Медведь on мёдбрат

Telefon helises ning ma ärkasin seepääle võpatades. Ei, ei, ei, ei, mitte vabal päeval, mõtlesin, ent ometi – eks ametikohustustest tingituna – ei jäänud mul üle muud kui reageerida. Heitsin pilgu seinakellale, see näitas pool üksteist. Nojah, olgu päälegi, võinuks minna palju halvemini. Olin halvasti maganud, pää huugas ning silmad ei tahtnud kuidagi valgusega harjuda. Võtsin telefoni vastu. Torust kostis veidrat mõminat, sekka matsutamist ning justkui kusagilt taamalt tulevat jutukõma. Мёдбрат. Raisk. Jälle. Viskasin telefoni öökapile, aga muidugi kukkus see maha, pudenes laiali ja ma pidin juppe voodi ääre alt kokku otsima. Imestan, et see aparaat mul veel üldse töötab, arvestades kui mitu korda olen ma seda põrandale laiali visanud. Tõusin üles ning jäin hetkeks voodiveerele istuma. Pää huugas. Olin poole ööni lugenud. Õigupoolest üht ja sama raamatut, aga see meeldis mulle nii väga, et niipää kui viimase leheküljega lõpetasin, alustasin uuesti. Ja siis veel korra. Õnneks polnud see kuigi paks raamat, uneajast oli röövinud aga korraliku tüki. Naiivselt olin lootnud, et saan ehk rahus magada just nõnda kaua, kui ise tahan, ning ei pea hommikul ega lõunal ega ehk isegi pärastlõunal kliinikusse minema. Nii palju siis sellest. Мёдбратiga ei olnud nalja, seda ei saanud niisama jätta. Tõusin püsti ning püüdsin põrandalt hunnikust enam-​vähem viisakaid riideid leida. Leidsin püksid ning neid jalga tõmmates oleks äärepäält ümber kukkunud. Leidsin särgi, ent seda kinni nööpides tulid kaks nööpi eest. Vandusin üsnagi valjuhäälselt ning tormasin riidekapi juurde, et uut otsida. Ühe isegi leidsin, kuid aega selle triikimiseks enam polnud. Käib küll, mõtlesin, lõppeks, mida neil kliinikus rohkem vaja on, mind või mu särki? Ajasin esikus mantli selga ning tõmbasin kiiruga kingad jalga, seejuures täheldasin aga, et mu vasakus sokis oli üsnagi suur auk. Mis sääl ikka, mõtlesin, keegi ei näe seda ju niikuinii. Kõigi eelduste kohaselt ei pea ma kingi jalast võtma.

Juba selleks hetkeks, kui olin majauksest tänavale astunud, olin aru saanud, et auguga sokk polnud siiski hää mõte. Mingi konarus kinga sees hõõrus nagu põrguline, aga oli juba liiga hilja midagi ette võtta. Vaatasin kella, kümne pärast üksteist. Vaimustav, trammini on kolmveerand tundi, ei ole aega. Silmapiiril polnud ka ainsatki taksot ning tellimine ja ootamine võtnuks vähemalt kakskümmend viis minutit. Ohkasin ning asusin pooljooksusammul kliiniku poole teele. Viisteist minutit, kui ma just auto alla ei jää. Trammiga saanuks umbes kaheksa minutiga, aga kui trammi ei ole, siis trammi ei ole. Inimesed, kellest möödusin, võisid mind vaadata kui hullumeelset. Algul mõtlesin, et ehk peaks kõigile, kelle pilku endal tabasin, pomisema, et mul on kiire, aga lõpuks jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt ei teeks see muljet kuigi palju paremaks. Lõppeks pidid mõistlikud inimesed ju niisamagi aru saama, et on kiire, selle kordamine aga võinuks just hoopis nõdrameelsust kinnitada. Nood teised inimesed ei saanud niikuinii millestki aru.

