Helena Läks


Berit Kaschan on luuletaja, kes on pälvinud Prima Vista festivali Esimese Sammu debüüdiauhinna (2009), valitud PEN International New Voices Awardi nominentide sekka (2015) ning sai debüütluulekogu „Ma naeran magades” eest tänavu Tallinna ülikooli kirjanduspreemia. Ta on töötanud Tammsaare muuseumis ja praegu töötab toimetajana Tallinna ülikooli kirjastuses ja Estonian Literary Magazine’is. Esimesest Sammust esimese raamatuni läks Beritil seitse aastat. Kust võtab üks inimene seitsme aasta jagu kannatlikkust kuulata sama küsimust: „Millal siis raamat tuleb?” Kas raamatu ilmumine tähistab kannatuse otsasaamist või midagi muud?
Tutvusime Beritiga 2011. aastal Prima Vista festivalil. Üsna esimestest hetkedest paelus mind tema irooniline, ent soe huumor ning varjamatu huvi maailma vastu. Meie seekordsel kohtumisel askeldab ta köögis ja kõneleb talle omaselt elavalt, voolavalt ja sundimatult. Me vestlus on täielik vabakava ja vaid ühes asjas lepime alguses kokku: räägime täna natuke vähem kirjutamisest ja rohkem kõigest muust.

Kui sa ise veel luuletusi ei kirjutanud, kuidas kujutasid ette üht luuletajat? Kas sul on olnud mingi kindel arusaam sellest, milleks n-​ö luuletajaseisus kohustab?

Tundub, et pikka aega mulle üldse ei pakkunud huvi, missugused inimesed raamatuis seisvate sõnade taga võiksid olla, kuigi lugema hakkasin päris varakult. Mingi hägune ettekujutus vist siiski oli, et „ju need luuletajad-​kirjanikud on kõik kusagil ühes kohas koos ja mõtlevad neid raamatuid välja”. See võib olla lapsepõlve ajatajuga ka seotud, mingi teine kulg. Kas autor on noor või vana, mees või naine, kas ta elas sada aastat tagasi mu kõrvalmajas või elab praegu kuskil Moskvas või Montenegros, see ei puutunud üldse asjasse. Oluline oli ainult tekst ja kas see meeldib või mitte. Täielik lähilugemine toimus põhimõtteliselt.
Aga eks selle n-​ö poeedisaatuse peale olen hiljem ikka elus mõelnud. Just hingelises plaanis. Eelmisel suvel lugesin Marina Tsvetajeva biograafiat („Elu tules”, Tzvetan Todorov) ja ta ütles ühes oma kirjas midagi sellist, et „mul on kogu aeg tunne, et kõik teised käivad ringi raudrüüdes, aga minul pole isegi nahka peal!”. See pani päris pikalt mõtlema. Eks tundlikkus ongi üks kesksemaid omadusi poeetilise maailmatunnetuse puhul, ükskõik, kuis siis seda väljendatakse. Poeedihing võib ju elada ükskõik missuguses kehas ja elatada end ka näiliselt väga ebapoeetilise ametiga, näiteks olla munitsipaalpolitseinik. Aga ta märkab ja kogeb maailma sama intensiivselt nagu see, kes sellest luuletusi, sümfooniaid või filme loob.
Samas maailma nõudmised inimestele kasvavad ja muutuvad ning võimalik, et mõned arhetüübid ehk vajavad värskemaid rüüsid, poeet või siis „loominguline natuur” nende hulgas. Ma olen neis asjus üsna pragmaatiline vist. Muidugi on suurepärane, et meie hulgas on inimesi, kes on end täiel määral loomingule pühendanud, peabki olema! Aga ei tohiks teha etteheiteid ühiskonnale, kui ikkagi ei ole võimalik vaid sellest ära elada … Mõtle siis loominguliselt, kuidas sina saaksid panna oma anded tööle selliselt, et arved ka makstud saavad. Elame ju maailmas, kus on võimalik nii paljusid oskusi ja distsipliine ühendada.
Ühesõnaga, kui kirjutamine ikkagi on kirg ja kutsumus, leiab alati aega, et kirjutada. Nagu leitakse üldiselt ka kõige pingelisematel tööperioodidel aeg, et ihaldatud kallimaga kohtuda.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Kõige selgemini mäletan, et tahtsin saada arheoloogiks. Arvan, et see oli väga palju mõjutatud sellest (õhinal) Vana-​Egiptuse raamatust, mis oli tol ajal just välja tulnud (Judith Simpsoni „Vana-​Egiptus” – H. L.) ja jättis mulle väga sügava mulje. Arusaamine, et arheoloogid on kõik need huvitavad asjad avastanud, oli väga tiivustav. Aga hiljem elus olen mõistnud, et arheoloog saab olla väga erinevates valdkondades, et see on pigem nagu metoodiline oskus. (Naerab) Aga jah, eks igasugu valikuid on laual olnud. Olen olnud ka Tartu ülikooli füsioteraapia eriala tudengite nimekirjas. See, et ma keele ja kirjanduse juurde jõudsin ja et see tee kummalisel kombel endiselt kannab … on olnud ilus üllatus. Aga maailm on nii tohutult põnev ja praegu saab eri valdkondi omavahel paremini põimida kui kunagi varem. Eks näis, ehk jõuan ka arheoloogiani.

