Tõstsin pilgu ekraanilt ja vaatasin toas ringi. Kui ma poleks teadnud, siis oleksin arvanud, et segadus, mille keskel istusin, oli jäänud mõnest peost. Ma ei istunud ühe kindla plahvatuse epitsentris, vaid keset olukorda, mille tekkemehhanismid olid palju keerukamad ja pikema aja peale jaotatud. Ruumi täitsid paari nädala jooksul hooletult käest pillatud asjad, lugematu hulk potentsiaalselt tähtsaid pabereid ja märkmeid, hunnikutesse koondatud kindlalt vajalikke esemeid ja lademetes lihtsalt niisama prahti. Ma ei saa öelda, et säärases keskkonnas viibimine mulle meelt mööda oleks olnud. Ma ei saa aga ka öelda, et see mind märkimisväärselt häirinud oleks. Kui meeles pidada pasa sees elamise kuldreeglit – mitte minna närvi, kui sa mingit kindlat asja üles ei leia –, siis on kõik hästi.
Sel päeval aga teadsin, et pean ennast kokku võtma ja otsima üles musta pintsaku. Ülesanne polnud liiga stressitekitav, pintsakud on enamasti riidekapis ja kui mitte seal, siis vähemalt riidepuu peal, seega rippuvas asendis ja pigem silmade kõrgusel. Lihtsam leida. Peale pintsaku vajasin veel musta värvi pükse ja musta särki. See oli veel lihtsam: kuna peaaegu kõik mu püksid on musta värvi, pole vahet, millised valida. Mis särkidesse puutub, siis neid on mul tõesti arvukamates toonides, ent musta värvi T-​särgid moodustavad kollektsioonist siiski märkimisväärse hulga. Viimases hädas saab alati minna lähimasse H&M-i ja soetada veel ühe 4 eurot ja 99 senti maksva musta särgi. Jalatsite pärast ma ei muretsenud, mustad valge tallaga Nike ketsid – paslikud vist igaks elujuhtumiks – olid juba varasemast poekäigust jala otsa tõmmatud.
Siis FaceTime’is mulle mu ema. Ma teadsin, et see juhtub, olime selle varem kokku leppinud.
„Palun too pärg ära,” ütles ema, „sellest lillepoest, mille kõrval me vanasti elasime.”
„Olgu,” vastasin ja pöörasin arvutiekraani rohkem akna poole, et segadust mu ümber päevavalgusega summutada.
„Sa pead veidi juurde maksma, ma lasin pikemad lindid panna. Ma võtan su siis sealtsamast peale ka.”
„Olgu, teeme nii!”
Mu ema oli paar nädalat varem oma esimese iPhone’i saanud. Roosa.
„Sattus lihtsalt roosa, ma ei hakanud vahetama ka, miks mitte, eks,” põhjendas ta küsijatele oma valikut.
Üldiselt mulle meeldib mu ema väga. Ma ei saa küll öelda, et temas midagi väga erilist oleks, aga noh, ta on mu ema, ta on minu teinud – isa muidugi ka – ja ta on pigem ikkagi hea inimene, hea naine, ja mis kõige kindlam, hea kodanik. Ma ei saa ka öelda, et ta mulle suureks eeskujuks oleks. Ehk seepärast, et me oleme temaga väga sarnased – maneerlikud, jõulised ja … veidi naiivsed. Mul on tema valikuid mõnikord raske mõista, sest mulle tundub, et mina oleks valinud teistmoodi. Paremini. Samas, ma ei ole tema ja elu, mida elan, pole veel ehk nii kaugele jõudnud, et säärased võrdlused oleksid mingilgi määral tõsiseltvõetavad.
Sel hetkel, mil ta palus mul pikemate lintide eest raha juurde maksta, ma loomulikult ei analüüsinud meie suhet. Sel hetkel raalisin hoopis, et ei taha emale öelda, et mul pole eriti mingit raha. Veel vähem tahtsin küsida, kui palju lintide lisapikkus maksma võiks minna. Ega ta poleks teadnud ka. Või vähemalt oleks ta väitnud, et ta ei tea. Seega pidin ma kokku lugema oma olemasolevad vahendid ja võimaluse korral neid ka juurde tekitama. Aega polnud kokku lepitud stardini palju. Korjasin kokku kogu taara, mille korterist leidsin, ja valasin kõik taskud müntidest tühjaks. Sain kokku 12,79. Kaardi peal oli 3,98 ja taarat oli kaks kilekotitäit. Panin selga oma mustade riiete komplekti, föönitasin tuka õigeks ja suundusin taaraautomaadi juurde. Meiki ei viitsinud teha, moe pärast viskasin veidi puudrit näkku.