Kiirustades ei pannud seda tähelegi, ent kui lõpuks kliiniku juurde jõudsin, tundsin taas kinga hõõrumist. Polnud aga midagi parata, ise pidin seda risti – või siis kinga – kandma. Kes tegi? Ise tegin! Ammu olnuks tegelikult aeg uued kingad osta, lisaks sellele, et vanad aeg-​ajalt hõõrusid, olid nad ka välimuselt üsna räsitud. Mitte kõige soliidsemad jalavarjud, aga õnneks polnud mul vaja käia kusagil, kus soliidseid jalavarje oleks nõutud. Olin vaevu jõudnud lasta uksel enda järel kinni vajuda, kui registratuuritädike minu juurde tormas ning erutunud häälel ja kätega omajagu vehkides mulle seletama hakkas, et mingi peletis laamendas kõigepäält rohukappides ning nüüd istub minu kabinetis ja nõuab, et saaks minuga rääkida. Ohkasin. Kõik oli samamoodi nagu tavaliselt, ainult et senini olid мёдбратi nõudmised iga korraga aina jaburamaks muutunud. Algul mett, siis ravimeid, siis juba raha, pudel šampust, Rolexi käekella ja nõnda edasi. Ei kujutanudki ette, mida sel korral.

Keegi ei teadnud, kust мёдбрат oli välja ilmunud või kes (või mis) ta selline üldse ülepää oli. Fakt oli aga see, et aeg-​ajalt, ehkki täiesti ennustamatult „külastas” ta meie kliinikut ja laamendas sääl, häirides nõnda nii kollektiivi kui patsientide elu. Ta ei teinud kunagi kellelegi liiga, ainult inventarile, ent tarbetu tüütus oli ta igatahes ning tal oli omadus inimesi hirmutada – nii läheb, kui oled karu. Seni olime tema soovid täitnud, misjärel ta harilikult kadus ja seda nii kiiresti ja ootamatult, otsekui haihtunuks ta kohapääl õhku. Paraku olin aga mina ainus, kellega ta oli nõus läbirääkimisi pidama.

Sammusin oma kabineti poole. Ehkki koridor oli rahvast täis, nii arste-​õdesid kui patsiente, valitses haudvaikus. Keegi ei lausunud sõnagi. Õigupoolest tundus suisa, et keegi isegi ei hinganud. Mõned noogutasid mulle, kui neist möödusin, küllap julgustuseks (vähemasti nii tahaks ma mõelda), mõned aga vangutasid pääd ning nende silmis peegeldus hirm ja lootusetus. Igatahes ei jätnud мёдбрат ja see, et ma talle vastu astuma pidin, mitte kedagi külmaks.

Jõudsin kabineti ukseni, läbi ukse oli kuulda mõminat ja matsutamist. Koputasin. Kostus urahtus ning seejärel ütles kergelt kärisev bassihääl „palun”. Vajutasin ukselingi alla ja püüdsin ust avada, ent see osutas ootamatut vastupanu. Nügisin ust õlaga ning sain õige pää aru, mis nimelt takistuseks on. Pärast mõningasi jõu– ja ilunumbreid pressisin end siiski ukse vahelt kabinetti ning nägin, et terve põrand oli ühtlaselt tablettidega kaetud. Ühes nurgas kõrgus pääaegu laeni virn tühje tabletipurke. Karu istus mu toolis kirjutuslaua taga, käpad rinnal risti ning vaatas ainiti minu poole. „Ma pidin kõik lahti tegema, et näha, kas mõnes mett on,” lausus ta. „Aga mitte üheski ei olnud.” Ohkasin. Hää hulk raha tuleb jälle korstnasse kirjutada. Vastasin: „Rohupurkides ei ole mett. Mesi on töötajate puhkeruumis, riiulil, suhkrutoosi kõrval. Sa ju tead seda ometigi.” Мёдбрат matsutas suud ning pühkis seda siis oma karvase käpaga. „Enam ei ole,” ütles ta rahulolevalt.

