Mirt Kruusmaa


Oliver Berg (27) on avaldanud nii lühiproosat, luulet kui ka kriitikat. Tema hiljuti ilmunud debüütromaan „Venna arm” märgiti ära Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel. Minu jaoks on Oliver aga ennem sõber kui Tänapäeva romaanivõistluse äramärgitud töö autor. Istume hämaras kollases köögis Tallinnas paneelrajooni piiril. Rõduuks on köögis poikvel ja aknast paistab siin kandis muidu nii haruldane avarus: madalad betoonist garaažikatused ja kuldsed puuladvad kaugel eemal. Aknalaual on ilusad suured tomatid (mitte Eesti omad) ja väiksed mustatäpilised õunad (ilmselt Eesti omad). Vakstuga kaetud laual ootavad meid punane vein ja pokaalid – niisiis on kompositsioon sügisene, klassika. Esialgne kohmetus lahtub, intervjuu võib sõpradevahelise vestlusena voolata.

Sa kirjutasid „Venna armu” juba pea kaks aastat tagasi. Kui lähedane on see tekst sulle praegu?
Jah, sellest ajast, kuhu langes intensiivne kirjutamisperiood, on nüüd peaaegu kaks aastat. Lõppversiooniga sai omajagu tegeletud – tekst tuli kriitilise pilguga üle vaadata ja puhtamaks lihvida. See võib tekstiloomele muidugi hästi mõjuda, kui on võimalik eemale astuda ja lasta tekstil mõnda aega rahus olla, saab kirjutatule puhtama pilguga läheneda ega ole enam sellega nii seotud. Kirjutamistsüklis olen nii asjas sees, et seda sammu kõrvale astuda on raske. Ühel hetkel tuleb muidugi piir tõmmata, kuna teksti võib lõputult ümber teha. Siis tuleb edasi liikuda.

Kas sa siis toimetad oma teksti palju või usaldad kirjutades algset impulssi?
Selle tuuma juurde, mis sellest impulsist alguses tuleb, katsun alati jääda. Toimetamisega õnnestub see tuum tavaliselt selgemini esile tuua. Näiteks selle romaani puhul oli mul narratiivi tervik peas olemas, oli pealkiri ja avalause. Ent kulus kaua aega, ma ütleks isegi aastaid, enne kui selle kirja panin. Ja lõpptulemus oli kindlasti teistsugune, kui ma seda alguses ette kujutasin.

Juba varakult paistis mulle silma teksti vorm: tekst on tsirkulaarne või spiraalne, leidub palju mõttekordusi ja teatud momentide juurde tagasipöördumisi. Tegevus toimub justkui varjatud pingekeskme ümber, mis selgineb alles lõpus, kui peategelase mõtterõngad jõuavad tagasi põhjuseni, miks ta oma venda meenutab. Kuivõrd oli see sinu jaoks loomulik proosa kirjutamise viis ja kuivõrd oli see kavatsuslik?
See oli mõlemat korraga: ühelt poolt otsustus, et sisu nõuab niisugust vormi, teiselt poolt on korduste printsiip mind alati köitnud nii kirjanduses kui ka muusikas, eelkõige ambient–muusika puhul.

Nagu meditatiivsetes seisundites.
Just. See ongi tagamaa, millest tekst tõukus. Nagu meie meeled enamjaolt toimivad või meie mõtted liiguvad – üldiselt mitte väga selge ja lõpliku sihiga rajal. Kui on mingi sõlmpunkt, mingi draama, mida kogeme, ei koge me seda vaid ühe korra ja kõik. On asju, mis jäävad meid lakkamatult mõjutama. Sündmus sünnib ühe korra, ent seda võib läbi elada kogu ülejäänud elu.

