Inglise keelest Marianne Lind



Ta tegi chorizo–tüki sisse kolm lõiget, hakkas Valiumi tablette sinna sisse suruma ja tundis umbmäärast muret, justkui oodataks temalt midagi ebaharilikku. Talle meenus, nagu oleks David öelnud, et koerale tuleb enne karvahooldust üheksa Valiumit anda. Seda tundus palju, seepärast pani ta chorizo lauale ja vaatas telefonist järele. PetPlace’i järgi tuleks koerale anda 10 milligrammi Valiumi iga viie kilo kohta. Simha kaalus kakskümmend seitse kilo, seega teeks see kokku viis ja pool tabletti, aga Simha oli kohutavalt ärev koer. Simha esimene juuksur teda enam vastu ei võtnud ja uus ka juba kaebas. „Kõrge energiatasemega koerte puhul võib vaja minna topeltannust”. Kas labradoodle on kõrge energiatasemega koeratõug? Emily pani veel kaks või kolm tabletti chorizo tüki sisse ja andis vorsti Simhale.
Teel lemmikloomasalongi käitus Simha autos hullumeelselt. Tema mokkade must osa oli imelikult pingul ja ta hüppas tagaistmelt ette.
„Simha, ei!” ütles Emily. Ta jäi ristmikul seisma. Kui foor läks roheliseks, sõitis ta natuke edasi ja lülitas sisse vasaku suunatule. Vastassuunas oli tihe liiklus. „Simha, rahune maha. Kas sa tahad muusikat kuulata?”
Emily lülitas raadio sisse ja leidis poplaulu, mis tema arvates võinuks koerale meeldida. Tagumine auto lasi signaali ja Emily sõitis natuke veel edasi, siis pidurdas, et mitte vastutuleva autoga kokku põrgata.
Tavaliselt viis Simhat karvahooldusesse David, kuid kuu aega tagasi oli Emilyl rasedus katkenud ja nad polnud sellest ikka veel rääkinud. Mis siin ikka öelda oli? David oli Mehhikos oma venna pulmas – nurisünnitus andis Emilyle hea põhjuse mitte minna – ja Simhal oli hädasti vaja pesu ja lõikust. Simha oli Emily esimene päris oma koer, ja vahel ei suutnud ta uskuda, et Simha on tõesti ainult koer. Ta silmad olid liiga targad. Ta tundus olevat nagu mingi hurmur, kes elas varjatud topeltelu. Mõnikord kui Emily Simha vägisi kaissu võttis, oli koer talle nii ligitõmbav, see ei olnud üldse loogiline, sest Emilyl ei olnud koerte vastu sedasorti külgetõmmet, kuigi tema esimesed seksuaalkogemused olid olnud koeraga. Aga too oli isane koer ja paljudel lastel on selliseid asju juhtunud. Mõnikord kui Emily Simhaga pargis mängis, lasi ta koeral mürada. Temaga koos hüppamine täitis Emily sellise hirmu ja erutusega, nagu ta oleks ise koer.
Brookside Barkery and Bathis lobises Emily salongi kassapidajaga. Talle tuli mõte osta maapähklivõi ja palderjaniga rahustav maius ja ta andis selle Simhale, enne kui juuksur koera endaga viis.

Mõni tund hiljem helistati talle lemmikloomasalongist. „Kas ma räägin Simha emmega?”
„Jah, mina olen ta … omanik.”
„Saime valmis. Võite talle nüüd järele tulla.”
„Okei, väga hea.”
Koerte juuksur vaikis ja ütles seejärel: „Simhaga oli seekord natuke probleeme.”
„Oi.”
„Hammaste harjamine talle isegi meeldis, mis oli minu jaoks esmakordne kogemus. Leidsin ta kaelarihma alt mõned pulstid, seega tasuks sellele piirkonnale edaspidi rohkem tähelepanu pöörata, kui teda kammite. Lõikasin esikäpa küüsi, aga tagumisi polnudki vaja lõigata. Paraku ta hammustas mind, kui ma üritasin ta tagumiste käppadega tegeleda.”
