Indrek Ojam


Mul on hea meel, et tekkis põhjus intervjuuvormis sinuga väheke vestelda selle puhul, et ilmus sinu esimene raamat Tühjusse, kaugusse (2016). Kui pika kirjutamisprotsessi tulemus see raamat on?

Enamik raamatusse kogutud tekstidest on valminud umbes viie aasta jooksul, täpsemalt 2010. kuni 2015. aastani.

Kuidas kirjeldaksid oma raamatu valmimist, kas pidid komponeerimise ja valimisega palju vaeva nägema või oli Tühjusse, kaugusse pigem loomuliku küpsemisprotsessi tulemus?

Raamatu idee tuli paar aastat enne selle ilmumist. Mõtlesin tollal, et võiks proovida käsikirja kokku panna ja vaadata, kas asjal on jumet. Midagi sundida või kiirustada ma ei tahtnud – kui nägin, et käsikiri on ikka õhuke, võtsin rahulikult aja maha. Samas ühtegi teksti ma eraldi raamatu kokkupanemiseks ei kirjutanud, need ikka tekkisid omasoodu. Ja lõpuks, kui materjali kogunes juurde, võis uuesti ja konkreetsemalt raamatu peale mõtlema hakata.

Su raamatut lugedes meenusid mulle Rainer Maria Rilke sõnad, mille ta kirjutas 1902. aastal algajale luuletajale Franz Xaver Kappusele (avaldatud raamatus Kirjad noorele luuletajale, LR 13, 1995). Esimeses kirjas palub ta Kappusel kõigepealt endalt küsida, kas ta peab luuletama. Ja kui ta on sellele jaatavalt vastanud, alles siis soovitab Rilke läheneda loodusele ning proovida nagu esimene inimene öelda, mida Te näete ja kogete ja armastate ja kaotate. Midagi sellest Rilke üldisest vaimsusest, mis neis kirjades leidub, on selgelt äratuntav ka su raamatu lühikestes mõtisklustes ja piltides. Kuidas kirjeldaksid oma loomingu algimpulssi, oled sa endalt küsinud, miks sa kirjutad?

Minu puhul sai regulaarsem kirjutamine alguse ajal, kui viibisin õpingutega seoses esimest korda Saksamaal ja tahtsin esialgu lihtsalt uusi kogemusi mingil kujul jäädvustada. Üsna kiirelt aga kogesin, et kirjutamine ei ole ainult juba olnu registreerimine ja ülestähendamine, vaid võib kujuneda teekonnaks, kus tekst hakkab ennast ise avastama ja võib kuhugi välja viia. Teisiti öeldes, kirjutamine muutub protsessiks, mis hakkab su enda olemasolu laiendama – hakkavad tekkima seni varjul olnud seosed ning kujuneb teatud tervikutaju. Ühelt poolt viib see aina sügavamale enda sisse, sa saad justkui endaga parema kontakti, teiselt poolt kasvab tähelepanelikkus ümbritseva maailma suhtes. Ja kui see juhtub, siis tahaks ikka aina edasi vaadata, et mis sealt horisontide tagant veel paistma hakkab. Huvitav on ehk ka see, et alguses tundus mulle, et selline spontaanselt edasiliikuv kirjutamine on võimalik ainult välismaal, minu puhul siis ennekõike Saksamaal, kus olen eri ülikoolides mitmel korral vahetusüliõpilasena tudeerimas käinud. Kogesin seal mingit uut sorti vabadust, mis võimaldas maailma värskema pilguga vaadata. Läks üksjagu aega, enne kui ka Tartus, kus olen alates ülikooli tulekust elanud, mõnevõrra loovama kirjutamisrütmi leidsin. Seega keskkond määrab palju, arvatavasti palju rohkem, kui me ise näha oskame.

Tundub, et teekond on hea metafoor su raamatu ülesehituse kohta, mis muutub oma suhtelisest lühidusest hoolimata üsna palju ja on sellega kooskõlas ka kolme ossa jagatud. Huvitav oli märgata, kuidas päevikulaadsed täpsed ülestähendused muunduvad mõtisklusteks, palvesarnasteks meditatsioonideks või isegi proosaluuleks. Sa ei pruugi muidugi minu kirjelduse, minu kõrvaltpilguga nõustuda. Kas oled valmis selleks, et su avaldatud tekst hakkab nüüd vähemalt osaliselt oma elu elama? Kuivõrd on looming autorist sõltuv või sõltumatu?

