Joosep Susi

Palun kirjelda oma raamaturiiulit!

Ma võin joonistada ka.

Kõige kõrgem riiul algab Värskest Rõhust. Seal on noorte kirjanike uued raamatud – nüüd on sinna sekka jõudnud ka minu oma –, ajakirja Värske Rõhk numbrid ja muu sellega seonduv.

Järgmine plokk on luule. Kuigi ma eri meediumidel iseenesest kategoorilist vahet ei tee – vahet pole, kas maalikunst, kirjandus või film –, siis lihtsamaks navigeerimiseks on väike jaotus siiski olemas. Poeesias domineerivad Lorca, Paul Éluard’i, Pasternaki, Alexander Bloki ja Rilke raamatud. Vahepeal olid seal ka Majakovski ja tegelikult paljude teiste luuletajate teosed. Eestlastest on ülekaalus noored autorid.

Siis on proosa, kus on Marcus Aurelius, Dostojevski, Pasternak, Vonnegut – üks minu lemmikautoreid –, Bukowski ja veel palju teisi põnevaid tegelasi. Gogol on ka.

Gogoli puhul on mind miskipärast alati huvitanud, mille paganama pärast ta mind niivõrd paelub. Ei oskagi seda huvi kuidagi sõnastada, põhjendada.

Ka minul on Gogoliga imelik suhe. Ma alustasin tema „Surnud hingede” lugemist gümnaasiumis kümme aastat tagasi ja praeguseks olen jõudnud kuhugi keskele, pole siiani jõudnud läbi lugeda. Sama lugu on Dostojevskiga, tema „Idioot” on mul ikka pooleli. Sellega on üks naljakas lugu. Minu väga hea sõbranna Ragne Veensalu mängis filmis „Idioodid”. Ma pole seda filmi siiani vaatamas käinud, sest pole raamatut lõpuni lugenud. Suurte maailmanähtuste kõrval on see kõik täiesti lilleke, mitte midagi, aga minu jaoks on tegu kergelt iroonilise olukorraga.

Kas sa keele järgi ka raamatuid eristad?

Ei, kõik on segamini. Üritan lugeda ikka originaalkeeles. Kui on Vonnegut, loen inglise keeles, kui on Dostojevski, siis vene keeles, kui on mõni eesti autor, siis eesti keeles. Ära saa valesti aru, ma loen ka eesti autoreid tegelikult päris palju. Või kas just palju, aga püüan end kursis hoida. Üks lemmikluuletajatest on näiteks fs, väga meeldib Tõnis Vilu looming.

Päris suur osa raamaturiiulist kuulub maalikunstile. Riiulis on Fra Angelico, Masaccio, Otto Dixi ja paljud teised kunstiraamatud. Need on mulle alati olnud suureks inspiratsiooniks.

Kas sa Tartus Otto Dixi näitust käisid vaatamas?

Ma olin siis välismaal, aga olen käinud Otto Dixi maale vaatamas Euroopas. Tema kohta olen ülikoolis ka kirjutanud, aga see on teisejärguline. Pigem on meil sarnane elutaju.

Dix on sinuga võrreldes oluliselt tumedam.

Tegelikult on ta väga humoorikas, elujaatav. Jah, eks seal ole karmid teemad, aga minu maalid on vahel ka sellised.

Kuna ma töötan kiirabis ja mul on meditsiiniline kõrgharidus, kuulub väga suur osa riiulist meditsiinikirjandusele: anatoomia, füsioloogia, patoloogia, kliinilised ained, kirurgia, sisehaigused ja siis minu eriala ehk erakorraline meditsiin. Seal on anesteesia, intensiivravi, erakorralise meditsiini raamatud ja igasugused ravijuhised.

Siis on kodu-​, suhte– ja olmeraamatud – seda riiulit jagame naisega.

Minu suhe raamaturiiuliga on väga hea, me soojendame teineteist. Haaran riiulist iga päev midagi. Kas või 15 minutiks, et raamatut katsuda või diagonaalis lugeda. Või siis istun maha ja hakkangi lugema.

Mis tõukab sind ühel hetkel maalima, teisel hetkel kirjutama?