„Hammustas teid? Palun vabandust, see on minu süü. Ma olen temaga müranud ja lasknud tal ennast hammustada. Tähendab, ta ei hammusta mind. Aga kui me mürame, siis ta justkui näksab.”
„Ah soo.”
„Kas ta hammustas teid kõvasti?”
„Jah, hammustas küll.”
„Mul on väga kahju. Hammustas ta läbi naha? Kust kohast täpsemalt?”
„Ta sai kinni peamiselt mu pöidlaküünest. Kas tal on tagajalgadega mingi teema? Muidu oli kõik korras, aga niipea kui üritasin neid katsuda, läks ta närvi ja hammustas mind. Siis paningi tähele, et kui hoian ühte käppa peos, tahavad teised jalad tal alt ära vajuda.”
„Tagumiste jalgadega,” pomises Emily, „ei tohiks olla.”

Kui Emily Simhaga koju jõudis, kõndisid nad elutoast maja tagaukseni. Simha hoidis Emily ligi, põrkas temaga kokku ja keerutas jalge ees. Koera silmad olid fookusest väljas, pea käis aina üles-​alla ja vasakule-​paremale. Ta lõug rippus pärani ja mokad olid lõdvad.
„Simha, istu,” ütles Emily. „Simha. Simha.”
Emily koputas koera tagaotsale ja see istus. „Lama! Koht!” Emily kõndis eemale. „Siia!”
Simha tõusis esikäppadele, kuid tema taguots jäi põrandale. Ta keeras oma tagumised jalad küljele ja kandis keharaskuse puusale.
„Simha, siia,” ütles Emily.
Simha püsis liikumatult. Ta võttis natuke hoogu ja hakkas siis tulema. Ta tõukas end tagumiste jalgadega. Tegi seda veel kord ja sai tagakäpad kõhu alla, siis ajas jalad sirgu ja tuli Emily juurde.
Emily käskis koeral uuesti lamada ja püsti tõusta. Kolmandal korral filmis seda ja saatis video Davidile.
„Tal ei ole häda midagi,” vastas David, „see on kõigest Valium.”
Emily ema oli pensionile jäänud haiglaõde. Ta elas paari kvartali kaugusel. Emily saatis emale sõnumi, kirjutas, et ta oli Simhale enne salongi viimist Valiumi andnud ja nüüd ei tööta koera tagajalad enam. Ta saatis emale video. Emily eeldas, et ema arvab, et ei ole midagi hullu, aga ta vastas hoopis: „Kas tahad, et ma läbi tuleksin?”
„Jah.”
Simha nõjatus vastu Emily jalgu ja vaatas talle hingeldades üksisilmi otsa. Siis aga sukeldus koer äkitselt pea ees oma toidukaussi. Ta sõi terve kausi tühjaks. Emily pani talle juurde. Simha sõi ka selle kõik ära. Emily täitis kausi kolmandat korda ja koer sõi jälle kõik ära. Ta mõtles, kas peaks veel toitu juurde panema. Simha mokad paotusid. Koera mustad silmad olid pahupidi, silmanurgast paistis valget. Ta lõõtsutas. Keel oli ühel näoküljel rippu. Emily kummardus ja kallistas koera. Seejärel lasi ta koera välja ja sulges välisukse. Koer tegi paar sammu tagumisel terrassil, kuid pööras seejärel ümber ja hüppas ukse najale. Ta haugatas, küüned kaotasid haarde ja ta libises mööda ust alla. Ta hüppas uuesti üles ja libises teist korda mööda ust alla. Emily saatis Davidile teise video.
David helistas ja ütles: „Ta on ennegi selline olnud. See on Valiumist. Ära muretse, kallis.”