Minu arust on sinu kirjeldus päris täpne, sest midagi sellist, kus argisem ja päevikulisem laad hakkab kuidagi iseenesest sulanduma millekski teistsuguseks, millele ise alati ei oskagi konkreetsemat nimetust anda, kogesin kirjutamise käigus küll. Ja seda huvitavam on olnud kuulda vastukaja ja arvamusi selle kohta, et mis raamat see ikkagi on, näiteks on arvatud, et ennekõike on tegemist ikkagi luuleraamatuga. Ka raamatupoodides olen näinud, et kord on raamat paigutatud luule, siis jälle proosa kategooriasse. Aga küllap on sedalaadi arutelud tõepoolest autori haardeulatusest üksjagu väljaspool ja tundub, et see on igati loomulik. Kui raamat on ilmunud, siis hakkab teos oma elu elama, sellele osaks saavaid tõlgendusi autor enam ei kontrolli. Ja siit saaks edasi küsida, kas autoril üldse on mingisugune privilegeeritud positsioon oma teose üle otsustamisel. Autoril võib küll olla vahetum kontakt oma loomingu lättega, mis on üldiselt midagi isiklikku ja individuaalset, kuid kui võtta, et tähendus sünnib kontekstis, siis näib uurijal olevat eelispositsioon, sest tema tunneb paremini laiemat kirjandusmaastikku, millele ta teose asetab ja millest lähtuvalt ta seda tõlgendab. Siit võib edasi mõelda, et küllap ongi kirjandusuurimusel nii subjektiivne kui ka objektiivne mõõde – ühelt poolt üritab uurija empaatiliselt sisse elada autori isikupärasesse kogemusmaailma, teiselt poolt hoiab ta ennast selle suhtes distantsil, et näha laiemat traditsiooni, mis on mingil kujul juba n-​ö objektiivselt olemas.

Kas ja kui palju sa ise kirjanduskriitikat loed?

Kriitikat jälgin küll, nii mõnigi kord võib sealt mõne hea lugemissoovituse saada, ja huvitavaks läheb muidugi siis, kui arvustuses suuremate üldistuskatseteni jõutakse. Samuti on olnud huvitav jälgida aeg-​ajalt esile kerkivaid arutelusid kriitika enese rolli ja tähenduse kohta. Olen ka ise mõne arvustusega katsetanud, mis on kindlasti olnud huvitav ja õpetlik, kuid ühtlasi olen aru saanud, et korralik arvustus on üpriski ajamahukas ja eeldab head orienteerumisvõimet laiemal kirjandusväljal. Seetõttu üleliia kergekäeliselt ma arvustusi kirjutada ei võta. Ja kui olen võtnud, siis sellistest raamatutest, mis mulle ühel või teisel viisil on korda läinud. Siis kannustab kogu protsessi mingi teadasaamise soov, et kuidas positiivset lugemiselamust mõnevõrra rafineeritumalt mõtestada.

Sa oled filosoofiadoktorant Tartu ülikoolis, uurid fenomenoloogiat, oled tõlkinud eesti keelde muu seas Edmund Husserli tekste. Kas ja kui palju on filosoofiline mõtlemine ja selle isepärane keel mõjutanud sinu kirjutamist?

Husserliga tegelesin põhjalikumalt oma magistritöös, milles vaatlesin tema käsitlust fenomenoloogilisest meetodist ja uurisin lähemalt, mil viisil taaskehastub fenomenoloogias antiikfilosoofiasse tagasiminev motiiv imestusest kui filosoofia algatajast. Kokkuvõttes kujunes sellest põnev rännak ühe 20. sajandi filosoofia võtmefiguuri mõttemaailma, ühtlasi lõi see töö hea aluse, et doktoritasemel õpingutega jätkata. Aga tõepoolest toob filosoofia endaga kaasa teatud laadi mõtlemise ja eri filosoofidel võib olla ka oma isikupärane kirjutamislaad, mis hakkab algajat uurijat mõjutama. Näiteks mäletan ülikooli algusaegadest ühe õppejõu tähelepanekut, et minu kirjutamisstiil sarnaneb autoriga, keda parasjagu käsitlesin. Kui tollal võisin seda märkust isegi kiitusena võtta, siis nüüd saan muidugi aru, et filosoofiline uurimistöö eeldab distantsi saavutamist uuritavaga, ja see käib ka keelekasutuse kohta. Mis aga puudutab oma kirjutamisi, siis sinna, vähemalt teadlikult, ma filosoofiat kaasa ei võta. Pigem on kirjutamine seotud mingit laadi loobumise või unustamisega, kus proovid kogu õpitud tarkuse kõrvale lükata ja vaatad siis, mis sealt alles jääb. Ehk küsid endalt, kas on midagi, mida võiks ära märkida siis, kui mitte midagi ei pea ütlema, kui kõik kohustused on ära langenud. Mis muidugi ei tähenda, et laiemas plaanis filosoofia ja kirjutamise vahel mõjutused puuduksid, aga neid on vist endal raske näha või analüüsida.

