Ma tulen üheöösuhtest. Ja nii huvitav on. Ma kõnnin, ja nagu teistmoodi kõnnin. Ilus hommik on. On. On. Aga tegelt ei ole. Aga tegelt on. Jaa, jaa, peab olema, sest päike ju paistab nii värskelt ja mõnus õhk on. Aga ei ole, sest enam ei ole hommik ka. Päev on, ja ma ei teagi, kuhu ma üldse minna tahan, istun välikohvikusse. Tegelt oli põnev. Ma olin nii purjus. Täiesti mõistuse juures, aga ülemeelik ikkagi. Ma ei tea, kus ma olen. Tegelt oli põnev, ronisin aknast välja, vabadusse. Olin just kiiruga oranžid lühkarid jalga tõmmanud ja topi selga ajanud, haarasin koti, dressika ja plätud ja hops! olingi teises maailmas. Istusin kaksiratsa korraks aknalaual, hoidsin kätega sellest kinni ja vaatasin hetkeks seda pragunevat ja mahakooruvat värvi (oli nii erutav vaatepilt). Oleksin tahtnud, et muru oleks kastene, aga ei olnud, no nii film ikka ka olla ei saa. Just hetk tagasi ma kiirustasin, et saaks kähku sealt norskavast toast välja. Kui pime oli, oli kõik teistmoodi, kõik oli nagu moosi sees, punases voodipesus, minu peal vonkles üks heledate lokkide, käte ja jalgade ja nokuga valge ussike. Nüüd see uss magas ja ta oligi nii ussi moodi, surnud ussi moodi. Mees, ei, ta paistis ikka nagu poiss rohkem, ja mina paistan ka nagu tüdruk rohkem. Kui ma oleks naine, oleks mul kontsaga kingad ja pliiatsseelik, ja kui ma oleks naine, oleks mul piinlik. Ja kui ma oleks naine, oleks aknast väljaronimine pliiatsseeliku tõttu pentsikum. Aga ma ei ole naine. Jumal tänatud! Ma vist ei taha kunagi naiseks saada, tahan olla hops! ja teises maailmas. Ja olen teises maailmas, hops! ja valge päev ja oh ma olen nii ilus, ma tahan ise nüüd oma riided seljast võtta. Miks ma praegu ennast nii armastan? Sest see võõras mees, kes on tegelt lihtsalt üks ussike, magab oma pimedas toas ja mina seisan tema toast väljaspool teises maailmas, armastan ennast sellepärast, et ma ei jäänud temaga maailma jagama, aga vb mõneks ajaks jääme me paralleelseteks maailmadeks, nii kauaks, kuni tema kustub, ja kui ta magab igavesti, kustub ta kiiresti. Loodan, et igavesti. Ja ma kukun korraks muru sisse, vaatan taevast. Ajan jalad nii harki ja see, et sinna ei tulegi midagi vahele, ongi lahe. Ja mul on tunne, nagu maa ja taevas vajuks ühte, kuigi mul on silmad lahti ja ma näen, et ei vaju, aga üks mu sõbranna kirjeldas sellisena orgasmi.
Ükstaspuha, sest mul on kerge samm.
Ma ei kiirustagi üldse, tellin kohvi hoopis. On juba päev. Suvine laupäev; huvitav, kas ma näen halb välja. Huvitav, kas teised inimesed siin kohvikus saavad aru, et mul oli just elu esimene üheöösuhe. Mul on päikseprillid ees. Telefon on käes nii, nagu tahaksin kellelegi sõnumit saata, ja tegelt tahangi, nii väga, aga no kellele ikka saata. Tunded on nii segased, mul on tunne, nagu ma oleksin kuskilt filmist, et ma olengi praegu nagu kuskil filmivõtetel ja olen näitleja, ja ma näitlen ja näitlen ja ootan ja ootan, millal keegi ütleb cut.