Võtsin istet ühel oranžidest tablettidest moodustunud kuhjal ning küsisin мёдбратilt, et mida ta õigupoolest seekord tahab. Ta mõmises veidi aega, püüdis veel ühest meepurgist viimast pera kätte saada ning sõnas seejärel: „Sinu hinge, doktor Faustus.” Olin kergelt pahviks löödud ning kokutades palusin tal korrata, mida ta just öelnud oli. „Sinu hinge,” vastas ta tooniga, mis andis mõista, nagu oleks olnud palutu kõige iseenesestmõistetavam asi kogu ilmas. „Sul pole seda niikuinii vaja.” Ärritusin. Tundsin, kuidas vererõhk tõuseb ja pää hakkab ringi käima. Kogusin end hetkeks ning ütlesin siis pisut kõrgendatud häälel, et säärane ettepanek on absoluutselt kohatu, rumal ning et päälegi ei usu ma hinge olemasolusse. „Nojah,” vastas мёдбрат. „Aga mina ju usun ja see on ainus, mis loeb.” Seejärel avas ta oma kohmakate käppadega kirjutuslaua sahtli ning võttis säält välja lehe valget paberit, millele seejärel otse mu jahmunud pilgu all ilmus hulk tihedat teksti. „Näed, me saame lepingu kohe allkirjastada. Mina saan sinu hinge ja vastutasuks jätan teie kliiniku rahule ning kõik operatsioonid, mida sa järgneva kahekümne nelja aasta jooksul läbi viid, õnnestuvad suurepäraselt ning patsiendid paranevad, isegi kui nad ennist ravimatult haiged olid. Lepingu lõppemisel on võimalik seda veel kahekümne nelja aasta jagu pikendada, ehkki ma ei usu, et sa nii vanaks elad. Peaksid sa otsustama seda mitte pikendada, siis tulen ma kahekümne nelja aasta pärast tagasi ning viin su hinge, ee, kusagile, kus see peab terve igaviku taluma igavesi piinu ilma igasuguse võimaluseta säält pääseda. Kas ei kõla nagu suurepärane tehing?” Silmitsesin мёдбратi hämmeldunult, just täpselt nõnda nagu siis, kui öeldakse, et oleks just nagu puuga pähe saanud. Tema vaatas mind ootava pilguga, sulepää minu poole sirutatud käpas. „Noh, kuidas siis jääb?” küsis ta lootusrikkalt. Ma jõllitasin teda endiselt tühja pilguga. Seejärel avasin suu: „Alustuseks, ma just ütlesin, et ma ei usu hinge olemasolusse, mistap kogu see mäng, mida sa siin mängida üritad, on minu jaoks lihtsalt hunnik jama. Teiseks – ma olen psühholoog, ma ei tee operatsioone. Mitte ükski täiemõistuslik kirurg ei lubaks mind skalpelliga isegi patsiendi lähedale, sest isegi parima tahtmise juures ei oskaks ma operatsioonil teha mitte midagi, mis patsiendile kahju ei teeks. Seega on su pakkumine ühest küljest täiesti sisutühi ja teiseks on see, mida sa mulle hinge eest vastutasuks pakud, minu jaoks absoluutselt kasutu. See on täielik ogarus ning ma ei viitsi seda isegi rohkem arutada, sest see ei vii mitte kuhugi.”

Мёдбрат istus toolis edasi, kiigutas end veidi küljelt-​küljele, võttis seejärel lauale pandud lepingu ning pani selle tagasi sahtlisse. „Olgu päälegi,” ütles ta. „Jäägu siis nii. Aga tea, et mina usun, et hing on olemas ja see on ainus, mis loeb. Sa võid mind kangekaelseks nimetada, aga sellest ei muutu midagi. Sinu arvamust ei ole keegi kunagi küsinud, seega ei sõltu sellest vähimatki.” Ta ajas end toolilt püsti, kahlas läbi põrandat katva tabletikihi minuni, kummardus mu kohale ning lausus sosinal: „Aga ma teinuks sinust kõigi aegade kõige ägedama kirurgi. Kahju, et sa selle võimaluse nüüd käest lasid. Aga kui sa peaksid ümber mõtlema, eks võta siis ühendust.” Ust avades pööras ta veel korra ringi ja ütles: „Noh, järgmise korrani siis. Nägemist.” Läinud ta oligi. Mina istusin endistviisi oranžide tablettide kuhja otsas. Veidi mõtisklenud, tõusin ning läksin kabinetist välja. Koridoris käis sagimine nagu tavaliselt, mitte midagi poleks otsekui juhtunudki. Seisin tummalt ja täielikus hämmelduses. Pääarst, kes oli otsekui eikusagilt välja ilmunud, tuli minu juurde ja küsis, kas minuga on kõik korras. Ma ütlesin talle ausalt, et ma ei ole selles üldse kindel, aga lubasin, et ma mõtlen selle pääle. „Mine koju,” ühmas ta mulle ning vangutas pääd. Noogutasin ning läksin oma teed, saamatagi õigupoolest aru, mis äsja oli toimunud. Ootasin parasjagu peatuses trammi, kui mu telefon helises. Kõhklevalt võtsin toru. „Halloo?” – „Kas Johann Faustus kuuleb?” – „Jah.” – „Helistan teile kliinikumist. Te ei tulnud tänaseks kokkulepitud vastuvõtule. On teiega kõik korras? Kas te sooviksite uue vastuvõtuaja määrata?”