Tegemist on tõesti hämara seosega, nagu kõik mõju mõistega seonduv minu arvates kipub olema. Aga pidasin silmas ehk midagi sellist: filosoofia kui distsipliiniga tegelemine hakkab inimeses arendama tema keelelisi võimeid, treenib või kujundab teatavas mõttes kogu tema kognitiivset ja esteetilist taju haldavat aparatuuri; ja selle omalaadse treeningu (mis võib olla pelgalt filosoofiastuudiumi tegelike eesmärkide kõrvalnähtus) tulemusel inimene muutub ja võtab selle muutuse oma kirjutusstiili kaasa. Üks hea näide eesti kirjandusest oleks Madis Kõiv, kelle puhul ma ei suuda ette kujutada, et tema romaanide ja mälestuste stiil oleks sama ilma tema spetsiifilise teadusliku ja filosoofilise stuudiumita. Nõustun igal juhul sellega, et autoril pole vaja seda ilmtingimata analüüsida. Aga kumb on sinu meelest kirjutamise juures primaarne: kas sügavalt isiklik kogemus, midagi läbielatut; või lugemisest tulenev, hea kirjandusega kokkupuutumise kogemus, võib-​olla äratundmine, mis asi on kirjutamine ja kuidas keel töötab või mõjub?

Need kaks – kogemused või ka lihtsalt oma sügavam elutunne ühelt poolt ja lugemisest võrsuv keeletaju teiselt poolt – on küllap lõpuks ühe mündi kaks külge. Ja põnevaks läheb siis, kui nad vastastikku üksteist edasi viima ja avama hakkavad. Sellisel juhul võib keel süvendada ja vormida mõnda kogemust või aimust, ning samal ajal pääseb keel ise vabamasse ruumi, avanedes viisidel, mis nii mõnigi kord kirjutajat ennast üllatab ja inspireerib. Tuleb ainult usaldada keele loomulikku rütmi ja voogu, mis sind mõnikord justkui nagu vaikselt kulgev laine mõne huvitava kujundi või tähelepanekuni kannab.

Ühes oma raamatu kõige tabavamas meditatsioonis kirjutad sa kirjutamise kohta, et selles on mingi lõpuni minemise ambitsioon, teatud täielikkusetaotlus. Justkui elu ise seda ei võimaldaks. Või on vastupidi, et see elu enda täielikkus on nõnda täielik, et jääb inimesele mõistetamatuks. Ning siis ta tunneb teatud poolikust. Tung kirjutada sünnibki sellest, et üheaegselt ollakse täielik ja poolik. Kes seda täielikkust ei aima, ei saa ka poolik olla. (lk 31) Kas sa nõustud ka Maurice Blanchot sarnaselt kulgeva, kuid ehk palju süngema mõttega, et looming saab võrsuda ainult üksindusest, surma läheduses paiknevast kohast, kus kirjanik ei saa isegi enam enda kohta mina öelda, kuid on veel viimase asjana alal hoidnud võime kõnelda?

