„Kallis, kas sa tuled ka jalutama?”
„Issand, Anna, kas sa jätaksid mind rahule. Ma teen tööd!”
„Jajah, olgu.”
Johan käis sügiseti perega maal. Novembris, siis kui vanemal poisil koolivaheaeg oli.
„Martin, kas sa pead trampima või?!”

Üks vanem proua üürib selles tillukeses mereäärses külakeses talve tulles välja oma maja. Seal majas oli Johani pere veetnud kõik sügised alates vanema poja sünnist. Suvel oli küla täis kõiksugu inimesi ja igat sorti festivale, ent sügise lõpupoole jäi siin männimetsade vahel aina vaiksemaks. Miski polnud mõnusam kui rahulik jalutuskäik vaiguhõnguliste puude vahelt tuulise rannani, kust paar hetke hiljem jälle tagasi pöörduda.

Aga Johani pere ei tahtnud sugugi mõista, et mehel oli vaja tööd teha. Töö nimelt ei saa kunagi otsa. Vähemalt mitte Johani töö. Kelle süü see nüüd oli, on muidugi iseküsimus. Johani meelest ikka tema pere süü. Kas ta tuleb ka jalutama? Loomulikult mitte, juba sellele küsimusele vastamine kulutas mitu väärtuslikku töösekundit.

Johan hingas sügavalt sisse ja välja, kui Anna ning kaks poissi oma kolmkümmend korda trepist üles-​alla trampisid ning siis lõpuks metsa kadusid. Nüüd sai ta töötada nii palju kui jaksas ja kõike seda vaikuses. Johan avas akna, et lasta tuppa värsket õhku. Ta oli ju ikkagi maal. Seejärel ringutas mees kuninglikult ning hakkas tööga pihta. Kümmekond minutit hiljem ta juba norskas, nõjatudes tugitooli seljatoele. Sellest polnud loomulikult midagi, sest ta suutis ka magades suurepäraselt tööd teha.

Johan ärkas paar tundi hiljem, kui naine lastega treppi mööda üles müdistas.

„Anna, mis kuradi sumin see on?”
„Mis sumin, kallis?” ohkas naine ja aitas väiksemal pojal jope seljast.
„Miski sumiseb, noh.”
„Ei sumise, kullake.”
„Kuidas ei sumise, sumiseb küll. Ma kuulen täiesti selgelt.”
„Siis ma ei tea, kallis,” lausus Anna ja läks allkorrusele süüa tegema.
„Kurat, miks keegi siin majas minust aru ei saa!” käratas Johan.

Ta kuulis täiesti selgelt, et miski sumiseb. Nagu üks suur rasvane porikärbes lendaks ümber ta pea. Tiirutaks toahämaruses ja lehvitaks oma jälestusväärseid tiibu. Johan pani toas kõik tuled põlema ja käskis poistel ennast aidata. Kärbest nad paraku ei leidnud, kuigi otsisid kõikjalt oma kümme korda. õigemini otsisid poisid, Johan juhatas vägesid. Meest sööma kutsudes leidis Anna Johani vihaselt toas ringi trampimas. Poisid istusid tikksirgelt diivanil ja vaatasid vaikselt enda ette.

„Kallis, söök on valmis,” kutsus Anna tasakesi.
„Ja mis siis?! Siin sumiseb miski.”
„Lähme sööma ja siis vaatame,” ohkas naine.
„Ei, me vaatame kohe,” lausus Johan ja läks ikkagi sööma.

Õhtusöök oli pingeline, aga samas oli seda iga söögikord koos Johaniga. Sumisemisega või ilma. Pahur mees pahuralt võileiba söömas on üks huvitav vaatepilt. Või noh, kelle jaoks huvitav ja kelle jaoks mitte.

Rohkem tööd Johan sel õhtul teha ei saanudki. Magada ka mitte. Ja kui Johan ei saanud und, siis ei võinud ülejäänud perekond sellest unistadagi. Kui Anna ja poisid olid täiesti ärkvele aetud, jäi mees lõpuks rampväsinult magama. Aga sumin ei lakanud. Johan kuulis, kuidas keegi tal peas sumises. Ta ei uskunud seda, aga nii oli. Keegi sumises tema pea sees. Sumises ja lendas ning läbi sumisemise oli kuulda kellegi väikseid tiibu vihisemas. Johanil oli kärbes peas! Mees ei julgenud seda tunnistada, ent südames oli ta selles veendunud. Kärbes peas!


*

Arstile meeldis dramaatiliselt siseneda. Surmvaikselt avas ta ukse, astus oma kabinetti ning võttis seejärel laua ääres istet. See tekitas patsientides ärevust. Nende süda jättis paar lööki vahele ja silme eest lõi juba ootusrikkalt virvendama.

„Härra Johanson, siin on teie analüüsitulemused,” lausus arst.
„Ja?” küsis mees vaikselt.
„Me uurisime teie pead suurima põhjalikkusega. Meie haiglas on iga patsiendi pea helgeimate peade hoole all,” rääkis arst.
„Mis te siis leidsite?”
„Kõik on korras,” naeratas arst, „teie pea on täiesti tühi. Seal pole mitte kui midagi.”
„Aga mis see seal siis sumiseb?” ärritus Johan, „praegugi sumiseb. Kogu aeg sumiseb!”
„Aaaa, jah,” venitas arst, „selles osas soovitan teil pöörduda oma hea kolleegi poole. Panin teile järgmiseks nädalaks tema juurde aja kinni.”
„Nii et midagi siis ikka on valesti?”
„Otse loomulikult.”

Johan jälestas psühhiaatreid, aga samas tundis, et just mõni taoline võib-​olla tõesti aduks tema olukorda. Kui mees arstile seletas, kuidas ta peas lendleb ringi sumisev kärbes, noogutas too mõistvalt. Kui Johan lõpuks vait jäi, küsis veel isegi lisaks, et mis sorti kärbes.

