Joanna Ellmanniga vestlesid Kristina Viin ja Aare Pilv

11. septembril 2015 Tartus Tähe tänaval


Kristina Viin: Sel kevadel ilmus sul neljas luulekogu, „Sulgunud ruum”.
Aare Pilv: Millal sul esimene raamat ilmus?
Joanna Ellmann: 2008.

AP: Seitsme aasta jooksul neli raamatut. Väga produktiivne luuletaja.
Ei ole – esimese kolme aasta jooksul ilmus kolm.

AP: Ja miks nüüd nii pikk vahe oli?
Sellepärast, et ma küll kirjutasin hästi palju, aga hakkasin rohkem valima ja kontseptuaalsele küljele mõtlema. Pausi tekitas see, et ma ei viitsinud enam avaldada, vaatasin, et käekiri peab muutuma. Neljas raamat ei ole nii sümbolistlik kui esimesed kolm ja kuna teine ja kolmas olid eriti sümbolistlikud, siis arvasingi, et neljas peab tulema otseütlevam.

AP: Aga mida sa mõtled selle sümbolismi all?
Kujundlikkust. Kui ma kirjutan, siis mul on pildivool silma ees ja pildist tuleb sõna, mitte sõna ei loo pilti.

KV: Kas sa paned teksti kirja kohe, kui sul tekib mõte, pliiats on su abivahend?
Mul on praegu ka seljakotis kaks märkmikku. Hirmu pliiatsi vastu ei tohi olla. Kolmandas raamatus olid vist mingid tekstid, mida ma teise raamatusse ei tahtnud panna, sest mulle tundusid nad halvad. Ja neljandaga läkski nii kaua, sest sain aru, kui oluline on teksti settimine. Alles hiljem mõistad, kas tekst on hea või halb. Sa pead ennast täiesti distantseerima sellest tekstist. Pead olema oma teksti lugeja, mitte see, kes kirjutas.

AP: Aga kui palju sa siis kirjutad? Kui sageli? On sul mingid puhangud?
Isegi mitte niivõrd sageli. Pigem on nii, et mitu kuud ei kirjuta ja siis on paari päeva jooksul 50 teksti.

KV: Ja sa paned järjest, ühe purskega?
Jah.

AP: Aga kui palju sa luuletusi hiljem töötled või ümber teed?
Ümber ma neid kindlasti ei kirjuta. Aga ma muudan sõnakasutust. Mu nõrk koht on filoloogia – sõnakasutus võiks olla täpsem.

KV: Paljud luuletajad pole üldse filoloogiat õppinud.
Asi pole õppimises, vaid sõnatundlikkuses – see on intuitiivne vaist. Pärast korrektuuri tehes ma näen, kuidas on parem sõnu kasutada, milliseid sünonüüme. Mu mõttevoog on hästi intensiivne, aga sõnaline pool vajab kohendamist. Minu jaoks on luuletus nagu plahvatuslik pomm, asi, mida ma ei suuda enam sees kanda.

KV: Ma praegu mõtlesin, milline on minu suhtumine luuletamisse – see on nagu Jaapani tušimaal, kannad luuletust nii kaua sees, kuni tuleb õige tunne, see vormub ja sa paned ta ühe hetkega paberile, püüad ta kinni. Aga sina paned kohe kirja, sa näed seda teksti enda ees …
Ja siis ma analüüsin …

KV: … ja paned kokku.
Ei pane alati kokku, tõmban ebamäärased sõnad maha või siis kasutan teisi sõnu. Eelmised kolm raamatut olid mul rohkem hetketekstid, aga neljandaga olen rohkem ennast toimetanud.

AP: Su luuletused on enamasti sellised pikad jorud ja seal järjest toimub midagi. Kuidas see käib – kui sa luuletust kirjutama hakkad, kas sa tead, mis luuletuses lõpuks juhtub?
Ei tea. Ma olen maailmas ja elus ka rohkem kulgeja, mulle meeldib vaadata, mis toimub ja kuidas see toimuma hakkab. Ja kui ma kirjutan teksti, siis mul tekib mingi ajulainelühis, natuke nagu hullumeelsus, siis ma pean lihtsalt minema …

AP: Kas selline seisundi pealt kirjutamine on nagu automaatkirjutus?
Jah. Ma võin praegu kohe ka automaatkirjutust teha, see on minu jaoks hästi lihtne. Aga keelekasutuse kvaliteeti ei oska ma sel hetkel hinnata. Mulle meeldivad kõik need tekstid mõtte poolest, aga keeleliselt on vaja mingit arengut või settimist.

