Temaga kohtumine oli ootamatu, nii ootamatu, kui üks ootamatus olla võib. Kuigi ausalt öeldes olin just sel samal päeval temast mõelnud. Olin mananud silme ette tema nägu ja häält, nime mäletamata. Aga see kujutlus oli läbi põimunud absurdse kadedusega. Säärane kadedus, mis soovib subjekti lausa haiglaslike detailideni lahti võtta. Tahtsin aru saada, miks just tema ja mis on temas, mida pole minus, peale selle väikese, kuid ometi nii häbiväärselt määrava nüansi, et tema on valinud selle elu elamiseks mehe kehas ja mina naise omas. Jah, ja pakun, et just sellesama pitsitava ängistuse tõttu pidimegi teineteist tol päeval nägema.
Pealegi on ta üks neist paljudest, kellega olen laskunud vastastikusesse imetlemisse ja kelle puhul suuremeelselt lubanud taasnägemisel võtta see aeg vestluseks mõnes kohvikus või lokaalis. Loomulikult ikka tema ettepanekul. Justkui oleks meil miskit tulevikus rääkida, justkui miski ühendaks meid. Oh, aga ma tean neid kohtumisi, saatus mängib nad alati ette nõnda, kui elus on kas keerutav vaikus või paradiislik põrgu. Mina isiklikult viibisin tol hetkel taaskord põrgus. Koht, mis on mulle kõige südamelähedasem ja mida mõistan ehk pareminigi kui paradiisi. Ma vist ei ole veel lihtsalt õppinud paradiisis ellu jääma. Kui säärane koht üldse on olemas. Mulle meeldiks isegi mõte, et see on näiliselt olemas. Pürgiksin kasvõi siis selle näilisuse poole. Pooleldi olin seda ka juba tasapisi harrastanud. Olen aga õppinud kõike ilusat rüvetama, et ta oleks vähemalt kuidagigi sarnane sellega, mis mulle on alati olnud turvaline. Jah, ma olen siiamaani osanud kõigest kaunist ainult ära põgeneda. Ära joosta. Ükskõik kuhu. Pärast seda järgneb korrapärane kahetsus ja korrapäratu unustus.
Tema oli just inetusest pääsenud. Tema oli jõudnud sinna, kus mina olin alles hiljuti. Seal, kus on veel lootus kõigeks kauniks. Seal, kus ei pea endalt veel küsima, kas kusagil on midagi ilusat. Tajusin seda kohe. Milline süljeplärakas keset inimtraagikat.
Kuigi mind on alati häirinud need niisama momendi kihus õhku visatud mõtted, need katteta lubadused. Jah, põlgan katteta lubadusi, sest nendega tilpneb kaasas armutu vabandamine. See sentimentaalsuse puudumine. Aga siiski.
Ma poleks vist ealeski temaga kohvile läinud, vähemalt kindlasti mitte minupoolsel ettepanekul, oleksin rutanud edasi, aga see umbne rind, kopsudes pakitsev kadedus, mööda selgroogu jooksev hirm sundis mind takka. Selles oli miskit alandavat ja paanilist. Jah, jälestan meeleheitlikke inimesi, sest ka minus ilmneb meeleheidet nii jaburalt tihti, et see isegi pigem meenutab hüsteeriat kui meeleheidet. Ainuke, mida tol momendil lootsin, oli, et ta ei näe mind läbi. Ta ei taipa märgata minu sees olevat kivistunud kurbust, vaid näeb seda, mida alati tihatakse näha, minu lõbusust, minu õpitud lõbusust ja kergust.
Ja otseloomulikult ta vabandas. Ta mäletas nagu minagi giljotiinina õhus rippuvat kohvitamist ning nüüd tundis ta end olevat sunnitud välja vabandama, miks ta ei saanud varem, mis teda takistas, küll elu, küll aeg, küll mured, küll rõõmud. Palun, säästke mind vabandustest. Ma ei hooli. On nii nagu on. Ju ei pidanud teisiti. Pealegi, ma ju teadsin kohe talle otsa vaadates, et see olen lõpuks ikka mina, mitte tema. Nagu ikka. Nagu alati. Vähemalt siiani.