Vaikisin. Ohkasin. Panin käe taskusse ja pigistasin rusikasse. Võtsin selle taskust välja ja avasin peo. Sääl oli väike lind, kes kurjalt sädistades lendu tõusis. Telefonist kostis aga veel vaid matsutamist ja mõminat.



Augusto Kitschberg

Augusto Kitschberg oli lapsest saati üks kummaline, kummaline kuju olnud. Tõsi, eks oma osa selles kõiges oli tema vanematel, kes talle üldse säärase nime olid pannud. On oluline märkida, et sellel polnud seejuures mitte vähimatki pistmist kirjanik August Kitzbergiga. Oh ei, otse vastupidi, Augusto vanemad olid küll „Libahunti” lugenud, ent tõenäoliselt ei olnud nad sellest aru saanud. Igatahes oli tõsiasi, et ei Augusto emale ega isale ei olnud see kirjatöö meeldinud ning seetõttu polnud nad Kitzbergi loomingust mitte ridagi rohkem lugenud ning olid mõlemad jäänud arusaama juurde, et kirjanik ei osanud kirjutada ning kõik, mis ta kirja pani, on tegelikult jama ega väärigi lugemist. Ometi andsid nad oma pojale sellise nime. Hääkene küll, perekonnanimega ei olnud midagi parata, see juba kord sattus olevat säärane nagu oli, aga eesnimi … Tegelikult meeldis Augusto isale hirmsasti üks väikest kasvu Ladina-​Ameerika diktaator. Augusto isa oli muidu suur demokraat, aga kui Pinochet oma bandega demokraatlikult valitud Salvador Allende kukutas, siis arvas ta, et eks Allende oligi üks kommunist, mistap ei ole toimunu üldse nii hull. Ja et Pinocheti selja taga seisis USA, mida ta samuti väga armastas, siis arvaski ta, et tegelikult on päris hästi. Nõnda panigi ta Augusto ema protestidest hoolimata oma lapsele säärase nime.

Juba varasest noorusest olid Augustot huvitanud kaks asja – kirjandus ja poliitika. See on päris loogiline, kui sul sellise saamislooga nimi on. Poliitikas jäi tema suurimaks saavutuseks valimaskäimine, sest iga kord, kui ta kusagil poliitika kohta sõna võttis, kippus ta oma monoloogi lõpetama lausega „Muide, ma usun, et Nepal tuleks hävitada.” Mitte keegi ei mõistnud, miks peaks Nepalit hävitama ning õigupoolest ei osanud ka Augusto seda kunagi selgitada, ent tahes-​tahtmata see lause tal üle huulte tuli. Sellega teenis ta juba kooliajal paraja veidriku maine. Augustol polnud tegelikult Nepali vastu mitte midagi, aga ta ei suutnud end kontrollida. Valimas käies valis ta alati konservatiive, sest tema arvates olid nemad lihtsale inimesele kõige lähemal, seejuures polnud ta ise aga sugugi alati kuigi konservatiivse meelelaadiga. Õigupoolest oli Augusto üsnagi vabameelne, aga kuna talle oli alati meeldinud idee poliitikuist kui tavainimesele mõistetavaist inimestest, siis jätsid konservatiivid talle kõige sügavama mulje.

Kirjandust armastas Augusto kirglikult, ent oma nime tõttu oli tal alati siiski ka teatud tõrge olnud. Nii näiteks polnud Augusto kunagi eriti midagi kirjutanud. Ega ta julgenudki, seda kartuses, et teda hakatakse kohe August Kitzbergiga võrdlema, sest noh, see nimi … Tõtt-​öelda polnud Augusto ka kuigi palju lugenud, ent kui temalt seda küsiti, väitis ta end kirjandust – ja iseäranis ilukirjandust – meeletult armastavat. Tõsi, luule talle eriti ei meeldinud. Ta väitis, et ei saa sellest aru. Salamisi ta muidugi ahmis luulekogusid lugeda, aga avalikult ei söandanud seda tunnistada. Noh, et ehk on liiga pretensioonikas väita, et sa k õ i g e g a kursis oled.