Minu jaoks oli raamatus huvitav erapooletus või pigem teatud apaatsus ja selle suhe kirjeldatud ühiskondlike protsessidega.Tekstis kõneleb minajutustaja, kelle järgi igal inimesel tulebki elus iseendaga hakkama saada ja kes vaatab oma probleemse venna elu distantsilt ega vaevu teda tundma. Ometi on see erapooletus illusioon, kuna nagu lõpus nähtub, on venna elu lähedalt seotud jutustaja endaga, ning tema valik mitte seda märgata lõppeb traagiliselt. Mulle näib, et see on vägagi meie ühiskonna probleem, ka Sitsi tänaval ja mujal skandeeritakse „mitte meie tagahoovis” süstlavahetuspunktide vastu, kuigi reaalselt on narkomaania juba ammu kõigi meie tagahoovis, mis veel siis Sitsi tänavast rääkida. Ega need narkomaanid ja kasutatud süstlad sinna süstlavahetuspunktiga teki – nad juba on seal – ning ei saa valida, et pole minu asi.
Jah, meie ühiskonnas on üsna sümptomaatiline mõelda „see pole minu mure”, aga tegevusetus või küsimata jätmine on ka tegu. Otsustamatus on otsus. Mitte üksnes, kui vähe me tunneme inimesi – ka neid, keda kõige lähedasemateks peame –, vaid ühtlasi, kui hoolimatud me tegelikult oleme. Empaatia on enamjaolt väga pinnapealne.

Sinu raamatut lugedes oli mul mitu äratundmishetke. Näiteks üks Houellebecqi tsitaat, mida ma kuulsin sinult kord Berliinis, ütleb, et maailm oleks parem paik, kui seda valitseksid meeste asemel naised. Lisaks meenus, kuidas sa – sedapuhku Varssavis – rääkisid mulle, et sinu raamatu kõige targem tegelane on naine. Üldse on sul raamatus palju intelligentseid naiskõrvaltegelasi. Kuidas sa tajud naiste rolli peategelaste eludes ja raamatus laiemalt?
Minu jaoks on raamatu peategelased naised, Emma ja Ursula, kuigi narratiivi fookus näib olevat meestegelastel.

Huvitav, sest mina just arvasin – minu arvamus on mõistagi absoluutne tõde –
Kahtlemata.

– see tähendab, ma olen nõus, et naistegelased on sinu romaanis äärmiselt arukad, aga mulle ei meenu ühtegi naistegelast, kellel oleks mõni inimlik puudus.
(naerdes) Ahaa, nii et ikkagi klišee!

Ei! Ma lihtsalt mõtlen, et sa ütled, et nad on peategelased, aga mulle tundub, et need naised saab ühte kompotti panna ja nad moodustavad ühtse tausta. Samas oleks väär sind selles süüdistada, kuna tekst on kirjutatud minajutustaja vaatenurgast ja tema elukäsitus ongi üsna üheülbaline.
Kindlasti on sellega mängimist, kuidas mehed ja naised elavad erinevates maailmades. Ilmselgelt on seal nüansse – see, kuidas inimesed oma sugu defineerivad, on ka muutumas. Nii et ühelt poolt raamat mängib nende stereotüüpidega, samas proovib neid ka raputada või ehk mingeid küsimusi esile tuua. See on tõesti lihtsalt ühe jutustaja perspektiiv, tema piiratus on kavatsuslik.

Aga kui sa ütled, et naised on sinu raamatu peategelased, siis mida sa täpselt selle all mõtled?
Loo keskmes on mõlema venna suhted naistega ja kuidas see nende elu määrab. See oleks hoopis teine lugu, kui jutustajaks oleks mõni naistegelane. Motiivid oleksid teised.

Sa valisid minajutustajaks inimese, kes sinust kardinaalselt erineb. Kui raske on sellise inimese maailma sisseelamine?
See oli kindlasti katsumus, mis tegigi kirjutamise köitvaks – näiteks tuli vältida banaalsustesse langemist. Oli tõesti hetki, mil olin isegi tulemusest siiralt üllatunud.

Viitasid raamatus mitmel korral ka Bon Iverile, muusikal on su raamatus üldse oluline koht. Minu meelest aitas muusika peategelasel vähemalt viivuks kombata teistmoodi elamise viise. Kuidas muusika sinu raamatusse jõudis?
Eri meediumite sidumine on mind alati tõmmanud. Ja popkultuuri fenomen on sealjuures äärmiselt paeluv. Bon Iveri võib pidada küll alternatiivmuusikaks, teda ei kuule Sky Plusist, aga alternatiivimaailmas on ta siiski praktiliselt popp, meinstriim. Pean silmas, kuidas inimesed seovad oma eksistentsi mõne kultuuriosaga, mis on tegelikult neist kohutavalt kaugel, enamjaolt ikka Ameerikas. Ometi nad leiavad sealt midagi, asetavad end selle sisse, „see laul on justkui minu elust!”. Ühtlasi olen Bon Iveri laulusõnu alati austanud – Justin Vernoni tekstid on tõesti hea luule – ja mingil hetkel hakkas see resoneerima ka romaani süžeega. Need peatükkide avatsitaadid ei ole niisama sinna külge poogitud.

