Õhtu on käes. See palavalt oodatud vaikne videvik, kus pisike sume laualamp valgustab toa kuldseks ja võib lõõgastuda. Päev otsa on ju tööd tehtud. Miks mitte ka meeltele natuke hõlpu anda.

Joachim on meeldivalt põnevil. Ta on puritaan, siiras ja tõeline, aga ometi jääb mulje, et miski ei suuda noormeest rohkem köita kui hubane õhtusöök.

Söömine. Kui palju inimesest alles jääks, kui ta ei saaks süüa. Söömine on nagu seks.

„Seks, seks, seks!” mõtleb Joachim. „Kõik siin maailmas on seotud suguühte või sellest loobumisega. See on nagu ihade ookean. Kõik on algul targad, aga lõpuks ikkagi sukelduvad.”

Joachimile tundub suguline tegevus lääge. Väsitav. Tühjaks tegev. Ta parem sööb.

„Issand,” mõtleb Joachim ja arvutab aastaid. „Ma pole tervelt neli aastat naisega olnud. Ma ei puuduta isegi ennast. See on ju nii vänge tegevus. Paneb Niiluse tagurpidi voolama.”

Aga mõte hüppab ikkagi kubeme peale.

Ka vagamad ja targemad mängivad vahel mõttega, et mis oleks, kui leiaks kellegi, kellega sängi jagada. Ka Paulus ütles, et pole mõtet ihas põleda, parem juba abielluda.

„Ma vist natuke põlengi,” ohkab Joachim. „Ühest otsast tuleb puhas viirukisuits, teisest sibulaga praetud kartuli kärsakas. Asi läheb käest ära.”

Põhiliselt unistab noormees lihtsalt kellestki, keda kaissu võtta. Aga vahel libiseb tema mõte allapoole, naise saleda kõhu ja naba peale.

„Milline nõtke ja soe keha,” mõtleb mees. „Mõtle, kui selle sees tuksuks väikese lapse süda. Ja ta oleks loodud, mitte tehtud.”

Puhas tunne pole ju patune. See pole isegi erootika. See on lähedus. Südame igatsus. Joachim hingab sügavalt ja väljub leemendavast tundest. Ta sööb.

Söök, söök, söök.
Seks, seks, seks.

„Äkki on mul toitumishäire,” mõtleb Joachim. „Ma söön rohkem, kui keha vajab. Ja ma ei saa üldse pidama.”

Selles maailmas on väga raske meeli mitte toita. Nendega mitte koostööd teha. Mingi seks tuleb endale valida. Kes suitsetab, kes joob, kes vaatab telekat, kes sööb.

Joachimi seks on söömine.

Söök pidavat palju seksuaalenergiat tootma, aga kuhu see siis läheb? Voolab maha? Nagu elumannergust? Joachim katsub kadu vähendada. Ta tõuseb voodi peal istukile, ajab selja sirgu ja püüab selle väe sabast kinni saada. Nii nagu oskab. Rahulikult. Mis siis, kui midagi välja ei tule. Joachim vähemalt üritab.

Noormees katsub ka iseendaga ära leppida. Et ta nii palju sööb. Seepärast on Joachimi õhtud just nagu pühaõhtusöömaajad. Kord lodevamad, kord kergemad. Aga ikka parem kui niisama õgida.

Vahel juhtub sedagi. Näiteks lõunal lakub noormees kaussi nagu siga.

Pidevalt puritaanluse ja apluse piiri peal köietantsu tehes.

Õnneks käib film. Inimlikud kaadrid tundlikust linateosest toidavad Joachimi südant ja toovad ta lähemale sellele maailmale, kus valitseb siiras puhtus.

Kui poleks enam seksi ega söömist, siis oleks kindlasti film. Joachimile meeldib vaadata ühte filmi lugematuid kordi. Aga et seda õiget filmi leida, see on pigem juhus. See on nagu kingitus teiselt poolt, mille noormees ise ära tunneb. See on nagu lift, mis avab oma uksed kõige õigemal ajal ja korjab ta üles.

See on ka religioon. Sooja kiindumuse religioon. See toimib kenasti. Sest valgus paistab juhuslikest asjadest paremini läbi kui plaanipärastest. Ja soojust pole võimalik ennustada. Kustkohast see paistma hakkab. Milline kaader liigutab ja milline mitte.

Joachim muutub härdaks. Ja empaatiliseks. Naisnäitleja on täpselt tabanud haavatud tütarlapse hirmuseisundi. Noormees on seda tundnud. Ta ongi see tüdruk seal. Ja see mees, kes tüdruku südame võidab.

Meesnaine, meesnaine.

„Oh, mida see inimene minuga teeb,” mõtleb Joachim voodis kirjale, mille ta just sai. „Ma ei saa magama jääda. Mu meeled on nii üles köetud. Issand, kuidas tahaks kedagi kaissu võtta. Niimoodi päriselt. Ilma seksita. Ja siis ta läheks hommikul oma teed ja mina hakkaksin tööle. Või siis oleks lihtsalt vagusi, täitmata ruumi ebapoeetilise laterdamisega. Aga kas ta poleks siis kõigest potilill? Või tugitool?”

Joachim vähkreb pool ööd. Ja mõtleb oma elusihtidele. Ja naistele.

„Pagan,” mõtleb ta. „Ma pole ju sündinud ainult selleks, et seksida. Miljardid inimesed seksivad. Miks ma peaks seda tegema, mida miljardid juba teevad.”

Joachim vähkreb veel ja mõte liigub niuete piirkonda.

„Issand, kui magus moos,” mõtleb ta.

Seks, seks, seks.
Mõru, mõru, mõru.

„Kõik vooruslikud asjad pidavat algul mõrud olema,” meenub noormehele. „Aga kui neid piisavalt teha, pidavat need muutuma jumalikult magusaks.”

See tarkus kükitab veel peas. Mitte südames.

Piisaks, kui mõni sensuaalne naine astuks tema ellu, näitaks naba ja niudeid ning Joachim oleks juba tehtud mees. Mööduks veel natuke aega ning Eeva ja Aadam jõuaksid jälle sinna paika, kus seisab kõikide aegade kõige põhilisem ja püham küsimus. Ja siis nad muidugi ei vasta sellele või vastavad poolikult ning lõpuks maitsevad ikkagi moosi. Kuidas siis muidu, kui mesilased on moosipurki kukkunud ja kaas on peal.

Joachim keskendub ja hingab. On puhas. Vahepeal aga liigub mõte alla. Ja peas sähvab mõte nõtkest nahast, soojast kõhust ja sellest, kuidas mehe ihuvili võrratult ilusa naise sees võrseid ajab.

„Kuule, see puritaanlik sisekaemus muutub juba erootikaks,” mõtleb ta.

Seks, seks, seks.
Mõru, mõru, mõru.