Kuigi ta mõlemat armastas, olid poliitika ja kirjandus Augusto jaoks kaks erinevat maailma, mis tema arvates isegi servapidi kokku ei puutunud. Ühel päeval luges ta ajalehest uudist, et surnud on keegi härra nimega Lennart Meri, kirjanik ja Eesti Vabariigi president. Sellest päevast alates polnud Augusto maailm enam endine ning ta pidi otsustama, mida oma eluga nüüd pääle hakata.

Aga maailm pöörles ikka endistviisi ja Augusto oli vaid üks kummalise nimega tüüp.



Kuidas ma Andreiga viina jõin

„Nu, davaj, nalevaj,” alustas Andrei. Ta oli mulle eile helistanud ning tänaseks viina võtma kutsunud. Mina muidugi läksin nagu tavaliselt, kui Andrei kutsus. Tont seda teab, miks. Igatahes istusime tema elutoas, nagu ta seda armastas nimetada, ehkki tegemist oli pigem suure köögiga, kust pääses ühte pisikesse tuppa, mida Andrei magamistoana kasutas. Muidugi oli tegemist väikese ühetoalise korteriga, ent „avatud köögiga elutuba pluss magamistuba” kõlab oluliselt soliidsemalt kui „köök pluss üks tuba”. Andreigi tahtis mõjuda soliidsemalt, kui ta tegelikult oli. Selle nimel pingutas ta palju. Ta käis küll kaltsupoest ostetud riietes, ent valis kaltsukas alati nende tootjate riideid, mille nimi kõlas veidi „brändilikult”, ta elas muidu üsna vaeselt, ent ostis alati selliseid makarone, mille nimi kõlas võimalikult itaaliapäraselt, ehkki sageli oligi nende ainus hää omadus kõlav nimi ning tegelikkuses kleepusid need keetes kokku või lagunesid ära.

Ja muidugi viin. Viin talle meeldis, viin oli tema jaoks väga oluline ja viin pidi olema muidugi õ i g e. Õige viin tähendas muidugi Vene viina (aga hädapärast ka Eesti oma) ja võimalikult soliidse sildiga pudelit. Minu meelest maitsesid kõik viinad ühtmoodi, ent kui Andreile seda öelda, sai ta harilikult pahaseks ning hakkas seletama sellest, kuidas mõni viin kõlbab joomise asemel vaid viinasokkide tegemiseks ning kuidas mõni viin ei kõlba isegi selleks. Viin oli Andrei jaoks püha ning viinavõtt pääaegu rituaalne tegevus. Seejuures oli tal alati midagi rääkida, sageli viinast, aga sagedamini kõigest muust, kuigi juhtus sedagi, et ta ringiga taas viina juurde tagasi jõudis.

Igatahes oli Andrei mind taas viina võtma kutsunud, nagu mõnikord ikka juhtus ja mina olin jällegi läinud, ehkki mulle ei meeldinud ei viina võtta ega Andrei monolooge kuulata. Aga monoloogid olid tal pikad.

„Ega viinavõtt ole naisevõtt,” ütles Andrei kord. „Naisega lähed tülli, lepid ära, või noh, ei lepi, leiad uue. Aga kui viinaga tülli lähed, no bljad, siis on elu läbi, ma ütlen, siis on elu läbi. Viinaga tülli lähed, siis on vsjoo, võid kohe surnuaiale kobida. Viin on ainult üks, uut juba ei leia.” Ei olnud üllatav, et Andrei oli elupõline poissmees. Õigupoolest oli ta praeguseks juba sellises vanuses, et võinuks teda vaikselt ka juba vanapoisiks nimetama hakata. „Ega viinavõtt pole naisevõtt, naisega lähed tülli, lepid ära … Ja no eks viin ole ikka palju odavam ka. Naine, vaata, see võtab kõik raha ära ja viina ka juua ei luba, no ja kui lubab, siis võtab ju kõik raha ära, nii et ei saa ju osta viina. Aga viin, vot, see võtab palju vähem raha, ainult nii palju, kui pudel maksab. Vot tak, ma ütlen, viinavõtt – ega see pole mingi naisevõtt. Nu, davaj, nalevaj.” Valasin tühjaks saanud pitsid taas täis. „Noh, kodumaa terviseks,” lausus Andrei pitsi tõstes. Ta kummutas pitsi kurgust alla ning hammustas hapukurki pääle. „Vene viin, see on kõige parem,” sõnas ta pudelit silmitsedes, „Eesti viin, see on ka hea, aga vaata Soome viin, see ei kõlba juua. Soomlased ise saavad ka aru, sellepärast käivadki Eestis ja Venemaal viinapoes. No mis meie majandusest saaks ilma soomlasteta? Ma ütlen sulle, kogu Eesti majandus seisab viina peal – kui soomlane enam viina ei osta, läheb Eesti majandus põhja nagu katkine ämber või Kursk. Mis sina muidu Kurskist arvad?” Ma vaikisin, sest mida mul ikka ühest allveelaevast arvata. „Aga mina arvan, et Kursk läks põhja, sest ameeriklane tegi pomm. Noh, mitte et lasi pommi laeva pihta, vaid tegi selline pomm, mis kaugelt töötab. Aga võibolla tegi hiinlane, bljad, neid hiinlasi ei tea kunagi. Vaata, mis nad omal ajal tegid – leiutasid püssirohu, nüüd kõik maailma pommid on hiinlaste süü.”