Kas sulle tundus, et suutsid olla „Venna armu” kirjutades kompromissitu ja kuidas üldse kompromissitu olla, kui meid ümbritseb pidevalt müra, mis nivelleerib?
Kindlasti oleks saanud kompromissitum olla, oleks saanud kaugemale minna. Tekib siiski küsimus, mille ümber see kompromissitus keerleb? Kas see põhineb millelgi ehedal või on see lihtsalt epateerimine epateerimise pärast: „Vaadake, kui äärmuslik ja teistsugune ma olen!” Ilma, et sel oleks sisu. Näiteks Houellebecqi kompromissitus toimib. Ta ütleb välja selle, mis inimeste sees on, aga mida ilmtingimata ei taheta välja lasta. Ropendamine, mis on kirjanduses nüüdseks juba ammu kulunud, on Houellebecqil täppisteadus. Kõige tähtsamad sõnad nagu „vitt” ja „munn” on alati mõõdetult omal kohal. Selles romaanis näiteks neid sõnu ei ole, sisulises mõttes.

See juba osalt vastab ka mu järgmisele kergelt nöökivale küsimusele: kuidas siis ikkagi on aususega kirjanduses, kui see on kõik puha luuletamine?
Ausus võib ühelt poolt olla ideaal – mida ta mul ongi –, aga teisalt tekib küsimus, kuidas anda aususele kuju, et ta iseennast vääriks. Juba mõnda aega on kirjanduses levinud autobiograafilisuse kõrval võimalikult üks ühele elust maha kirjutamine. See ei tähenda, et tekstis tunneks kirjanduse tegelikku jõudu. Me võime kõik oma elust – mis on loomulikult igaühe jaoks kõige tähtsam – võimalikult vahetult kirjutada, kuid harva leidub selles midagi kandvat, mis teeb kirjandusest kirjanduse. Võtame näiteks Sauteri või Õnnepalu – neil on tekste, mis kindlasti mängivad autobiograafilisuse piiridega, ent nad oskavad luua subjektiivse universaalseks. Eelduseks on ühelt poolt kompromissitu ausus ja teiselt poolt, et sellele kompromissitusele on suudetud anda hääl, mida vaevutaks lugema.

Sa oled ka luulet avaldanud. Kumb on sulle lähedasem, kas proosa või luule, ning mis on nende erinevused?
Luulet on muidugi vähe. Ma ei saa ega julge end mitte mingist küljest luuletajaks pidada. Proosa on mulle kindlasti omasem. Just pikem, mitte lühiproosa. See, mida on võimalik romaaniga teha, köidab mind. Luulet olen võtnud eelkõige mingile hetkele sõnas tervikliku vormi andmisena, mida proosaga sel moel ei saavuta. Ühe hetke või idee üheks minimaalseks tervikuks viimistlemine – nii kompaktne kui vähegi võimalik, ilma et tõukepunkt kaoks. Proosa kujul on see hoopis midagi muud. Ja luule on kindlasti lähedasem muusikale. Ta äratab üles – vähemalt korraks – sellest tuimast tähelepanematusest, milles saadame mööda suurema osa oma elust. Lugejal on luule puhul juba vormi kontsentreerituse tõttu raskem olla automaatrežiimil. Proosa ulatuse tõttu kipub seda teravdatud taju vähem olema, isegi kui see juhtub olema komponeeritud sama põhjaliku detailitajuga.

Kuidas sa kirjutamise ja kirjanduse juurde jõudsid?
Ma ei tea, kust see tuleb. Lapsest saati pole see olnud mitte üksnes väljendus-​, vaid ka olemisviis. Olgu see siis ilukirjandusliku teksti loomine või lihtsalt märkmiku pidamine ja kirjade kirjutamine. Mingil põhjusel on see meedium, milles õnnestub ennast kõige selgemini väljendada.