Mul on alati päevik kaasas. Ma kogen elu ja väga palju sellest elust püüan sinna täiesti vabalt jäädvustada. Kindlasti ei täida ma seda iga päev obsessiivselt, kindlasti mitte fanaatiliselt, aga päevik on alati kaasas. See, mida ma salvestan, on mu enda sees. Kunsti puhul on kõige olulisem just elukogemus ja kunstiprotsess. Päevikusse kirjutamisel tekivad mingid pildid, tekib mingi tekst, tekib igasuguseid uitmõtteid, päevamõtteid, seal on sketšiideed ja nii edasi. Seal on kõike.

Ma kritseldan kogu aeg midagi. Kui ma ei maali, siis kirjutan, kui ma ei kirjuta, siis maalin. Kirjutan väga palju just käsitsi. Seegi raamat on kirjutatud käsitsi. Ühel hetkel tippisin loomulikult selle ümber. Selline vana kooli värk ja eks mind natukene erutas, et sain tindipliiatsiga kirjutada, joonistada. Tegin seda küünlavalgel, tegin seda elektrivalgel, looduses ja kodus olles, võib olla natukene romantiliselt. Aga nii oligi – ma kujutasin ette, et olen see äge kirjanik. Tint sai kiiresti otsa ja seda oli vaja iga kord täita, iga sõna võttis aega, iga lause võttis aega. See on nagu meditatsioon, mingil määral nagu rituaal. Nii jõudsin järgmise tasemeni. Minu puhul see toimis. Olen alati austanud käsitööd, väärtustan käsitsi tehtud kunstiteoseid.

Palun kirjelda oma värske luulekogu Täna leitakse kõik üles ideaalset lugejat! Missugune võiks olla sellele raamatule hea lugeja, ecolikult Mudellugeja?

Absoluutselt iga inimene on ükskõik missugusele raamatule ideaalne lugeja, kaasa arvatud minu natukene absurdsele raamatule. Pole vahet, milline on lugeja haridus, missugune on tema elukogemus, pole vahet, mis soost ta on, mis mandril elab või milline on tema ajalooline taust, millised haigused tal on. Kõik võivad seda lugeda. Mul ongi kavas välja anda ka venekeelne, ingliskeelne ja Braille’ kirjas variant, võib-​olla ka audioraamat.

Kohati nõuab raamat avatud südant – kui inimene võtab selle raamatu kätte, ootab ta ehk midagi ülimalt lüürilist ja loogilist; loogika siin tegelikult ka on, aga selleni jõudmine sõltub sellest, kuidas lugeja raamatuga kontakti saab. See raamat on võrdlemisi lihtne, ei leidu niivõrd sisse kodeeritud mõtteid, krüptilist sõnumit, ei ole tugevat vihjelisust ega tugevat kujundlikkust. Kui on kirjas ruum, siis ongi tegu ruumiga; kui on tänav, siis tegemist ongi tänavaga. Kui on puu, siis on puu. Nii lihtne see ongi. Küll aga nõustun, et keel on mänguline, aga see on ju luulele omane.

Ma kirjutan eelkõige elule. Võib-​olla see tundub natukene abstraktne, aga minu arvates on elu väga konkreetne ja kunsti kaudu saan eluga väga hea sideme. Nii et kui ma kirjutan või maalin, siis mõtlen väga palju elu peale. Ma ei mõtle konkreetse publiku peale. Minu eesmärk on teha kunsti absoluutselt kõikidele.

Oluline on reaktsioon, mitte see, kas meeldib. Kunstniku või kunstiteose üks põhieesmärke on panna inimesi tundma, mõtlema ja tekitada mingisugust reaktsiooni ja selle kaudu panna elu tunnetama. Kunsti puhul on oluline sõnum, et elu on tähtis, et süvenemine ellu on tähtis. Võib-​olla sellepärast olengi suutnud endale sellise eesmärgi püstitada, et vahet pole, kellele ma kirjutan, sõnum peaks saama edastatud. Üksteisest hoolimise, heaksolemise sõnum.