See on huvitav jah, kuidas kirjutamine ise võib kirjutamise teemaks muutuda, raamatusse sai päris mitu teksti, milles see temaatika esile tuleb. Küllap on see mingit laadi piiride järelekatsumine ja lisakihistuste tekitamine, mille käigus võivad kirjutamine ja tekst mingile uuele elule ärgata. Mis sinu küsimust puudutab, siis ei tahaks kirjutamist üle dramatiseerida ning veel vähem ei tea mis sünge tegevusena kujutada, aga seda vist olen kogenud küll, et mõnikord võib sügavam kokkupuude tähendada vastuastumist mingile üldisemale üksiolekule või tühjusele. Et siis seejärel vaadata, kuidas selles püsida ja mis seal juhtuma hakkab. Aga kõige selle kirjeldamine võib ka kiiresti rappa viia ja lõpuks on kirjutamisvõimalusi mitu ning mitte alati ei pea esiplaanil olema kõige viimased eksistentsiaalsed kategooriad.

Minu jaoks asetub Tühjusse, kaugusse isiklikku ja kontemplatiivsesse looduskirjandusse, mida tänapäeval esindab näiteks Aare Pilve värske raamat Kui vihm saab läbi või tema varasem Ramadaan. Aga sinu raamatuga sarnaseid elamusi olen saanud ka Mehis Heinsaare luulest, samuti Jaan Kruusvalli ja Tõnu Õnnepalu loomingust. Missugused on olnud sinu kõige positiivsemad lugemiselamused eesti kirjanduses ja mujalgi?

Meeldejäävaid lugemiselamusi on mõistagi olnud palju. Näiteks mäletan, et kümmekond aastat tagasi oli üheks oluliseks raamatuks Jaan Kaplinski romaan „Seesama jõgi”. Küllap oli selle lugemiselamuse intensiivsus seotud sellega, et sain samastuda raamatu peategelasega, kelleks on mäletatavasti eneseotsingul noor tudeng. Mõned aastad hiljem kujunes oluliseks Tõnu Õnnepalu „Paradiis” – aga siis vist mitte ennekõike mõne konkreetse loo või teemakäsitluse, vaid teksti enese ja sellele iseloomuliku rütmi ja hingamise tõttu. Laiemalt on eesti luuletraditsioon see, mille juurde saab alati tagasi pöörduda ja selles aina uusi tahke avastada. Ka uuemast luulest olen teinud huvitavaid leide, näiteks tuleb meelde Maarja Pärtna luulekogu „Läved ja tüved”, mis oli inspireeriv lugemine. Huvitavatest leidudest rääkides tahaksin veel mainida 1977. aastal ilmunud Asta Põldmäe raamatut „Me”, mille nõtked ja põnevate kujunditega pikitud argielu kirjeldused mõjusid värske ja vahetuna. Kui natuke väljapoole kiigata, siis ühe ereda lugemiselamusena meenub Livia Viitoli tõlgitud Aleksandrs Čaksi valikkogu „Igavene Riia”, milles isikupärane autorihääl kõlab tagasi Riia linna tänavatelt ja pakub huvitava sissevaate läti linnaluule traditsiooni.

Missugune on sinu suhe teiste, mitteverbaalsete kunstidega, kas suudad inspiratsiooni ammutada ka muusikast? Kas nende meediumite abil on võimalik sõnalise tegelikkuse piiratust mingil määral ületada?

Hea on hoida ennast avatud ka teistele meediumitele, see aitab oma tegevust laiemas kontekstis näha. Näiteks vahepeal seisin päris lähedal eesti džässiskeenele, see oli avardav ja rikastav kogemus. Loomingulist tuge olen ehk kõige enam saanud klassikalisest muusikast, iseäranis eesti heliloojate omast. Kohati tundub, et just klassikaline muusika saab olla iseäranis lähedal nendele tunnetuslikele maailmadele, mille poole ka ise keele kaudu liikuda sooviks. Tõsi on, et tänu oma universaalsemale keelele näib muusikal olevat nii mõnigi eelis, sõnaline keel võib esmalt olla mõnevõrra kulunud ja raske. Aga küllap see ongi üks kirjutaja peamisi ülesandeid – näidata, et keel saab ikka ja alati uuesti sündida.

Lõpetuseks üks traditsiooniline küsimus: millised on su loomingulised plaanid lähitulevikuks?

Suuri plaane ei ole ma enda jaoks teinud, peamine on alal hoida sellist kirjutamisharjumust, kus ei ole ühtegi välist piirangut ega kitsendavat tegurit. See vaba ruum tuleb endale võimaldada. Kui selle käigus iseennast üllatada suudan, ja kui see kõik kuhugi välja viib, siis saab sellest ju ainult rõõmu tunda.