„Aga seekord on hullem.”
„Kõik on korras. Ära paanitse.”
Nad rääkisid mehe venna pulmadest. David jutustas, et ta ema murdis jalaluu ning et venna lapseootel pruut küsis temalt, mitu suitsu võib teha, et see lapsele ohtlik poleks.
Emily ema sinine Audi liugles kõnniteeäärsele parkimiskohale. Ema ei tulnud kunagi ise uksele. Ta lihtsalt jättis oma Audi universaali maja ette seisma, istus ja ootas, nagu varitseks ta kedagi. Mõnikord kui ta oli juba tükk aega oodanud, saatis ta sõnumi: „Olen kohal.”
„Pean minema,” ütles Emily. Nad ütlesid, et nad armastavad teineteist.

Emily ema istus sinisele diivanile ja kummardus ettepoole, et koera lähemalt vaadata. Simha tuikus ja ta pea käis küljelt küljele.
Ta ütles: „Oh sind, Simha, sa oled lihtsalt purjus. Tal ei ole häda midagi, Emily. Ta on lihtsalt purjus.”
Emily tegi endale teed ja tõi emale ühe Dr Pepperi.
„Oo, Dr Pepper,” Emily ema võttis lonksu ja naeratas. „Nii hea.”
Emily sai aru, et ema tahtis neile kauemaks jääda. Ta oli Kansas Citysse kolinud selleks, et olla Emilyle lähemal ning ta lootis, et nad saavad Davidiga peagi lapse. Aga Emily emal oli Kansas Citys igav ja ta tundis ennast üksildasena, seetõttu oli temast saanud igapäevaelu asjatundja. Ta luges internetist toitude kohta. Saatis Emilyle meiliga retsepte: „Kaerapiim: jook, mis tõukab mandlipiima peagi troonilt”; „Tuneesia-​stiilis blanšeeritud munad punases piprakastmes”; „Kodune ja looduslik gaseeritud ingverilimonaad”. Ta sõitis autoga tunni kaugusel asuvasse väiksesse poodi, kus müüdi Little Bill’s Pimento juustu. Jõudis pärale tund aega enne, kui pood lahti tehakse, ja tagus aknaklaasile. Kui omanik poest välja tuli, küsis ta: „Kas teil on Little Bill’s Pimento juustu? Kui teil seda on, olen valmis ootama, aga kui ei, siis ei tahaks ma siin pool tundi ilmaasjata istuda.”
Päike loojus ja elutoas oli pime. Nad istusid vaikides. Emily köhatas. „Egas midagi. Suur aitäh sulle.”
Ema sai vihjest aru. Ta tõusis kiirelt püsti ja lahkus.

Kell kolm öösel ärkas Emily püssilaskude peale. Seal, kus nad elasid, Troostist idas, oli see üsna tavaline. Kui nad Davidiga esimest korda püssilaske kuulsid, kargasid nad voodist välja ja hoidsid üksteisest kõvasti kinni. Nad ei söandanud politseid kutsuda. Teist korda juhtus see ühel pühapäeva pärastlõunal, Emily ja David nägid autot ja teismelist relvaga, Emily käskis Davidil politseisse helistada ning politsei saigi poisid hiljem kätte. Mõnda aega hoidis Emily telefoni voodi juures ja helistas 911 peaaegu kord nädalas. Ühel öösel sõitis purjus juht stoppmärgi maha, keeras siis tagasi tee peale, aga jäi lõpuks ikkagi keset tänavat seisma. Juht ronis autost välja ja läks minema. Siis hüppasid välja neli dressides noort ja lükkasid auto tee äärde. Emily helistas 911 ja rääkis operaatorile kogu loo ära.
„Kas tahate, et saadaksin kellegi välja?” oli naine seepeale küsinud.
