Ma tean, et sellel paksul hooldajal on päris suitsu, mitte seda taimeteeauru, mida nad pläru pähe meile topivad. Päris tubakat. Tema sõrmed ei saaks olla nii kollased, kui ta ainult seda sama jama tõmbaks. Ta saab kuskilt päris suitsu ja ma vean kihla, et ta võtab neid tööle kaasa. Pärast pausi haiseb ta teistmoodi. Ma sain viimati päris tubakat enne oma viimast lendu. Kolmkümmend aastat lennuaega ja veel viis maa peal. Issand, see oli nii hea. Ma pean silmas suitsu.
„Kuule, lähme supikest sööma, siis teeme väikese suitsukese?” Albert on mõnikord täiesti segi. Tema viimane reis oli Siriuse juurde ning kaks päikest mõjusid talle halvasti. Ise ta ütleb, et ajus lõhkes veresoon, kuid tegelikult on tegemist lihtlabase skisofreeniaga. Nüüd ta võtab hommik-​lõuna-​õhtu peatäie tablette.
„Ma ei viitsi praegu.”
„Ahah, nojah siis.” Ta võiks vahelduseks midagi tarka kah ütelda. Albert pole lõpetanud: „A kas homme paraadile lähme?”
„Kas sul on siis vorm veel alles? Minult võtsid nad ära.” See juhtus pärast seda, kui ma siia kolisin. Tahtsin ära minna. Jutt sellest, et oleme siin kõik vabatahtlikult, tublid poisid, nagu me oleme, osutus jamaks. Uksest lastakse välja küll, aga bussi võid sa surmani oodata. Meie peatus on vaid putka, midagi ega kedagi seal ei peatu. Kui õhtul külm hakkas, tulin tagasi, anti mingeid rohtusid ja hommikul olid mu asjad uuesti kapis. Kuid mundrit polnud enam alles. Mul olid seal veel need vanamoodsad lindid küljes.
„On-​on, kus ta kaduda sai.”
„Joptvõimatt, siis mine homme paraadile, kurat,” sisisen ja lähen sirgjoones oma toa poole tagasi. Misasja ta uhkeldab oma mundriga. Valveõde on juba kahtlaselt vaatama hakanud, et mida ma seda kabinetti piidlen. Äkki ma pomisesin liiga kõvasti?
Ma tean küll, et ma räägin endaga ja silmad on mul imelikud, nagu hullul. Aga mul on korralikud rohud peal, sellepärast ma siin heade poiste osakonnas olengi. Kolmandal korrusel on täitsa bardakk, sinna ei taha ma enam kunagi tagasi. Albert oli kah kunagi seal, sai enne mind tulema. Siis mehed rääkisid, et Albert lasti maha. Tohmanid, hullumajas on küll kõik opakad, aga mitte kõik opakad pole võrdsed. Mõni ikka räägib täielikke lollusi. Ja tuleb veel rusikatega vehkima, kui sa tema rumalusi kuulata ei taha.
Kosmoselennud pole naljaasi, pea igaüks läheb imelikuks. Kui naine mu pärast viimast lendu haiglasse viis, siis oli mu palatis üks mees, kes nägi hallutsinatsioone, et tal pole käsi. Muidu tore mees, aga käsi polnud. Tegelikult olid need tal muidugi olemas, aga enda meelest liigutas ta asju oma mõtetega. Ma sain poole aasta pärast välja, saadeti siia, tema jäi haiglasse. Pidi ilma käteta juba kabet mängida oskama. Tühi lora, ta lihtsalt kujutab ette ja teised hullud kiidavad kooris takka. Neil kõigil oleks vaja õigete rohtude peale saada. Mul muidu enne haiglasse kukkumist ei olnudki mingeid luulusid, valede tablettide pärast tulid. Igast lollid kujutelmad, et lendan ja räägin ahvide keelt ja muu säärane. Kõige lahedam oli lugu, kus nad pidid mu loomaaiast ära tooma. Oma arust ma muidugi lendasin ahvide juurde, aga ma ei mäleta, kuidas tegelikult sinna sain. Keegi ei rääkinud kah. Pärast läksin natukeseks uuesti haiglasse, aga tulin sealt jälle tagasi siia.
See paks hooldaja on vist välja läinud. Kui minu toa aknast välja küünitada, siis ma võib-​olla näen teda. Tõstan tooli akna juurde, käsi lingil.
„Kuule, lähme suitsule, Vadim lubas mulle pool jätta.” Albert nõjatub jälle oma vedelal moel minu toa uksele. Ma ei viitsi talle vastata, käib peale nagu halb uni. Albert kõigub lollaka ja normaalse hullu vahepeal. Ta saab hakkama, aga räägib kaugelt liiga tihti lollusi, et lõpuni talutav olla.
Albertit on lihtne peletada. Ei tohi vastata ja tuleb pobiseda. Hullu kõõrdsilmaga võib kah vaadata. Albert on nii pilves oma ravimitest, et see kõik võtab natuke aega. Ta jääb nii pooleks minutiks vastust ootama, siis jõuab talle kohale, et midagi on valesti. Albert lõpetab ukse peal kõõlumise ja läheb ära.