Kaasaegses kunstis liigutakse sageli kontseptuaalsuse poole kontseptuaalsus on see, mis peaks tekitama reaktsiooni. Luules samamoodi kõige lihtsam variant on loo jutustamine. Sinu raamatus ei leia ühtegi väga selgelt ühiskonnaga polemiseerivat teksti. Välja ei joonistu ka selgeid lugusid. Ses mõttes on tegu traditsioonilise luulega. Mis sa arvad, kui reaktsiooniline peaks luule kaasajal toimuva suhtes olema?

Olen nõus, et see ei ole sotsiaal-​poliitiline teos. Eesmärk oligi kirjutada mitte-​sotsiaal-​poliitiline teos. Kuigi ma olen neist teemadest tegelikult võrdlemisi huvitatud. Ma ei ole poliitik, aga see ei tähenda, et ma ei mõtleks kaasa. Olen püüdnud ennast selles raamatus nendest teemadest eemale hoida. Küll aga mitte empaatiast, mis on läbiv absoluutselt ükskõik mis vallas. See on üks inimtahke, mis mind väga huvitab.

Iga teos on reaktsiooniline, ta tekitab paratamatult midagi. Minu jaoks on see teisejärguline, minu kunst kannab teistsuguseid taotlusi – pigem headuse impulsi andmist. Ja väga rahumeelselt. Reaktsioonilisus käib pigem vaimus ja ehk ka kehas.

Teiseks. Võib öelda, et mingil määral narratiiv puudub. Jah, konkreetset lugu justkui ei ole, aga raamatut lugedes tekib kindel jada. Eks ta moodusta terviku, nagu iga raamat varem või hiljem moodustab. Selles mõttes olen nõus, et see on mingil määral traditsiooniline luule, et seal on nopped elunähtustest, episoodid elust, aga sellegipoolest olen püüdnud neid omavahel siduda. Vähemalt enda jaoks olen üles ehitanud sellise jada, et kui lugeda algusest lõpuni, siis tekib narratiiv. Jada on olemas, aga sotsiaal-​poliitilisust pole.

Raamatut läbib kindel rütm, iga värss on kindel väide, mis kordub ja kordub ja tuleb tagasi minu jaoks hakkas narratiiv tekkima sellelt pinnalt.

Miks mitte.

Need nimed, kes su raamaturiiulilt vastu vaatavad esmalt näiteks Blok ja Bukowski, on eesti luules mõjutanud tugevalt ühte põlvkonda, täpsemalt võiks seda seostada 1970. ja 1980. aastate luulega. Sinu tekstid kannavad paljuski just mainitud perioodi tunnuseid, eristudes seetõttu selgelt tänapäeval domineerivast nooremate autorite loomingust.

Ma ei ütleks, et ükski looja on mind otseselt mõjutanud. Kõik need kirjanikud, keda ma olen lugenud, on toitnud minu mõtte– ja ka kujundimaailma. Olen nõus, et keeleliselt leiab palju paralleele, sest maailmas ongi kõik väga sarnane, aga minu keelekasutus kujunes ise orgaaniliselt välja. Blokiga on mul väga hea suhe ja minu arvates leiab tema raamatutes erinevate loodusnähtuste, inimsuhete, hingemaailma, kogu elu segunemist. Samamoodi ka Éluard’i, Pasternaki ja Lorca luules, kus on palju ruumi moondumist ning isiksuse läbi põimumist. Võib-​olla püüab iga tekst taoliselt mõjuda? Keel ongi väga põnev meedium, kus segatakse elu nähtuseid omavahel kokku.

Üks näide. Vene kirjanik Hlebnikov, Majakovski loomingukaaslane.

Kuuldavasti joodik.

Võimalik, ei tea seda täpselt. Tema keelest on väga raske aru saada, ometi arvasid kõik, et ta on geniaalne kirjanik. Tal ongi oma süsteem, täiesti oma süsteem. Vene keeles on sõna cловотворчество ehk sõnaloome. Eks luule olegi mingil määral üks sõnaloome. Temal oli see viidud äärmusteni, põhimõtteliselt oli see kirillitsas kirjutatud mingisugune X-​keel. Aga eks seda tehakse ka eesti keeles ja ükskõik mis teises keeles samamoodi. Ja miks ka mitte?

