Käes oli aasta kõige külmem aeg. Pööripäev oli küll möödas, aga kevadeni oli siiski veel mitu kuud. Valgust jätkus päevas vaid mõneks tunniks, külm päike tõusis vaevu üle silmapiiri. Maad kattis lumi, puud magasid.

Pime aeg on ohtlik ja külm tapab selle, kes kaotab valvsuse. Ta mängib oma ohvriga nagu kass. Ta hammustab jalgu, lämmatab, torgib silmi nõeltega, kuni lõpuks valu järele annab ja ohvri kohale laotub uneloor, millest ärkamist enam ei ole. Pime aeg pole inimeste oma, sest inimesed on veelinnurahvas, kelle aeg on valge ja lühike. Praegu oli rebaserahva aeg. See oli pime, külm ja pikk. Rebaserahvas on vaimud, rebaserahvas on alati näljane.

Sellepärast hoiavad talvel kõik olendid kokku. Oravad olid oma pesas kobaras, porod seisid tuisu vastu ühtse rindena ja inimesed tulid kogu hõimuga oma suvistelt jahimaadelt ja kalapüügikohtadelt talvekorterisse kokku. Nad panid puuvalli värava tugevalt kinni, kogunesid perekondade ja suguvõsade kaupa koldetule ümber ja mässisid end soojadesse vaipadesse.

Aga leidus neidki, kes olid üksi ka pimedal ajal – üksik põder noorendikus, metsis rabas ja samamoodi oli vana Ätt omapäi metsatares.

Päike tõusis üle silmapiiri ja värvis lumeväljad roosaks. Talvel üksi elades tuli oma päevased käigud üksikasjalikult ette mõelda. Valget aega oli napilt ja selle jooksul tuli kõik õuetoimetused ära teha. Ätt tõmbas saapad jalga ja astus lävele. Ta tervitas kerge peanoogutusega päikest, sest ka päike oli veelinnurahva seast. Seejärel võttis ta kirve ja läks aeglaselt läbi lume nõlvast alla väikse järve juurde. Ätt sammus otseteed jää peale, pühkis lume ära ja hakkas sinna kirvega auku raiuma. See oli raske töö, jää oli sel aastaajal paks, aga õnneks ei olnud järv põhjani külmunud. Jää all vees olid tal õnged ootel. Kui Ätt augu valmis sai, hakkas ta ettevaatlikult nööri välja tõmbama. Ükshaaval ilmusid õngekonksud nähtavale, aga õnge otsas olid vaid mõned väiksed sindid, kelle ta tagasi vette lasi. Pettumustundeta vaatas ta ringi ja valis välja uue koha. Aeglaselt võttis ta oma asjad, läks sinna ja hakkas raiuma uut auku, kuhu õnged jätta. Aega polnud palju, aga kiirustamine oli talle võõras.

Selleks ajaks, kui auk oli valmis, oli päike juba päris madalale vajunud. Ätt jättis õnged järve, viis riistad tuppa tagasi ja läks küttepuid tooma. Ta ladus riidast mõned halud korvi ja viis need kolde juurde. Siis oli vaja kalapüügiriistu parandada, mõrda punuda ja uusi õngi voolida ning sellele kulus juba kogu järelejäänud valge aeg. Ätt istus aidaesisel pakul ja rohmas käega üle silmade. Väljas oli selge ilm ja madal päike peegeldus lumelt, sundides teda kissitama. Lõpuks ajas ta end aeglaselt püsti. Kuna tal kalaõnne sel päeval polnud, pidi ta viimase asjana veel aidas ära käima. Päike oli selleks ajaks päris silmapiirile vajunud. Ätt vaatas talle järele nagu lahkuvale külalisele. Kohe jääb ta üksi. Ta võttis aidast mõned hapendatud silgud, peotäie kuivatud herneid ja mõned jõhvikad. Siis läks ta tuppa ja pani ukse enda järel hoolega kinni.

Nüüd oli aega palju. Ätt sisustas pikki talveõhtuid tubaste toimetustega. Ta tegi tule üles, pani paja tulele ja istus siis oma vestmistöö taha. Võtnud pussi kätte, jäi Ätt viivitama. Ta süda aimas halba. Kõhklus kestis vaid hetke ja Ätt asus tööle. Puu sees oli väike oksakoht, mida ta vilunud sõrmed ei tajunud, puss takerdus hetkeks ja hüppas siis Ätile näppu.

