Helena Läks

Silvia Urgas (23) on luuletaja, kriitik, juuratudeng ja innukas muusikaviktoriinik. 2012. aastal pälvis ta Värskes Rõhus ilmunud lühijutuga „Lugu Koit Toomest, millel pole Koit Toomega vähimatki pistmist” Prima Vista debüüdiauhinna Esimene Samm, kaks aastat hiljem valiti ta PEN International New Voices Awardi nominendiks. Läinud aasta lõpus tuli välja Silvia debüütluuleraamat „Siht/​koht”, mille toimetasin (peamiselt tekstide järjestamise mõttes) mina. Selsamal põhjusel olin esiti üksjagu ebalev, kui sain pakkumise Silviaga see intervjuu teha – kas ikka sobib nii? Samas, miks ei sobi: meie kirjandusmaastik on nii-​ii tilluke, et ringi käia ja teeselda, et me üksteist ei tea ega tunne, oleks skisofreeniline.

Kohtume Silviaga ühel kergelt sulalisel märtsiõhtul Tartu krepikohvikus Päris Pariis. Mina tellin klaasi punast, Silvia valget majaveini. Enne veel, kui diktofoni sisse lülitan, istume pisut niisama, sest olgugi et oleme kohtumise juba üle nädala varem kokku leppinud, lööb intervjuule mõtlemine mõlema korraga pisut kohmetuks. End pisut veinist kogunud, teeme algust.

Autoriga tema debüütraamatust rääkides on enamasti juttu selle sisust ja autori omailmast. Väga harva, kui üldse, tuleb teemaks kirjastamisprotsess. Mind on aga alati huvitanud ka, kuidas kujutab autor ette raamatut enne, kui seda toimetama ja kujundama asutakse, kuidas suhestub lõpptulemusega. Kuidas sujus sinu jaoks „Siht/​koha” kaante vahele panek? Kas selle juures oli ka midagi suisa ootamatut?

Kuna mul läks raamatu ilmumisega omajagu aega, muutus mu ettekujutus täiuslikust raamatust selle ajaga mitu korda. Näiteks olin vanuses 1619 täiesti kindel, et panen esilehele hulgaliselt pühendusi, muu hulgas „Haapsalu indiskenele”. Päris tobe tundub nüüd. Aga ilmselt mul vedas, kuna väikeses kirjastuses, kus ma pealegi olen palju vabas vormis jutustanud nii toimetaja, kujundaja kui ka kirjastajaga, viitsiti minuga nii palju tegeleda, kuni raamat sai päriselt valmis. Muidugi, nüüd ma läheks juba uusi luuletusi lisama ja vanasid kärpima. Ma kunagi lugesin ühest internetikommentaarist, et luuletusi toimetatakse ülikarmil käel, tõstetakse salme ümber ja palutakse sõnu asendada. Kuidagi jäin ma seda uskuma ja päris hea üllatus on, et nii siiski pole.

Sa oled oma eesti keele õpetajast ema ainus laps, pärit rahulikust mereäärsest Haapsalust. Mulle tundub see nagu soodus kasvukeskkond ühele luuletajale. Millal, millega seoses ja millest sa kirjutama hakkasid? Ja veel – milline laps sa olid? Mulle on silma hakanud, et paljud kirjanikud on lapsepõlve-​ennast kujutanud natuke pöörase, imeliku või omamoodi lapsena. Esimese ja värvikamana meenub Ene Mihkelson: „Ütlesin täkule, et ta on lehm, tuim tuiam, litsakas ja hoorab ringi ja küll ma talle näitan, ja mu vanemad hoidsid lakas hinge kinni. Sõnavara täienes iga päevaga ning ma ei teinud nägugi, et ma sellele omal ajal uhke ei olnud.”[1]

Eks see omamoodi soodus kasvukeskkond oli, aga vist ei maksa seda üle tähtsustada. Olin ikkagi paneelilaps, vaatasin telekast „A-​rühma” ja „Knight Riderit” ning niipea kui muusikakanalid ja internetiühenduse sain, matsin end lisaks raamatutele nendesse. Aga nii mu emal kui vanavanematel on alati olnud ülipalju raamatuid ja lugemine oli ikkagi tähtsal kohal, kuigi klassikalises mõistes kirjandusinimesi meie peres pole. Nüüd ma pean avaldama saladuse, et mu esimene raamat oli hoopis viieaastasena kirjutatud sci-​fi jutustus „Imelik”, mille ma ka illustreerisin ise. Kuna ma lugesin nii palju, tundus lihtsalt loomulik ühel hetkel ka ise kirjutada. Haapsalu lasteraamatukogus mind juba teati, raamatukogutädid panid uudiskirjanduse valmis ja soovitasid mulle kohe uusi häid raamatuid. Ma ei tea, kas ma just pöörane laps olin, pigem mitte, aga kuna ma olin hästi palju omaette või koos endast aastakümneid vanemate inimestega, siis tekkis pidev vajadus kuhugi põgeneda või uusi maailmasid leiutada ja selleks sobisid nii lugemine kui kirjutamine hästi. Ma ei saa siiamaani aru, kas ma olen introvert või ekstravert, osalt ma nagu tahaksin inimestega suhelda, aga see ei tule mul alati väga hästi välja ning palju mugavam on enda maailma taanduda. Ütleme nii, et väljamõeldud sõpradest ja antropomorfsetest kaisuloomadest mul väiksena puudust ei tulnud.