Mis on ajendiks, et luua ja avaldada tervikteos?
Jah, kirjutamine ja avaldamine on muidugi kaks eri maailma. Avaldada võikski vaid väikse osa kirjutatust – ja kirjutada tulebki palju, kirjutamine on ka tegevus, käsitöö. Raske on kirjutada kandvat teksti, kui sellele pole eelnenud põhjalikku musta tööd, milleks võib olla ka lihtsalt märkmiku pidamine, et kirjutamine kui tegevus harjuks käe sisse. Avaldamine on alati omaette küsimus.

Nojah, sellele saab alati vastata eneseirooniliselt, aga pigem huvitab mind tung või kirg kirjutada, mis on midagi enamat kui öelda, et kirjutamine on käepärane ja tuleb hästi välja. Arvan, et selleks, et tekiks tungiv vajadus kirjutada, peab mingil hetkel inimese elus midagi katastroofiliselt viltu minema. Kirjutamine on sellele järgnev pikk seletusprotsess.
Tung on hea sõna selle kirjeldamiseks. Ega üldiselt terve mõistusega inimesed kunstiga tegele, midagi peab ikka halvasti minema, et see taak üldse kanda võtta. Lisaks on mingist hetkest alates tegemist ka teatava kohusetundega. Selle piiri äratundmine on muidugi järgmine küsimus. Kõike võib kirjutada, aga kõike ei pea avaldama. Tuleb ausalt vastata küsimusele, kas selles tekstis on midagi, mis võiks kellelegi mingisugustki kergendust tuua. Kas see tekst väärib seda, et teda loetaks?
Ma kujutan täitsa ette võimalust, et sellele romaanile ei pruugi midagi järgneda. Samas on mul ettekujutuses siiski ka miinimumprogramm, mis tähendaks veel ühe pikema loo kirjutamist. See lugu peaks siis see kompromissitu olema.

Ma arvan, et olen kirjutades päriselt õnnelik siis, kui teen seda ainult iseendale ega mõtle avaldamise peale. Minu parimad tekstid on mul päevikus, mis on muidugi mugav positsioon …
Ja näed – neid tekste sa pole avaldanud, kuigi see, mis su päevikutes on, võib just olla see, mis kõiki kõnetaks.

Jällegi kompromissi küsimus, sest päevikud sisaldavad mõtteid inimestest, kes on päriselt olemas. See on ka ilmselt põhjus, miks tunnen alatasa tungi piirata inimsuhteid, sest ma ei taha teha oma olemises kompromisse.
See sõltub ka sellest, mil määral sa teisi inimesi usaldad. Ma olen kindlasti subjektiivsuse usku, subjektiivsuses peitub intersubjektiivsus – me saame teisi inimesi tõeliselt tunda ainult siis, kui õpime tundma nende kõiki külgi. Suuremat katsumust muidugi ei ole, sest ega me tegelikult nii väga tahagi teisi tunda. Me tahame, et keegi oleks piisavalt lähedal, et teda oleks vajaduse korral hea võtta, ja et saaks muidu mõnusalt olla – aga kõik see taak, mis tegelikult iga indiviidi taga on, kõik need isiklikud traumad ja pimedad nurgad … Me vaevalt jaksame enda omigi kanda, kasutame teisi inimesi ära, et nendega toime tulla. Kui veel keegi teine ähvardab kogu oma koorma sulle peale valada, kipub üsna sageli reaktsiooniks olema selle maharaputamine. Et ei jõua ega taha. Pole minu mure. Ma kaldun arvama, et ainus universaalne lootus, mis meil kui liigil on, on kuidagi suuta ületada see teisesus – et teine ei oleks teine.

Ma arvan, et see, mida sa kirjeldad, on hullumeelsus.
Väga võimalik!

Aga see ei ole hinnang. Hullumeelsuse all pean siin silmas iseenda kaotust.
Seda esineb harva. Näiteks armastuses. Et ei ole mina ja sina, teine ei ole enam teine. Isiklik kese ei jää määrama ning see ei tähenda, et oma isiklikku keset ei saa enam tunnetada või et seda ei eksisteeri. Pigem, et tekib kasvuruum ning on näha, kuidas isiklik kese saab armastuses kasvada.