Ideaalne. Aknasse jäetud pilu oli just piisav, et Uku võiks pääseda tuppa viiekordse paneelmaja esimesel korrusel, täna kolmandasse korterisse. Vahel tekkis neil rüüsteretkedel võimalus ka ukse kaudu siseneda, aga akent kasutas ta rohkem, see jäeti sagedamini lahti. Suisa naeruväärne, kui lihtsalt võõrastesse kodudesse sisse sai murda. Nüüdki ei tulnud palju vaeva näha. Uku ronis korterisse ja tegi kõigepealt elutoale tiiru peale.
.….Ta otsis asju omal moel. Aeglasemalt kui paljud teised, aga sellest hoolimata tähelepanelikult, silmad põhjalikult ümbrust skannimas, nina lootustandvaid lõhnu tabamas. Elutuba ei erinenud varem nähtuist kuigivõrd. Erilisi väärisesemeid Uku kogenud pilk ei tuvastanud. Sektsioonkapi kaitsvate klaaside taha varjusid perepildid, välisreisidelt toodud suveniirid ning roosade lilledega portselanserviis. Seinal seisis uhke LCD-​teler. Kellelegi olnuks viimane muidugi väärt saak, aga Uku polnud selline varas. Ta võttis alati ainult seda, mida parajasti ellujäämiseks vajas, ning massimeediavahendid ei kuulunud kindlasti tema eluks tähtsate asjade hulka. Uku ei mõistnud, kuidas sai mõni tundide, isegi päevade kaupa klaasistunud pilgul jõllitada kunstlikku ekraani, selle asemel, et tunda, kuidas tuul rinnakarvu sasib, või päikese käes jalgu sirutada. Ajaga oli Uku õppinud keskenduma sellele, mis elus tegelikult tähtis. Elule endale.
.….Sissetungija toetas end hetkeks lauale. Tema pilk libises üle teleripuldi, heegeldatud liniku ja lahtise ajalehe (võeh!) ning peatus tühjal kohvikruusil, mil oli abstraktne tumeroosa jälg. Huulepulk? Plekk oli nii väike, et võis tuleneda ka muust … Huvitav. Uued erutavad maitsed oli Uku suurim kirg ja veidrus. Ta lihtsalt pidi proovima kõike, mis tekitas küsimusi. Uku mekkis kruusi serva. Ei, siiski huulepulk. Seda maitset Uku tundis.
.….Elu jooksul oli ta kogenud armurõõme mitme naisega, kellest paarile lapsedki tehtud. Enamasti juhtus see pärast siidri või muu meelepärase joogi limpsimist, kui juba mõnus promill ja sumin sees, ning kindlasti mitte eesmärgipäraselt. Lapsed olid lihtsalt Ukule loomuomase tegevusega kaasnev paratamatus. Kontratseptsioon ei langenud kuidagi kokku tema ela-​hetkes-​ja-​naudi-​põhimõttega ning Ukut ei huvitanud põrmugi ka sellest loobumise tagajärjed. Oma järeltulijatest oli ta üht-​teist tuttavatelt kuulnud, aga ei viitsinud selle teema peale mõelda rohkem kui näiteks poliitikale või sellele, milline ilm järgmisel päeval tuleb. Lapsed polnud prioriteet, naised olid. Ja tagajärjed tegemisrõõmu ei varjutanud, sest lapsed – see mure jäi nagunii naiste kanda. Kuigi ega Uku naisedki erilised muretsejad olnud: tulid lapsed, siis tulid, mis seal ikka. Samasugune ükskõiksus kandus nende kõigisse elupõhimõtetesse: mis siis, kui toiduplekid rinnaesisel või jalad karvased. Just viimased olid Ukule mõnusalt hooletuid naisi tuvastavaks sümboliks. Võis üsna kindel olla, et karvaste jalgade omanikega polnud kunagi mingit paanikat, draamat ega skandaale, ühesõnaga jama, millega Uku poleks viitsinud tegeleda. Naistele mõtlemine muutis Uku tiiraseks. Oo, kuidas praegu tahaks kellegi korralikult läbi tõmmata … Ei-​ei, keskendu nüüd, Uku, sa oled võõras korteris. Siit polnud vist enam väga midagi (ega kedagi) võtta. Erutavaimaks elamuseks jääb seega huulejälg kohvitassil. Abiks ikka.