KV: Sinu neljas luulekogu on rännakuline raamat, sa lähedki kuskile sisekosmosesse. Räägid surmast, kujutled ennast surnuna või teispool surma. Mida see tähendab, kas see on metafoor või reaalne rännak?
See konkreetne luuletus, et olen mulla all, on inspireeritud sellest, kuidas minu väga hea sõber Mait Vaik käis sõbra haual õlut joomas ja rääkis temaga juttu ja mõtles kogu aeg, et mida see sõber talle vastaks. Sellest rääkis Mait siis, kui temaga Müürilehele intervjuud tegin, ja pärast seda ma kujustasin ennast selleks sõbraks. Tema jutt jäi mulle kõlama.

AP: Teispool surma olekut on ju seal raamatus ka teistes luuletustes …
KV: Just, see on nagu läbiv joon – kas sinu jaoks see neljas raamat on kõige süngem? Sa räägid seal surmast, surmaunelusest, teispoolsuses olemisest. Ja samas on seal ka mingit lootust.
Luulekogu on pigem mõtisklus süngetel teemadel. Ma valisin sellised luuletused kolme aasta asjade hulgast.

KV: Mis asi on sulgunud ruum? Elu kui paratamatus? Kas sulgunud ruum on elu?
Kindlasti rohkemgi kui elu. See on minu ellujäämise filosoofia – enese eest vastutamise filosoofia, mis pole iseenesest negatiivne ega positiivne. Sulgunud ruum tähendab minu jaoks seda, et kui sa ennast ära tapad, kui sa endale liiga teed, siis sa ei pääse siit ära.

KV: Kas see on see kontseptsioon, et kui sa end ära tapad, siis sa jääd vahepealsusse hõljuma ega saa ei taevariigi õndsusse ega ka maa peale tagasi, näed kõike, aga ei saa sekkuda, sul on meeled, aga sul pole keha, kuuled teisi, aga ei saa sekkuda, midagi edastada.
Jah – no päris mitte nii. Põhipoint on selge – enda eest vastutamise filosoofia. Selles mõttes on see raamat kõige positiivsem ja kõige surmaeitavam.

KV: Kas sa mediteerid tihti?
Iga päev. Teen vabastavat hingamist, iga päev neli-​viis tundi.

KV: Kas sa mediteerid tühjusesse, tahad mõtetest vabaneda? Või tahad jõuda hoopis kuhugi transtsendentsesse?
Ei, ma mediteerin ainult iseennast ja iseendasse, et oma keset hoida.

KV: Kas sa lähed iseendasse, kõik mõtted ja emotsioonid voolavad sinust läbi või hoopis seikled kuidagi oma meeles?
Meeles seiklemine tuleb pärast seda, see on meditatsiooni tulemus. Meditatsioon ise on hingamine, sa hakkad varvastest alates hingama, annad endale ülesande, et hingad varvastest kroontšakrasse ja siis tagasi varvastesse. Sa võid ka nii teha, et hingad varvastest ja käid kõik punktid läbi. See võtab hästi palju energiat ja on päris raske.

KV: Kas sa tahad oma keha minetada?
Ei taha. Ma tahan just tunda kõike korraga. Ma tahan keha, vaimu ja hinge ühtsust – sest muul viisil me siin maailmas ju ei eksisteeri.

KV: Kas sa luuletades kanaldad?
Kanaldan.

AP: Mida see tähendab?
See tähendab otse mingisse teadvuse tasandisse minekut. Põhiliselt kanaldan, aga raamatu nimiluuletus „Sulgunud ruum” ei ole kanaldamine, see on väga kontseptuaalne.

KV: Tean, et sulle on väga oluline „Dead Mani” film, kasutad näiteks ka tekstides paadi kujundit. Mida see film sinu jaoks tähendab?
„Dead Man” tuli välja 1995, kui ma olin seitsmeaastane, sellest sai kohe minu lemmikfilm. Olen seda vaadanud lugematuid kordi ja võin sellest lugematul hulgal luuletusi teha. See konkreetne luuletus, „Meenub, kuidas ma heitsin pikali”, mis viitab „Dead Mani” lõpustseenile, on tehtud Kiwa palvel – ta tahtis teksti, mida saaks salvestada ja helindada.

