Jim Ashilevi


Andris Feldmanis ütleb, et ta on ebasüstemaatiline lugeja. Ometi seisab kõige taga mingi seoste ahel, põhjuste ja tagajärgede doomino, mis viib kokku inimesed ja raamatud. Kanada kirjanik ja kunstnik Douglas Coupland on öelnud, et kui miski näib juhuslik, siis järelikult seisad sa väga suurele mustrile liiga lähedal. Mustrist on muidugi keeruline eemalduda, kui oled ise osa sellest. Muster võib siinkohal tähistada ühiskonda, eesti kirjandust ja nn Y-​põlvkonda, laiemalt aga ka meie aega ja Zeitgeist’i. Kuigi see tundub teoreetiliselt võimatu, siis Feldmanise debüütromaan „Viimased tuhat aastat” just seda pakub – haruldast võimalust astuda meie ajast ja mustrist sammuke eemale ning heita kõigele tuttavale ja iseenesestmõistetavale võõra pilk. Loomulikult, see ongi ju kirjanduse võimsaim kübaratrikk. Feldmanis on sellega võluvalt hakkama saanud. Kuidas saakski nüüd mitte huvi tunda, kuidas ta seda tegi?


Kirjanikke jagatakse vahel kahte kategooriasse: arhitektid ja arheoloogid. Arhitekti tüüpi kirjanikud planeerivad kõigepealt kogu loo ette ära, panevad kondikava paika, nii et esimest peatükki kirjutama asudes on kogu lugu neile kuni viimase lauseni teada. Arheoloogi tüüpi kirjanikud ei tea kirjutama asudes, kuhu nad välja jõuavad. Nad hakkavad vaikselt kaevama ja siis vaatavad, mida nad sealt leiavad – on see kont, vaasikild või iidse tsivilisatsiooni varemed. Millist tüüpi kirjanik sina oled? Milline on sinu töömeetod?

Ühe lühiromaani põhjal on raske rääkida meetodist, aga ma võin kirjeldada, kuidas ma selle loo kirjutamiseni jõudsin. Kõigepealt hakkas mind painama see, kui inimesekeskne on meie maailmanägemine. Kõik algab ja lõpeb meiega, kogu universum on justkui meie käsutuses. Mul tekkis küsimus, kas me suudaksime seda taluda, kui see poleks nii, kui me mõistaksime väga selgelt, et me oleme lihtsalt üks evolutsiooniline faas. Hakkasin ette kujutama, mis tunne see võiks olla. Sealt edasi moodustus minu peas mingi algne tegevustik, mida hakkasin lahti kirjutama, teadmata esialgu, kas tegu on lühikese jutustuse või millegi pikemaga. Kirjutades on minu jaoks oluline tajuda teksti rütmi, see viib mu teatud seisundisse, kus asjad hakkavad iseenesest juhtuma. Üldiselt on kirjutamine selline üsna segane ja ebaelegantne tegevus ja kehtivad banaalsed tõed, nagu see, et põhiline on alustada ja mõnikord siis juhtub ka midagi. Minu jaoks toimib hästi ka Hemingway nõuanne, et ei tohi ennast kunagi päris tühjaks kirjutada, vaid tuleb peatuda siis, kui veel tead, millega järgmisel päeval alustad.

Milline oli su teekond „Viimast tuhandet aastat” kirjutades? Ja nüüd, kus romaan on valmis, välja antud ja isegi auhinnatud – mida sa romaani kirjutamise (või üldse kirjutamise) kohta teada oled saanud?

Võrreldes filmi tegemisega oli raamatu kirjutamine ja avaldamine väga sirgjooneline. Ma kirjutasin käsikirja valmis, saatsin kirjastusse ja mõne kuu pärast raamat ilmuski. Emotsionaalselt oli kirjutamine üsna väsitav, kuna ma tegin seda paarinädalaste lõikude kaupa stsenaariumite kõrvalt. Nii veetsin ma ligi poolteist aastat selles düstoopilises tulevikus, kus lugeja veedab vaid mõned õhtud. Valmis saades tundsin kergendust. Teatud kohti kirjutades tundsin ka süüd, sest ma olin just ise isaks saanud. Sellise tuleviku kujutamine või tekitamine mõjus mingis mõttes oma järeltulija reetmisena. Aga mulle oli siiski piisavalt oluline seda kirjutada – looming sünnibki siis, kui asjad lähevad isiklikuks ja teravaks.