Torkab silma rohke kohamäärsõnade kasutamine (ja ma usun, et nende kvantiteedis oled lähedal koduvabariigi tipptulemusele). Ikka sees ja sisse, üles ja alla, ees ja taga ja läbi jne. Näiteks, katkend luulekogu nimiluuletusest: kõik mida veel pole /​voolab eimillestki läbi /​tumeda jõena minu poole /​/​mind pole veel siin /​/​varju ja valguse vahel /​heli ja valu vahel /​selguse ja une vahel /​/​täna leitakse kõik üles /​ja absurd ulatub minuni (lk 10). Mõni tekst meenutab Ene Mihkelsoni luuletusi. Teisisõnu, luule on rõhutatult visuaalne, aga see visuaalsus on kummaline. Domineerib vahelisus, objektid, millele osutad, on tugeva abstraktsusastmega valguse ja varju vahel; teisal näiteks: eksituse sees /​haige kaja embuses /​põletikulised majad (22). See eksitus on nii abstraktne, et pilt ei jõua konkretiseeruda, ei jõua kohale. Hea on see, et ta jõuab alati peaaegu pärale.

Minu maal on suhteliselt konkreetne ja ma arvan, et ka see tekst on võrdlemisi, peaaegu konkreetne. Vaat täpselt! Peaaegu! Mind hakkaski erutama, et pilt jõuab peaaegu kohale, ja mulle meeldis see efekt. Kui läheksin liiga konkreetseks, ei oleks saladuslikkuse momenti. Ma väidan raamatu alguses, et tegemist on absurdiga. Lugema hakates küsid, no kus ta siis on? Nagu oleks kusagil, enam-​vähem tajun, et absurd on kusagil, aga täpselt ei saa aru. See ongi selle raamatu võti ja ühtlasi trump. Saladuslikuks jäämine. Just sellepärast tulen mingite raamatute juurde tagasi. Sest seal on ka hiljem midagi avastada, võin uue elukogemusega tagasi tulla. See puudutab väga erinevaid kirjanikke ja raamatuid. Sama efekt on ka maaliga. Ma vaatan ühe oma lemmikkunstniku Fra Angelico maale kümneaastaselt, kahekümneaastaselt ja kolmekümneaastaselt. Mingid inimesed on seinte vahel või metsas, mis seal ikka, aga kurat, seal on midagi veel! Seal on veel midagi, mis on paeluv, saladuslik ja paneb mind kogu aeg tagasi tulema. Olen püüdnud jääda lihtsalt mänguliseks ja eks Fra Angelico maalidel ole midagi sarnast. Ühelt poolt ta annab sulle koogi, aga kirssi ei anna. Aga sa tahad seda kirssi!

Eksituse sees eksitus on abstraktne mõiste. Ei teagi täpselt, mida on sellega mõeldud. Sa ei kirjelda midagi konkreetselt, vaid lood karkassi, rütmi.

Selle salmi puhul on mul konkreetne mõte isegi olemas. Eks ma olen terves raamatus püüdnud X isiku kaudu kujutada mingisugust psühholoogilist seisundit või psühholoogilist ruumi. Lihtsamalt öeldes, olen püüdnud kujutada sellist olukorda, et kurat, siin on mingi eksitus, siin on mingi arusaamatus. Siis toimub kujundlik mõttemäng, kujundlik tundmustemäng, et see inimene on kusagil looduses või kusagil linnas või see inimene on koos teiste inimestega. Vahepeal toimuvad tema sees nihked, liikumised, ta kõnnib seal kivilabürindis, aga samal ajal kammitseb toimunud eksitus. Püüdsin seda väljendada luulekeeles.

Põhiline võte on ikkagi kordus.

Jah, aga luules pole see kellelegi saladuseks, et kordus töötab. Aga töötab ju? Muusikas on noodid, maalis on pintslitõmbed, luules on võimalus korrata, igal kunstnikul on võimalus korrata erinevaid asju.

Korduse kaudu ilmneb ka pidev liikumine eri tasandite vahel.

