Vava pigistas end tuubil täis trammi. Viimased loojuva novembripäikese kiired värvisid väsinud inimeste näod punaseks. Vava vaatas enda ümber ringi: siin vilets villane pintsak, narmendavad taskud; seal tepitud jope, pisikesed taskud tõmblukkudega kinni tõmmatud. Mõni samm eemal kaunis naistemantel, täiesti ilma taskuteta – need ju selle tegumoega ei sobikski. Ent õlakott? Ei, liiga pisike, liiga külje ligi. Tolle daami kõrval seisis aga teine, avatud hõlmadega. Seisis üsna trammiukse lähedal, mõtlik, vaatas terava pilguga enese ette. Miski vaevas või vaimustas, hõlmadki oli, näe, lahti unustanud.

Tramm sulges uksed ja hakkas sõitma. Vava ootas, piilus silmanurgast naist. Too seisis liikumatult – kuigi mis ses täiskiilutud trammis ikka rahmeldada – ning tema näol oli vaevu märgatav muie. Peatuste vahe polnud kuigi pikk, väljuda soovijad hakkasid ukse poole sebima. Vava pressis end naisele lähemale, otse tema kõrvale, enam ta naise poole vaadata ei julgenud. Mees vaatas hoopis kindla pilguga trammiuksi. „Nüüd,” mõtles ta, „enne kui avanevad.” Vava libistas käe naise taskusse. See oli suur ja sügav nagu terve kott. Vaval käis südame alt kuum jutt läbi just nii, nagu ameti algusaegadel, kui ta polnud veel sobranud tuhandetes ja tuhandetes taskutes. Naine oli nii veetlev, tundus nii tark oma mõttesse vajunud näoga, kuidagi intiimne tundus Vavale kogu see katsumine ja sorimine, nagu puudutaks peolaua all salaja võluvat naist. Vava surus erutuse maha ja sõrmed ümber naise rahakoti, järsku ta aga võpatas – taskusse sisenes veel üks käsi. Vava tardus, ikka veel ei julgenud ta naise poole vaadata. Peatus. Trammiuksed avanesid. Vava proovis kätt taskust välja tõmmata ja minema joosta, aga võõras käsi oli juba tema käest haaranud ja hoidis seda tugevasti kinni. Inimesed trügisid Vavast mööda ja trammist välja. Mees tõstis ehmunud silmad naise poole, too vaatas talle kavalate, irvitavate silmadega vastu. Vava sikutas kõvasti oma kätt. „Mkm,” raputas naine naerdes pead. Vava hakkas rapsima ja proovis sammu trammiuksest välja astuda. Naine ei olnud seda oodanud ja komistas mehega kaasa. Justkui kinni liimitud, jõudis Vava veel ahastuses mõelda, kui nad trügiva rahvamassi tõukel trammist välja paisati. Kohkunult seisid nad vihmases trammipeatuses, inimesed ruttasid neid märkamata eri suundadesse laiali. Hetkeks oli naise nägu tõsinenud, kuid ta kogus end kiiresti ja jäi Vavale otse silma vahtima. Trammipeatus valgus tühjaks. Kohe kogunevad uued, kohe tuleb uus tramm, siis on lõpp, mõtles Vava. „Lase lahti, sa hull naine,” karjus ta ärritunult ja tõmbas kätt täiest jõust kiiresti enda poole. Vava käsi vabanes haardest ja naine kukkus istuli. Vava kõhkles hetke, aga pani siis majade vahele jooksu. Kaubamaja ees ta peatus. Tööpäev oli nässus, käed ja jalad värisesid. Vava sõitis koju.

