Katkendid romaanist „Miks sa ometi ei maga”
Ungari keelest Berit Puidet



Asulasse viis noolsirge külavahetee. Kunagi seisid teepervel paplid. Siis pani aga Antal Pongrácz asulale käpa peale ja lasi jalamaid kõik paplid maha võtta. Sestpeale paistsid vaid maisipõllud, mõni kidur puu ning hüljatud õlimahuti. Külavaheteed ääristas prügi. Plastpudelid, kilekotid, suitsukonid, lapsed viskasid hommikul kõik kooliteele maha. Plastmass sädeles nagu veepind, õhtuti aga lausa helendas pimedas. Siis kõrvetas päike kõik ära. Lõpuks ei jäänud järele muud kui käkras, üles sulanud praht. Päike kuivatas ära põõsad ja rohulibled, isegi inimeste kehad. Nahk muutus pärgamendilaadseks ja rebenes ainsa puudutuse peale.

Kusagil rohuliblede vahel redutasid Feri Gulyási proteesid. Need olid teda bussis seganud ja igemeid rõhunud, kui ta pead vastu akent toetades magada proovis. Ta võttis proteesid suust, mähkis taskurätikusse ja pistis siis kotti. Ja kaotas ikkagi ära. Tõmbas need koos taskurätikuga kotist välja, kui kodu poole sammus. Alles köögis sai aru, et on nad ära kaotanud. Haukas vorstivõileiba, aga polnud millegagi närida. Ta väntas tagasi ristmikuni, lootes proteesid üles leida. Pärast kolmandat ringi ta väsis ära. Lükkas siis ratast juba ainult käekõrval ning vaatas iga põõsa alla. Veeretas jalgratast, istus aeg-​ajalt sadulasse, sõtkus pedaale ja kärutas edasi. Niikaua, kuni väljas läks pimedaks.


*

Üksteise kõrval reas seisis kümme ühesugust hoonet. Majad olid rajatud riigimajandi töötajate tarbeks. Köök, sahver, pööning, veranda. Kahe toa vahel kahhelahi, vannitoas plekkvann, vesiklosett, osaliste mugavustega. Majaderea vastas asus metsatukk, keset metsa aas – kunagine jalgpalliväljak. Seal korraldati majandi võistkondade vahel meistrivõistlusi. Karjakud traktoristide vastu, väljaku ääres sada inimest. Kõige rohkem väravaid lõi Feri Gulyás. Ta tundis kõiki rohututte ja teadis täpselt, kus on suurimad augud.

Kunagist väljakut meenutasid vaid kaks roostetavat raudraami. Need jalgpalliväravadki kasvasid aga aegamööda umbrohtu. Veetorni hoov seisis tühjalt, nii ka katkiste klaaside ja päevavalguslampide köntidega kaalukoda. Tühjalt seisid angaarid ja tallid. Pood veel töötas, Antal Pongrácz tegi selle päevas kaks korda pooleks tunniks lahti. Metsatuka kõrval asuvas kahekorruselises hoones tegutses ka sõltuvushaigete dispanser. Dispanseri elanikud vantsisid hoovis ringi, pidžaama seljas ja sussid jalas. Kui jõud rauges, najatusid nad vastu tara või istusid poe ette pingile. Mõni neist söandas isegi asulasse minna. Nad astusid vankuval sammul, nahk kollakaspruun ja silmad tuhmid. Suitsu keerasid nad endale käsitsi, veini jõid plasttopsist. Esimese annuse said nad varahommikul teispoolt aeda. Nad pugesid gaasiballoonide hoidla taha peitu ja võtsid värisevi käsi traataia juurde rivvi. Veini tõi neile külast Laci Pék. Viiekümne forinti eest sai tema käest kakssada grammi, see oli kõigile soodne tehing.


*

Feri Gulyás virutas taskulambi vastu maad ja vandus. Ta astus porilompi. Majadeesine kruusatee oli veeloike täis. Asula elanikud olid esimest korda taotlenud tee asfalteerimist juba kolmkümmend aastat tagasi. See on ainult kakssada viiskümmend meetrit, lõugas vana Gulyás vallamaja ees. Vaevu suudeti ta Moskvitši lükata. Mõni kuu hiljem ilmus asulasse kaks maamõõtjat. Nad torkasid toed savisesse pinnasesse, tegid märkmeid, mõõtsid, võtsid poes klõmaka kangemat ja tegid siis minekut. Rohkem neid seal kandis ei nähtud. Feri Gulyás paterdas mudas edasi. Vares viis ära. Nii ütleb ta Irénkele, kui too küsib, kuhu proteesid jäid.

