimine. Kirjutama hakkasin, sest olin põhikoolis väga kurvameelne. Kirjutamine oli võimalus pakkuda iseendale mingit lohutust. Võib-​olla see on ka üks osa vaatleja elus, et tegelikult ei jõua ta kunagi koju. Olgu see siis Hiiumaa või Ithaka. Et ongi pidev oma koha otsimine ja see ei lõppe. Aga ma pole ka selle üle sügavas mõttes õnnetu.

Kui raamat lõpuks ilmub, siis see on justkui stopp-​punkt, lävepakk, kust edasi minna. Sahtlisse kirjutades seda ette ei tule ja nii ei saa siis ka kogu eelnevale loomingule tagasi vaadata – ei näe vigu nii selgelt ja puudub õppimise aspekt. Avaldamine seda võimaldab. Kuidas sulle on see mõjunud, kas tajud nüüd selgemalt, mida tahad järgmiseks teha?
Kindlasti mõtlen selle üle, mida edasi teha. Mõnes mõttes on see nagu rännukoti mahaasetamine, see on nagu millegi äraandmine ja et sellega ma enam niisugusel moel tegeleda ei saa. Selge on, et „Merehurmarohu” luuletused on ühe noore naisterahva mõtted ja mõtisklused, kulgemine ja vaatlemine, ja ma lihtsalt ei ole enam see, ja sinna enam tagasi ei saa. Mõnes mõttes on see ka tõestusmaterjal iseendale, et kirjutan. Ja mõnes mõttes ma ei tundnud midagi, kui ma nägin raamatupoes oma raamatut, sest mõte sellest oli olemas juba aastaid tagasi. Selline pikk mõtlemine on olnud.

Kas järgmine luulekogu võib tulla varem kui kümne aasta pärast?
Seda küsin ma ka enda käest, vastust ei ole veel tulnud.



[1] „Elagu Ukraina! Kangelased elagu!” (ukraina k).