Korteriust avades jooksid lapsed mehele vastu. „Issi-​issi, mis sa tõid?” hüüdis vanem juba eemalt. „Issi, mis sa täna tõid?” korrutas noorem järele „Kas nätsu tõid?” uuris vanem. Vava kükitas ja võttis lastel ümbert kinni. „Täna – mitte midagi,” teatas ta neile kurvalt. „Mitte midagi? Mitte raasukestki?” imestas väiksem. Lapsed vaatasid isa löödult. Vava naine tuli köögist esikusse. „Mitte midagi?” päris temagi, aga mitte nõnda nagu lapsed, vaid ärritunult, vihaseltki. „Mina raban päevade viisi ausat tööd teha, sina ei saa võõrastki raha koju toodud? Mina jõuan lapsed koju tuua, süüa valmistada – kurat, ongi vaja hakkliha segada – aga sina, lontrus, hulgud käed taskus ringi!” Naine jätkas kööki tagasi marssides sõimu, aga Vava enam ei kuulanud. Ta istus köögilaua taha maha, naine kirus ja askeldas, aga mehe silme ette ilmusid ainult need muigel helerohelised silmad, ainult … „Kas sa kuulad kah või?” käratas naine ja lõi kapsapea laia noaga pooleks. Vava naisel olid paksud, lihavad käsivarred – need vabisesid kapsast lõikudes nagu hirmunud loomakesed. Ta haises kõvasti vorsti järele ja naise õrnad tumedad vurrukesed olid tublisti uhkemad kui Vava hõre ja räbal vunts. „Aita nüüd lastel nõudki kapist alla saada, las hakkavad juba lauda katma. Ja üldse, sul ei tiksu ju pensionisammaski?” Naine mõtles alati kõik elu lõpuni ette – ühtegi üllatust polnud ta endale varuks jätnud, miski ei võinud tema plaanidesse vahele segada, kindlameelselt ja sirge seljaga sammus ta surma poole. See oli isegi imetlusväärne, aga milleks siis üldse elada, kui kõik on juba selge, mõtles Vava vahel.

Pärast kapsahautist ja televiisori vaatamist keerati magama, aga Vava uni oli rahutu. Niipea kui Vava silmad sulges, nägi ta poolunes, kuidas ta käe suurde ja sügavasse taskusse libistab. Mees muudkui lükkab ja lükkab kätt, aga taskul ei tulegi põhi ette – juba on ta rinnuni sees, siis kõht, seejärel ainult varbad paistavadki veel taskuservast, aga viimasel hetkel ta ärkas. Nõnda kordus terve öö; alles varahommikul, kui naine tööle tõusis, sai Vavagi pisut puhata.

Ent mitte kauaks, ka tema töö nõudis tegemist. Söömata ja joomata läks mees kodust välja, oligi täna liiga kaua põõnanud. Õhk oli külm, eelmisel päeval sadanud vihm oli lompides kinni jäätunud. Vava ruttas trollipeatusesse. Külm tuul piinas peatuses ootajaid, nad surusid mütsid silme ette ja ninad sallidesse. Keegi ei pööranud Vavale tähelepanu. Ta trügis sõiduplaani poole. Sealsamas tema kõrval seisis vana mees, prillidki oli enesel uduseks hinganud. Vava vaatas silmanurgast mehe tasku poole, kõik oli tema jaoks justkui valmis pandud. Iseendalegi ehmatuseks Vava aga eemaldus – iga silmapilgutusega kerkis tema ette öine unenägu, tasku, mis iialgi otsa ei lõppe. Troll sõitis ette. Nojah, miks ka mitte ühes teistega linna sõita, mõtles Vava ja astus trollile.