See oli väga halb lugu.

Ätt oli enne sulgenud hoolikalt toa, aga nüüd avanud iseenda. Ta teadis, et see laseb vaimud tuppa, ja vaatas oma kätt. Haav oli väike, aga piisav, et veri voolaks. Nüüd tuli kiiresti end ära puhastada. Sellest sõltus praegu ta elu, aga ta ei teadnud, kuidas toimida. Toas pesemine võib uksed ööle hoopis lahti teha, sauna minekuks oli jällegi vaja välja minna. Ätt paotas välisust ja piilus õue. Väljas oli hämarik ja võimatu öelda, kas oli veel valge või juba pime. Saun asus väikse künka otsas tarest teisel pool hoovi. Ta imes sõrmest oma verd ja mõtles palavikuliselt. Vaja oli kiiresti otsustada. Veri oli kummaliselt soe ja selle maitse ajas iiveldama. Ta langetas otsuse, haaras veekausi kaasa ja astus õue. Väljas kumas veel eha ja Ätt oli üsna kindel, et ta jõuab saunas ära käia.

Saun oli kütmata ja seal oli sama külm kui väljas. Muldpõrandal oli jää. Sellegipoolest pidi Ätt end riidest lahti võtma ja üleni pesema. Aeg kiirustas tagant, aga ta tegi kõike aeglaste, mõõdetud liigutustega. Külm oli verejooksu sulgenud ja Ätt nühkis jäise veega kuivanud verd oma kätelt. Kausi peale hakkas tekkima kirme.

Äkki ütles keegi pimedast nurgast vaikselt: „Tere õhtust.”

Ätt tegi, nagu ei oleks seda kuulnud, ja pesi aeglaste liigutustega edasi, aga ta ihukarvad tõusid püsti ja käte värisemist oli raske alla suruda. Ta võttis aeglaselt pangest vett, süda sees tõusmas kurku.

„Tere õhtust, Ätt,” ütles hääl veel vaiksemalt, aga palju tungivamalt. Külm higi tõusis Äti otsaette. Vaimudele ei tohi vastata! Ätt pani aeglaselt kopsiku käest ja hakkas end riidesse panema, hoides pilku kindlalt enda ees maas.

„Ma söön su ära, Ätt,” ütles hääl. Enam ei olnud see nii rahulik ja lisaks ärritusele kõlas sealt külm kurjus. Ätt sai aru, et enam polnud midagi teha. Ta pööras end ümber, vaatas otse pimedusse, tegi oma hääle kindlaks ja ütles:

„Sina ei söö siin mitte kedagi. See on minu maja. Kes sa selline üldse oled?”

Hääle omanik naeris vaikselt ja ebameeldivalt.

„Kui ma su ära söön, pole see enam kellegi maja. Varsti kukub tal katus sisse, puud hakkavad põrandast kasvama ja tühjade seinte vahel läigivad ainult sinu kondid.”

Ätt nägi nüüd, et külmal saunalaval istus suur koll, õel ja näljane. Vahepeal oli Ätil hakanud juba väga külm ja ta värises vaikselt. Huuled tõmbusid siniseks ja küüned valutasid.

Ätt sundis oma südant tugevaks. Ta surus külmavärina jõuga alla, vaatas otse kollile otsa ja põrutas jalaga vastu maad. „See on minu maja ja minu saun. Sina mine sinna, kust tulid! Sa armetu rebasekutsikas, kes sul lubas inimese õuele tulla!”

Koll paistis kõhklevat ja Ätt tõreles edasi: „Kui sa kohe ära ei lähe, siis sa alles saad. Ma sulle veel näitan! Või et minu sauna ronima. Kõtt! Kas sa saad! Ma toon kohe kaika ja siis sa saad peksa.”

Koll tõmbus kössi ja seejärel hakkas Äti kärkimise peale järjest väiksemaks kahanema. „Kõtt!” käratas veel Ätt ja koll kadus täiesti ära. Ätt hoidis hinge kinni. Ta oli talvelt õppinud umbusku ja kannatlikkust. Ätt ootas. Saunas oli vaikus, mis paistis kestvat terve igaviku. Ätt tõstis rusika ja vibutas seda. „Saad peksa!” hüüdis ta veel korra. Palkide vahelt sabises lund.