Raamatu tagakaanel ütleb Veiko Õunpuu: „Igasugune hüpoteetiline tulevik on alati vaid oleviku kirjeldus. Tegelaste elude sihitus, pühendumine ajaviitespordile ja rutiinsetele kulinaarsetele naudingutele, nende jõuetus ja nõutus tuleviku ees, võimetus üksteist mõista ja armastada, see kõik on XXI sajandi reaalsus.” Lugesin seda Õunpuu tsitaati alles pärast raamatu lõpetamist ja nõustun temaga 100%. Lugemisel valdas mind peaaegu pidev äratundmine – jah, see on täpselt see, mida ma kardan ja näen nii enda sees kui ümber. Mulle näis lausa, et olen kunagi püüdnud samasugust raamatut kirjutada – „Ma olen elus olemise tunne”. Tegelaste sihitu triivimine, elus olemise kõigest läbitungiv leigus, igatsus ehedate elamuste ja päris läheduse järele, see kõik tuli mulle väga tuttav ette nii elust kui ka loomingust. Esiteks, kas sa nõustud sellega, mida Õunpuu ütles, ja teiseks, eeldusel, et nõustud, mis kasu on sellises olukorras kirjandusest? Millisena näed sa kirjanduse (ja oma romaani) rolli ajastus ja kultuuris, mida painavad just needsamad probleemid, mida „Viimased tuhat aastat” käsitleb? Miks on sul vaja kirjutada?

Jah, ma olen täitsa Veikoga nõus. Tagantjärele tundub mulle, et valisin tuleviku kirjeldamise kuidagi alateadlikult just selle pärast, et mingeid tendentse, mida ma enda ümber tajun, võimendatult välja tuua. Ja et lugejal tekiks selgem kõrvalpilk, isegi teatav võõristus nende suhtes, sest need asjad juhtuvad justkui kusagil mujal. Kui rääkida kirjanduse või laiemalt loomingu rollist mingil konkreetsel ajahetkel, siis Bret Easton Ellis küsis oma podcast’is režissöör ja stsenarist Paul Schraderi käest, miks oli 70ndate Ameerika kino nii elujõuline, loominguline ja aktuaalne. Filmid tekitasid poleemikat, nad olid osa igapäevastest vestlustest. Schrader vastas, et see oli nii, kuna inimesed ootasid tol segasel ja murrangulisel ajal Ameerika ajaloos kunstilt ja eriti kinolt vastuseid nii eksistentsiaalsetele, poliitilistele kui identiteediküsimustele. Ja kui kunstnikelt küsiti, siis nad ka vastasid. Mulle meeldib see mõte ka selle pärast, et see muudab publiku aktiivseks osaliseks. Kas praegu ootavad inimesed kunstilt vastuseid? Mulle tundub, et pigem otsitakse neid tehnoloogiast, teadusest, esoteerikast või valjuhäälsest retoorikast. Kultuuri lihtsalt tarbitakse. Ma olen ise alati võtnud kunsti ja isegi meelelahutust väga tõsiselt, võib-​olla isegi naiivselt, ja uskunud, et kirjanduse või kino eesmärk ei ole tõendada minu „head maitset”, vaid see on ainulaadne viis enda ja oma keskkonnaga suhestumiseks ning selle mõtestamiseks. Miks sellises olukorras kirjutada? Selleks, et kinnitada: kirjanduselt tasub küsida.

Sind on seni tuntud pigem stsenaristina. Mainisid just äsja sedagi, et kirjutasid romaani stsenaristitöö kõrvalt. Sult on kindlasti mitmeid kordi küsitud, et miks siis nüüd äkki romaan? Ma ise ei näe, et see oleks üldse mingi teema, mida arutada – kirjanik on kirjanik, olgu ta siis poeet, esseist või stsenarist. Üks kirjandus kõik. Mõnes mõttes. Mind huvitab pigem, kas proosat kirjutades oli sul võimalik teha midagi, mida sa stsenaristina teha ei saa? Mis on proosas need vabadused ja piirangud, mis sind selle žanri juures köidavad?