Ma teen akna lahti ja küünitan välja. Nurga tagant tuleb suitsu või auru moodi värki küll. See ei jõua minuni, nii et lõhna järgi ei õnnestu mul midagi tuvastada. Peagi tulevad nurga tagant välja suitsetajad. Paks hooldaja ja üks õdedest, kes on tegelikult vend. Nad näevad mind akna peal ja hooldaja teeb kurja nägu. „Ma loodan, et sa ei suitsetanud seal akna peal. Sa tead, et see on keelatud!”
Ega ma ei saa vastu kiusamata jätta. „Ma lihtsalt vaatasin, et kes seal nurga taga musitamas käivad!” Õde, nooremapoolne mees, punastab ja kohmetub, kuid paksul hooldajal on ka paks nahk. Külma närviga kõnnib ta must mööda. Hooviuks on minu toast natuke edasi. Panen kiiruga akna kinni ja ruttan koridori. Manan kattevarjuks ette oma kõige laiema vastiku naeratuse, kuid kui nad must koridoris mööda lähevad nuhutan kõigest väest õhku. Paksul on päriselt kah teine hais küljes.
Vadim on läinud kabineti juurde. See on klaaskapp, kus kõik hooldajad ja õed kohvitavad ning perset laiaks istuvad. Ma kuulen eemalt tema järjekordset katkematut vada: „Kuule, Tiina, see paraad läheb ju viadukti alt läbi, eks. Kas siis, kui rong üle sõidab, saame me kõik soovida? Siis peab ju hästi palju soove täide minema. Kas järjekorda ei teki? Ja mille järgi nad otsustavad, kes esimene on?”
Ta teeb hingetõmbeks pausi ning tulistab veel suurema hooga edasi: „Tead, aga mind huvitab hoopis, mis saab neist inimestest, kes on samal ajal rongis? Kas nende soovid ei lähegi arvesse? Äkki just need lähevadki täide, aga hoopis nende inimeste elus, kes viadukti all on? Mis sa arvad? Äkki sellepärast must saigi piloot, et ma poisikesena, halba aimamata, läksin rongi alt läbi, ja rongis oli mingi teine poisike, kes tahtis kosmosesse, aga sellepärast pidin hoopis mina lennukooli minema?”
Vadimil on vist uuesti paha hakanud. Näost hakkab kah punaseks minema, kohe tuleb kõrvadest auru välja. Õde ja paks tulevad uuesti kabinetist välja, võtavad tal hellalt ümber õlgade kinni. Vadimil oli eile süst, pärast seda võib asi küll natuke käest ära minna. Mulle anti ka seda haloperidooli kunagi, ajas vahetevahel täiesti jampsima. Kahekesi talutavad nad Vadimi tema toa poole.
Kabineti uks jääb nende taga irvakile. Teist hooldajat, seda uut, pole kah seal! Võimalusest mõtlematult kinni haarates hakkan sinnapoole minema. Sellest võib veel jama tulla. Aga samas. Keegi ei märka, kui kabinetti sisse astun. Koridor on tühi. Isegi kui ma vahele jään, saan pärast hullu mängides sellest pahandusest lahti. Vist. Paksu sinine kott vedeleb laual, pesemata kohvitasside vahel, ja on avatud. Kui meil kasvõi üks pesemata taldrik toas on, siis saame küll võtta, aga nemad … Kotist paistab suitsupakk. Täitsa tavaline tänapäeva suitsupakk, selline, kus pole sees tubakas, vaid „kopse puhastav looduslik taimesegu”. Ega ta loll pole, muidugi peidab ta need suitsud tavalisse pakki. Ma avan ettevaatlikult paki, paks on pooled juba ära tõmmanud. Kahe kadumist ta küll ei märka. Pistan suitsud kiiresti taskusse ja vupsan kabinetist välja. Napilt kah, nad tulevad juba tagasi.
Irvitan neile kiusuks uuesti näkku, andes nagu mõista, et tean küll, kus te käisite, mida tegite. Kiiruga lähen oma tuppa. Tõmban ukse kinni ja vastu seina nõjatudes nuusutan suitse. Tahaks öelda, et see on kindlalt päris tubakas, aga tegelikult ma ei saa aru. Tuleb järele proovida. Siin hooldekodus on see võimatu. Peaks natukeseks teistest eemale saama. Aga kui me siin kogu aeg koos suitsunurgas käime, siis tunneb keegi seda haisu ja läheb kohe kitule.
Ma peidan suitsud madratsi alla ja lähen uuesti välja. Albert loivab sihitult koridoris ringi, igavleb terve päeva. Näitan naeratades talle oma murdunud hambaid nii palju kui võimalik. „Okei, lähme sööma. Kuule, ma arvan, et ma ikka tulen homme paraadi vaatama.”