Emily ei vaevunud enam 911 helistama. Ta tõusis voodis istuli ja kutsus koera. Koera jalad olid vahepeal veel kehvemaks jäänud. Ta lohistas taguotsa mööda põrandat, enne kui sai tagumised jalad alla. Emily läks PetPlace’i veebilehele ja guugeldas siis „koera jalad ei tööta”.
Simha kratsis magamistoa ust. Ta tahtis õue pissile. Emily tassis koera alla ja lasi ta õue. Käes oli kevad ja ilm oli muutlik. Väljas valitses metsik Missouri öö. Enamasti oli Missouri tavaline koht nagu iga teinegi, kuid mõni öö oli märg, hall ja roheline ning täis elektrit.
Simha jalutas keset aeda, viskas end kõhuli ja surus koonu maa sees olevasse auku. Ta tegi lõuad lahti, pani kinni, siis tõstis pea üles ja näris midagi. Seejärel toppis ta koonu tagasi maa sisse.
Emily saatis emale sõnumi.
„Kas tahad, et ma läbi tuleksin?” saatis ema sõnumi vastu.
Kui Audi maja ette sõitis, läks Emily maja ette trepile ja lehvitas. Ema tegi ukse lahti, tõstis ühe jala autost välja ja jäi seisma, autost ainult pooleldi väljas.
„Emily?” hüüdis ta, „Emily? Kas sa saad appi tulla? Ma tõin puljongit.”
Emily ema auto esiistmel oli kiirkeedupott ja armatuurlaual võikang.
„Mis see on?”
„Ma tõin talle suppi,” ütles ema. „Ta peab sööma.”
„Aga milleks see või veel on?” küsis Emily. „Aitäh sulle muidugi.”
„Või on mulle endale.”
Emily viis ema tagaukse juurde ja osutas koera poole. Simha lamas keset aeda.
„Mis ta teeb?”
„Sööb mulda.”
Emily kutsus koera tuppa. Ta tagumised jalad olid mullaklompidega kaetud.
„Käpad peaks puhtaks pesema,” ütles Emily.
Ta võttis koera sülle, viis trepist üles ja pani koera vanni.
„Asi on tõsine,” ütles Emily ja lasi koera käppadele vett. „Ma kardan, et ta on oma selgroogu vigastanud. Mida ma loomaarstile ütlen?”
Emily pani rätiku vannitoa põrandale ja käskis koeral vannist välja tulla. Ta kuivatas koera esikäpad rätikuga ära. Kui ta tahtis koera tagakäppasid kuivatama hakata, kraapis koer ust, andes märku, et tahab jälle õue minna.
„Ta tahab pidevalt sisse ja välja käia,” ütles Emily. „Käitub nii imelikult.”
„Minuga teeb ta ka teinekord nii. Siis kui ma olen teda hoidnud. See on täiesti tavaline Simha.”
„Minuga ta nii ei tee. Mitte kell kolm öösel. See on väga kahtlane.”
Emily lasi koera jälle välja ja sai siis aru, et ema ei taha uuesti autosse istuda ja tagasi koju sõita. Ta küsis: „Tahad ööseks külalistetuppa jääda?”
„Võiks küll jah, igaks juhuks.”
Emily läks tagasi oma magamistuppa ja sulges ukse, kuid ei jäänud kuidagi magama. Ta lamas ärkvel ja vaatas lakke. Õlad valutasid, seepärast võttis ta padjad ja viskas need põrandale. Ta lamas selili ja püüdis lõdvestuda. Tema keha oli pelgalt kolme raseduskuuga nii palju muutunud. Kõik oli kuidagi pingul ja veel nii imelikest kohtadest: vasaku reie sisekülg, õlad, sääremarjad ja rindkere.
Külalistetoa uks läks valju käginaga lahti. Ta kuulis, kuidas ema läks allkorrusele ja lasi Simha tuppa.
Emily tõusis üles ja nägi neid trepist tulemas. Puupõrand ja vaipkattega trepp olid täis mudaseid käpajälgi. Ema juuksed seisid pealael püsti, aga külgedel hoidsid need peadligi.