Naabrid ajasid teda närvi. Laci Péki köögilamp põles vahetpidamata, läbi ribikardinate immitsesid aeda valgusvihud. Hoovis seisid kilekasvuhooned, tuul sakutas ja rapsis kilet. Feri Gulyás ei saanud selle lärmi tõttu mõnikord magadagi. Bandi Szokola koera suutis ta samuti vaevu välja kannatada, loom lamas terve päev ketis prügihunniku otsas. Ta kuulis koera haukumist isegi unes. Kui ta aga silmad avas, viirastus tema ees koera vahutav suu. Või risu täis hoov. Kuidas niimoodi elada saab. Ta kinnitas traataiale eterniitplaadid, et ei peaks ära visatud karastusjoogipudeleid, roostetavat pesumasinat ja sellest välja kasvanud põõsast nägema.


*

Kuueteistkümneaastaselt võitis ta rajooni meistrivõistlused. Seal nägi ta esimest korda staadionit. Poiss asus võistlema paljajalu, jooksujalanõud ainult segasid teda. Ta alustas kohe sprindiga ja rebis end juba esimeste sammudega teistest pikalt ette. Sa oled nagu Abebe Bikila, ütles üks ülikonnas mees talle medalit kaela riputades. Ta arvas, et mees on lõõskava päikse käes kuumarabanduse saanud. Alles hiljem sai ta teada, et too ei olnud niisama soninud, Antal Pongráczi isa selgitas talle asja ära. Pärast võistlust läksid nad bussi peale. Nad istusid bussi eesotsas, isa näitas bussijuhile medalit ja nad ei pidanud isegi piletit ostma. Sellegipoolest ei saanud temast jooksjat, spordikool oli liiga kaugel ja isa ei lubanud teda linna.

Hiljem sattus ta sinna ikkagi. Ta vaatas räpaseid tänavaid, laohooneid ja korstnaid. Inimesed kõndisid tänaval silmad maas. Kõikjal olid paneelmajad, niite ja metsi mitte kusagil. Buss peatus tehase värava ees. Konservitehases kleepis ta esialgu etikette, puhastas ube ja sortis kurke, hiljem sai temast tsehhijuhataja asetäitja. Ta nõustus sotsialistlike aadetega, aga parteisse ei astunud. Vanemad olid talle piisavalt jutustanud, mida tähendas olla teenija, oma isandad olid ka sotsialismiajal. Nemadki polnud paremad kui endised, ka nende ees pidi lömitama. Tal ei lubatud komitaadi parteisekretärile isegi küsimusi esitada. Pärast külaskäiku tehasesse naeratas partei usaldusmees talle ainult ja pakkus konjakit. Feri Gulyás oleks hea meelega tema peale sülitanud.

Júliaga, kes töötas tehases sekretärina, sai ta tuttavaks ühel ettevõtte peol. Feri Gulyás ei teadnud, kuhu suitsupausi ajal silmi pöörata. Ta mõtles kaks nädalat, milliseid kompvekke naisele osta. Ükskõik milline oleks sobinud, naeris Júlia konjakikommilt kaant pealt hammustades. Nad mängisid Balatoni puhkekodus keeglit, hankisid endale kasutatud lapsevankri ja katsid köögiseinad plastplaatidega. Nad panid ennast autoostu järjekorda. Siis võtsid aga uued omanikud tehase üle. Valvurite asemel võeti tööle turvamehed, kõikjale pandi üles kaamerad. Üksteise järel vallandati inimesi, Júlia viidi üle juhatusse. Mehed olid tema järele hullud. Feri Gulyás keelas tal tööl seeliku kandmise ära, muud ta teha ei saanud.


*

Irénke istus terve õhtu verandal ja suitsetas. Ta jättis toa ukse lahti, telekat kuulis ta sealtki. Järgmisena algas tema lemmikseriaal, tegelased tundis ta ka häälte järgi ära. Ekraan virvendas, seinakell tiksus. Pool kümme, pool üksteist. Irénke kustutas viimase sigareti ja liipas tuppa. Kurat võtku. Ta tõmbas teki üle pea. Kahetses juba tuhandendat korda, et oli sellele tutvumiskuulutusele vastanud. Materiaalselt kindlustatud kinnisvara omav mees otsib ustavat partnerit. Märksõna: igaveseks. Sellest osutus tõeks vaid nii palju, et igaveseks.

Taskulambi patarei sai tühjaks. Valgus tuhmus, valgusvihk ei ulatunud enam isegi Feri Gulyási jalgadeni, võbeles ja kustus siis ära. Loigud läikisid asfaldil, veepind juhatas talle teed. Kauguses asula tuled ja mõni vilkuv lamp. Koera haukumine muudkui valjenes. Kuulipilduja tärin, vihm peksis vastu angaaride katuseid. Vahiputka piirjooned ilmusid nähtavale. Laineline katus, hall karp. Dispanseri rõdul läitis keegi sigareti. Tuul raputas traataeda, tõkkepuu õõtsus. Ehk ilmuvad proteesid homme välja. Kusagil seal kraavikaldal, rohu või pori sees nad redutavad.