Milline lugeja sa oled? Mida sa ühest kirjandusteosest otsid?

Otsin ennekõike vist mingisugust pinget. Hea raamat või lavastus võiks pakkuda sissevaadet mõnda täiesti uude maailma või näidata tuttavaid asju uuest perspektiivist. Tahan saada midagi juurde. Mingit sügavust või avarust, mida hiljem oma olemisse kaasa võtta. Ma ei taha saada seda tasandit: jah, suurepärane, kõik on endiselt nii, nagu ma arvasin. (Naerab) Aga võib-​olla selline aeg alles tuleb.

Aga meelelahutus?

Hiljuti mõtlesin stand-​up komöödiate peale. Sõbrad ikka vahepeal kutsuvad mingit asja vaatama, aga olen ainult korra läinud. Saan täiesti aru, et see on lahe asi, aga samas pole see päris minu teema. Kõige lihtsustatumalt öeldes, mulle tundub alati, et kuidas ma maksan selle eest, et keegi mulle nalja teeb. Samas muidugi võib nii kogu kultuuri ära lihtsustada: „Ma ei loe ega osta raamatuid, mul on endal ka mõtteid!”
Nali mulle muidugi väga meeldib, kuigi ma ei ole ka väga suur komöödiate fänn, sest nagunii näen maailma läbi kerge absurdifiltri päris suure osa ajast. Ja kuna ümber on samasuguse tunnetusega inimesi, siis niimoodi toidamegi üksteise huumorivajadust. Samas eks sellega tuleb ka ettevaatlik olla, et mitte laskuda pidevasse maailma naeruvääristamisse. See on sama ohtlik kui mustad prillid. Või roosad. Või lihtsalt liiga kanged prillid.
Olen mingil ajal oma elus pidanud endale selgeks tegema küll, et mõni olukord on rohkem väärt kui hea nali. Et ei, Berit, sa ei hakka seda naljaks pöörama praegu, selle hetke vägi on milleski muus. Muidugi vanemaks saades vist tekib enda suhtes rohkem empaatiat ka ja muutud üleüldse armulisemaks, ehk läheb ka huumor sellega soojemaks. Mulle meeldib ette kujutada, et minuga nii on.

Samas tunnistab Berit mõne aja pärast üles, et tema meelelahutuskontol on üks väga saastane reality-​show nimega „Rock of Love”. See on „The Bachelori” analoog, kus ihaldatud peiuks on 50ndates rokionu Bret Michaels, ansambli Poison juhtfiguur. „Ta kannab peapaelaga juukseid peas,” selgitab Berit õhinal. „Ainus asi – ma ei suutnud seda üksi vaadata. Kui vaatasin seda koos sõbrannaga, siis oli see meelelahutus. Kui aga üksi proovisin, tundsin, et olen pervert.”