Vaadake, ma nägin teda, kohe esimesest hetkest, kui kohtusime. Ta on üks neist, kes armub särasse. Kes tuleb sätenduse peale. Ta on see, kes näeb fassaadi, aga pelgab vaadata fassaadi taha. Üks neist, kellele meeldib kasutada võimekaid naisi sotsiaalset redelit mööda kõrgemale ronimiseks. Neid on kõige lihtsam tituleerida vaegnägijateks, nad suudavad ainult ühest nurgast teise orienteeruda, haistes kullapalavikku. Neist peab hoiduma. Pimedatest peab suure kaarega mööda käima või vähemalt olema neist kavalam. Minu õnneks oli ta liiga noor, et mind ohustada. Minu õnneks hindas ta minu intelligentsi üle. Minu õnneks arvas ta minust rohkem kui mina iseendast.
Pealegi on mind alati tülpivalt häirinud inimesed, kes teavitavad juba enne tegevuseni jõudmist, et neil aega napib. Nii võib ju tõesti olla, aga see mõjub kui võimalik põgenemisplaan. Iha lahkuda enne, kui midagi on jõudnud juhtuda. Ebamugavuse eeldamine. Ah, aga säärane põgenemine on niivõrd tühine, niivõrd pisku, ta on justkui ainult imitatsioon grandioossest ärajooksmisest. Sellest rutakast lahkumisest, millega mina olin oma elus niivõrd palju juba kokku puutunud. Seetõttu mõjub see mul-​on-​kiire nõnda halenaljakalt, et too inimene tekitab säärast lauset vaibale visates minus kergelt öeldes kahtlusi.
Astusime lähimasse kohvikusse, tellisime kohvi ja suundusime lauda. Taaskord ilmnes minu närvilisusest tingitud kohmetus – lõbus kohmetus, nimetaksin seda nõnda. Põrkusin vastu toole, porisesin ja viskasin nalja. See kõik muutus niivõrd jandiks, et pidime mõlemad itsitama. Tundsin iga löögiga, et minu autoriteet kustub, paljastan oma labiilsuse, tõmban teki pealt oma kurbuselt. Pidime leppima minu narrusega, et päästa olukorra kentsakust. Kuigi arvan, et temale jäi taas mulje, et olen lihtsalt üks hooletu ja kerge inimene, kes põrkub küll kõige vastu, kuid jääb ikka ellu. Kes teeb aina nalja, mis iganes temaga ka parasjagu ei juhtu. See, kellele võib öelda sõnu, mõtlemata nende tähendusele, kes võtab elu kui suvist romanssi, mis jätab küll kustumatu mulje, kuid see kustub varsti. Ah, milline inimkomöödia. Ah, milline farss. Sama hästi oleksin võinud pakkida oma soolikad valgesse paberisse, sõlmida pakikese ümber esteetiliselt nauditava lipsu ja visata siis see vastu seina. Naudiskledes silmitseda templina seinale jäädvustunud vereplärakat, valgest paberist läbi immitsevat puna.
Minus oli läppuv kadedus tema vastu. Iiveldama ajav kadedus, mida püüdsin salalikult varjata. Kadedus, mida süvendas valu, et tema saab ligi ja mina ei saa, sel lihtsal põhjusel, et olen naine ning pean kartma võlude möödumist. Kas mõistate, kui nurjatu on olla naine, elada pidevas möödumise hirmus. Siin ei päästa isegi tarkus, naiivsus ega ilu. Kõige vähem viimane. Päästab ehk ainiti ratsionaalne külmus, mis tundeinimestele on sama rappiv kui seismine kohas, kus keegi ei seisa. Jah, see on tundeliste inimeste needus, olla ratsionaalne, olla kaalutletud, hoida end valvsana. Rääkida viimistletult. Rääkida teadusest. Rääkida nimedest. Rääkida saavutustest, mainimata kaotusi, või mainida neid niimoodi möödaminnes. Vaadata kannatuste peale, justkui oleksid nad mingisugused uuritavad objektid, eraldiseisvad emotsioonidest.