.….Järgminegi korter oli omanikest tühi. Mõnikord meeldis Ukule sisse murda siis, kui pererahvas kodus, see lisas operatsiooni põnevust. Praegu oli tal aga kõht tühi ja põhieesmärk lähedusest toitu leida. Tühja kõhuga poleks võitlused korterirahvaga kuigi hästi lõppenud, seepärast tundis ta heameelt, et sai segamatult tegutseda. Nii. Siin elas ilmselt noorem seltskond. Kitarr statiivi otsas. Lõhkised teksad põrandal, must pitsist rinnahoidja. Tühjad õllepudelid ja krõpsupakk, kotisuu haigutusena avali. Kohemaid heitis Uku pilgu kutsuvasse pakendisse, seal oli vaid natuke puru. Äkki on magamistoas etem.
.….Tegemata voodi, linad sassis, üks padi põrandale kukkunud, teine kohe kukkumas. Veeklaas, lahti rebitud, sakilise äärega hall kondoomiümbris ja … kas tõesti … sellest mitte väga kaugel ka kasutatud kondoom. Ohoo! Õiged gurmaanid just selliste hetkede nimel elavadki. Uku läks preservatiivi juurde ning maitses selle sisu, hindavalt ja aeglaselt, justkui professionaalne degusteerija. Ta lasi vedelikul paar tiiru suus ringi käia, enne kui selle alla neelas. Hmm. Substants oli mõru ja mitte nii nauditav, kui ta oli lootnud. Huvitav siiski.
.….Nüüd jäi veel köök. Oma üllatuseks avastas Uku, et ta polnud üksi. Taburetil istus noor pilkuköitvalt karvaste jalgadega naisterahvas, kes rüüpas mõnuga siidrit, magus lõhn täitis kogu ruumi. „Ära põe,” ütles ta, kuigi täiesti tarbetult – Uku keha läbistas hirmu asemel hoopis erutusvärin. „Ma ei ela siin. Märkasin sind juba enne, ma tulin ka aknast. Siidrit tahad?” Uku tahtis. Õigupoolest tahtis ta kõike, mida pakub nii kaunis vastassoo esindaja, pealegi veel samasugune seaduserikkuja nagu tema, siin võõras korteris niimoodi võõra vara kallal. Mässaja. Kurat, kui kuum
.….Nad jagasid siidrit, vahetasid veel paar sõna ning kuidas Uku ka ei püüdnud endaga võidelda, kasvas kirg temas iga sekundiga. Kaaslanna väike vormis keha, suured silmad ja vilgas suu, mille liikumist oleks võinud vaatama jäädagi, lihtsalt ei jätnud valikut – Uku pidi teda saama, kohe. Jah, ma olen siin esimest korda, ei, ma pole magamistoas käinud, jah, siin on tõepoolest mõnus päike. Uku teadis, et isegi kõige metsikumad ja hedonistlikumad naised vajavad enne vahekorda mõne viisakuse vahetamist, et end mitte litsina tunda. Täiesti ilma ei saanud kunagi, lihtsalt vabameelsemate naisterahvastega jõudis soovitud tulemuseni varem. Uku uusim tuttav kuulus viimaste sekka – ei läinud kaua, kui iha nad mõlemad köögilauale paiskas ja nende kehad ahnelt üksteise külge klammerdusid. Nendesugused teadsid, kuidas kasutada iga hetke, õhus rippumas võimalus, et järgmist enam ei tule. Surm hiilis neil pidevalt kannul, varitsedes lagedes, seintel ja põrandail.
.….Nüüd keeras surm esikus võtit ja astus korterisse.
.….Köögisviibijad surma ei kartnud, nad olid selle alatise kohalolekuga harjunud. Uku ja tema partner, endiselt teineteise tugevas haardes, kuulatasid, kuidas tulija elutuppa läks ja kitarri mängima hakkas. Vaikivas üksmeeles otsustati, et risk vahele jääda muudab olukorra üksnes põnevamaks, ja vahekord jätkus endise jõuga. Sest mis saaks olla parem kui sellised hetked, jagamas enda täit ootamatust, pakkumas võimalust käituda spontaanselt, tunda närvikõdi, kogeda elu seda tõeliselt elades?