*

Punastes mundrites veteranid marsivad viadukti alt läbi ja kaubanduskeskuse eest mööda. Tervemad meist, kes elavad sisuliselt vabapidamises, on kokku pannud mingitsorti lonkava orkestri-​pasunakoori. Mängivad vanu kosmodroomiaegseid marsse. Nagu neid poleks siis tüdimuseni kuulatud, stardi alla, stardi peale. Kulunud punased mundrid pitsitavad paksukeste kõhte-​kintse ja teisal lendlevad kondiste kehade ümber. Üleeelmisest aastast ei lasta enam ilma vormita päris protsessiooni marssima. Täna astuvad takti peamiselt vanad romantikud, kes on vormi sentimentaalsusest alles hoidnud, või siis noored, värsked veteranid. Kuid neid jääb pärast droomi sulgemist üha vähemaks ja vähemaks. Noortest saavad lihtsalt ükskõiksemad vanad veteranid, kes kunagise hiilguse lõpuks ära unustavad, kelle mundrid räbalduvad ja kaovad.
Pole tavaline, et kui keegi meist sai alles eile veel topeltannuse rahusteid, siis lastakse tal juba järgmine päev linna peale tulla. Vadim on siin ja hakkab uuesti pihta: „Kui ma veel lennukoolis käisin, siis oli meil seal üks kadett, kes arvas, et raketid on niikuinii minevikuvärk ja varsti saab rongiga avakosmoses käia. Mina ei tea, kuidas ta arvas, et need peaksid sõitma. Esiteks, kuidas peaksid need gravitatsiooniaugust välja saama? Ja teiseks, kes neile sinna rööpaid ette peaks laduma? Mille külge? Igatahes, akadeemiat ta ei lõpetanud.”
Opakas, jahub ikka oma rongiasja. Ta pidi ikka enne lendu kah juba natuke lollakas olema. Kosmosel on siinkohal vaid võimendav roll. Teised hullud, Albert ja isegi hooldajad, kuulavad teda aga suurima mõnuga. Miks küll, ta pudistab ja vuristab. Karismaatiliseks kõnelejaks teda kindlasti pidada ei saa. Silmad tal välguvad kollaselt ning nägu on vähe roosakas. Hakka või uskuma, et Vadimi enda luulud pole luulud, vaid tegelikkus.
Kuna tähelepanu on koondunud Vadimile, saan mina minema hiilida. Tegelikult ei tohiks, avalik koht ja puha. Pärast pahandab keegi minuga ikka, et me tulime ju siia paraadi vaatama ning mitte suitsetama, ega me selleks linna ei sõitnud. Pole mõtet ka kellelegi öelda, et astun korraks eemale. Raudselt vastaks keegi: „Miks sa siin ei või paraadi vaadata, oleme ikka kõik koos.”
Pugejad noogutaksid kooris kaasa. Hooldajad tänitavad meiega nagu lastega. Tahaksin neid siis mõne koleda kosmonauditrikiga hirmutada. Selle jutu peale võiks tiivad kasvatada ja lendu tõusta või midagi. Annavad pistoleid iga viimse kui väikse asja eest. Kui sa järele ei jäta ja teed trikke edasi, tehakse sulle toredaid rahustavaid süste, ja kui pikka aega jamad, lähed tagasi kolmandale korrusele.
Tänava ääres, kaubanduskeskusest üle tee on mõned vanemad majad. Ma elasin lapsena üürikest aega siin kandis. Siin peaks olema üks hea varjuline hoov. Lippan maja nurga taha ja poen värava alt läbi. Kõike juhtunut arvesse võttes olen ma veel suhteliselt heas vormis. Püksid said küll mustaks. Lähen maja taha ja toetan vastu aeda. Puuhekk varjab mind inimeste eest, näen läbi lehtede kaubanduskeskuse katust ning väheke ka paraadi.
Haa, paks ja see õde on kah teiste juurest jalga lasknud. Tõmbavad, muidugi, ja hoiavad käest kinni. Korraks nagu kihvatab, et kui arm on päris, peaksin nende kiusamise järele jätma. Aga, ei. Milleks, nüüd saab seda õde veel rohkem punastama ajada. Kuniks nad lahku lähevad või enam ei hooli. Paks ja õde suruvad käsi omavahel kokku nagu arglikud koolilapsed, kes vahele ei taha jääda, aga veel vähem tahavad lahti lasta. Pahvivad mõlemad valvsa pilguga, et ega keegi hooldekodust neid ei näe. Varjun natuke rohkem puude vahele.
Kaubanduskeskuse katusel on hernehirmutis, mitte päris klassikaline. Nõtke ridva otsas kõigub plekist või millestki säärasest röövlinnu siluett. Kajakad, tuvid, varesed, laske jalga!
Istun kükki, seljaga vastu aeda. Nüüd ei tohiks mind küll keegi näha. Koban läbi oma jope taskud, leian suitsu. Kisun filtri eest, nagu vanasti tehti. Pabeross suus otsin tuld. Aga tikud jäid vist teiste pükste taskusse.