Aga kõige tüütum oli see, et tema oli minu enda peegeldus ja mitte ainult, ta oli ka selle peegeldus, mida mina armastan, keda mina armastan. Aga ta ei tohtinud teada. See oleks olnud minu häving. Pealegi on ta liiga toores, et aru saada. Ja mina natuke rohkem süütust rüvetanud kui tema. Kuigi mõistsin ju ometi, et terve selle vestluse aja oli ta nii upsakalt kindel, et just tema on see, kes on enam rikutud kui mina. Naiivsus. Puhas naiivsus. Säärase naiivsuse eest võiks nuga saada. Tõsisemates kohtades saabki. Mida enam on süütus haihtunud, mida enam oled sellega hooletult ümber käinud, seda enam teeskled selle olemasolu. Seda nimetatakse õpitud moraaliks. Jah, ümberringi võib olla häving, aga minu sees on oaas. Minu sees on oaas. Minu sees on oaas. Ainult pooleldi rikutud kiitlevad hääbumisega, need, kes on näinud põrgut, püüavad vähemalt manada eeterlikkust. Jätke see endale meelde.
Ta rääkis ja rääkis ning mina küsisin ja küsisin. Mul oli lihtsam küsida kui rääkida. Õppisin selle tehnika juba mõni aeg tagasi. Luua mulje justkui vestluspartner oleks niivõrd lummav, et minu küsimustenivoo ei lange eales. Järjekordne farss, see on lihtsalt taktika varjamaks kõike seda, mida tahan varjata. Kõike seda, millest ma ei soovi rääkida. Ma ei ole olnud kunagi väga osav valetaja, seega on kergem olla kuulaja. Inimestele meeldib ju ikkagi iseendast rääkida, kellest teisest neil rääkida olekski.
Aga vaadake, küsimustega on nõnda, et mingil hetkel nad siiski lõppevad. Ja siis juhtub see, mis juhtuma peab. Tõlgendus jääb igaühe enda mõelda ja kanda.
Olime lõpetamas kohvi, mina hoidmas sümboolselt viimast tilka tassi põhjas. Žestina, näitamaks, et vestlus pole veel läbi. Me ei ole veel jõudnud kohtumise puändini.
Silmitsesin kohvikus istuvaid inimesi, kes mõjusid mulle kui tapeet. Keegi neist ei paistnud millegagi silma, peale ehk kõrvallauas istuva vanade naiste pundi, kes polnud siseruumis viibimisest olenemata mütse peast võtnud. Mulle tundus, et nende koosviibimine oli kuidagi rõõmsam, see näis palju tühisem, kuid enam rahuldust pakkuvam. Teadsin, et nemad ei mõtle hetkel sääraseid mõtteid, mis minul peast läbi jooksid, neil pole seda enam tarvis mõelda.
Asetasin käe põsele ning plahvatasin süüdimatult välja, et just praegu sooviksin langeda minestusse muljuva korseti tõttu, lebada teadvusetult põrandal, minu kahvatunud nägu kaunistamas suunurgast langev verenire. Aga see nire on vaevumärgatav, tema eesmärk on ainult pakkuda meelelahutust. Lisada müstikat, justkui keeruline diagnoos. Niivõrd habras nire, mis jätab ka põrandale ainult pisikese punase tombu.
Minu vestluspartner silmitses mind teravdatud tähelepanuga ning küsis – ma isegi ei ütleks, et murelikul toonil –, kas mul on tihti sääraseid mõtteid, sääraseid mõtteid suremisest.
Oh, aga selles küsimuses polnud midagi uut, ma juba tean neid küsimusi, neid täpselt samu küsimusi olen iseendalt küsinud lõpmata kordi, küll variatsioonidega, küll muutes vastuseid, püüdes aina enam nihkuda tõele lähemale, püüdes aina enam tõde moonutada.