Vaikus kestis, kuni lõpuks vilksatas pimeduses midagi väikest ja väledat. See oli talvekarvas kärp, kes lipsas lavalt minema. Ätt hakkas kergendusest naerma. See suur hirmuäratav koll oli lihtsalt üks väike kärp.

Ta pöördus ümber, et hakata ära minema, ja tardus. Ätile vaatas vastu irevil hammastega vaim.

Vaim naeris rämedalt, olles väga lõbustatud oma naljast. Järsku jäi ta vait ja sisistas läbi hammaste: „Kas sa tõesti arvasid, et sa pääsed mu käest? Sa ei pääse mitte kuhugi.” Ta silmad välkusid pimeduses kurjalt. „Mul ei ole sinuga kiiret, hommikuni on veel väga palju aega.” See oli tõsi. Hommik oli kaugel ning pimedus ja külm ainus tegelikkus. Hommik oli sama kaugel kui kevad, sest kõik aeg muutub üheks, kui ainus, mis saabub, on surm.

Siis tont lõi Ätti. See ei olnud tugev hoop, aga näitas, kui palju jõudu tal tegelikult oli. Ätt lendas hooga vastu põrandat. Kolli küüned rebisid katki ta õla ja ta kuklast immitses verd. Kogu valvelolek, mida ta oli suure jõupingutusega hoidnud, lagunes koost, ja ta kehas võttis võimust allaandmise tunne. Ta sai aru, et ta on alasti kõrvetavalt külmas öös. Külmas on haav palju valusam ja see rebis ta nahka. Jäänoad torkisid kogu tema keha. Äti keha haaras vappekülm ning ta siniseks tõmbunud jalad ja käed hakkasid paiste minema.

Kolli jahedad jämedad näpud libisesid üle Äti selja ja peatusid siis ebalevalt. „Ei-​ei, nii ei lähe,” pomises tont, kes märkas ka, et Ätt on läbi külmunud. Ta katsus nõutult Äti vanu paistes külmunud jalgu. Koll pomises omaette: „Vastik, vastik.”

„Vastik külmunud liha. Ikka nagu korjus metsa all. Jäle. Vastik.” Ta kõigutas end istudes edasi-​tagasi ja vaatas tühjusesse. Järsku pöördus koll Äti poole ja käskis: „Pane saun küdema!”

Ätt võpatas. Kogu ta keha oli jäänud tuimaks. Ta liigutas vaevaliselt oma sõrmi ja varbaid, et neis veri ringi käima hakkaks.

„Puud on õues,” ütles ta vaikselt ja proovis istuli tõusta. Tundetus ta liikmetes asendus taas valuga. „Saun köeb praegu kaua.” Ätt vaatas üles otse kurjadesse silmadesse ja ütles siis: „Mul on tuba soe.”

Koll vaatas talle, silmad vidukil, vastu, kummardus siis Äti poole, nii et nende näod peaaegu kokku puutusid, ja sisistas läbi hammaste: „Ma ei lase sind käest. Sa ära seda mitte loodagi.”

„Ega ma ei …” hakkas Ätt vastama.

„Sa ära seda mitte loodagi!” karjus nüüd koll. „Ära loodagi!”

„Ma kutsun sind.”

Koll vakatas. Ta kõhkles. „Sa kutsud mind tuppa?”

Ätt noogutas.

„Ütle seda! Sa pead selle välja ütlema!” nõudis koll ja tõstis jälle häält. „Sa ei vea mind alt, inimene! Ma olen tark! Saad aru, ma olen tark!” Ta pigistas Äti õlgu, nii et küünised lõikasid lihasse. „Mu nimi on Kele ja niimoodi sa kutsud mind.”

„Kele, tule mu …”

„Sinu nimi!” karjus koll. „Sa pead oma nimega kutsuma.”

„Ma olen Ätt ja kutsun sind, Kele, oma tuppa,” ütles Ätt tasa. Ta silmad olid suletud ja jõud oli ta maha jätnud. Ta pomises veel midagi vaevukuuldavalt.

Koll raputas Ätti. „Mida sa veel ütlesid?”

„Ma ütlesin, et kui sa tuled minu tuppa, siis sa võid mu ära süüa.”