„Mis sa teed?” küsis Emily.
„Ma olin mures. Tahtsin tal silma peal hoida.”
„Ise sa ütlesid, et tal pole häda midagi. Ja nüüd muutsid meelt.”
„Noh, niimoodi öelda on päris suur vastutus. Ma tahan, et ta oleks minu lähedal.”
„Aga ta käpad on mustad ja sa ei saa temaga hakkama. Miks sa ta sisse lasid, kui sa temaga hakkama ei saa?”
„Ma ei tea, Emily.”
„Mida ma loomaarstile ütlen?” küsis Emily. „Mida ma talle küll ütlen?”
„Ütle, et ta kukkus trepist alla.”
„Aga see pole tõsi. See pole ju üldse see, mis juhtus.”
Ema oli vait. Emily sai aru, et ema arvab, et Simha sureb ära ja et selles on süüdi surmav kogus Valiumi, mille Emily koerale andis. Ema tahtis teda lihtsalt kaitsta.
„Tead, mine parem koju,” ütles Emily.
Emily viis koera magamistuppa ja lõi ukse pauguga kinni. Ema tegi külalistetoa ukse lahti ja kolistas siis ustega veel tükk aega mööda maja ringi. Kell oli neli öösel. Ta läks allkorrusele ja tegi vannitoa ukse lahti. Siis pani selle kinni. Ta läks, tundus, et Davidi kabinetti. Tegi ukse lahti, pani selle kinni, siis tuli tagasi üles.
„Misasja sa ometi teed?” karjus Emily.
„Ma otsin oma telefoni.”

Hommikul helistas David. Emily ütles: „Mu ema oli kell neli öösel siin, ta magas külalistetoas. Ta arvas, et ma peaksin loomaarstile ütlema, et Simha kukkus trepist alla.”
David küsis: „Aga miks sa ei võiks loomaarstile tõtt rääkida?”
„On ju!” ütles Emily. „Muidugi. Muidugi on see ainus mõistlik asi, mida teha.”
Aga siis ta ütles: „Aga ma ise ei suuda. Äkki sina helistad?”
„Loomulikult, pole ju mingit põhjust valetada.”
„Muidugi mitte! Ma ei tea, miks mu ema nii imelik on.”
Emily läks allkorrusele ja andis Simhale kausitäie puljongit. Ta otsustas koera parki jalutama viia. Simha kõndis küll sirgelt, aga silmades oli ikka tühi pilk ja ta ei jooksnud nii palju kui tavaliselt. Kui Emily koera istuma käsutas, oli Simhal pärast raskusi püsti saamisega.
David helistas Emilyle peale loomaarstiga rääkimist. Ta ütles naisele, et arst palus Simha kella üheteistkümneks läbivaatusele tuua. Ta ütles: „Loomaarst arvas, et ta sai ilmselt lemmikloomasalongis viga. Mu ema ütles sedasama. Selliseid asju pidi pidevalt juhtuma.”
„Aitäh! Mu ema ajas mind täiesti paanikasse. Ta ütles, et see on minu süü, et mina tegin midagi valesti. Aga see pole ju minu süü, on ju nii?”
„Muidugi mitte,” ütles David. „Mulle tuli su emaga seoses üks hea lugu meelde. Ükspäev, kui ma viisin talle seda Dr Pepperit, siis ta küsis, et kust see pärit on? Ütlesin, et see on täiesti tavaline Dr Pepper, mille peale tema vastas, et Temple’is, Texases on mingi koht, kus üks mees, kes veab seal Dr Pepperi tehast, olla oma isale lubanud, et ei kaldu kunagi algupärasest Dr Pepperi retseptist kõrvale, ja seepärast kasutab ta siiani roosuhkrut. Ta rääkis, et roosuhkrust Dr Pepperil on „piprane maitse”. Ja siis võttis su ema lonksu sellest Dr Pepperist, mis ma talle tõin, ja kortsutas kulmu, nagu tahaks ta öelda, et kulla sõber, see siin küll ei ole roosuhkur. Tead, ma oleks tahtnud talt selle Dr Pepperi käest ära kiskuda ja kraanikausist alla kallata.”