Terve hommikupooliku kordus sama lugu: mil iganes Vava midagi võtta tahtis, peatus ta käsi öise viirastuse mõjul. Näe, enam varastadagi ei suuda, oli mees ahastuses. Võib-​olla turule minna … ah ei, seal on ainult oma naine ja vaesed inimesed … Aga ehk tõesti pärisametit otsida, arutles mees endamisi. Kuid tõelist ametit võõrast taskust ei leia ning Vava polnud juba pikemat aega midagi mujalt leidnud kui võõrastest taskutest, kottidest ja kappidest. Viimases hädas läks ta poodi – tuleb teistsuguseid harjumusi omandada, mõtles ta ja astus kindla ostusooviga kauplusesse.Mida tal täpselt tarvis läks, ta ei teadnudki, tähtis oli lihtsalt midagi osta. Vava kõndis kohmetult müüja poole. Mida osta, mida osta, vasardas mehe peas. Müüja selja taga olid reas saiapätsid, konservikarbid, viinapudelid, all vitriinis juustud ja vorstid, koogikesed … Vaval läks silme eest kirjuks: kuidas küll tema naine alati teab, mida vaja, kui kõike võiks küsida, kui kõike on saada. „Andke palun pudel viina,” ütles Vava lõpuks peaaegu automaatselt. Müüja oli vait, ulatas ainult mehele morni näoga viinapudeli. Vava vaatas tükk aega müüjale otsa – tollel oli endiselt täiesti ükskõik. Ehk on nüüd kõik poes tasuta? Pole ju ammu käinud, mine tea, arutles mees mõttes. Siiski, kui ostma sai tuldud, tuleb osta, arvas ta viimaks ja pani viieeurose letile. „Liiga vähe,” ütles müüja. Ah et siis ikkagi maksab midagi, oli Vaval asi selge. Ta sobras tükk aega taskutes ja koukis sealt ükshaaval münte välja. Ühel hetkel sai müüjal küll, ta pani raha kassasse ja pööras pilgu Vavalt kõrvale. Imelik küll, mõtles mees viinapudelit pihku haarates, aga eks esimene kord vist olegi natuke imelik, kõigega on niiviisi, lohutas ta ennast.

Vava viis viinapudeli koju ja pani lauale, aga midagi jäi ometigi kripeldama. No küll oli imelik värk, ei saanud nagu ikka täpselt aru, justkui peaks uuesti proovima. Mees sobras taskutes, ainult mõni kopikas oligi veel järel, aga tüdruk nõuaks viieeurost kah. Vava hakkas sahtlites tuhnima, sest kusagil on ju säästud, naine paneb iga kuu palgast kõrvale. Mees leidis küll kõvaks läinud präänikuid, küll mitu kadunud paariliseta sokki, vanu patareisid, aga raha mitte üht senti – naine on tema eest peitma hakanud. Või kardab ta vargaid? Einoh, üks on tal ju kodust võtta, mõtles ta siis kurvalt. Ent sealsamas tuli tal idee: viinapudel oli ju olemas, kutsuks õige Ennu külla. Too vana mees ülemiselt korruselt, üsna viisakas kah, süda läheb tal napsu peale alati pehmeks. Annab mulle kindlasti viis eurot laenuks. Sest vargile Vava ju enam minna ei saa – tema kujundab uusi harjumusi.

Enn tuligi ja Vava valas pitsid täis. Viinapitsi nähes hakkas naabrimees muhelema. „No sa oled ikka täitsa,” kiitis vanamees ja jõi Vavaga heakskiitvalt pitsi põhjani. „No mida tähistame kah? Kas on uut peenikest tulemas või mis?” Enn ei pannud tähelegi, et päev polnud veel poole pealegi jõudnud ja nende napsutamine võis kõrvalt õige veider paista. Vanal mehel polnud vahet, pensionipäevad veeresid üksluises rodus õhtusse ja igasugune vaheldus kulus marjaks ära. „Ei tea, kas nüüd peenikest,” alustas Vava kõheldes, „aga mina ise kavatsen küll uueks inimeseks sündida!” hüüdis ta siis peaaegu uhkeltki – eks pits oli ka juba hinge all ja Vava polnud tol päeval veel midagi süüa jõudnud. „Ah soo, palju õnne. Kas räägid lähemalt?” uuris Enn ja valas mõlema pitsid uuesti täis. Vava sattus hoogu. Pits pitsi järel läksid mehe tulevikuplaanid üha lennukamaks ja juba pisut vindine Enn kiitis üha takka. Viskas aeg-​ajalt mõne iseenda teostamata unistusegi sekka. Aeg kulus mõnusalt ja Vava peaaegu unustas, miks ta Ennu külla kutsus. Õnneks meenutas vanamees Vavale ise ja kogu lugu kukkus välja palju meeldivamalt, kui ta oleks oodanud. „Noh, poiss, kas lähed uue järele? Meil on ju palju tähistada!” ja Enn otsis rahakotist kümneeurose välja. Alles siis meenus Vavale – muidugi, tuli ju ausat elu harjutada!