Seega vastasin ettevalmistatud kiirusega, et ei, ma ei mõtle suremisest niimoodi otseses mõttes, vaid pigem pean silmas maha kukkumist ja mitte kunagi enam üles tõusmist. Ja seda kõige mittemidagiütlevamates kohtades. Kõige tühisemates paikades. Kuid me mõlemad teame, et see pole võimalik.
Nimetasin seda althusserlikuks allaandmise ihaks. Aga ainult hetkeks. Loobuda hetkeks, aga sedagi mitte päriselt. Selles mõttes, et see stseengi on mul peas poolik, see on ainult pilt. Fragment. Ma lihtsalt langen toolilt maha, leban põrandal silmad pahupidi, veritsen kergelt, et lisada koloriiti. Ja sellega see kõik lõppeb või just teisalt jääb lõpetamata. Sel stseenil puudub algus ja puudub ka lõpp. Ta on kontekstist välja kistud, ja ka seda konteksti pole olemas. Puudub seos kõigega, mis on, ja kõigega, mis tuleb. Võin öelda, et ma pole kindel, kas see langemine pärineb üldse sellest sajandist või mõnest teisest. See visioon on ajatu ja samas aegunud katkend kõigist langemistest, mis üldse on võimalikud, kuid mis suure tõenäosusega ei saa mitte kellelegi osaks. Ja ma pole kindel, kas see minestusse vajuja olen mina või hoopis keegi teine. Pealegi olen ma liiga edev, et end tappa, ütlesin madalama hääletämbriga.
Õige, see oli õige lause, mida öelda.
Ta hüüatas: täpselt, just täpselt, ka tema on see, tema on ka liiga edev, et end tappa.
Ennast turvalisemalt tundes jätkasin: ja kahjuks olen ma ka veel liiga lootusrikas. Mul on – ma nimetaksin seda haiglaseks lootuseks või optimismiks, mõni võib seda lausa tituleerida utopismiks – usk paremasse homsesse või noh, kas just homsesse, aga paremasse hetke, mis kord ootab mind taas ees. Kõik vaheldub. Ja siis ma ei mäleta enam seda, seda, mida kogesin siis, kui kõik tundus asjatu. Lõpuks ju haihtub ikka kõik. Elu lõpetamisel pole ka suuremat mõtet, näiteks pean siin silmas taassündi, ma ei tea, kas sina nõnda arvad või usud, aga hinge lahutamine kehast läbi iseenda vägivaldse käe sunniks mind lihtsalt taassündima sellesse hetke, mis mind murdis, seega peaksin end kordama. Enese kordamine on ju sama tüütu kui enese tsiteerimine.
Jah, ta kuulas huviga, talle tundus, et mul on midagi öelda. Ja see vist oligi ainuke, mis mul oli võimalik sel hetkel öelda, ainuke jutt, mida suutsin rääkida automaatselt, mõtlemata millelegi, olin kui näitleja, kes etendas oma rolli olemata sellest teadlik. Asjaolu muutis ainult keerukaks see, et ma polnud veel päris kindel, kuhu ma võin oma jutuga triivida või mis hetkest võib paljastuda minu habras mentaalne seisund.
Miski aga sundis mind ikka muudkui jätkama ja jätkama. Nagu enese kiuste tahtsin Teda intrigeerida oma viimase aja kujutluspiltidega. Ma ei tea, ehk oleksin sellest rääkinud peaaegu igaühele, kes oleks minuga tol momendil seal istunud, või utsitab inimesi alateadlik tahe iseennast reeta.
Kuid jah, tõsi see on, või nii on, et olen viimasel ajal tabanud end kujutlemas üpris kummalisi stseene. Ma ei ütleks, et need mind häirivad. Näiteks olen viimasel ajal mananud silme ette pilti, kuidas laman voodis valgel linal ning minu ihust, minu lihast, minu nahast, minu kõhust immitseb verd. Aga ma rõhutan, olen siis täiesti elus. Ma olen kindlasti samal ajal elus. Just see elus olemine pakub selle pildi juures kõige suuremat naudingut. Ja võikust lisab asjaolu, et ma ei kujutle ses olevat valu. Jah, ja see polegi seega kui lõppemine. Vaid pikutamine voodis. Niimoodi teisiti.