Telliskivi Rimi taguse pandipakendipunkti ees oli saba. Minu ees seisis dressides poiss, kes elas kuskil lähedal ja töötas vist St. Vituses. Mitte väga ilus, aga üpris kuum. Tal oli umbes kümme tühja õllepurki paberist kotis. Tema ees oli mingi suvaline Kopli koll, kes küll ei haisenud, aga kellest me poisiga siiski eemale hoidsime. Mäletan, et mõtlesin vaheldumisi kahele asjale: esiteks sellele, et ma olin taarajärjekorras pintsakuga ja kuidas see möödaminejatele välja võis näha, ja teiseks, et me võiks selle poisiga kollile lähemale seista, et äkki me haavame ta tundeid, sest ta tõepoolest ei haisenud üldse. Taaraautomaadi juures toimetas naine, kelle nägu ma nägin alles siis, kui ta oma kompsud tühjaks oli teinud ning teatas, et automaat sai täis. Tavaliselt tähendab see, et pandipakendipunkti tagatoast tuleb keegi välja – Telliskivi Rimi omast üks kindel käredahäälne mutt – ning ütleb, et kõik on ok ja kohe saab taarat masinasse edasi sööta. Tookord nii ei läinud. Koll teatas, et Balti jaamas on ka automaat, ja hakkas meist eemalduma. St. Vituse baaris töötav poiss pööritas silmi, pani oma paberkoti automaadi kõrvale maha ja lahkus. Ootasin, kuni poiss oli vaateväljast kadunud, ja võtsin tema taara endale.
Ma ei leidnud Balti jaama taarapunkti üles. Hakkasin närvi minema ja kaalusin oma võimalusi. Variant taara hüljata tundus kõige ahvatlevam. Samas ei teadnud ma, kas mul on piisavalt raha. Võis ju ka emale helistada ja valetada, et jätsin rahakoti koju. Viimaks otsustasin pärgadega kauplevat äri guugeldada, neile helistada ja küsida, palju ma juurde maksma pean.
„Tere, mul on selline küsimus, et,” alustasin reipalt, kui kõnele vastati, „palju ma pean juurde maksma tellitud pärjale, sest mu ema – nagu ma aru saan – tahtis pikemaid linte ja mmm … või nii ta mulle ütles.” Kuulnud oma segast lauset välja öelduna, hakkas mind huvitama, miks kogu see pikemate lintide lugu üldse vajalik oli.
„Jah,” vastati mulle, „see on sama hinnaga, mis enne, juurde ei pea maksma midagi.”
Tassisin taara koju tagasi ja istusin trammile, et sõita Kadriorgu, kus Köleri tänava alguses on valgeks krohvitud fassaadiga kahekordne maja, mille teisel korrusel asub lillepood, kus ma lapsena andunult suure keraamilise konna ja väikeste punaste kalakestega purskkaevu vahtisin.
Olime just linnast autoga välja jõudnud, kui jõudis kätte hetk rääkida ettevalmistatud lugu. Mul on kombeks enne oma emaga kohtumist välja valida mõni vürtsikam lugu, mis on minu või mõne mu sõbra või tuttavaga viimasel ajal juhtunud. Sel korral polnud aga mu valikus palju sellist, mida emale ilma ühtegi detaili välja jätmata jutustada oleks tihanud. Teel lilleärisse olin lasknud peast läbi eelneva nädala sündmused. Põnevaim seik oli see, kui me segastel asjaoludel kambaga kogemata kõik spiidi saime ja pillid juba laupäeva hommikul otsa lõppesid. See oli – tõsi küll – harukordne, aga tegelikult absoluutselt ebahuvitav. Aftekas oli seetõttu tavalise pehme tilkumise asemel viina– ja spiidisegune rabelemine. Nalja sai, aga neid nalju ei saanud ju ometi tõlkida kirjakeelde ega panna ümber emakeelde. Saate aru, jah? Emakeelde. Ma polnud parajasti seotud ka ühegi märkimisväärse loometööga, millest pajatada – oli suvi, see olekski harukordne olnud.