.….„Kas sa loomaaeda tahaksid minna? Elevantide juurde?” küsis Uku mõne aja pärast maja ees, kui kireakt oli lõppenud ja nad akna kaudu põgenenud. Ta teadis, et naistele meeldis eksootika. „Lähme,” nõustus kaasgastronoom kohe. „Polegi ammu käinud. Sõbranna rääkis, et seal pidi poegi ka olema. Nende oma on kõige mõnusam, eriti veel soojalt.” Ohsa … Uku vaatas imetlevalt oma kaaslannat. Milline asjalik daam! Nii asjalik, nii praktiline, nii ootamatu tänases hommikus, nii erutav, nii paljulubavalt karvaste jalgadega Tuli välja, et Uku uusima vallutuse nimi oli Briis. „Nagu tuul,” täpsustas nimeomanik.
.….Uku ei olnud oma lühikese elu jooksul rännanud kaugele, aga kohti, kuhu ta siiski sattunud oli, tundis ta hästi. Tema asjatundlikul juhatusel jõudsidki nad viivu pärast loomaaeda elevantide aediku juurde. Seal paarutas väärikas emaelevant, valvates kaitsva pilguga väiksemat, kes nosis puuvilju. Toodab värsket materjali, mõtles Uku isukalt. Kõik teadsid, et poegade oma on kõige parem.
.….Sekunditega said nad üle müüri, mis elevantidest lahutas, ja leidsid kohemaid selle, mille järele olid tulnud. Aediku nurgas seisis kuhi haisvat elevandisõnnikut, mis kuulus suuruse põhjal otsustades küll vanemale elevandile. Briis vaatas küsiva näoga Uku poole, kes justkui selle mõtteid lugedes julgustas: „Pole hullu. Täiskasvanute oma sobib ju ka.” Loodaks nüüd vaid, et keegi ei sega. Briis maitses esimesena. Tema haldjalikult õrnad liigutused ja graatsia tekitasid robustse hunniku kõrval võluva kontrasti. Haldjas ise käitus, nagu ei mõtleks oma hapra välimuse peale sugugi, kaevudes kõigi ihuliikmetega kamakasse, tõstes iga suutäie järel einest määrdunud näo, et maitseelamust paremini hinnata. Ei, poegade oma on siiski parem.
.….Äkki kuulis Uku selja tagant liikumist. „Keegi tuleb!” ütles ta ja keeras end ümber, suu sõnnikut täis. Õnneks oli juba eemalt näha, et liginejad ei kujuta endast mingit ohtu. Need olid teised degusteerimishuvilised. „Mis teil on?” küsis üks. – „Värske kraam. Jätkub kõigile,” ütles Uku. Sõnnikut oli kahe jaoks liigagi palju ja Ukule ei meeldinud asjatu raiskamine.
.….„On ka soe?” küsiti edasi. „Mitte enam väga,” vastas Briis. „Aga hea ikka.” Ta loovutas oma koha ühele uutest, olles enda isu juba täis söönud. Elevandisõnnik oli vahel harva hea, aga siiski liiga ekstreemne, et seda suurtes kogustes tarbida, väljaheidete söömine võis ju isegi terviseprobleeme tekitada. Briisi organism oli selliseks toiduks juba kohastunud, ometi tuli menüüd aeg-​ajalt ka teiste maitsetega tasakaalustada. Praeguseks sõnnikust aitas, kuid Briisi kõht polnud veel päris täis. Briis nihkus Ukule lähemale ja küsis neile omases keeles: „Äkki otsiks nüüd kana või midagi?”
.….Miks mitte kana? Miks mitte ükskõik mis? Kui hea oli elada, ilma et keegi saaks neid kunagi käskida või keelata! Nad olid vabad ja võisid teha mida iganes. Võtta mida tahes, kellelt tahes, millal tahes. Nad ei pidanud kunagi küsima, kuuletuma, järgima ühiskondlikke reegleid või ettekirjutusi. Elu lihtsalt juhtus ja nad keerlesid käesolevais hetkis, järgides vaid looduse antud instinkte ja bioloogilisi tunge, muretsemata selle pärast, mida toob homne, ja kas homne üldse tuleb. Mitmed Uku tuttavad surid iga päev – maailm ei sallinud temasuguseid ja püüdis neist pidevalt hinge välja pigistada. Ometi ei tulnud neil surres midagi kahetseda. Nende surm katkestas elu kogu selle tähenduslikkuses, mitte elu ja surma vahepealse seisundi. Erinevalt Ukust suri enamik inimesi niigi juba poolsurnult, üksi oma diivanil, ise ülekaalus, ülehinnatud rasvane valmistoit põlvedel, ülekäte läinud telejõnglased mõnes telesaates ülemeelikult kriiskamas. Kõik sellised inimesed olid üleliigsed ja nende surm oli maailmale pigem võit, kuid mõttetuid parasiite sündis pidevalt juurde. Vastik.
