Hispaania keelest Kaisa Maria Ling


Leila Guerrierole



16. aprillil 1981 umbes kell kolm tuli väike Peter Möhlendorf, keda kõik kutsusid „der schwarze Peter” või „must Peter”, kohalikust koolist koju. Ta kodu asus Magdeburgist kagus, Auslebeni idapiiril, umbes viie tuhande elanikuga linnakeses, kus tegeleti peamiselt põllumajandusega, peaasjalikult sparglite kasvatamisega. Tema isa, kes oli sel hetkel keldris, kui väike Peter koju jõudis, rääkis hiljem, et kuulis, kuidas poeg tuppa tuli, ning järeldas keldri kohal asuvast köögist kostvate häälte põhjal, mida too tegi: viskas koolikoti trepimademe alla, läks kööki, võttis külmkapist piimapaki, valas endale klaasitäie piima ja jõi selle püsti seistes tühjaks, seejärel pani poiss paki külmkappi tagasi ning läks aeda. Kuid nii tegi Peter iga päev koolist tulles ning võis juhtuda, et isa ei kuulnudki tegelikult helisid, mida ütles hiljem kuulnud olevat, vaid kuulis lihtsalt, et Peter tuli koju, ning tuletas sellest ülejäänud sündmuste rea, mida oli viimastel aastatel näinud korduvat päevast päeva. Kuid isa, kes kuulis või arvas kuulvat helisid, mida poeg pea kohal tegi, ei teadnud, et väike Peter ei tule sel õhtul ega ka järgmistel õhtutel koju tagasi, et miski mõistetamatu ja hirmutav avaneb tema ning teistegi linnakese elanike ees järgmistel päevadel ja hiljemgi ning neelab endasse kõik.

Peter Möhlendorf oli kaheteistkümneaastane ja brünett, ta oli tagasihoidlik ning tal ei olnud kombeks mängida teiste lastega, vastupidi, ta tundus nende eest põgenevat. Ainus erand, mida ta paistis endale lubavat, oli siis, kui lapsed mängisid jalgpalli. Ta käis tihti väljakul, mis asus keskaegse müüri varemete taga, mille hiljem hävitasid niinimetatud Saksa Demokraatliku Vabariigi võimud eesmärgiga ehitada kiirtee, mis aga ei saanud kunagi valmis, sest niinimetatud Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsus langes kaks kuud pärast tööde alustamist; tundub, et varemete haldamine oli ainus asi, millega nad jõudsid tegeleda, alates valitsuse moodustamisest kuni 3. oktoobrini 1989, mil see laiali saadeti. Möhlendorfil oli kombeks seista väljaku äärel, jälgida mängijaid ja oodata, et mõni neist väsiks või haiget saaks, et tema saaks nad välja vahetada; tavaliselt juhtus aga, et palli omanik viskas mõne mängija oma meeskonnast välja ning viipas väikesele Peterile, et see kaasa lööks, kuna Möhlendorf oli hea mängija. Isa oli ta juba kirja pannud Fußball Verein Auslebenisse, mille mõned mängijad olid teinud tõusu ning mängisid juba teises liigas, meeskondades nagu Dresdeni Dynamo ja Stahli Riesa, ja ta ootas järgmisel suvel algavat uut hooaega.

16. aprilli õhtupoolikul läks Peter Möhlendorfi isa, üllatunud, et poeg ei olnud veel koju tulnud, teda välja otsima. Ta kõndis väljakuni ning küsis poja kohta mängijatelt, keda sel kellaajal oli väga vähe, kuid kõik kinnitasid, et ei olnud Peterit sel päeval näinud. Möhlendorfi isa käis läbi kooli juurde viivad tänavad, lootes, nagu ta hiljem ütles, et väike Peter oli seal kedagi näinud ja poiss oli viivitama jäänud, kuid koolimaja valvur teatas isale, et Peter oli koos ülejäänud lastega lahkunud ning et maja on juba tühi. Möhlendorf käis mõnede poja klassikaaslaste ukse taga, kuid ei leidnud teda sealt ega ka kusagilt mujalt.