Ja ikka ma tahtsin jätkata.
Jah ja kui kõnnin vahetevahel tänaval, siis järsku tärkab minus sund haarata enda kõrist, kontrollimaks, et keegi pole, kas just keegi, aga et ega mu kõri pole juhuslikult läbi lõigatud. Et ma kõnnin ja jooksen samal ajal verd ja minu kurgul laiutab haav. Olen juhuslikult, enese teadmata lämbumas oma ihu mahladesse. Vahest elan sellesse kujutluspilti niivõrd sisse, et teen lausa lämbumishäälitsusi. Säärasi tasaseid, et teised inimesed ei kuuleks. Nimetaksin seda mänguliseks vägisemiseks. Minu meelest on see kuidagi naljakas ja isegi armas. Vähemalt minule.
Aga kui aus olla, remargina, siis kõri poolitamine on alati tundunud mulle väga tülgastavana ja samavõrra hirmsana, väga ebamugavana, ja ma polegi päris kindel, miks säärast mõtet veeretan. Eriti veel keset tänavat kõndides.
Miski ei saanud minus enam pidama. Minu klaasmaja oli purunenud, emotsioonid valla pääsenud. Murdusin ja muudkui jätkasin oma perverssete mõtetega.
Või näen, kuidas istun taburetil, viimati istusingi siis taburetil, ja vaatan aknast välja, ja just nimme on see vaade rahustav, ütleksin, et isegi kaunis, selline hubane. Ja kõige kontrastiks, mida vaatan ja millest ma küll päriselt osa pole, laiutab keset mu ihu ilmatu suur haav, mis mind peaaegu et pooleks lõikab, see haav jookseb verd kahasse mädaga.
Tundes nüüd, et olen ületanud igasugused kõlbluse piirid, pidin serveerima oma põhilise vabanduse või õigustuse kõigele. Aga need kõik visioonid või pildid, kuidas iganes neid nimetada, mõtted, on ainiti kirjanduslikul eesmärgil. Jah, see ongi nende põhiline mõte. Mõtiskelu. Nagu ma juba enne ütlesin, olen ma liiga edev inimene. Lihtsalt soovin kukkuda ja mitte tõusta. Althusser.
Mul polnud tol hetkel õrna aimugi, mida ta täpselt minust mõtles, peale selle, et olen ju lihtsalt talle kummaline ja seetõttu paeluv. Momendiks oli vaikus, mille järel ta nentis, et ka temal on tihti säärane igatsus kukkuda ja eales enam tõusta. Aga rohkem barthes’lik. Noogutasin. Näiteks on tal sundmõte trammi alla jääda. Ehk isegi säärane neurootilise kalduvusega mõte jääda peatuks. Jälle noogutasin. Isegi mina olen ehmunud mõttest, et mu pea lahutatatakse kehast. On kummitanud elu traagiline lõpp trammirööbastel ja kes meist poleks peaaegu trammi alla jäänud.
Olime hetke taas vaikides.
Silmitsesin valge tassi põhjast oma viimast tilka. Tajusin, kuidas väga kaua ma enam siin eteldes vastu ei pea. Varsti ütlen midagi, mida kahetsen. Mida ma ei saa enam mänglevalt välja keerutada. Inspiratsiooniks tituleerida või mistahes šedöövriks.
Aga inimesed ei saa ju ometi rusuvas meeleolus laiali minna, jäädes teadmatusse, kas vestluskaaslane oli just hiljuti läbi elanud midagi närvivapustusesarnast või ongi tal lihtsalt elav fantaasia. Seega võtsin kohustuseks öelda enne lahkumist midagi lõbusat. Otsustasin lõpule viia oma minestamisstseeni rikastava nüansiga.
Libistasin pilgu hetkeks igatsevalt mööda ruumi ning laususin, aga ma soovin, et samal ajal, kui mina immitsen verd siin puidust põrandal, mängiks taustaks Boney M-​i „Rasputin”.
Ah, milline asjatu nali!
Ta oli liiga noor, et mõista.