Vava läks uuesti kauplusesse. Pea käis koledasti ringi, ent samm oli ometi kindlam kui esimesel korral. „Andke palun pudel viina,” proovis ta uuesti ja naeratas väga püüdlikult müüjannale. See pööritas silmi – ilmselt oli meelitatud, mõtles Vava, sest oli viina ja enesekindlust täis. Seekord mees isegi ei oodanud, vaid lõi kümneeurose kohe letile. „Kas veel midagi?” küsis müüjanna tülpinult. Vaval hakkas pea veel rohkem ringi käima – juba edusammud, ent mida nüüd veel tahta? Siis talle meenus, et ei olnud ta ju täna midagi söönud, ning palus: „Olge nii hea, andke kaks lihapirukat kah.” Müüja viskas pirukad kilekotti ja võttis letilt naabrimehe rahatähe. Mehel oli rõõmus ja kerge olla, tulevik tundus kuidagi helge. Seejärel andis müüjanna Vavale veel peotäie münte pealekauba, nagu olekski juba palka saanud, ja mees oli õnnelik.

Heldinud meeleolus tühjendasid mehed veel natuke teisestki pudelist, ent lihapirukas muutis nad mõlemad õige uniseks. Kui Vava ärkas, oli väljas juba pime. Keegi krabistas lukuaugu kallal ja pani siis esikus tule põlema. „Istu siia, võtame nüüd ilusti saapad ära.” See oli tema naise hääl! Mees vaatas hämaras toas ringi, tal oli väga paha olla. Naabrimees tukkus kõrval tugitoolis, tema pea oli kummaliselt viltu vajunud ja pooleldi söödud lihapirukas rinnale kukkunud. Äkki pandi elutoas tuli põlema ja lapsed jooksid tuppa. „Issi, onu Enn!” hõiskasid nad rõõmsalt. Nainegi tuli reipa sammuga esikust vaatama, aga tardus uksel. Hetkeks ei paistnud ta oma silmi uskuvat, kuid siis valgusid need raevu täis. „Lapsed, minge oma tuppa mängima,” ütles ta häält rahulikuks sundides. Naine vaatas Vavast mööda, läks naabrimehe juurde ja raputas teda õlast. Naabrimees ei virgunud täielikult: „Ilus, hea Magdaleena, perenaine!” sonis ta. „Kui kaunis, kui maitsvad pirukad,” lalises vanake ja haukas allesjäänud pirukatükist. Ta polnud ilmselt tähele pannud, et oli vahepeal terve uinaku teinud. Naabrimees Enn oli juba nii vana, et võis ise otsustada, mida siin ilmas tähele panna ja mida mitte. „Tule, Enn, lähme oma koju, seal on parem puhata,” ütles Vava naine mehele nagu lapsele ja asus teda püsti aitama. Ennule meeldis naise hoolitsus ja kuigi ta tugevasti tuigerdas, allus ta pehmelt naise juhtimisele, ise aina segaselt meelitades: „Kui kenad lapsed teil on, proua, nii kenad, nii teie endi moodi …” – „Muidugi, muidugi,” kiitis naine vanamehele takka ja aitas talle kotad jalga.