KV: Kui sa samastad ennast filmi peategelasega, mis sinuga siis toimub?
Vabanemine. Hasso Krull küsis minu käest „Kõrbenud galaktikate” esitlusel ka, kas „Dead Mani” lõpp oli õnnelik või õnnetu, ja ma ütlesin, et see on õnnelik, see on vabanemine.

AP: Millest vabanemine?
Süsteemi ahelatest.

KV: Sa oled anarhist?
Jah, loomulikult.

KV: Kuidas sa suhtud kristlusse? Kas inimene on see, kes valvab loomade ja looduse üle, või on inimene ise loom?
Kindlasti ei ole ta valvaja. Ka siis, kui oleksin kristlane, vastaksin nii. Inimene, nagu ka kõik teised – taimed, loomad ja kalakesed –, on üks suur energia ja inimesele on antud suurem võime kogeda ja tajuda.

KV: Läbi intellektuaalse eneseteadvuse mõtestada?
Intellektuaalne eneseteadvus on natuke teine, see on pigem hingeline. Mitte et teistel poleks hinge, aga inimesel on kogemustepagas, tal on mälu.

KV: Lugesin hiljuti kuskilt, et ka taimedel on mälu. Kuidas sa saad läbi oma orhideega?
Ma saan temaga suurepäraselt läbi, ma räägin temaga isegi Käända mõisas, kui ma seal suvel olen, näen teda unes ja räägin.

KV: Aga räägime sinu isast Andres Allanist. Ta oli umbes nagu Kristjan Jaak Peterson, noorelt surnud andekas luuletaja, kellel oli mingi etteaimus oma varasest surmast. Mis sa arvad, kuidas su isa suri?
Selle kohta on väga palju erinevaid mõttesähvatusi olnud ka mul.

KV: Aga mida sa ise tunned?
Enesetapp. Aga mingi psühhootilisuse ajel. Ta oli hästi pikalt seal maakodus, kus mina viimasel ajal palju viibin.

KV: Kas sulle tundub, et su isa oli jõudnud mingi arusaamani, mingi teadmiseni, või ta suri nii, et asjad jäid pooleli? Ta suri 22-​aastaselt.
Isal oli teadmine, et ta sureb varsti. Ta kirjutas neli aastat varem endale matusekõne.

KV: Kuidas on sinu suhe oma isa luulega? Kas sa alateadlikult ei jätka oma isa liini – isa läks liiga vara ja sina teed oma isa asja edasi?
Ei, enam mitte. See on väga ilus romantiline vaim ja sellega võivad inimesed minna peast lolliks. Kui põlvkondade rida edasi ajada, siis tuleks end ära tappa. Iseenda isa pole võimalik olla.

AP: Aga millal sul see tunne üle läks?
Siis, kui ma sain aru, et olen vanem kui minu isa. Iga inimese kohus on iseenda asi lõpuni ajada. Mina ütlen ainult nii palju, et 24. septembril oli minu isa 50. sünnipäev ja minu isa oli suurepärane luuletaja. Mu isal oli moonipõld ka. Oluline asi isa luule juures on see, et paljud tekstid on kirjutatud hallutsineerides.

KV: Mis sa arvad, miks su isa läks teoloogiat õppima?
Tema vanaema ütles, et mine arstiks õppima, aga isa ütles, et sina hakkad surema ja viimane, kes pühitseb ja aidata saab, ei ole arst, vaid preester. Vanaema andis talle värisevate kätega keskkooli lõpetamise puhul lilled üle ja kaks päeva hiljem suri ära.

AP: Sul on mitmes kohas juttu endakssaamisest. Mida sa sellega täpselt mõtled, mida endakssaamine endast kujutama peaks?
Enda keskme või hinge tervikuks loomist, et see ei oleks hajali. Loodus seob meid tegelikult ühte – mõeldud ongi looduseks saamist. Ise oled loodus, saad iseendaks tagasi. Inimene ei ole ju midagi ülemat või kõrgemat kui liblikas või sitasitikas või metshirv.