CUT

Ma tulen üheöösuhtest, mu esimesest. Mõtlesin, et peaks seda tegema, kõigil on olnud ju. Kõik on ju kõigiga maganud. Minul oli ainult üks mees. Aga ta jättis mu maha, meil on laps ka. Ja peangi ruttu koju minema. Ma olen juba üle kolmekümne. Vastik päev, kõik näevad, näevad, et mu päevinäinud näonahal on meik laiali, ja minu vanuses pole see enam üldse lahe, toob vaid kortse esile. Point on selles, et ma pole tegelt mingeid päevi ju üldse näinudki, mul on olnud ju ainult üks mees. Kõnnin ja vihkan kõike, oma seelikut, ilusat musta seksikat pliiatsseelikut, eelmine nädal ostsin. Terve nädala tegi see seelik mu tuju heaks, isegi pikalt tegelikult. Seelik on nii ümber. Issand, ma olen säärt veristanud, olen ronimiseks liiga vana juba, kõigest üle kolmekümne, aga juba nii kohmakas. Persse, türa küll, mul ei ole ju kingi jalas, issand, issand. Suva, ei, putsi küll, ei ole suva, raisk, kuidas ma saan nii loll olla. Jah, aga mul on ikkagi hämming, ma pole kunagi olnud sellises olukorras, kus ma praegu olen. Ma pole harjunud ise mõtlema, mul ei tulnud pähe, et mul olid kingad ka, mul oli tore mees. Pean tagasi minema. Masendav. Kuidas ma lähen, võib-​olla on ta üles ärganud, akna kinni pannud. Uksele koputada on ka imelik, siis ta näeb, et ma olen juba vanem naine, üle kolmekümne. Üle kolmekümne. Kui keegi ütleb mulle, et ta on üle kolmekümne, siis ma arvan, et ta on umbes 33, ja kui mina ütlen kellelegi, et olen üle kolmekümne, siis ma usun ise ka, et olen 33. Ma ei öelnud talle muidugi mitte midagi ja me olime nii purjus ja tõmbasime pulbrit ka ninna, noorte värk. Noorte värk jah, ja mina olen ka ju kõigest üle kolmekümne, kahe kuu pärast saan 40, aga veel olen ma üle kolmekümne, ehk siis 33. Oleme sõbrannaga viimasel ajal tihti Zavoodis käinud, mängime seal piljardit. Muide, ma olen ikka veel ilus, eriti siis, kui ma olen maani täis ja mängin piljardit. Aga teada on (ja teada on ka see, et algajal on ikka õnne), et kui ikka juuksed korralikult puhvi tupeerida, korralik tummine meik peale, kõrged kontsad, siis Zavoodist mõne noore tudengipoisi ikka saab. Sest teda üldse ei huvita see, et rinnad on ära vajunud, ta tahab keppi. Paraku need lõngatüdrukud otsivad sealt armastust. Noored väikesed roosad nunnud, kes jäävad nii ruttu nii täis, et ei jõua pärast oma nunnukest koju viia, ja siis mõni tüüp, kes ei ole enam alaealine ega tudeng, vaid juba vana sussides parm, kepib roosat nunnut sealsamas nurga taga. Aga ei no mis mina, ma olen naine, mitte mingi maailmaparandaja. Ma olen naine, kes peab nüüd lille liigutama hakkama, sest mees jättis mu maha. Ma olen naine ja ma tahan nüüd uuesti seksida. Ja ma tahan jälle, jälle, ma tahaks noorem olla, endale nooremat nahka, tahan, et mu rinnad oleks jälle täis. Ja ma tahan kogu aeg purjus olla, seda, et ma kogu aeg purjus tahan olla, seda avastasin just nüüd, sest mul on nii piinlik. Ja mis siis, et mul ei ole kingi jalas, lähen ikkagi, istun kohvikusse ja võtan ühe õlle, joon ruttu pool ära. Ma näen täiega vana lits välja, kuigi ma tean, et lits olen ma esimest korda elus. Ja see on kuidagi naljakas. Lähen pissile. WC on nii ilus ja avar. Pissin ja siis masturbeerin, purjus peaga masturbeerimine on ikka hoopis teine tera. Ma olen kuidagi nii tugev ja ma kuidagi tean, mida ma tahan, ja ma suudan ja ma suudan seda ise. Joomine on lahe. Oh.
Joon teist õlut. Järgmine kord ma seda koledat rüüsidega pluusi küll selga ei pane, issand, ime veel, et ma patšokke alla ei pannud, hahahaa. Mul on kõik olemas, mul on eneseiroonia. Ma panin eile üht inglilokkidega tudengipoissi, jaa, ma panin teda. Joon viinakoksi. Oi ma veel hakkan alles tüüpidel ajusid välja keppima, oi ma ikka kihutan täiega. Täiega panen teile kõigile.