Kui muusikute puhul on nende eeskujusid sound’is, esteetikas või laulmismaneerides kergem tuvastada, ka just eeskujudest räägitakse peamiselt muusikas, siis kirjanduses on sõna eeskuju, tähendades ju šablooni, ehk pisut eksitav. Nii on pigem kombeks rääkida kaasteelisest, hinge– ja muidu sugulastest või hiiglastest, kelle õlul me seisame. Kes on sinule need olulisemad loojad? Ja kui ma küsin loojate järele, siis ärme piirdume siin üldse kirjandusega: äkki on tegu hoopis filosoofi, muusiku, riigitegelasega? Muide, minule ilmutab end sinu tekste lugedes esmalt kergelt vonnegutlik absurditaju …

Vonnegut on kindlasti üks tähtsamaid kirjanikke mu elus. Kui ma olin umbes kümneaastane, avastasin ema laua pealt Vonneguti „Tšempionide eine”. Ma ei tea, kas see on hea kasvatamistaktika, et lasta oma lapsel lugeda raamatut urruaukudest ja sõja naeruväärsusest, aga minus klikkis midagi ära. Kogu elu on niivõrd tõsine ja jabur ning Vonnegut võtab selle väga hästi kokku. Ülimalt eluterve mõtlemine. Eks ma olen ka Viidingu lainel olnud. Lisaks veel Richard Brautigan ja Billy Collins. Mulle meeldib selline kergelt eepiline stiil väga argipäevaste asjade kirjeldamisel. Matt Berningeri, Bill Callahani ja David Bermani lüürikat pean ka omamoodi mantraks ning olen peitnud luuletustesse igasuguseid vihjeid nende tekstidele. Aga viimasel ajal inspireerivad mind igasugused popkultuuritegelased Rihannast Kanyeni. See klassivahe, mis popkultuuri ja n-​ö päris kunstide vahel on, häirib mind väga. Väga kitsarinnaline tundub, kui end intelligendiks pidav tüüp kannab maha kogu inimese tuleviku ja mineviku, sest tema hitte mängitakse mainstream–jaamades või sest ta postitas alasti selfi Instagrami.

Vahepeal jalutab meie laua juurde kavalalt naeratav kohvikuomanik Matthieu Chillaud, kes toob meile maitsta pisut Floc de Gascogne’i – armanjakist ja viinamarjamahlast koosnevat aperitiivi. Lõhnab kangelt, maitseb avaralt ja värskelt. „Huvitav,” oskame Silviaga esimese hooga maitseelamuse kirjelduseks kosta. „Huvitav! Kogu aeg on huvitav! Teil, eestlastel, on kõik muudkui huvitav ja huvitav,” naerab Chillaud meie puise tagasiside üle.

Milline peab olema aegruum ja meeleseisund, et sa hakkaksid kirjutama? Kas sa oled üks neist kirjanikest, kes kannab märkmikku alati kaasas ja teeb sinna alatasa ülestähendusi, millest võib hiljem teksti ehitama hakata? Mulle on aja jooksul küll mitu märkmikku kingitud ning kord tänutundest kinkija vastu, kord romantikaihalusest, olen neid ka endaga igale poole kaasa vedanud, aga pigem on nende ligiolu mind pärssinud. Justkui see märkmik heidaks mulle ette, et mul ikka veel temasse midagi kirjutada ei ole.

Ma vahepeal üritasin seda kaasas kanda ja kasutasin entusiastlikult umbes paar nädalat, et paari aasta pärast uuesti uus märkmik osta ja see samamoodi hüljata. Eks ma ikka kirjutan enamasti arvutisse, aga väga tihti ka telefoni, sest tihtipeale tulevad parimad mõtted just jalutades või bussis. Aga kuna ma nagunii oma telefoni nii tihti kasutan, oleks märkmik seal juures pigem võõrkeha. Samas olen mõnda mõtet ka kassatšeki teisele poolele kirjutanud. Kirjutamine nõuab siiski mingit erilist meeleseisundit; kui ma mõtlen, et varsti on kodutöö tähtaeg ja peaks samas eksamiks õppima, siis ei tule midagi välja. Ma olen tihti teinud nii, et kuulan ühte laulu või plaati, millega seoses mul mõni mõte tekkis, nõnda kaua, kuni tekib õige häälestatus. Aga kõige paremad mõtted hiilivad ikka täiesti suvaliselt juurde, siis on nii tore neid hoida ja mõelda, et kui ma koju saan, siis kirjutan nad välja. Vahel lagunevad nad muidugi sama kiirelt koost, aga see hea mõtte tunne on üks parimaid.

Milline on su lemmikkirjandusklišee?

Haha! Võib-​olla midagi tähtedest ja universumist, ma väga ei saa sellest lahti, et wow, kui ta tõesti kõik tähed alla toob, siis see peab ju midagi suurt olema.