Mulle meeldis mõte, et ma saan luua midagi terviklikku ja iseseisvat. Stsenaristina lood sa mingisuguse alusteksti, mida režissöör ja tegelikult kogu võttemeeskond hakkab tolgendama. Paratamatult on sul palju vähem kontrolli lõpptulemuse üle. See on põnev, sest erinevate inimeste koostöös sünnib midagi täiesti uut, aga samas on see lahtilaskmise protsess üsna piinarikas.

Stsenaristikaõpe toetub üsna rangele metodoloogiale. Sõltub muidugi õpetajast ja koolkonnast, aga üldiselt paistab selles vallas olevat palju rohkem reegleid kui proosakirjanduses, alustades küljendusreeglitest (milline üks korrektne stsenaarium välja näeb) ja lõpetades loojutustamisprintsiipidega (mitu vaatust ühel korralikul lool peab olema, millal peaksid loo arengus aset leidma pöördelised sündmused jne). Samas kujuneb igal tõsisel, see tähendab pühendunud, järjekindlal kirjanikul välja oma meetod ja käekiri. Väga lahe oli kuulda näiteks, kuidas Quentin Tarantino ütles Bret Easton Ellise podcast’is, et ta kirjutab stsenaariume nagu romaane – tal on seal igasugu n-​ö ebareeglipäraseid kirjeldusi ja detaile, mis on omased pigem proosale kui tüüpilisele stsenaariumile. Kuidas su taust ja kogemus stsenaristina ning teadmised filmilikust loojutustamisest romaani kirjutamist mõjutasid?

Mitu inimest on öelnud, et see raamat on väga filmilik. Ma ei teagi, kas võtta seda komplimendina või mitte. Osaliselt oli see ka teadlik valik: ma üritasin luua pilte, mingis mõttes kirjutada romaani natuke nagu stsenaariumit. Filmile teksti luues tuleb olla sõnadega üsna kokkuhoidlik, võib-​olla kumab see sealt ka läbi, aga ma ei ole nagunii grafomaani tüüpi kirjutaja. Stsenaristika reeglite suhtes olen ma alati olnud üsna skeptiline. Selle nn metodoloogia ümber on väga palju vahtu. See on omaette tööstus, mis toitub inimeste – sageli tühjadest – lootustest pääseda eelkõige Hollywoodi filmitööstusse ja rikastuda. Kahjuks võetakse neid reegleid ka mujal liiga tõsiselt ja see võib hakata loomingulist protsessi takistama ning rahastamisotsuseid mõjutama. Jah, sa pead endale aru andma, et kirjutad filmi, et see kõik peab kuidagi jõudma läbi ekraani vaatajani, aga kokkuvõttes võid seda teha nii nagu sulle õige tundub. Oluline on, et tekst räägiks millestki ja suudaks vaatajas huvi tekitada.

Milline on su suhe selle romaaniga nüüd, kus see on ilmunud ja n-​ö sinu juurest lahkunud? Kas see lugu on sinu jaoks lõpetatud või saadavad need karakterid veel sind?

Kohe pärast raamatu ilmumist kartsin ma kõige rohkem, et ta mattub lihtsalt üldise raamatu– ja kultuurilaviini alla, enne kui ta hingatagi jõuab. Praegu ta triivib tohutult pika nabanööri otsas, mida ma ei ole suutnud veel päriselt läbi lõigata, sest liiga vähe aega on möödas. Aga lugu ise on minu jaoks lõpetatud.

Ütlesid, et võtad kunsti väga tõsiselt ja näed seda vahendina, mille abil suhestuda iseenda ja keskkonnaga. Millised kunstivormid sind kõige rohkem kõnetavad? Eeldan, et film ja kirjandus kuuluvad mõlemad top kolme. Millised autorid neis valdkondades on olnud sulle teenäitajad ja pidepunktid? Tuleb välja, et oleme mõlemad Bret Easton Ellise podcast’i kuulajad. „Viimast tuhandet aastat” lugedes triivis mu mõte mitmel puhul Ellise debüütromaani „Less Than Zero” peale, mille emotsionaalne kliima oli väga sarnane. Sinu maailmas on õrnust ja lüürikat rohkem, aga tunnetuslik sarnasus on neis kahes teoses täitsa olemas. Ellisel ekslevad teismelised ja noored täiskasvanud sihitult ja tundetult Los Angeleses, sinul Berliinis.