CUT

Ma tulen üheöösuhtest. Noh, või millestki taolisest tegelikult. Jah, lasin ühel tüübil end koju vedada, tegelikult olin täiesti kaine, kaine kogu õhtu. Aga kui ümberringi on kõik purjus ja mingi läll käib, hakkab endale ka kuidagi pähe. Ma olin kaine ja kõigest teadlik. Vahel, kui ma kaine olen, siis ma lihtsalt seisan või istun omaette ja keegi nagu ei räägi minuga ja mina ise ka mitte, nii veider, tahaks küll, et keegi tuleks ja räägiks, isegi kui keegi tuleb juttu ajama, siis ajan vist nii imelikku juttu, et minnakse kohe minema ka. Tulnuka tunne tuleb. Rääkisin oma tulnukatundest ühele sõbrannale, ta ütles, et ma olengi tulnukas, ja nüüd olen juba tasapisi hakanud harjuma sellega, et olen tulnukas. Ja siis vahel, kui ma olen täiesti kaine, aga hullult räägin ja suhtlen ja noo tõesti väga tore on. Jaa, vahel ma joon ja olen purjus ja olen vait ja tulnukas ja omaette ja lähen pärast üksi koju ja nagu imelik on olla, füüsiline ja vaimne nukrus. Kainena koju minnes on aint vaimne nukrus, kui sedagi, või lihtsalt tulnuk. Nii et tegelt ju väga vahet ei olegi. Ma olin kaine Tartu kuumades suve „noorte” kohtades. Noored, kes polegi nii väga noored enam, aga nad ikka joovad veel ja kõik on samamoodi nagu aastaid tagasi, aga selle vahega, et neil esineb tugev vaimne ja füüsiline nukrus. Varem või hiljem. Mulle öeldakse: oi-​oi, miks sa nii vaikne oled. Aga eile ma ei olnud. Orienteerusin intriigides väga hästi ja tegin head nägu. Rääkisin kõikide nende nõidadega ja need nõiad rääkisid omavahel ka ja kõik olid purjus ja sõbrad. Tüüpiline tore õhtu. Ja luuad, uued ja vanad, seisid nõidade läheduses ja siis mingi hetk hakkasid nõiad luudasid valima. Ja mina ka ei tahtnud üksi koju minna. Valisin luua, kes oli ühe mu kunagise hea sõbranna eksluud, aga mis siis, ta ise on ka ikka kõvasti minu eksluudadega sõitnud. Aga ma ei mõelnud sellele, ei tahtnud mõelda, mis olnud, see olnud, aga noo ikkagi, kas mehi on siis tõesti nii vähe, et nad on veel eelmisest soojad, kui juba tuleb uus ja sõidab temaga minema. Nojah, mis ma ikka teha saan, aga mulle see lihtsalt ei meeldi, sest kui ma väike olin, siis mõtlesin, et kui ma käin ühe poisiga ja temast lahku lähen, siis ta nagu kaob ära ja ma ei näe teda enam kunagi. Võib-​olla ma päris nii ka ei mõelnud, aga seda ma ka ei teadnud, et kui mina neist lahku lähen, on nad ikka veel olemas ja nad saavad mu sõbrannade peikadeks, tähendab, ühe selle teatud nõia peikaks. Ja siis ma näen neid teisi samasuguses olukorras olevaid nõidu, kes lipitsevad ühe luua ümber, ja see luud on ka paras nõid, hommikul sõidutab üht, õhtul teist. Luual endal on valus ja halb kogu aeg, ta on nõrk ja kaalus palju alla võtnud, joob ja suitsetab ja teeb head nägu kogu aeg. Ei, kuigi mingid soojad tunded justkui selle luua vastu oleksid, aga ei, see ei tasu end ära. Emainstinkt kõigest. Jään ikka selle luua juurde, ta pole võõras ka, oleme tihti rääkinud ja meil on alati millestki rääkida. Aga ma olen alati teadnud, et temast mulle pidevat luuda küll ei saa, ta ikka ei eruta mind üldse. Aga noh, vahet pole, lähen ikkagi tema juurde. Algul me niisama kõnnime ja tuigerdame, aga mulle tundub, et ta pole ka üldse purjus, võib-​olla veits svipsis on. Ta hoiab mul ümbert kinni ja vaatab ainult mind ja mina vaatan, kuidas teised meid vaatavad ja omi järeldusi teevad. Veits ebamugav on, et mida ta vahib nii palju, enam midagi ei räägi. Nojah, ma ei tea, ma pole eriti ilus tüdruk. On suvi, aga ma olen ikka valge nagu luik, sest on varahommik, linnud laulavad ja päike … päike on vist juba tõusnud või vahet pole või ikka vist pole tõusnud, aga mul on lühikesed püksid ja jalad on sinakaks tõmbunud. Ja imelik ja mida ta vahib, äkki ta vaatab ja muheleb, et issand, kui kole see tüdruk ikka on. Tunnen, kuidas ta pilgu all järjest koledamaks muutun. Ja ma ei oska enam