Administraator rääkis rahustava häälega.
„Kas ta söönud on?”
„Jah,” ütles Emily. „Ta sõi kolm kausitäit koeratoitu. Siis sõi ta mulda. Täna hommikul sai natuke kanasuppi.”
„Millest kanasupp tehtud oli?”
„See oli lihtsalt kanapuljong, nagu inimeste toit, porgandite ja kanatükkidega.”
„Kui te talle puljongit annate, siis ma soovitaksin natuke riisi juurde panna, rasvast toitu on tal muidu raske seedida. Kas ta oma tavalist koeratoitu sõi?”
„Jah, ainult konti ei söönud. Võttis selle hambusse küll, aga siis lihtsalt jättis selle enda kõrvale.”
„See oli … kanakont?”
„Milk-Bone’i kont.”
„Ja kas ta on elav?”
„Jah, energiat on tal küll,” ütles Emily. „Ma viin ta iga hommik parki ja ta jookseb nagu meeletu, silkab edasi-​tagasi, kuigi täna hommikul väsis ta kiiremini kui tavaliselt. Ta jalad on nõrgad. Muuseas, see on see kondipuljong, mida ma talle andsin.”
„Njaa, tohin teile äkki midagi soovitada? Me müüme sellist toodet nagu „Vegetable and Chicken Stew”. See on koertele, kellel on ärritunud soole sündroom, ja neile maitseb see pööraselt. Võin seda teile proovimiseks kaasa panna.”
Emily noogutas. Oli ilmselge, et administraator arvab, et Emily on kohutav koeraomanik.
Ta ütles: „Olge hea ja võtke istet. Arst kutsub teid, kui tal on diagnoos olemas.”

Veterinaar leidis Emily kaelarihmade müügistendi eest. Arst oli ilmselgelt intelligentne vanem naisterahvas, kelle prilliklaasid tegid ta silmad suuremaks.
„Simha on täis piugusse! Täiesti kihab nendest. Me võtsime roojaproovi ja see näeb välja nagu tiigivesi. Kas tegite ka kunagi lapsena koolis seda eksperimenti mikroskoobiga?”
„Jah,” ütles Emily mõttesse vajunult. Sai siis aru, mis küsimus oli olnud, ja lisas: „Tähendab, ei teinud.”
Loomaarst selgitas Emilyle, et tal tuleb Simhale viis päeva suusüstlaga ussirohtu anda.
„Siis toote ta uuesti läbivaatusele. Piugussidest on väga raske lahti saada.
Kas ta mängib teil aias? Kui aias on väljaheiteid ja ta sinna sisse astub, siis nakatab ta ennast uuesti. Mängib ta linnu söögimaja läheduses?”
„Jah.”
„Võib-​olla lindude joogikoha juures?”
„Ei.”
„Aga mis siis tema jalgadega on?” küsis Emily.
„Ma ei leidnud, et nendega midagi lahti oleks.”
„Tal on raskusi püsti seismisega.”
„Võib-​olla on see ainult tema haige kõtu pärast.”

Kui Emily koju jõudis, helistas ta Davidile, kes oli parajasti oma venna ja venna pruudiga lõunat söömas.
David ütles: „Mul on nii kahju, et sa seda kõike üksipäini tegema pead.”
„Ah, pole midagi. Tead, see pole üldse nii hull.”
„Mu ema ja vend, või noh, tegelt kõik siin ütlevad, et see on jube nõme, et sa üksinda pead selle jamaga tegelema. Halb ajastus.”
„Sa rääkisid neile?”