Eks liikumist olen püüdnud kujutada jah.

Ruumilisus, visuaalsus. Just siin need kaks poolust luule ja maalikunst kohtuvadki.

Täiesti nõus. Aga jällegi, ma püüan ka helisid kujutada. Ja maalikunstis üritan sedasama teha.

Mingil määral on absurd raamatus tõesti tajutav, aga samal ajal on keeruline sellele konkreetselt osutada. Kui vene kirjanduses ütleb keegi absurd, meenub kohe Daniil Harms.

Jah, olen lugenud.

Mida sa absurdi all silmas pead? Mis tasandil see absurd avaldub?

Kogu elu ongi natukene absurdne ja surmtõsiselt ei saagi seda võtta. Kõik, mis ümberringi toimub, moodustabki absurdi. Sündimise, õppimise, armastamise ja üldse kõikide elu nähtuste protsess on natukene tragikoomiline. Mingil määral. Ja mingil määral paratamatu. Eks ma olengi jäänud natukene salapäraseks, et huvi selle raamatu idee suhtes natukene üleval hoida. Mulle meeldib jääda lihtsaks, aga säilitada salapära. Võti seisnebki selles, et seal on salapära olemas, et on mängu võimalus olemas. Võib-​olla sellepärast ma julgesin seda sõna kasutada.

Taas nende nimede juurde. Kõik mainitud kunstnikud ja kirjanikud on ikkagi traditsioonilised, kanoonilised autorid. Võib-​olla Bukowski on kõige mittekanoonilisem, aga seegi on vaieldav. Mässulisem. Mida sa kujutava kunsti puhul hindad?

Ma hindan väga ausust. Vahet pole, mida kujutada, tähtis on, et see oleks sinu enda jaoks lahti mõtestatud, argumenteeritud. Tähtis on, et see oleks siiras. Mina vähemalt oma loomingus seisan selle eest, et see, mida ma kujutan, oleks läbi mõeldud, aga samas ka läbi tunnetatud. See on seotud mu elukogemusega ja täiesti tõsiselt – see, mida ma kujutan, seda ma mõtlengi, seda tunnengi.

Kui taotlus on saada võimalikult palju raha või menu, siis tuleb teha sellekohaseid liigutusi. Aga sellise kunsti puhul, mis on filosoofiline, mis on süvenev, kohati arutlev, natukene stoiline, ei aeta kunagi selliseid asju taga. Pigem mingisugust harmoonilisust. Ja pigem – mida ma pidevalt kordan nagu mantrat – empaatia teket inimestes. See on hoopis teine tasand. See on nii stoiline tegevus. Kuigi kunsti tegemine pole alati stoiline, siis minu meelest ta pürgib selle poole.

Miks tuleb lugeda? Ma vastan sellele küsimusele alati nii, et lugemine on hea harjutus inimeseks olemiseks. Lugemine on väheseid hetki, kus inimene ennast taandab, peab aktiivselt empaatiat rakendama, et mõista, mida teine tahab, mõtleb. Lugemine, kunsti tarbimine on empaatiline tegevus, isegi kõige primitiivsemal tasandil.

Jah, enda taandamine on päris hästi kokku võetud. Mis mõttes ma pean kellegi teise teksti lugema? See on enda taandamine ja harimine. Et ennast avardada ja rahulikumaks muutuda.

Palun meenuta mõnd kujutava kunsti teost ja kirjelda seda.

Mulle on alati olnud südamelähedane vene ikoonikunst. Võib-​olla siis Andrei Rubljovi „Kolmainsus”, paljude lemmikmaal. Ma vaatan seda päris tihti ja kohe tekib ühendus. Mitte ainult Rubljovi, vaid ka teiste ikoonikunstnikega. Nad tahtsid alati anonüümseks jääda. Ennast taandada.

Kirjeldaksin „Kolmainsust” vahetult. Kindlasti võib vastavalt erialale seda väga erinevalt kirjeldada.