Iroonia kui noore inimese enesekaitserefleks – kas seda leiab ka sinu loomingu mingitest kihtidest? Minu omast kindlasti leiab.

Minu omast kindlasti ka. Ja usutavasti oli see mingis vanuses ainus võimalus üldse kuidagi maailmaga suhestuda, kes siis ikka tahab olla see süda-​peopesal-​tüüpi inimene. Ikka lahe ja salapärane tahad olla ju. Samas olen ehk mingis mõttes iroonia või isegi sarkasmi abil ka maailma säästnud. Et noh, teed ühe terava torke ja taandud. Aga ei hakka rohkem lõhkuma.
Kirjutades täidab see vist sama funktsiooni, kuigi ega ma oma iroonilisust seejuures väga ei teadvusta. Olen küll kirjutanud tekste toore emotsiooni pinnalt, aga vaid isiklikuks tarbeks, et proovida, kas tuleb mingi kergendus – aga üldiselt ei ole tulnud. Need „siirad” kirjutised, mis sellistel hetkedel sünnivad, neid ei ole ma pärast isegi väga lugeda tahtnud. Tugevate emotsioonide vabastamiseks ma tahaks pigem teha midagi füüsilist, minna jooksma näiteks. Ja võib-​olla ka kellegagi rääkida. Aga seda viimast püüan ka tavaliselt edasi lükata nii palju kui võimalik. Alati muidugi ei ole õnnestunud, hea seegi.

Sind ei kohta sageli esinemas. Mida sa arvad oma loomingut ette lugevast luuletajast?

Kui hakkasin kunagi tekste avaldama, tuli mulle täieliku üllatusena, et järgnesid ka esinemiskutsed. Eks ma võtsin need ikka vastu ja sain oma kogemused. Kõige parem osa neist üritustest on kindlasti olnud inimesed, kes nõnda minu ellu on tulnud. Sina ju ka! Ja ma väga imetlen neid luuletajaid, kellel on annet nii kirjutada kui ka tekste ette kanda. Sest kui mina inimeste ees seisan ja midagi ütlema pean, siis tavaliselt hakkan kuulma oma häält kuskilt laenurgast ja kõrvades kuulen kas hingamist või südamelööke, kuidas kunagi. Oma raamatu esitlusel palusin tekste ette lugema oma lähedasi. See oli küll põnev ja sügavalt liigutav kogemus. Võimalik, et teen tulevikus midagi sarnast veel.
Aga eks see autoriga arvestamine teose eri tasandite puhul on järjekordne igavikuline küsimus. Ja kas autori nägu ja nime on tähtis teada või tema kavatsust teose loomise taga. Kuigi see perspektiiv võib olla mõnel juhul muidugi väga avardav.

Berit paneb selle mõtte illustreerimiseks mängima Pink Floydi pala „Wish You Were Here”. „Mul oli pikka aega nagu natuke kahju, et nii geniaalne meloodia on raisatud ära mingi lihtsa laulukese peale, mis räägib kahest armastajast, kes tahavad olla koos.” Loo autor Roger Waters on aga hiljem öelnud, et „Wish You Were Here” ei rääkinud tema jaoks kellegi soovist viibida teisega samas ruumis, vaid paneb kuulajale südamele viibida olevikus, seda tähendab see „here”. Ent laul töötab siiski hästi mõlemal tasandil.

Sul ilmus äsja debüütluulekogu. Kuidas sa raamatuga rahule jäid? Ja mille alusel tekste valisid?