Juba oli pimedaks läinud, kui Möhlendorf kutsus kokku mõned naabrid, kes kogunesid tänavalambi all kobarasse, ja rääkis neile asjast. Tema arvas – nagu ta närviliselt ja peaaegu põlgusega ülejäänud vanemate vastu väljendas –, et väike Peter oli ära eksinud. Oli raske uskuda, et üks laps võiks ära eksida linnakeses, mille võis mõne minutiga läbi käia ning kus ei olnud isegi liiklust, et võiks kahtlustada õnnetust. Peagi hakkasid sündmused kiiresti arenema, otsingud kestsid tunde ja millestki pidi ju rääkima, nii hakkasidki kõik vanemad meenutama, mida nad sel hetkel mõelnud olid: Martin Stracke, kes oli pikk ja punapäine ning tegeles elektriliste aparaatide parandamisega, ütles, et ta oli mõelnud, et väike Peter mängib isale vingerpussi ning et ta tuleb tagasi, kui külmaks läheb; Michael Göde, kes oli blond ning töötas linnakese gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana, ütles, et ta arvas, et väikese Peteriga oli juhtunud õnnetus, tõenäoliselt metsas, mis oli ainukene paik linnakeses ja selle ümbruses, mis kätkes mingitki ohtu. Mina aga ei mõelnud vist millelegi muule peale oma poja, kuid hiljem, kuuldes teiste vanemate pihtimusi, mis justkui nõudsid solidaarsust, mõtlesin midagi välja ning ütlesin, et sel öösel arvasin ma, et Peter oli metsa ära eksinud. Kõik, kellele seda rääkisin, võtsid minu väljamõeldist tõe pähe ning see selgitas neile ka 16. aprilli öö sündmusi, kuna pärast seda, kui olime natukene aega tänavalambi all nõu pidanud, läksime kõik kodudesse jakke ja taskulampe tooma ning seejärel metsa Peterit otsima. Ma ei saa kunagi teada, miks me seda tegime, kuna tol ööl ei pakkunud keegi, et Peter oleks võinud metsa ära eksida; minu hilisem väljamõeldis selgitas meie tegevusi tagantjärele ning seetõttu nõustusid sellega kõik – see andis tähenduse tegevusele, millel tähendus puudus.

Mets, mis asub Auslebeni lähiümbruses ja jätkub seni, kuni Harzi kõrgendik piirkonna kaheks jagab, on pime ja paks. See on seda tüüpi mets, mis inspireerib lugusid ja legende, mida linnade, kõrbete ja mägede elanikud jutustavad kergemeelselt, kuid mida metsade elanikud kardavad ja austavad. Tol ööl käisime mööda metsa nagu poolemeelsed, ilma et meil oleks õnnestunud kokku leppida suund või hargneda ühtlaselt laiali. Ikka ja jälle joonistas mu taskulamp pimedusse ringi ning selle sees kohtasin ma Martin Stracke punaseid juukseid. Või siis sattusin ise kellegi teise taskulambi valguskoonuse sisse. Michael Göde läks esimesena tagasi koju, sest pidi järgmisel päeval tunde andma. Järgmine oli Stracke. Ühel momendil valgustas mu taskulamp Möhlendorfi nägu ning tema taskulamp valgustas minu oma ja me jäime hetkeks nii, nagu kaks maanteel tuledest pimestatud jänest, kellest sõidab kohe miski üle, mida isegi intuitiivselt pole võimalik tunnetada. Seejärel läksime me sõnagi ütlemata linnakesse tagasi.

Järgmisel hommikul jätkasime otsinguid kahe kohaliku Volkspolizei jaoskonna politseiniku abilistena, keda Möhlendorf oli juhtumist teavitanud. Me ei leidnud midagi, kuid siis, kui juba õhtupoole metsast lahkusime, nägime väikese Peteri ema linnakesest meie poole jooksmas. Ta huuled liikusid, kuid me ei saanud midagi aru, sest mets neelas kõik helid ning kihutas need kõrgele võradesse, sinna, kus vaid linnud neid kuulda võisid. Kui naine oli piisavalt lähedal, ütles ta oma abikaasale, et oli näinud Peterit kükitamas nende aia ääres oleva künka taga, ja lisas, et hüüdis teda, aga tundus, et Peter ei kuulnud teda ega tulnud majja. Kui ta lähemale läks, jooksis Peter minema.

Möhlendorfi naise toodud uudised olid meile kergenduseks, nii nagu mõnel ängistaval ööl, täis painavaid unenägusid, võime tunda ajutist kergendust, kuni mõistame, et sellele järgneb veel painavam uni, mis tihti on vaid esimese peegeldus või võimendus – Peter oli ju lõppude lõpuks ikkagi elus. Nüüd aga tekkisid uued küsimused: miks poiss ema palvet ei täitnud, kus ta öösel oli ja miks ta koju tagasi ei tulnud.

Linnakesse jõudes tulid meile vastu kaks väikese Möhlendorfi klassikaaslast, kes rääkisid, et olid näinud teda väljakul ringi uitamas; kui meie sinna jõudsime, teda enam polnud.