20. septembril 2015 Facebookis, Käända – Viljandi

Joanna Ellmann: „Sulgunud ruumi” ei pea tegelikult väga süngelt võtma, pigem on see meditatiivne rännak. See on minu kirjutatud tagakaane tekstis ka kirjas. Ah jaa – heliteose loomine tekstide ainetel oli Kiwa idee. (Ma kirjutan teile praegu kohast, kus lähim asustatud paik on kuue kilomeetri kaugusel. Paar päeva tagasi oli vaskuss toas.)

AP: Kas sa tajud, et kuulud mingisse luuletamise traditsiooni?
Ma eriti ei ole ise seda tajunud, tahaksin ikka enda rada käia, las teised paigutavad. Stambid mulle ei meeldi, järgimised ja nii. Aga loomulikult on mul oma lemmikluuletajad, kes on mind kuidagiviisi mõjutanud. Andres Allan on kindlasti mõjutanud, istun hetkel ka Käända mõisas, seal, kus ta kirjutas. Aga muidu – Eestist head sõbrad, kes nõu on andnud, on mõjutanud kindlasti: Lauri Sommer ja Hando Runnel, muidu Heiti Talvik, välismaalt Sylvia Plath ja Dylan Thomas. Ja Marie Heiberg, mulle õudselt meeldib ta „Enne viimset päeva”, eriti algus. Väga võimas poeetika.

AP: Kas sa nimetaksid oma luulet religioosseks? Kasvõi selles mõttes, et kas tajud kirjutamisprotsessi mingisuguse religioosse või maagilise praktikana?
Ma nimetan seda endasse ja maailma uskuvaks luuleks, müstiliseks, kohati alateadvuse tajudel mängivaks. Religioossus ja usk on minu jaoks kaks täiesti erinevat mõistet, ma olen spirituaalne küll ja kindlasti usklik, aga sama kindel on ka see, et ma pole religioosne. Kirjutamisprotsess on mulle ühelt poolt meditatsioon ja teiselt poolt rännak teistesse maailmadesse. Maia Tammjärv tabas selle ruumist ruumi põgenemise muide ära, „Kõrbenud galaktikate” arvustuses, mis ilmus kunagi Värskes Rõhus.

AP: Kas kõlad on olulised? Kas kõlad mõjutavad su luuletusi, kui sa kirjutad, kas sa liigud kõlasid mööda või midagi muud pidi, näiteks pilte pidi? Mille alusel su assotsiatsioonid tekivad?
Need tekivad kas nii, et näen pilte, põhimõtteliselt silme ees jookseb film, nii et tekst hakkab peas end ise looma; või siis pilt ja tekst korraga. Kõla ei ole oluline, pärast redigeerides vaatan kõla ka. Kohati on oluline, et tekst oleks sugestiivne, eriti ette kandes.

AP: Nii et sa ei kirjuta keelt pidi, sa pigem nagu tõlgid. Luuletused tekivad tõlkena keelde kuskilt mujalt. Nagu kirjutaksid unenägemisi ümber?
Jah, nagu unenägemine, kuigi ma nimetan neid tajukogemusteks või rännakuteks, kirjutad ja kirjutamine viib sind rändama; kirjutad omailma üles või teisi reaalsusi, kuidagi nii näen mina.

AP: Mida Ernst Enno sulle ütleb?
Mulle meeldib jah, „käib ringi taevas, ringi maa, eks keegi nii pea valmima”. Mul on kõik Ernst Enno raamatud olemas. Enno meeldib vist kõigile.

AP: Aga sürrealistid? Tajud sa midagi ühist nendega? Puhttekstitehnilisel tasandil nagu oleks (automatism), kuigi sul on vist ikkagi pigem kindlad sidusad maailmad?
Sürrealism mulle meeldib, vahepeal lugesin Laabanit palju. Aga üldiselt kaldun rohkem müstikute poole, kellel on sidusad maailmad, „Sulgunud ruumis”, ma loodan, on ka maailmad sidusad, varasemates oli rohkem sürr. Mu kirjutamises on küll automatism olemas, aga kui kirjutan, siis ma samal ajal ikkagi ka mõtestan ja seostan seda teksti, mida loon.