„Siht/​kohast” on seni ilmunud kaks arvustust. Nii Sveta Grigorjeva[2] kui Jaanika Valk[3] on ära märkinud sinu kergelt iroonilise, kuid samas rahuliku ja diskreetse kõrvalpilgu. Sa tõepoolest ei ole noor vihane naine. Miks sa ei ole noor ja vihane naine? Ja mis ajab sind üldse vihale? Sa õpid ju juurat ning tegelikult kumab mõnest su luuletusestki läbi tugev õiglustunne – kas see nõuab vähemalt proovimist loobuda kõrvaltvaataja postitsioonist ja panna ise käed külge, et midagi maailmas paremaks muuta?

Arvan, et ma eraelus isegi natuke olen vihane naine, aga ma tavaliselt üritan end üsna diplomaatiliselt väljendada. Mingi külgeõpitud viisakus, millest enam lahti ei saa. Mind ajavad tegelikult paljud asjad vihale: kitsarinnalisus, kahepalgelisus, kadedus. Enda juures ka. See illusioon, et juurat õppides saad maailma parandada, purustatakse umbes esimese aasta esimeses loengus. Ühe väikese juriidika mutrina on ikka üsna raske midagi muuta. Aga ma olen alati end lohutanud mõttega, et vähemalt oskan ma end ja oma lähedasi kaitsta. Et ma saan aru mingist kavalast lepingust või väärast haldusotsusest. Eks just selle käte külgepanemise pärast valisin ma enda kujutluses kõige praktilisema humanitaarala.

Taaskasutan nüüd üht toredat küsimust, mille esitas Jaak Urmet Elo Viidingule 2002. aastal: „Milliseid Eesti sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuurilisi arenguid tervitate?”[4] Minu meelest on igasugu sõnasõjalist vahtu viimasel ajal nii palju, et tahaks läheneda ühiskondlikele asjadele läbi „arengute tervitamise”. Mis on Eestis ja siinses kultuuriruumis hästi?

Ma saan aru, et olen tegelikult üsnagi privilegeeritud keskklassi esindaja, ma ei leia nurisemiseks nii palju põhjust. Kas või see, et ma õpin ülikoolis ja ma ei ole kaelani õppelaenuvõlgades, nagu ma näiteks USAs kindlasti oleksin. Ja see, et arstiabi on ikkagi üsna hästi kättesaadav. Ning et üldse lastakse ühiskonnas tekkida mingil diskussioonil, nagu näiteks hiljuti on olnud pagulaste ja kooseluseaduse teemal. Jah, väga palju koledat retoorikat saab seeläbi kõlapinda, aga ka väga palju arukaid ja harivaid artikleid on kirjutatud. Mulle meeldib poes eesti keeles rääkida ja lepinguid digiallkirjastada. Tervitused arengutele!

Mis sul lähiajal plaanis on? Sa plaanid vist Tartu Tallinna vastu vahetada?

Nojah, ma natukene kardan seda, kuna mulle meeldib Tartu väga. Erinevalt mõnedest oma tuttavatest, kes on tõesti olnud Tartus olude sunnil ainult kooli pärast, olen ma kuidagi omaks võtnud selle linna ja selles täie kirega elanud. Aga ma olen alati ette kujutanud, et ma rändan mööda maailma ja kolin näiteks mõneks ajaks New Yorki, nii et kui ma nüüd Tallinnassegi ei julge minna, siis see on veidi silmakirjalik. Nii et ma arvan, et lähen vaatan sügisest, mis sellel linnal mulle pakkuda on. Üritan ka mõneks ajaks koolist ja akadeemiast kaugeneda, küll magistritööd edasi kirjutades. Mu elus on olnud kuus aastat, mil ma täiskohaga koolis pole käinud ning need kõik jäid eelmisesse sajandisse. Tahaks korraks sellelt kontrolltööde ja eksamite lõputult rattalt maha saada ja uurida, kas elul on ka mõnda muud mõtet. Ja noh, tahaks kirjutada, midagi täiesti teistsugust, kuigi ega ma isegi ei tea, mis see täpselt oleks. Eepiline romaan meie kaasajast.



[1] Ene Mihkelson. „Matsi põhi. Kuju keset väljakut. Korter”. Tallinn: EKSA, 2014, lk 17.
[2] Sveta Grigorjeva. „Väike tark tüdruk taskus” – Sirp 04.03.2016, lk 33.
[3] Jaanika Valk. „Annelinna argipäevad ja sisekosmos” – ERR Kultuuriportaal, 18.01.2016 http://​kul​tuur​.err​.ee/​v​/​k​i​r​j​a​n​d​u​s​/​3075​b​742​-​2040​-​4​a​9​a​-​a​2​c​7​-​661​f​c​5​b​411​b​c​/​a​r​v​u​s​t​u​s​-​a​n​n​e​l​i​n​n​a​-​a​r​g​i​p​a​e​v​a​d​-​j​a​-​s​i​s​e​k​o​s​m​o​s
[4] Jaak Urmet. „Piisavalt laetud Elo Viiding” – Eesti Päevaleht, Arkaadia 14.06.2002, lk 20.