Sel öösel kuulsin kõrvalmajast, kus elasid Möhlendorfid, kuidas naine tundide viisi nuttis.

Järgmisel päeval käis linnakese rätsep Frank Kaiser Möhlendorfil külas, et rääkida, kuidas ta hommikul nägi Peterit koos Schulzide vanema pojaga metsa poole jooksmas. Mõned tunnid hiljem rääkis meile Martin Schulz, sparglikorjaja, kellel olid varrukad alati üles kääritud, ükskõik kui külm ka ei olnud, et ta poeg on kadunud.

Järgmistel päevadel kadus veel lapsi: Robert Havemann, kaksteist, Rainer Eppelmann, kuus, Karsten Pauer, kaksteist, ja Micha Kobs, seitse. Üks Pauerite lastest, kes oli pealt näinud, kuidas vend kodust läks, rääkis, et ta õppis oma toas ja vaatas, kuidas vend aias mängis, kui nägi, kuidas ühe kõrvalkrundi puude vahele ilmusid Möhlendorf ja teised lapsed; ta ütles, et mitte keegi ei rääkinud, vähemalt ta ei kuulnud sõnakestki, ja et ta vend, kes kükakil lusikaga mulda kaevas, tõstis pea, nägi neid, viskas siis lusika käest ning kõndis laste juurde, seejärel jooksid nad kõik koos ära.

Sellest hetkest muutusid meie hirmud: meid ei pannud enam muretsema Möhlendorfi kadumine, vaid viis, kuidas ta tundus olevat saavutanud võimu teiste laste üle ja neid endaga kaasa vedas. Nende vanemate murele, kelle lapsed olid ära jooksnud, lisandus teiste vanemate mure, kes kartsid, et nende omad on järgmised. Paljud ei saatnud lapsi enam kooli ja oli ka neid – kuid see tuli välja alles pärastpoole –, kes lapsed tuppa kinni panid, et nad ei põgeneks. Kuid lapsed suutsid seda siiski, täis teab kust ilmunud jõudu ja nutikust, mis ilmnes niipea, kui Möhlendorf ja teised lapsed silmapiiri tagant välja ilmusid, veidikene kühmus, ootel.

Niinimetatud Saksa Demokraatliku Vabariigi võimud saatsid välja Volksarmee sõdureid ja politseinikke, kes paari koeraga metsa läbi kammisid. Sellegipoolest olid nood liiga saamatud või lapsed liiga nutikad, sest neid ei leitud. Samal ajal, kui politseinikud, sõdurid ja meie, laste vanemad, metsas ringi käisime, kuuldes vaid koerte kiunumist või rääkides sellest, mida olime otsustanud mäletada selle öö mõtetest, mil väike Peter kaduma läks, ründas seesama Möhlendorf meie majasid ning temaga liitus veel lapsi: Jana Schlosser, seitse, Cornelia Schleime, kolmteist, Katharina Gajdukowa, üheksa. Meid üllatas tema võim teiste laste üle, ta oskus haihtuda väikeses suhteliselt avatud linnakeses – välja arvatud mets, mis oli siis ja on ka praegu tihnikusse kasvanud ja pime – ning et ta sai hakkama toidu ja peavarjuta. See muutis meid lohutamatuteks, kuid tõi ka meie enam-​vähem argistesse ja küllaltki närustesse niinimetatud Saksa Demokraatliku Vabariigi elanike eludesse veidi vaheldust. See vaheldus tundus olevat uus normaalsus, mis seisnes kadumistes, mille jätkumise korral kartsime, et muutume ükskõikseks.

Ühel pärastlõunal olin kodus ja parandasin tuvipuuri. Tuvid lendasid minu ja mu poja pea kohal, kes ulatas mulle huvitult tööriistu, mida temalt palusin. Mu poeg jutustas mulle ümber üht filmi, mida väitis näinud olevat: selles uskus üks naine, et ta laps on surnud; vaataja uskus naise juttu seni, kuni sai selgeks, et ta abikaasa arvas, et naine on hull ning et neil polnud kunagi lapsi olnud, naine põgenes abikaasa juurest ning kohtas üht meest, keda ta mäletas ning kes mäletas ta last, siis muutis vaataja teist korda meelt ning mõtles, et naisel oli siiski päriselt laps olnud. Küsisin pojalt, kuidas film lõppes. Ta ütles, et ei mäleta, kuid uskus, et naine mõistis lõpuks, et ta abikaasal on õigus, et ta on hull ja vaid kokkusattumuse tõttu oli ta kohanud teist hullu, kes uskus, mida ta rääkis: mingit last ei olnud kunagi olnud, ütles minu laps, ning see olevatki filmi õige lõpp, sest enam-​vähem kõik lapsed, väljamõeldud või mitte, on vaid vanemate ideed ja nagu ideed, unustatakse nad või jäetakse kõrvale, kui ilmub lagedale teine, parem idee, ütles ta.