Ma ei vaevunud seletama, et pomme ei tehta enam ammu püssirohuga ning et erinevad lõhkeained oleks leiutatud ilmselt niiehknaa, olenemata sellest, kas hiinlased tegid püssirohu või mitte. Sellest, miks hiinlased peaksid Barentsi meres asuvat Vene allveelaeva ründama, ei saanud ma aga üldse aru. Tõsi, isegi kui ma tahtnuks midagi küsida või seletada, ei andnud Andrei mulle selleks võimalust.

„No ja vaata, praegu elame me väga keerulistel aegadel, väga keerulistel aegadel. Kõik muutub ja meie peame sellega kuidagi hakkama saama. Kõik poliitika muutub, kõik asjad meie ühiskonnas muutuvad. Võibolla läheb elu paremaks, läheb lõbusamaks, aga võibolla tuleb sõda. No vot. Ameerika ja Venemaa kogu aeg tahavad sõda teha, noh, vot, ja Hiina tahab ka. Ja meie siin väikeses Eestis peame siis mõtlema, kelle poolt meie oleme. Hiina poolt meie ei saa olla, sest Hiina on kaugel. Ameerika on ka kaugel, aga neil on lennukid, aga kui me Ameerika poolt oleme, saab Venemaa pahaseks. Venemaa on lähedal, aga siis saab Ameerika pahaseks, kui meie Venemaa poolt oleme. Noh, ja ega eestlased ei taha ju Venemaa poolt olla. Ja tead, ega mina ka ei taha Venemaa poolt olla. Käisin vanatädil külas Venemaal ükskord, tema elab Tjumeni oblastis. Tjumeni oblast on rikas, aga noh, tead, elu on Venemaal isegi seal ikka vilets. Siin on parem. Eestlased ütlevad mõnikord, et mina peaksin ka Venemaale ära minema, sest mina olen venelane, aga tead, mulle seal ei meeldi. Mina ei taha Venemaad, siin on elu parem. Nu, davaj, nalevaj.” Valasin pitsid taas täis, Andrei pani taas kõik korraga hinge alla, mina mekutasin vaikselt poolekaupa. „Noh, ja vaata, Venemaal on igal pool oligarhid. Ütlevad küll, et vaadake, meil on palju naftat ja kõiki asju, aga lihtne inimene, ega tema seda ei näe, ei näe naftat ja raha ka ei näe. Ja valitsus lihtsast inimesest ei hooli. Noh, see on muidugi nagu meil siin Eestis ka, aga ikkagi, mina ei taha Venemaa poolt olla. Venemaa on minu roodina, aga minule Eesti meeldib. Aga mina ei taha Ameerika poolt ka olla. Mina tahan, et Eesti oleks päris iseseisev. See Euroopa Liit, see on lihtsalt ameeriklaste noh, kak eto skazatj, koer. Teeb kõik, mida onu Sam ütleb. Nu, davaj, nalevaj.” Andrei rääkis muidu üpris ilusat eesti keelt, ainult et viina võttes hakkas see vaikselt koost lagunema.

Täitsin jälle pitsid. „Noh, tead, kõige tähtsam on, et viina jätkuks,” ütles Andrei, „Vaata, viinavõtt, noh, ega see ei ole mingi naisevõtt. Naisega lähed tülli, lepid ära, või ei lepi, tuleb uus. Viinaga lähed tülli, siis on vsjoo. Naised, need ei luba ju viina juua! Ja võtavad raha ka ära, nii et isegi kui lubaks, ei saaks viina juua.” Mina ohkasin ja kallasin terve pitsi viina kurgust alla.