Kuna korralikku lugu mul polnud, hakkasin uurima hoopis vanemate hiljutise puhkusereisi kohta. Sellega läksin veidi alt, sest mulle ei meenunud kohe, kus nad käinud olid. Ema keeras rooli ja jutustas, kuidas nende majutus oli olnud kõrgel kaljusel mäel ja randa saamiseks tuli läbida vähemalt kilomeeter kivisse raiutud treppe ja kuidas ta peaaegu pildi taskusse pani, ent õnneks oli tal olnud kotis pirn, mis veresuhkrut tõstis. Mulle tundus, et ta saab aru, et ma ei mäleta, kus nad reisil käisid, ja väldib meelega ühegi äratuntava kohanime mainimist, et näha, millal ma murdun. Ta rääkis veel soojast ilmast ja kiviklibusest mereäärest. Sellele sain vahele pista, et kui ma Jaltas käisin, siis ka seal olid rannad kaetud päikse käes kuumaks köetud kivikestega, mis läbi päevituslina väikeste tuliste sõrmedena ihusse surusid. Mu remark ei avaldanud talle muljet. Ta teadis väga hästi, et Krimmi poolsaar oli ainuke koht, kus ma kunagi päikesepuhkusel olin käinud.
Umbes tund peale Tallinna algas teeremont, mille tõttu pidid autod iga paari kilomeetri tagant rivis seisma ja ootama, et vastassuunast liikuvad sõidukid neist mööduda saaksid. Tavaliselt oleks mu ema sellise asja peale ärritunud, tookord juhtus aga nii, et sattusime igal korral seisva rivi esimeseks autoks ning saime peatustel liiklust reguleerivaid töölisi vahtida. Esimesena seisis auto nina ees puhmas kulmudega päikesest parkunud mees. Ema huvitas, kus ta pissil käib ja kuidas ta sinna saab. Ta pakkus, et kui stoppmärgiga külajoodikul tõesti häda käes on, siis ta kutsub endale saatjaga auto järele ja ta viiakse staapi.
„Võib-​olla sitale minekuks,” arvasin mina, „aga kui ta kusta tahab, siis keerab vahest teele selja ja kõik.”
Teine peatus oli varustatud ajutise foori ja liiklusreguleerijaga. Olime emaga samal meelel, et see on küll raiskamine. Reguleerija oli noor tüdruk, kes mulle mitu korda naeratas. See meeldis mu emale. Talle meeldib, kui tüdrukud minuga flirdivad. Naerataja oli väga veetlev. Tal olid jalas lühikeseks lõigatud teksad, mille taskud püksisäärtest oma valgeid keeli näitasid, ja seljas bikiinitopi peale visatud oranž helkurvest. Ta keeras meile korraks selja, et kontrollida, kas vastu tulevate autode voog on lõppenud. Teksade mõlema kannika peal oli suur tume plekk. Tüdruk langetas stoppmärgi ja kehitas ohates õlgu.
„Ta vaeseke on millegi sisse istunud,” ütles ema ja me sõitsime edasi.
Kolmandas peatuses ei vahetanud me sõnagi. Meie sõidusuunda hoidis kinni suurte päikeseprillide ja pähe seotud kaltsuga naine, kes vaatas autoderivist tuimalt üle. Ma panin tähele, et ema oli häiritud. Vaatasin tähelepanelikumalt naist, kes teel ees seisis. Võib-​olla kujutasin seda ette, aga sel hetkel paistsid nad mu emaga sarnased. Mitte ehk otseselt väljanägemise poolest, aga ma kujutlesin, kuidas ka võõras naine oma kodus nõudepesuvahendi viimaste tilkade paremaks kättesaamiseks pudeli korgile tagurpidi seisma paneb. Kui vaja, asetab nõudepesulapi pudelikaela kõrvale stopperiks ning toetab pudeli kerge nurga all seinale.

Kirikusse sisenes kamp musta riietatud inimesi, kui autot parkisime. Ma ei tundnud kedagi ära. Esmapilgul tundus, et me oleme noorimad matuselised.