Hakkasin talle midagi vastama või õigemini küsima, miks ta selliseid lugusid välja mõtleb – ma teadsin, milline oli riiklik telekanal ja teadsin, et isegi kui selline film olemas oleks, ei näidataks seda seal mitte kunagi –, kuid siis nägin, et poeg tardus mulle tööriista ulatades ning see kukkus maha. Üle taamal asuva künka, õhtupooliku kollases säras, nägin ma Möhlendorfi ja teiste laste siluette, nad kükitasid nagu loomad, ja vaatasid mu poega. Poeg vaatas neid, liikumatuid, ning teised vaatasid omakorda teda; ma mõtlesin, et nad ütlevad midagi, et nad kutsuvad teda, kuid nad ei öelnud sõnakestki. Poeg astus sammu nende poole ja ma ütlesin midagi või ainult tahtsin öelda, kuna puuri ümber ringi tiirutavate tuvide kära summutas kõik. Samal hetkel sööstsid tuvid alla, vastu puurivarbu, tagusid seda nokkadega ja heli, mis tekkis, kui nende jalad kraapisid vastu metalli, pani mind mõtlema vihmast, ootamatust vihmast, mis meie kõigi peale sadada võiks. Ja ma mõtlesin filmile, millest mu poeg jutustas, ning ütlesin omaette: „Ka tema on vaid idee. Me kõik oleme oma vanemate ideed ja me kaome enne või pärast neid.” Väike kelluke, mille mu naine sel päeval oli üles riputanud, tegi tuule käes häält. Üks auto möödus aeglaselt maja eest, aga ei jäänud seisma. Siis tegi mu poeg midagi ootamatut: ta pööras pilgu põrandale ning võttis mul käest kinni, nagu oleksin see olnud mina, kes kavatses põgeneda, teiste lastega ühineda – kui nad üldse enam olid lapsed – ja temast kaugeneda. Seejärel nägin, kuidas Möhlendorf künka serval püsti tõusis ja tundus, et ta riided muutusid särava päikese käes läbipaistvaks. Ma ei näinud ta nägu, mis oli varjus, kuid siiski usun mäletavat – see võib aga olla ainult illusioon –, et ta naeratas ja tema naeratus ei selgitanud midagi, ei selgitanud absoluutselt mitte midagi. Seejärel kadus ta künka taha. Poeg värises mu kõrval tugevasti ja tuvid libisesid metallil, nagu oleks see jää.

Mõned päevad hiljem, kui laste kadumisest oli saanud üks paljudest ebamugavustest, mille kohta me ei osanud midagi arvata ning mis oli oluline ja mõistetamatu osa elust Saksa Demokraatlikus Vabariigis, pöördus väike Peter Möhlendorf koju tagasi. Ta isa, kes istus köögis ja uuris parasjagu Auslebeni ja metsa topograafilist kaarti, tõstis pea ning nägi, kuidas poiss läheb oma tuppa. Hetk hiljem tuli Peter jälle kööki, uued riided seljas, võttis külmkapist piimapaki, valas klaasitäie piima ja jõi selle püsti seistes tühjaks. Siis pani ta piimapaki tagasi külmkappi, aga ei läinud aeda, vaid jäi ainiti sinnapoole vaatama.

Sel ööl ja järgmisel naasid ka ülejäänud lapsed koju. Keegi neist ei tundunud olevat vigastatud, keegi neist ei olnud ebatavaliselt näljane, külmetanud või haige. Mitte keegi ei rääkinud kunagi oma kadumisest ega sellest, mida nad sel ajal tegid. Väike Peter Möhlendorf ei selgitanud kunagi, mis oli teda sundinud kodust põgenema ning võib-​olla ei oleks ta seda iseendalegi suutnud selgitada. Ta oli keskkoolis silmapaistvalt tubli ja ta sõbrad mäletavad teda kui pühendunud ja abivalmis õpilast, kes küll ehk suitsetas liiga palju. Peter Möhlendorf õppis Rostocki ülikoolis inseneriks ning elab praegu Frankfurdis Oderi ääres; tal on kaks last.