KV: Aga siis need korduvad kujundid: hakid, kaarnad, varesed, kaarikud, must taevas, mustasilmsed olendid. Mis nendega on?
Hakid, kaarnad, varesed on sügiselinnud. Tartus olles kirjutasin vahepeal nii, et istusin päev läbi köögis ja vaatasin lindude lendamist, nii võisin istuda tunde.

KV: Tartu on jah selline hakkidelinn … Üks elas sul vist akna taga?
Mul oli katkise nokaga hakipoeg, kes käis iga päev süüa küsimas ja aasta pärast Pepleri tänavalt ärakolimist nägin teda jälle, tundsin ta lõhkise noka järgi ära ja ta tundis minu ka. Tuli mu juurde ja tegi tiiru ümber pea. Linnud on targad.

KV: Sinu luulekogu illustreeris Pariisi kunstnik Divine Enfant. Rääkisid, et ta tegi sinu luulekogule illustratsioonid puhtalt teksti kuulates, ilma tõlketa.
Ta luges läbi kümme inglise keelde tõlgitud luuletust ja teadis raamatu pealkirja, aga pilte hakkas ta tegema põhiliselt häälele keskendudes. Väga minulik tuli välja. Super illustraator! Divine on muide Martin Revi videokunstnik. Kiwa saatis talle lihtsalt salvestisi kuulata ja ta hakkas esialgu niisama pilte tegema, enda tarbeks.

KV: Ta kasutab seda ägedat bilateraalse sümmeetria võtet, et kui pilt panna iseenda peegeldusega kokku, tekivad pildi keskele hingestatud olendite moodi kujundid, igasugused lõustad ja näod.
Jah. Kaanepilt on Tuuli Aule valitud, Divine tegi raamatule alguses umbes 30 pilti, oleks võinud tegelikult rohkemgi sisse panna.

KV: Tonaalsus on ka täpselt valitud – terashall, must.
Mulle ka meeldib, üks must raamat peab ikka olema. Järgmine võiks olla kollane.

AP: Mul on ka üks must raamat ja üks kollane raamat. Kaks valget, kaks rohelist, järgmine võiks olla punane.
Jah, punane peab ka olema. Rohelise ja valgeni pean veel jõudma.

KV: Kollane tõotab rõõmsamat, helgemat kogu?
Ei, see on poeem „Kõrbest”. Roheline tuleb helgem, kui ma koostamiseni jõuan.

KV: Oled praegu oma mõisas, seal on looduslähedust, mingit vaikusehelgust? Kas mõtted on teistsugused kui Tartus?
See on Käända rüütlimõis, mille leidis mu isa koos oma klassivennaga, kui nad olid 15aastased. Nad teenisid suvel raha ja ostsid selle kahe peale 400 rubla eest. Mõtted on asjalikumad, ma peaks ütlema. Looduslähedasemad küll, aga asjalikumad. Sellised maatöö mõtted, et suhkur saab otsa, aga moosi peab tegema ja äratuskella peale peab ärkama, sest väga vähe on valget aega. Siin pole elektrit ja küla on 5 km kaugusel, seal käib autopood. See-​eest on palju metsloomi. Aga näed, tänapäeval ulatub internetilevi isegi siia, kui arvuti panna akna alla kindlasse kohta. Loodus on ääretult ilus. Eile korjasin kolm liitrit põldmarju.

KV: Mis loomi sa oled näinud seal õue peal?
Metskitsed olid õue peal siin ühel suvehommikul kuue ajal. Pääsukesi on palju.

KV: Kirjutad palju?
Rohkem on nii, et siin käid ja vaatad ja hüpled mööda raba, pärast lähed linna või kuskile mujale, mõtled tagasi ja kirjutad. Suvel sai rohkem kirjutatud, aga praegu on maal palju tegemist. Mõtted on Tartuga võrreldes kõvasti selgemad muidugi ja rahulikumad. Tahakski ainult põllu ääres, metsas ja rabas rännata ja üldse mitte enam linna tulla. See kestab tavaliselt paar nädalat, siis tahan jälle linna ja sõpru näha. Aga kui oled kaks päeva linnas, tunned, et oiappi, mis maailm see on, peab tagasi maale minema.

KV: Jah, loodus lummab ära, tekib tunne, et see ongi pärisolemine, päris reaalsus.
No see on igal juhul rohkem reaalsus kui linn, ma arvan. See on see keskkond, kus me peakski elama.