Fellini „8 1÷2” oli minu jaoks film, mida ülikooli esimesel kursusel nähes sain ma aru, milleks kino on võimeline. See oli korraga visuaalne, vaimukas, võrgutav ja eksistentsiaalne. Viimase aja üks huvitavamaid filmitegijaid on minu jaoks Joanna Hogg oma minimalistiku ja füüsilise stiiliga. Kirjanduse puhul tuleb mul alati meelde, kuidas ma õppisin ülikoolis lähiajalugu ja lugesin Kolmandat Riiki lahkava kursuse jaoks Hitleri elulugu. Seal oli lakooniliselt kirjas, et Hitler luges palju, aga ebasüstemaatiliselt. See jäi mind kummitama, justkui oleks raamatute juhuslikus järjekorras lugemine midagi ohtlikku. Ma ei ole siiani suutnud välja mõelda, milles see oht täpselt peitub. Ma olen ise just selline ebasüstemaatiline lugeja ja ma ei koosta enda peas eriti edetabeleid. Praegu tulevad mulle pähe sellised autorid nagu Cormac McCarthy, Leonardo Sciascia, Michel Faber, Max Frisch ja Elmore Leonard. Bret Easton Ellisega võrdlemine on väga meelitav, kuna tal on tõesti võime luua väga mõjusat emotsionaalset kliimat. Minu jaoks on ta selles mõttes sarnane Houellebecqiga, et kuigi nende romaanide lood on erinevad, siis tekitavad need alati mingi üsna sarnase õhustiku, mis pole just eriti meeldiv, aga on samas väga ligitõmbav.

Ellis on ka öelnud, et Houellebecq on tema jaoks põnevaim kaasaegne Euroopa kirjanik, nii et näed, oleme siit igasugu sidemeid üles leidmas. Aga rääkides veel keskkondadest ja õhustikest, kas Berliin on sulle ka isiklikult oluline linn?

Berliin on üsna eriline linn, korraga väga inimlik ja ebareaalne. Ma ei ole seal kunagi üle kuu aja elanud, aga ma olen sinna üsna mitmel korral sattunud ja sellest on saanud minu isikliku maakaardi osa. Mulle ei seostu Berliin eelkõige mitte pidutsemise või dekadentsiga, vaid mingisuguse meeldiva ja samal ajal hirmutava vaikeluga.

Kas sa tajud omaealiste autoritega mingit tunnetuslikku sugulust? Ma ise puiklen enamasti põlvkondlikele määratlustele vastu, sest need ei veena mind väga, mulle tundub, et inimesed on siiski piisavalt erinevad, et raske on rääkida mingist ühisest vaimsusest. Ometi me paratamatult elame ja hingame oma ajastu vaimus. Tõtt-​öelda suudan „Viimast tuhandet aastat” Y-​põlvkonna kirjanduse sekka lahterdada küll. Kui peaksin lahti seletama, miks, siis jääksin hätta, aga püüan ikkagi läbi udu kuidagi argumenteerida: sinu romaanis on tunda sellist Y-​põlvkonnale omast abitust, sõltuvust tehnoloogiast, harjumust saada kõike kohe, kõike sellist, mis nõuab tegelikult aega – pädevust, meisterlikkust, edu, sügavat sidet teise inimese ja iseendaga. Samuti on midagi põlvkondlikku pidetuses ja suutmatuses oma elu eest vastutust võtta. Selline pikendatud lapsepõlve ja õpitud abituse teema. Ellis ju nimetab Y-​põlvkonda generation wuss’iks. Ta peab küll silmas peamiselt ülitundlikke ameerika noori, kes kaebavad oma ülikooli õppejõude kohtusse, kui nad käsivad neil liiga hirmsaid raamatuid lugeda, ja vajavad justkui pidevat kaitset reaalsuse koledamate tahkude eest, aga tõsi ta on, et suur osa meie põlvkonnaliikmeid on kriitikatalumatud nartsissistid ka siinpool suurt lompi. Mina ilmselt ka, rohkem kui tahaksin. Kuidas sinuga on?