.….„Ma tean ühte kohta. Sealt võib kana saada,” ütles Uku Briisile viimaks. „Dampsterdaivinud oled kunagi?” – „Dampster …” kordas Briis. „Prügikastist süüa otsinud?” – „Ei ole. Sealt leiab ka midagi või?” – „Kammoon,” noomis Uku. „Muidugi. Kust sa mujalt nii head liha saad? Lähme, ma näitan.” Kõik teadsid, et naistele meeldib otsusekindel tegutsemine.
.….Uku mehelikult juhtiv käitumine polnud ainus, mis Briisi lummas, kui näitsik jalgupidi kõigi nende kasutatud mähkmete, mädanenud õunte ja banaanikoorte, pesemata jogurtipakendite, limonaadipudelite ja – tõepoolest – ka paari taevalikult roiskunud kanakintsu keskel seisis. Peale Briisi ja Uku olid prügikasti jumalikke aardeid avastamas ka teised, kuid kõigile jagus midagi. Paradiis on teadupärast suur ja lai ning koos asuti selle lahkelt pakutud ja kõvasti riknenud vilju nautima.
.….„Peaks äkki kaasa ka võtma?” küsis Briis ja hõõrus nägu mõnuga ühe roiskunud lihatüki vastu. – „Ei, milleks? Alati saab tagasi tulla,” arvas Uku. Ta oli veetnud selle naisega tunduvalt rohkem aega, kui talle kombeks, kuid mitte keegi ei saanud panna teda loobuma sügavalt juurdunud põhimõttest elada hetkes ja võtta vaid nii palju, kui tarvis. Tegelikult pidi esitatud küsimus muu hulgas näitama, et Briis mõtleb lahkumise peale. „Ma hakkan vist koju liikuma,” ütles ta pärast seda, kui Uku vihjest aru ei saanud. Koju? Võib-​olla polnudki nad nii sarnased. Briisil oli kodu? „Kus sa elad?” küsis Uku. „Meil on üks mahajäetud maja. Seal oleme ainult meie ja parmud. Okei. Mõni hiir ka, aga see tähendab ju ainult rohkem toitu. Võid ka tulla, kui tahad. Mahume küll,” vastas Briis.
.….Uku ei teadnud, kas peaks minema. See pidev järgnemine ei sobinud lõppude lõpuks üldse tema nägemusega endast kui iseseisvast ja sõltumatust isasest, kes teeb alati kõike enda reeglite järgi. Ometi oli temalt vastust ootavatel hiiglaslikel silmadel mingi seletamatu hüpnotiseeriv vägi, mis keeldumise kummaliselt raskeks tegi. Okei, ainult see üks kord veel, kinnitas Uku endale, kuid polnud enam päris kindel, kas lubadust pidada suudab.
.….Nad jõudsid koos vana puust lobudiku juurde, mil seinad siiski ümber ja katuski pea kohal. Kusagilt levis isuäratavat hapukat haisu. „Tule, vaata seest ka,” pakkus Uku kaunis giid.
.….Hoonel polnud ust, vaid pelgalt avaus, mis märkis kohta, kus see kunagi seisnud oli. Nad lendasid ukseavast sisse, Briis ees ja Uku järel. Majakarp oli üldiselt tühi ja pime, pehmel mullapinnasel toimetasid vaid mõned närilised, aknalaual puhkasid kaks kärbest. „Need on mu vennad Robert ja Kärss,” tutvustas Briis ja väristas kiletiibadelt tolmu. „Näe, Kärsa naine sai eile hommikul just värske pesakonna,” ütles ta ja osutas kõduhunnikule aknaaugu kõrval. Uku heitis pilgu munadele, mida oli sadakond. Igav. Lapsed olid igavad. Ta istus tühjal aknaruudul ja vaatas hoovi.
.….Maja ees istus neli parmu.