Minu jaoks on see atmosfääriline. Kohakene keset maailma, kuhu on kogunenud kolm väga stoilist olendit. Koht on heahõnguline, heatahtlikkust sooviv, aga samas on need kolm teadlikud elu karmusest, elu kannatusest. See koht on elukannatusest räsitud, aga nad suudavad sellegipoolest koos eksisteerida, olla harmoonias. Nende liigutused on graatsilised hoolimata sellest, et kogu ülejäänud maailm on brutaalne. Nad käivad selle brutaalsusega ühte sammu. Ka nende sees on brutaalsus olemas, aga ühtlasi suudavad nad säilitada ja üksteisele edasi anda just graatsilisust.

See koht on ühtaegu maine ja püha. Ühelt poolt on seal tõesti taimed, majad, loodus, päris inimesed, teisalt toimub ka midagi muud. Ja ma ei tahakski tuua esile niivõrd religiooni, vaid tõmmata maal religiooni kontekstist välja, maal kui lihtsalt maal. Ka Fra Angelico kujutas religioosseid olukordi, aga neid kujutisi, pilte püüan vaadata religioosset konteksti analüüsimata. Seegi võimalus on alati olemas ja seda me varem või hiljem ka teeme, mind inspireeribki pigem pildikeel, visuaalne pilt või impulss, mille sealt saan.

Täpselt samamoodi vaatan teiste kunstnike näituseid, teiste projekte, püüan enda töid uuesti analüüsida. Püüan end kursis hoida paljude meediumidega, mitte üksnes maaliga. Aga jah, ma väärtustan head kunsti. Mis meeldib, on maitse küsimus, see on nii-​öelda minu probleem.

Tundub, et kiirabis töötamine on väga viljakas impulss ka kunstiruumis tegutsemiseks. Suhtled paljude inimestega, kellega tavaliselt kokku ei saaks. Eriti kuna sa räägid palju elukogemusest.

Elukogemuse all pean silmas kõiki meid, kõikide inimeste elukogemust. Teist laadi töö tegemine mõjub värskendavalt. Ma ei tõmba nende kahe eriala või kunstiskeene ja minu kiirabikogemuse vahele joont, sest see ongi üks mõnus tervik. Ma ei välju kunagi kunstist. Töö kiirabis on täpselt samasugune kogemus. Aga kui ma ei töötaks kiirabis, siis vastaksin umbes samamoodi, et ma suhtlen paljude inimestega ja see kõik annab mulle midagi. Vahet pole, kus ma olen. See on lihtsalt väike variatsioon minu valikutest, minu otsustest. Mulle lihtsalt väga meeldib kiirabis ja ma saan sellega enda arvates hästi hakkama. Eks see inspireerib ka kindlasti, kuigi minu loomingut vaadates otseselt neid situatsioone ei leia.

Raamatus on kirjas: ma tulen mitmest kohast korraga. Ma arvan, et see puudutab meid kõiki, mingil määral tuleme mitmest kohast korraga. Kas me tuleme erinevatest taustadest korraga, kas me tuleme erinevatest kogemustest korraga, sest meie elu printsiibid või põhimõtted moodustuvad eelnevatest elukogemustest või ideedest, mida me tahame realiseerida, et moodustada üks tervik, milleks on inimene. Sa küsisid enne, missugusel tasandil ma räägin. Ma räägingi korraga nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil, aga mingil määral ka sotsiaalsel tasandil. Jällegi, see kõik tuleb mitmest kohast korraga ja moodustab ühe terviku – see ei ole kellelegi saladus.

Huvitav on see, et mida kauem kiirabis töötan, seda maitsvamaks muutub minu jaoks kunst. Vahepeal oli mul väike paus, paar aastat käisin näitustel vähem, sest ma väsisin ära, tekkis üleküllastumus kunstist.

Lõpetame banaalselt. Millest sa unistad?

Ma unistan teostest, mida ma ise suudan luua. Ma tunnen, et ma ei ole jõudnud veel sinna, kuhu tahaksin; ma tunnen, et hakkan sinna jõudma. Raamatu ilmumine on juba väikese unistuse teostumine. Maalikunstiprojektide tegemine on mitme väikese unistuse tulemus. Aga mul on nii palju teisi ideid – minu unistus on need ideed teostada. Ma arvan küll. Ja maailmarahu kah muidugi.