Kirjutajana ei oska ma põlvkondlikkuse kohta ütelda, üldisemas mõttes inimesena olen ma oma igapäevaselt toimimiselt muidugi üsna tavaline oma ajastu inimene, kuigi, nagu sullegi, käivad mulle paljud asjad närvidele. Y-​generatsiooni puhul on huvitav, et vabadust või õigust olla selline, nagu sa tahad, üritatakse saavutada läbi mingite reglementide. Ja kogu aeg ollakse valmis solvuma, kui keegi nende ettekirjutuste vastu eksib. Mingis mõttes tähendab see, et ei taheta või ei osata teiste inimestega suhelda. Eks see on püüe vältida ebamugavusi ja konflikte, vormida elamine mingisuguseks heaks kiidetud meeldivate kogemuste kogumiseks. Sellel on oht üsna nüriks muutuda, sest suurem osa elust on natuke ebamugav ja üsna ebatäiuslik. Lõpuks viib see mingisse passiivsesse olekusse, mida toetab ka meie tähelepanu vangis hoidev tehnoloogia. Raamatut kirjutades ma ei mõelnud otseselt põlvkondlikkuse peale, see tõukus keskkonnast, mis mind ümbritseb.

Lugedes su romaani saatis mind üllatavalt suur elevus, sest mul oli nii hea meel, et keegi teeb meie kirjandusega midagi põnevat, imelikku ja värsket. See olustik, millest romaani tegelased end leiavad – maailm, kus masinad on inimesed hüljanud, nagu lapsed oma vanemad, kui on saatnud nad vanadekodusse –, andis ühelt poolt loole mingi kerguse, mis oli korraga lummav ja painav, ning teiselt poolt võimaldas tegelastel olla emotsionaalselt ebaadekvaatne. See on väga veider raamat, mis jäi mind kauemaks kummitama, kui oskasin oodata. Mis on sind meie kirjanduses mõjutanud? Pean silmas nii autoreid ja teoseid kui ka kõike sellele iseloomulikku. Kui palju sa analüüsid oma kohta eesti kirjanduses ja suhet sellesse?

Vabatahtlikult ei analüüsi ma seda üldse ja ega keegi mind vist ei sunni ka. Parem on need mõtted endast eemal hoida. Ma ei ole ka kohalikus kirjanduselus kuidagipidi isiklikult sees. Ma ei tahaks muutuda ei n-​ö filmi– ega kirjandusinimeseks, kirjutamiseks on mul mingit muud elu vaja. Eesti kirjandust loen ka ebasüstemaatiliselt. Näiteks lugesin jõulude ja aastavahetuse vahel läbi „Rehepapi”. Väga tore ja fantaasiarikas oli, mul on hea meel, et ma seda varem ei lugenud. Praegu ootab öökapil Holger Kaintsi „Lennukivaatlejad”. Murakami „Norra metsas” on mõte, et kui sa loed ainult neid raamatuid, mida teisedki parajasti loevad, siis sa mõtled ka samu mõtteid. Mul on vaja kirjutamiseks luua mingi oma vaimne keskkond. Teismelisena mõjus mulle väga tugevalt Peeter Sauteri „Indigo”. Õnnepalu „Piiririik”, mida ma lugesin üsna hiljuti, oli väga värske ja tundus, et see pole sündinud kohalikust kirjandusmaailmast, vaid ühest konkreetsest kirjutavast inimesest. Kui aus olla, siis eelkõige on minu suunanäitajad pigem ikkagi maailmakirjandusest, aga see on meie rahvaarvu arvestades loomulik ja ei tähenda, et meil poleks head kirjandust. Viimasel ajal olen just üha tihedamini raamatukogust eesti kirjandust koju toonud.

Kas sa oled pigem optimist või pessimist?

Vastavalt vajadusele. Kui läheb liiga optimistlikuks, siis olen pessimist. Ja vastupidi. Eks ma üldiselt olen vist selline introvertne ja kergelt depressiivne optimist.

Mille kallal sa praegu töötad?

Praegu tegelen ma eelkõige filmistsenaariumitega koos oma elukaaslase Livia Ulmaniga. Meil tuli eelmisel sügisel film välja („Teesklejad”, rež Vallo Toomla) ja kohe pärast seda ilmus minu raamat, mul läheb natuke aega nende kogemustega kohanemiseks, enne kui ma üksi mingile pikemale tekstile suudan keskenduda.

Mis on su suurim unistus kirjanikuna? Mida sa tahaksid oma elu jooksul ära teha?

Ma loodan, et mul on millest kirjutada. Peale kirjutamise mul muud suurt plaani ei ole.