Koll naeris laialt: „Ma söön su niikuinii ära!” ja lisas siis järsult: „Lähme nüüd!”

„Ainult et,” pomises Ätt, „ma pean ees minema.”

Kele silmad välkusid kurjakuulutavalt ja ta sisistas läbi hammaste: „Ei tea miks?”

„Sellepärast, et ma kutsusin sind nimega. Sa saad üle läve astuda ainult siis, kui ma sees olen.”

Koll kiristas hambaid, värises üle kere ja pistis siis ulguma. Ta näljased silmad olid täis kurjust. Ta röökis: „Ma söön su kohe siinsamas ära! Olgu sa nii külm kui tahes. Ma söön su ära nagu külma surnud kala. Armetu räim! Ainult luud jäävad sust järele kaarnatele nokkida.”

„Sa ei saa mind siin ära süüa,” vastas Ätt vaevukuuldavalt. „Ma andsin sulle ise loa mind süüa ja nüüd saad sa seda teha ainult minu tares. Nii nagu leping sai.”

Koll röögatas. Ta haaras oma peast ja rebis küünistega oma nägu. Siis ta vaatas korraks Ätile otsa, kahmas tast kinni ja viskas suure hooga saunast välja. Ätt kukkus vastu maad ja ka lumi ei pehmendanud ta maandumist.

„Noh, Ätt, aja end nüüd püsti,” pobises ta enese ette ja üritas püsti tõusta. Veidigi viivitamine tähendaks surma juba enne kolli hammaste vahele sattumist. „Üles-​üles!” surus Ätt läbi hammaste ja hakkas jooksma. Kuigi tare seisis otse ta ees, tundus tee üle õue võtvat igaviku. Nii raske kui praegu ei olnud tal kunagi olnud. Ta vehkis kätega ja proovis oma raskeid tundetuid jalgu teineteise ette tõsta. Ta koperdas, pisarad silmis, aga jõudis ikkagi kohale, rebis ukse viimase jõupingutusega lahti ja kukkus üle läve toa põrandale pikali. Mõneks hetkeks jäi ta pikali ja hakkas kurnatusest nutma, aga sundis end siis uuesti püsti tõusma, sulges ukse korralikult ja keeras end siis vaiba sisse. Tal oli vappekülm, aga ta teadis, et nüüd ei ole aega kaotada.

Ätt haaras sirvilaudade järele, aga ta tundetud sõrmed pillasid need maha. Ta kukkus põlvili ja kobas põrandal. „Nii,” pomises ta, kui leidis kalendri üles. Ta näpud libisesid kiirelt üle ruunide ja ta pomises enese ette, tehes samal ajal peas arvestusi.

„Liiga vara on. Kevad on liiga kaugel. Aga peab proovima,” rääkis Ätt iseendaga. Ta ajas end püsti. Väsimus, külm ja hirm olid ta näost pühitud, silmis valitses nüüd selgus ja rahu. Ta teadis, mida teha, ja hakkas rahulikult end selleks valmis panema.

Väljas paukus pakane ja ulgus näljane koll. Toas tegi Ätt veelinnurahva rituaali.

Kele tuli maja juurde, hakkas uksele prõmmima ja karjus „Lase sisse!”

Sees valitses vaikus. Koll karjus uuesti. Lõpuks vastas hääl majast: „Kes seal on?”

Vihast hullunud koll röökis: „Ma olen Kele ja ma tulin sind ära sööma. Lase mind sisse! Sa tead väga hästi, kes ma olen.”

„Miks ma peaksin su sisse laskma?” küsis hääl majast.

Koll oli täiesti endast väljas. Ta ulgus, kiristas hambaid ja tagus end rusikatega näkku. „Sest sa kutsusid! Sa ei saa kutset tagasi võtta! See oli leping. Sa lased mu sisse ja ma söön su ära.”

„Kes sind kutsus?”

„Sina! Ätt!”

„Siin majas ei ole Ätti.” Maja uks läks lahti ja lävel seisis vana naine.

„Mina olen Eit,” ütles ta ja virutas kollile pihlakakepiga vastu pead. Kolli pea raksatas ja ta silmade vahelt lendas sädemeid. Korraks lahvatas leek ja siis jäi kollist järele ainult suitsupilv.

Talve selgroog oli murtud.