„Tee kiiresti!” käskis ema, kui ma pagasiruumist pärga võtsin.
„Kuule, miks me lindid pikemaks tegime?”
„Ma lasin täisnime välja kirjutada.”
„Kelle?”
Mu ema vaatas mind pahaselt ja hakkasime hoogsalt kiriku sissepääsu suunas kõndima.
„Kas tavaliselt ei kirjutata lihtsalt, et kallis,” tegin enne nime väljaütlemist demonstratiivse mõttepausi, „tädi … Selma ja nii edasi ja edasi?”
„Ole tasa! Me oleme kohe sees,” ütles ema ja pistis päikeseprillid ridiküli. Tõttasime edasi. Ma sirutasin vasaku käe läbi pärjaaugu, et paremaga telefon hääletuks panna.
„Palun ole ettevaatlik sellega!” ütles ema hästi tõsiselt ja sättis kõndimise pealt valgeid linte.
C’mon, need lähevad uuesti sassi, sees tegeleme sellega,” ma ehmusin, mõistes kuivõrd sarnaselt öeldu ema kõnemaneeriga kõlas. Ta varjas lohakalt muiet ja me astusime kirikusse. Pühakoda oli seest ootamatult kirju.
„Vivacolor on selle koguduse toetaja,” sosistasin emale. Ta ei reageerinud. Nägin, et ta on lülitunud oma esinduslikule režiimile ja polnud võimeline säärast labasust tähele panema. Lähenesime mööda vahekäiku avatud kirstule. Kõik teised olid istet võtnud. Kirikuisa seisis kantslis. Valisin pilguga pärjale kohta. Meie austusavaldus oli nähtavalt suurem kui ülejäänud kimbud, pärjad ja vanikud. Mulle meenus, kuidas ma varateismelisena oma vanavanaema matusel minestasin, sest pidin liiga pikalt ühe koha peal seisma, ja kuidas ema arvas, et ma niisama lollitan. Hiljem sain teada, et ta oli mu õigel hetkel poole kukkumise pealt kinni püüdnud ja õue toibuma lohistanud.
Me jõudsime kirstuni. Kuidagi juhtus nii, et hoidsime mõlemad pärjast kinni ja laskusime, asetades selle justkui lavastatud elegantsiga kirstu kandva postamendi jalusele.
Wow, mõtlesin ma, nii sujuv, ja tõusin püsti. Ema jäi linte ümber keerama, et kirjad paistaksid. Ma heitsin pilgu kirstu ja tardusin.
„Ema!” sosistasin ja haarasin ta õlast. Ta ei reageerinud.
„Ema!” kordasin tungivamalt sisisedes.
„Mida!?”
„Vaata siia!”
„Mida!?”
„Palun vaata siia!”
Ema tõusis ja me vaatasime mõlemad lahkunut. Ma ei saanud aru, kas ta teab, kes see on, aga Selma see kindlasti ei olnud. Kirstus lebas tumehallis pintsakus vana mees, kelle isikus ma kindel polnud. Ema kükitas tagasi, tõmbas paari järsu liigutusega pärjalt lindid ja toppis need endale kotti. Asetasin käed sirgelt alaseljale ja langetasin leinas pea, ema seisis mu kõrval ja hoidis hinge kinni. Peale kerget pausi pöörasime ringi ning märkasime tädi Selmat. Ta istus esimeses reas kahe noorema mehe vahel ning vaatas mu jalgu. Me kõndisime vahekäiku istekohta otsima ja ta pilk jälitas mind. Ta vaatas mu ketse. Mul läksid sellest jalad tuliseks.
Teenistuse lõpus ei läinud me tädi Selmat tervitama. Me kõndisime otsejoones kirikust välja, noogutasime teistele ja istusime autosse.
„Ma ei tea, kuidas nii juhtuda sai,” ütles ema parkimiskohalt välja tagurdades. Tagasisõidul kuulasime terve tee vaikides Star FM-​i. Kodus võtsin taara uuesti käe otsa ja viisin edukalt tagastuspunkti. Sain selle eest 5 eurot ja 20 senti. Ostsin Rimist majapidamispaberit ja suure nõudepesuvahendi ning hakkasin korterit koristama.