Johan hakkas tema juures käima iga nädal. Kärbes tema peas ei lakanud sumisemast ja tiirlemast, ent vähemalt oli keegi, kes teda kuulas. Anna lihtsalt ei mõistnud teda.

Ent kui psühhiaater kord vestluse käigus pakkus, et äkki on Johanil hoopis mesilane peas, jäi too mõtlema. Äkki tõesti? Kuu aega vaevles ta selle küsimuse käes. Mesilane, see oleks vist veel hullem. Mesilasel on astel ja ta teeb mett. Äkki saab tema peast mesitaru! lõpuks sai Johani kaine moistus sellest totrast ideest siiski võitu. Kuradi soolapuhuja see psühhiaater selline! Mehel oli peas kärbes, mitte mingi mesilane. Rohkem ta selle arsti juurde ei läinud. Õigemini ei pöördunud ta oma murega enam kellegi poole, Johan oli maailmas pettunud. Temal sumises päev otsa kärbes peas, aga maailmal polnud sellest sooja ega külma. Mees mõistis, et peab üksi toime tulema.


*

„Kallis, mis ma nüüd peale hakkan?” küsis Johan.
„Ma ei tea,” ohkas Anna triikimislaua ääres.
„Mul on kärbes peas. Kogu aeg muudkui sumiseb ja lendab ringi. Mis meist niimoodi saab?”
„Kullake, sul pole peas mingit kärbest. See pole võimalik,” voltis naine särki.
„On küll, ma ju kuulen seda, või mis!?”
„Kärbsed ei lenda inimestele pähe.”
„No minule lendas, raisk! Mina pean sellega elama, mitte sina!”
„Sul ei ole peas mitte ühtegi kärbest, sa loll mees! Sul pole peas mitte midagi!” virutas Anna triikraua põrandale, „sa oled lihtsalt segane! Kurat sul veel minu tähelepanu vaja on! Mina olen ainuke, kes siin kodus midagi teeb ja ikka sa kiusad mind!”

Anna pakkis asjad kokku ja lahkus lastega järgmisel hommikul. Johani pea sumises aga edasi. Tühjagi naisest ja lastest, aga uut pead pole kuskilt võtta ning selle kärbsega polnud Johan suutnud mingit mõistlikku töödki teha. Terve talv oli mees selle pagana kärbse karvaste jalgade haardes vaevelnud. See pidi lõppema.

Johanil tulid parimad mõtted alati välgatustena. Nii ka seekord. Kui ükski arst teda aidata ei saa, siis opereerib ta ise endal kärbse peast välja. Lõppeb see sumisemine ja kõik saab jälle korda. Võib-​olla leidub isegi mõni uus naine ja lapsed. Johan võttis oma punase auto ja sõitis isa pärandatud maamajja. Öeldakse, et looduse keskel on taolistest operatsioonidest alati parem paraneda.

Maja oli räämas, Johan polnud seal isa surmast saadik käinud, ent kuuris oli kõik vajalik endiselt olemas. Mees taris õue suure paku ning kuurinurgast leitud roostes kirve. Küll ta alles näitab kärbsele! Lõpeb see pidev tiirutamine ja sumisemine tema peas! Ta toetas oma pea pakule, sättis käes kirvest ning virutas. Johan pidi kirvest veel paar korda viibutama, sest ega iseendal pead esimese korraga otsast saada polegi nii lihtne. Johanil oli mehiselt kange kael. Viimaks potsatas pea maapinnale ning veeres pehmes murus natuke maad edasi, enne kui rahulikult lebama jäi. Esiotsa voolas kahinal verd, ent mõne linnulaulu möödudes hüübis seegi ning peast lendas välja sumisev kärbes.


*

Vabandust, et ma korraks segan, aga minuga juhtus hiljuti üks äraütlemata põnev asi. Mina nimelt olen kärbes. Harilik kärbes, kaks tiiba, mõned jalad ja suur sumin. Mitte midagi erilist ühesõnaga. Ma olen üpriski töökas, kui nimetada tööks seda, mida üks harilik kärbes teeb. „Vara magama, vara üles,” ütlen ma alati. Ja nii peakski üks tubli kärbes elama.

Aga see põnev asi, jah. Niisiis, ühel kenal sügisesel pärastlõunal lendasin ma rõõmsalt sumisedes ringi, nagu ikka, kui tundsin korraga äärmist väsimust. Sain aru, et käes on see hetk ning vaatasin enda ümber, et leida mõnda sobivat paika. Ühest lahtisest aknast tulvas sooja ning seadsin end sinnapoole teele. Seal oli tuba, laud, tugitool ja mees. Nagu üks tuba ikka. Mees norskas kõvasti, suu lahti. Nõnda ma siis vupsasingi parajal hetkel sealt sisse. Leidsin mehe peast sobivalt sooja nurgakese ning jäin sedamaid talveunne. Nagu üks tubli kärbes kunagi.

Kogu talve magasin mehe peas haudvaikselt, tiibki ei liikunud ja ei norska ma ammugi. Minusugustel on kombeks talv samahästi kui surnult üle elada, et siis kevadel jälle ellu ärgata. Nõnda ajasingi ennast esimeste linnulaulude saatel üles ning lendasin korvaaugust valju suminaga välja. Nii hea oli peale nii pikka aega lõpuks häält teha ning tiibu sirutada. Mehel oli aga õnnestunud ennast vahepeal täitsa maha koksata. Tema verine pea lebas kuskil maas ning elutu käsi pigistas eemal kirvest.

Jah, need inimesed on minu jaoks ikka üks suur mõistatus.