Sellega, kuidas ta välja näeb, olen väga rahul. Sisu puhul ma teadsin, et hetke, mil täiesti rahule jään, ei tulegi, ja raamat tuleb ühel hetkel lihtsalt lahti lasta.
Olen väga tänulik kirjastus Verbile usalduse eest. Ma arvan, et vajasin päris palju tuge ja seda kõike mulle heldesti võimaldati. Kui raamat läks trükki, siis Doris (Kareva – H. L) kirjutas: „Naudi! Autori jaoks parim aeg on see, kui raamat on just trükki läinud ja esitlus alles ees.” See oli nii tore soov ja ma tõesti püüdsin seda aega nautida, aga eks värinaid oli ka omajagu.
Aga mille alusel ma neid tekste valisin … Ma tahtsin, et see oleks heatahtlik raamat, et ta oleks soe. Kogu koostamise ajal sõpradele ikka mainisin, et kõige rohkem vist kardan, et kui olen raamatu välja andnud, tulevad mu juurde inimesed ja küsivad, kas mul on kõik ikka hästi. (Naerab)
Näe, ikka tahan ennast irooniaga kaitsta.

Sul on seal raamatus päris palju riimilisi tekste.

Riim aitab rütmi hoida, tekitada. Riimiliste tekstide puhul meeldib mulle sudoku-​võrdlus: sa pead mingisse skeemi ära mahutama mingi hulga infot ja tulemusena peab kõik klappima. Nende raamide sees on mul vabadus. Ja vist kõigist oma riimilistest tekstidest on mul alguses olnud ka vabavärsiline versioon. Aga ma arvan, et selline vabavärss, kus poeetiline pinge säilib ja kannab, on suurmeistrite pärusmaa. Nagu ka sonetipärgade punumine muidugi! Eks väikemeistrid siis harjutagi seda kõike oma debüütkogudes.

On sul mingi lemmik tekstivõte või kirjanduslik kujund ka?

Mulle meeldivad mingid alusmüüdid … taassünni müüt! Oma esimese eufoorialaengu sellega seoses sain vist kunagi kätte „Lõvikuningat” vaadates: kõik kordub, aga mingis gradatsioonis. See lugu ju algab ja lõppeb sama motiiviga. Ükskõik, mis vahepeal juhtub, lõpuks sünnib jälle üks lõvipoeg ja elu läheb edasi. See ongi vist kõige arusaadavam motiiv minu jaoks praegu; et kõik lood on taassünni lood, erineb vaid see, millist osa sellest parasjagu näed. Et siis ükskõik, mida sa praegu näed, varsti näed ikka lõvipoega!

Teinekord inimesed armuvad mingitesse kirjanduslikesse karakteritesse. Ma olen kusagilt kuulnud, et Berit Kaschan oli armunud Kalle Blomkvisti.

Sellest räägitakse palju tõesti. Vähesed muidugi teavad, et see oli ühepoolne armastus, Kalle-​poolne! (Naerab)
Ei noh, Kalle Blomkvist oli minu jaoks vist tõesti esimene teadvustatud armumine. Või siiski, enne teda oli veel üks Margus lasteaiast. Tunded Kalle vastu olid muidugi igal juhul väga ootamatud, ehkki see romanss ei alanud päris raamatu esimesest reast. „Veri, ei mingit kahtlust!” Aga õnneks oli lasteaed siis juba läbi ka, ei tekkinud asjatuid pingeid. Tegelikult see raamat võis natuke mõjutada seda küll, mida ma praegu meestes väärtustan. Nutikust, huvi maailma vastu, julgust ja … heledapäisust! (Naerab)
Mulle meeldis veel ka Sherlock Holmes … aga mõistagi raamatu oma.

Sulle meeldivad detektiivid!

Jah, kas pole mitte huvitav, et mõlemad mu mehed on olnud detektiivid? (Naerab) Aga kui see teema juba üles sai võetud – ma tundsin vaieldamatut sümpaatiat ka Bulgakovi Wolandi suhtes. Ta ei varja, et tegutseb ainult enda huvides, aga täidab kõik lubadused, mis ta annab. Kõik inimesed on tema jaoks võrdsed. Võrdselt läbinähtavad.