*

Asjatult proovis ta konveierilindi külge klammerduda, ikkagi kukkus ta pikali. Ta ajas hoidisepurgid maha, need purunesid üksteise järel betooni katval linoleumil. Feri Gulyás ujus hernevedelikus, käpuli klaasikildudes. Ta pühkis käed kitlisse. Tal õnnestus liin peatada, ainult lüliti sai veriseks. Ta pea ja vaagnaluu lõhkusid valutada. Pea käis ringi ja ta lehkas alkoholi järele. Tukkuma jäin, soigus ta, kui teda püsti aidati. Keegi patsutas talle õlale.

Ta kutsuti vabriku arstikabinetti, Feri Gulyás tegi aga hoopis oma riietusruumi kapi tühjaks ja rebis seinakalendri puruks. Mind ei pane keegi puhuma, karjus ta koridoris. Väravaski ei peetud teda kinni, nii oligi kõigile parem. Ta hakkas jala kodu poole astuma, tal polnud tahtmist bussi peale minna. Külani oli viisteist kilomeetrit, see oli tema jaoks käkitegu. Käe ümber mähitud marliside oli verest läbi imbunud ja jalad tõmbusid krampi, ometigi ei peatunud ta, et puhata, kõndis vaid edasi.

Ta jõudis külasse, aga kõrtsist hoidis eemale. Seal teadsid kõik, et ta pärastlõunases vahetuses töötab. Küll hiljem jõuab seletada. Ta ostis endale külapoest kakssada grammi viina. Istus parklasse maha ja tõmbas ühe suitsu teise järel. Ümberringi olid paneelmajad ja puud. Igal pool betoonplokid ja kruus. Ta nihkus päiksepaiste eest varju. Vaatas üksteise kõrval seisvaid autosid, seal olid üksnes lääne masinad. Kuidas teil selleks raha on, kustkohast. Ta oleks hea meelega kõik tuuleklaasid sisse löönud.


*

Feri Gulyás lehitses ruudulist vihikut. Sinna märkis ta üles SMSid. Ühe ruudu kohta üks täht, neli korda nelikümmend ruutu üks SMS, nii ta rehkendas. Sissetulevad sõnumid kopeeris ta vihikusse, enda omad kirjutas varem valmis. Kui oli vaja, kustutas kustukummiga ära. Voodil vedeles veel kalendermärkmik. Kaanele kleepis ta igal aastal uue kleepsu uue aastanumbriga. Aeg-​ajalt tegi ta märkmeid, kirjutas oma mõtteid üles ning pidas arvet majapidamiskulude üle. Öökapis hoidis ta kingakarpi tähtsamate paberite ja kirjadega. Tema minevik oli alati käeulatuses.

Ei peret, ei tööd, ei raha, ainult see kolgas. Nii lõppes Júlia kiri, mida ta karbi põhjas hoidis. Ta oli tol hommikul hilja ärganud, vindise peaga. Laci Péki arvates võis olla, et Júlia oli talle midagi joogi sisse seganud. Naine põgenes öösel tema juurest, võttis kaasa ainult spordikoti jagu kraami. Selle, mis temast maha jäi, põletas Feri Gulyás paar päeva hiljem hoovis ära, must suits hõljus veel ööselgi majade vahel. Ainuüksi abielusõrmuse jättis ta alles, Júlia oli selle köögilauale jätnud. Sõrmus oli veel praegugi puhvetkapil, kahekümnefilleriliste ja kummipaelte vahel. Irénkega oli ta ettevaatlikum. Kui naisele hoog peale tuli, pani Feri Gulyás ta sahvrisse kinni ja andis alles järgmisel päeval süüa. Viruta parem selle Lenini kujuga vastu pead, kajasid Irénke karjed üle asula, seejärel muutus kõik tasapisi vaikseks. Hommikuks oli naine alandlikum. Ta võttis toidu vastu nagu väike hirmunud loom.

Feri Gulyás lehitses vihikut. Tabelid, musta raamiga ümbritsetud numbrid, malelauaks kritseldatud leheküljed, mahakustutatud sõnade jäljed. Ta otsis puhast lehekülge. Feri Gulyás surus pliiatsi nii kõvasti vastu paberit, et pliiatsitera murdus. Söejupist piisas veel selleks, et tühjad ruudud ära täita. Ta kirjutas sõnad nummerdatult üksteise alla. Kanasööt. Sardell. Lapik patarei. Unerohi. Proteesid üles otsida.