naeratada, huuled tõmblevad, ja ta tuleb järjest lähemale ja surub huuled minu suule, ise mind nii kõvasti kinni hoides, väkk, ma ei tahtnud seda üldse, aga ma tunnen, et pole pääsu. Õnneks mul on ratas ja ma ei pea terve tee tema embuses kõndima. Kurat küll, ma poleks uskunud, et ta nii selline tüüp on, ajab mind veits kuidagi nagu öökima. Oleksin tahtnud nii, et ta kõnnib minust veits eemale, et kõnnime tühjas linnas, hommikuvalguses, ja räägime mõtteid, mis pähe tulevad, ja kissitame valguse pärast silmi. Vot nii oleks lahe. Edasi sõidame rattaga Karlovasse, mina istun pakikal, hoian tal ümbert kinni. Tahan, et teda poleks. Kui teda poleks, kas mul siis oleks vaimne nukrus? Ma tegelt ei saa öelda, et seda praegu ei ole. Ikka olen veits kurb, et see tuttav on võõras ja et võõrad ei tohi nii lähedale tulla ja emmata. Ja see võõras ei tohiks olla praegu nii õnnelik. Stsenaarium on mul juba ette mõeldud, aga ma ei taha ta kaisus magada, olen ju täiesti kaine. Issand, ma hakkan vist nutma, sest ma tahan hoopis kellegi teise kaisus magada, ikka veel, kuigi pole enam mingit mõtet. Räägin võõraga mingit small talk’i, aga tunnen, et see hakkab otsa lõppema, mul pole seda kunagi palju, tegelt pole seda üldse, piinlen tihti, et ma small talk’i ei oska, aga siis vahel kuskilt tuleb ja siis ma istungi oma ratta pakikal ja sõidan. Kui me ta maja juurde jõuame, ütlen talle, et ma ise sõidan nüüd koju. Ja ma ei ütle seda, ta tõstab mu ratta koridori ja ma panen selle lukku. Ta tõmbleb ja asjatab kuidagi nii palju, üritan näida, et kõik on tšill, tegelt ma tahaks olla tema kodus nii, et teda ennast ei ole. Kui ma praegu koju läheks, vanaema oleks juba üleval ja keedaks kohvi ja koer hüppaks üles. Ja ma jooks kohvi ja sööks munavõid jeee. Kuulame muusikat, päris lahe muss, pikutame. Ta tuleb mulle lähemale, ma ei liiguta. Mõtlesin, et nii, nüüd jääbki nii ja me jääme magama. Ta veeres mulle äkki peale, nii ootamatult, et mul tuli mingi imelik röhatus, ja ta veeres mu pealt ära ja palus vabandust ja me mõlemad naersime ja ma ise naersin seda veel pikalt ka siis, kui ta mind suudles, mu juukseid sasis, rindu katsus, pükse jalast võttis. Enda kõva asja mu vastu surudes ja omalt särki ära võttes tegi ta mingi tugevama tõuke, mis mulle enam ei meeldinud, ja pani mu rinnahoidja vahele, nii et mul oli ebamugav, ja üldse tegevus läks selliseks, et ma enam hingata ei saanud. Lükkasin ta endast eemale ja ütlesin filmides palju öeldud sõnad „ma ei saa, anna andeks”, I can’t, sorry. Ta tõmbus eemale ja jäi mind vaatama ja ma tundsin, et olen kuidagi eriline, olingi ju, olin kaine. Ütlesin talle, et ma ei taha nii ja et ma ei armasta teda. Ja see oleks nii tavaline, ma läheks pärast ikka koju ja tunneks nukrust ja bla bla bla. Et otsin midagi erilist, aga sina seda pole üldse, tahad vaid keppi, ja et mind üldse ei eruta see, kuidas sa oled, ja see, kuidas mina olen, ja et kõik on teada, mis juhtub, ja bla bla bla. Ja siis ma veel lõpuks ütlesin, et mind üldse vist mehed enam ei eruta. Otsin midagi erilist, ei otsi, aga ootan nagu midagi erilist. Mingit inglit, tiibade ja valgete lokkidega, ja et ta võtaks mind tiibade lehvides. Ja ma muudkui rääkisin, milline peaks mees olema, ja soovitasin tal mitte selline luud olla ja bla bla bla. Ja rinnahoidja oligi kõveraks läinud ja õmblusest lahti, süüdistasin teda rinnahoidja lõhkumises, need on Dieseli omad, lollakas. Ja tegelt olin ma kogu selle aja nii rahulik ja ükskõikne. Tema oli ka. Isegi siis, kui ma ta rahakotist 800 krooni võtsin, ta isegi naeris. See rinnahoidja maksis küll 200 millegagi, aga soodukas oli ja praegu küll selliseid nii odavalt enam ei saa ja üldse selliseid enam ei ole. Läksin koju. Tegin teed ja sõin külmaks läinud munavõid ja tegin koerale pai. Oli kuidas oli, aga minu jaoks läheb see ikka üheöösuhtena kirja.

CUT