Enne ütlesid, et vanusega võiksime muutuda nii enda kui ümbritseva suhtes armulisemaks. Kui armuline sa siis praegu oled – kas on mingid teemad, mis sind päris keema ka ajavad?

Ikka on, muidugi. Ma olen selline sotsiaaltöötaja hingega inimene ja kõik n-​ö nõrgemate heaolu puudutavad teemad lähevad mulle väga korda. Ennekõike laste ja loomadega seonduv. Oh ja siis see miks-​Eesti-​naine-​ei-​sünnita „probleem”. Kõige muu hulgas üks ehedamaid näiteid riigi sekkumisest inimeste eraellu. Mingi seltskond mehi otsustab, et see on mingi teema: teeme kampaaniad, konverentsid, küsime neid emaka-​küsimusi lehtede pealkirjades. See ei ole kuigi aupaklik viis daamile läheneda, kas teate! Ja oluliselt rohkem peaks väärtustama neid lapsi ja perekondi, kes juba olemas on. Püüda luua neile sotsiaalset turvatunnet, kõikvõimalikud tugivõrgustikud välja arendada. Küll siis tuleb ka muu vaikselt järele. Ilma loosungiteta.

Millisena sa näed tulevikku? Milline võiks olla näiteks lähema 50 aasta suurim areng?

Ma arvan, et ehk arusaamad inimkeha käsitlusest ja toimimisest saavad tublisti täiustatud. Inimpsüühika ja füüsise omavahelised seosed, haiguste tekkepõhjused ja muu sarnane. Ja eks see annab oma panuse ka meditsiini arengusse ja saame veel kauem elada.
Teiselt poolt tekib muidugi küsimus, kui kauaks me siia maa peale ühe eluea piires siis jääda tahame? Praegu tundub sada aastat kauge, aga saavutatav. Samas kuulasin hiljuti üht loengut keltidest ja sain teada, et keldid surid keskmiselt 40aastaselt, elust lahkuti sama vanalt kui tippspordist. Suurem osa inimesi ei elanud vanaks, sest lahingupidamine oli prioriteetne, kangelassurm ideaal. On siiski säilinud infot eksperimentide kohta, kus mõnel inimesel on lastud elada vanaks. Selle aja jooksul, kui see üks inimene elas, jõudis üsna mitu põlvkonda vahetuda. Ja haruldaste vanainimeste kohta on säilinud tähelepanekud nagu „on ainult voodis ja joob piima nagu titt”. Nende jaoks oli ilmselge, et pikk elu oli ikka üks üsna õudne asi, mis inimesega võis juhtuda. Selle nimel mingeid lisapingutusi teha tundus absurdne. Aga eks see oli ka seotud arusaamadega surmajärgsest elust – sõdalase jaoks nähti seda võrdlemisi helgena.
Tegelikult võiks ju loota, et ka surmajärgse elu kohta tuleb järgmise 50 aasta jooksul mingeid põhjapanevamaid uudiseid. Et ei ole enam nii haudvaikne see kõik.

Midagi lõpetuseks?

Vastupidiselt keltidele olen siiski avastanud, et mulle meeldib vanemaks saada. Niimoodi hästi aeglaselt, muidugi. Nooremana läks väga palju energiat selle peale, et mõelda eri asjadest võtmes „äkki ikka poleks pidanud?”. Aga siis saad aegamisi aru, et maa peal inimene olla ongi üks kummaline ja natuke jabur kogemus ja mitte keegi ei tunne selles end tegelikult täiesti kindlalt. Seetõttu olen üha enam püüdnud väärtustada mängulisust ja lihtsalt elu usaldada. Et noh, miski ei saa minna päriselt valesti, võib minna natuke teisiti, kui oli ette kujutatud. Peaasi et kavatsused on siirad. Ja kogu sellest ettemääratud ebatäiuslikkusest hoolimata on meil kõigil õigus olla õnnelik.