„Doni naine ütles umbes, et vaene Emily. Kõigepealt katkeb rasedus ja nüüd veel see ka. Et ta mõtleb ilmselt, et kõigepealt tapsin ma oma lapse ja siis tapsin oma koera, et kas kõik, mida puutun, peab surema.”
„Ma pole kunagi arvanud, et ma oma lapse tapsin,” ütles Emily. Nad olid mõnda aega vait. Siis ütles Emily: „Noh, mõnikord ma küll mõtlesin, et see juhtus sellepärast, et ma jõin hommikuti teed. Või et ma käisin kuumas vannis. Mõtlesin, et see tuli äkki sellest, et ma üks õhtu võtsin Valiumit, enne kui ma rasedusest veel teadsin, siis kui ema õhtusöögil käis.”
„Aga dr Marsh ütles, et üks tablett ei tee veel midagi.”
„Ma lihtsalt räägin, mis ma mõtlesin.”
„Ma tean. Mina jälle mõtlesin vahepeal, et see oli äkki minu süü. Sest ma polnud kindel, kas ma tahan üldse last.”
„Tegelt ka?”
„Ma tahtsin meie last, aga ma ei olnud kindel, et ma üleüldse last tahan, seni kuni me ta kaotasime.”
„Kas sa mäletad seda arsti, kelle nad meile uudist teatama saatsid? Seda, kes rääkis silmad kinni?”
„Pärast ultraheli?” küsis David. „Vana hea Unimüts.”
„See oli tegelikult üsna armas. Ja siis ta pahandas ultraheli tehnikuga, et tuled kustus olid.”
„Vahepeal ta korraks piilus ja siis pani silmad uuesti kinni.”
Nad olid mõnda aega vait. Simha istus diivanile Emily kõrvale. Tal oli tema roheline pehme draakonilelu kaasas. Ta tahtis mängida. Koer hoidis draakonit käppade vahel ja tahtis, et Emily seda talt ära võtaks.
Emily ütles: „Muide, Simha ei tohi enam kunagi tagaaeda minna. Või noh, vähemalt aasta aega, muidu saab ta uuesti piugussid. Nende munad ei sure lihtsalt mitte kunagi ära.”
„Oh jumal. Mitte kunagi? Äkki me peaksime siis aeda jälle midagi istutama? ”
„Ei, sest siis saame meie ussid.”
„Tõesti?”
„Noh, võib-​olla. Ma tegelikult ei tea. Ma vaatasin mingit Maailma Tervishoiuorganisatsiooni värki internetis piugusside kohta ja seal näidati, et inimesed saavad ka need mullast.”
Nad rääkisid veel piugussidest ja tagaaiast. Nad rääkisid terrassi ehitamisest, kuumaveevanni ostmisest ja võimalikust kaminast. Nad unistasid uuest, kõrgemast aiast nende ja naabrite vahel.
„Ei,” ütles Emily. „Nad hakkaks kaebama. Mäletad, kui me Simha pärast selle madala aia panime. Elaine tuli minu juurde ja hakkas midagi vaateväljast rääkima.”
„Äkki peaks siis traataia panema,” ütles David. „Midagi, mis ümbritseks tervet krunti. Ja meil võiks äkki ka värav olla, et saaks teda eesaeda lasta.”
Kui Emily ei võtnud Simhalt mänguasja, haaras ta selle käppade vahele ja hakkas hammastega piiksutajaid lahti rebima. Draakonil oli piiksutajaid kaheksa tükki, kahes reas. Simha hoidis mänguasja ühe käpaga põrandal ja teisega tõstis piiksutaja üles. Ta rebis seda esihammastega. Ahmis õhku, ajas lõuad pärani ja läkastas. Tema keel oli kaetud roheliste ja kollaste karvatuustidega.
„Mulle meeldib see mõte,” ütles Emily. „Nii saaks ta maja valvata.”