Hetkeks jäi toas päris vaikseks, ainult laste hääled kostsid kõrvaltoast kuidagi summutatult. Vava süda aimas halba. Mida nüüd teha, jalga lasta? mõtles ta ja hakkas end diivanilt püsti upitama. Jalad ei tahtnud kanda, pea käis ringi. Mõtted venisid aeglaselt mööda Vava peakolu ringi, jõudmata kuhugi. Aga juba oligi naine tagasi ja raev pääses tema silmadest tuppa lahti. „Mida see tähendab?” karjus ta. „Päevad läbi jõlgud ei tea kus, tööd ei tee, ja täis nagu sitikas! Ja kuidas sa julgesid selle vaese vanamehe nii täis joota? Tal ju tervis ei kannata!” Vava püüdis alandlikult end nagu kaitsma hakata, kuid naine ei kuulanud. „Mis sul arus on?” kärkis ta edasi. „Mis eeskuju sa niiviisi lastele annad? Varas ja joodik, mulle aitab! Mina ei kannata enam! Sa oled nuhtlus, sa oled …” Naisel lõppesid sõnad otsa. „Tee, et sa mu silme eest kaoksid, ma ei taha sind enam kunagi näha,” karjus ta veel viimase vihaga. Raevuka kindlusega haaras ta mehe saapad ja kasuka, viskas need koridori, tõukas mehe kraamile järele ning sulges korteriukse. Vava vajus koridoris trepiastmeile istuli, ta polnud saanud midagi öeldagi. Nii helge siis tulevik oligi, mõtles ta löödult. Mees oleks veel kaua niiviisi trepil istunud, püsti tõustes kippus süda pahaks minema ja nutt tuli peale, aga enda õnnetuseks kuulis ta naabri-​Mallet trepist üles tulevat ning otsustas siiski parem minekut teha. Väljas oli tuuline ja tibutas. Kuigi hommikune jäisus oli järele andnud, puhus nüüd tuul kogu külma ja niiskuse kasuka vahele ning Vava hakkas kohe lõdisema. Viivuks seisis ta veel majauksel. Ehk lihtsalt tagasi tuppa minna ja naiselt andestust paluda? Võti on ju tegelikult olemas. Laste nimel lubaksin paremaks inimeseks hakata, kõik räägiksin ära nii, nagu oli. Naine andestaks ju, laseks tagasi koju. Temagi ei taha ju ometi üksi jääda. Vava vaatas veel tagasi koduakende poole. Lastetoa aknal vajutasid kaks pisikest nägu end vastu aknaklaasi, käed valguse eest varjuks. Vava süda läks nii hellaks ja läikis kohutavalt. Ei, otsustas mees, kui on sõnad, olgu ka teod, ja hakkas minema, ise veel teadmata kuhu.

Poe juurde jõudes otsustas Vava esiteks seal õnne proovida – enne läks ju nii hästi! Mees tuikus leti äärde ning palus nii viisakalt ja meeldivalt, kui oskas: „Olge kena, andke mulle palun tööd.” Müüjanna kergitas oma peeneid värvitud kulme ja osutas siis midagi lausumata letil olevale sildile „Purjus kliente ei teenindata”. Vava vaatas veel hetke müüjaga tõtt, ent väljus siis löödult poest. Kui armetu oli tal nüüd olla! Kuhu minna? Kus öö veeta? Mees sobras taskutes, bussisõidukski ei jätkunud tal raha. Vava tammus kaua mööda linna ringi, aga end kuhugi pakkuma ta enam minna ei söandanud; saan enne kaineks, mõtles ta. Tänavad jäid Vava ümber aina tühjemaks. Sadu oli juba lakanud, aga tuul puhus märjad tänavad jäiseks ja libedaks. Vava jalad kipitasid külmast, uni tikkus püstijalugi peale. Mees põikas hoovisoppi ja istus maha. „Puhkan õige veidi, saab hommiku lähemale,” mõtles ta ja tõmbas end kägarasse. Üsna kiiresti päästis magus uni Vava tema vaevadest. Unenäos olid mehe sokid kuivad ja päike paistis, ta jalutas lastega vanalinnas. Lapsed kädistasid talle käe otsas midagi üksteise võidu, ent raekojaplatsile jõudes hakkasid justkui kokkulepitult millegi poole jooksma. Vava tõttas neile järele, kaotas nad hetkeks inimmassis silmastki, kuid märkas siis noorema lapse jalgu ühest laia rohelise mantli taskust välja paistmas. Vava vaatas naist üsna lähedalt, enam ta ei kartnud, ja pistis käe naise taskusse. Seejärel teisegi, ja enesele märkamata oligi ta juba rinnuni sees. Siis kõht ja seejärel ainult varbad paistsidki veel viivuks taskuservast.