*

ma olen Sinu
american beauty

mitte nii süütud
enesetapud –
vaatan youtube’is videosid
massimõrvarite lummavatest
viimsepäeva prohvetlik-​oraatorlikest kõnedest
sellest kuis nad on 22-​aastaselt veel
suudlemata armatsemata jumaldamata
plaatinablondide ajudeta tibide poolt
/​midagi neis meenutab mul
mind ennast /​

ma olen Su
american beauty
mind ei kepi kes keda kepib
veel vähem kepivad mind need
keda kepib kes keda kepib
/​siinkohal tervitused erkile
ja varrole /​

ma olen Su
american beauty
mul pole võidumeeskonda
hoian alati nõrgema poole ja
kaotan

olen Su american beauty
vahel okupant siis fašist ja nüüd ka
naine – muga on lihtne tülli minna a
see-​eest oi kui raske sõbraks saada

olen Su american beauty
mul pole facebooki sest mul pole
nimelt sõpru või on see hoopis nii et mul pole sõpru
sest mul pole facebooki?

ma olen Su
american beauty
limonovi „ебал я ваш мир, где мне места нет“
ja ma pistan pea ahju nagu sylvia
libisedes õhus õhust õhku
nagu säästumarketi väike läbipaistev kilekott

ma olen Su
american beauty
mehed peavad mind oma eluarmastuseks
sest pisarad teevad mulle kõdi ja
viiulid mu peas mängivad
vägivalda

ma olen Su american beauty
mitte mingi fakin enfant terrible
vanaisad ütlevad mu kohta
„majakovski ruudus“
sest kui ma hakkan laskma
siis ikka padrunitest tühjaks



*

eestis on vaid kaks meest
kelle pilgu peale olen
pidanud pead tagasi pöörama
esimene kord juhtus paar
aastat tagasi levikas
kui olin veel blond ja vihane
(nüüdolenlissaltvihane)
ja selleks meheks oli
psychoterrori solist freddy
teine kord oli eelmine aasta
kui jalutasime sõbrannaga
ühest kohvikust mööda
ja jäime äkki mõlemad
keset tänavat seisma
sellesama kohviku akna taha
nurgas istuva silmapaari tõttu
nii umbes 15 sekundi pärast saime aru
et mees kelle lummuses
oleme juba jupp aega seisnud
ei ole keegi muu kui
savisaar ise
ja kuigi me pühalikult lubasime sellest
intsidendist mitte kunagi mitte
kellelegi rääkida (anna andeks kerli)
pean ometigi tõdema et
eestis on endiselt vaid
kaks meest
kelle pilgu peale olen pidanud
pead tagasi pöörama
ja nendeks on punkar freddy ning
kallis linnapea savisaar
ei teagi räägib see nendest
meestest midagi või ikka
hoopistükkis
minust




anekdoot vol 2

(pärast seda kui olen emale rääkind et
olen suhtes eestlasest luuletajaga)

ema: te oleks jevgeni ossinovskiga hea paar
mina: miks? sest et eesti-​vene teema on talle ka südamelähedane…?
ema: ei misasja mis eesti-​vene teema
ta on eesti rikkaima mehe poeg



vaikiv ajastu

võrdõiguslikkus
on jõudnud minu puhul
uuele tasemele
kui kuulen eestlast venelastest halvasti rääkivat
tahaks ma ta maha lasta
kui kuulen venelast tänaval räuskamas
tahaks ma ta maha lasta



ideedemaailm elektrikitarri saatel
muutub elujõuliseks dodekafooniaks

naiselik multitasking
on see kui loed
platonit nirvana saatel
ning suutes edukalt
ignoreerida
mõlemat
saad lõpuks aru
mida schönberg mõtles
dissonantsi emantsipatsiooni all
tegelikult



kosmos kodus kodu kosmoses

kui hasso krull küsib ühes loengus
mis on tuli taeva all
ja vastuseks ei olegi
väljapakutud alateadvus
objekt väike a
kolmanda laine feminism
simulaakrum
medium is the message
medium is the massage
mingitsorti muu „diskursus“
ega ka paradigma muutus
vaid tuleb välja et tuli taeva
all on hoopiski
lõke
siis saan ma aru
miks humanitaaridele
vahel viltu vaadatakse



*

sealt kus ma tulin on nüüd varsti aasta läbi
minu ja sinu päikese loojumise vahel on täpselt viis tundi
ma pole terve aasta saanud õigel ajal magama
sa elad selle suure saare peal ja mina ei saa
sind enam kätte kätte kätte
bukowskit pole enam aega lugeda sest
loen tunde mil saan sinuga samal ajal patja puutuda
ja nüüd hakkab suvi läbi saama
kui ma hetkel midagi sust rohkem armastan
siis seda et olen saanud näha kuidas päike hakkab sügise ootel
aina rohkem laisklema ja jätab mu augusti alguses
aina hiljem ja hiljem rahule
nagu mina tahtsin jätta rahule sind tol ööl mäletad
ometi sa ei lasknud ja jooksid mu kandadele järele
sest ka sina teadsid
et meil on siiski veel vähem kui 24 tundi
üksteise vastu tõmmet jagada
ja täna kui ma seda enne kella viit hommikul siin kirjutan
on mul tunne et olen hakanud sel magamata suvel
armastama ööst öösse süvenevat pimedust
sust rohkem ja sinugi padjal tunnen juba kellegi
teise lõhna aina tugevamalt ja tugevamalt
veame kihla et võtan esimesel septembril kätte
kõik bukowski aabitsatõed tagasi ja
riputan end ühe korraliku armumise asemel
jälle ühe uue ropu romantika külge kuigi ka
see pole lihtne
sest nüüd sa ei saa joosta kell neli öösel mu kandade järele
kui olen otsustanud lahkuda kohutavalt peolt kuhu oled mind käsikäes viinud
sest vastarmunud tüdrukud ei oska veel vastvastuarmunud poisiga riielda
ja kuni me maailmade vahel on need neetud viis tundi
on mul ainult sõnad millega sind luuletustes
oma olevikku kirjutada
aga seni on mul veel kolm minutit enne kui
panen pea viimast korda
sinuga samal ajal
padjale



EEPOS (work in progress)

kui me väikevennaga kord tülitsesime –
erudiit nagu ta on – küsis
ta mult mitu meetrit munni pidin imema
et saada nii head tagasisidet
oma luulele
ja noh hakkasingi mõtlema
kellel ma siis kõigil pidin imema:
algas see vast lauri eesmaast
(kui mu mälu mind ei peta)
siis imesin carolina pihelgasel
endalegi ootamatult imesin ka
kajar pruulil ja
isegi märt väljatagal
edasi läks juba kõik nagu lepase reega:
imesin maarja kangrol
imesin katrina helsteinil
imesin rein raual
imesin jürgen roostel
imesin peeter sauteril
imesin peeter helmel
imesin marek tammel
imesin heili sibritsal
imesin juhan raual
imesin mart kanguril
imesin rebekka lotmanil
imesin jan kausil
imesin andrei hvostovil
imesin kaur riismaal
imesin helena läksil
imesin kelly turgyl
ja isegi eda ahjul
ja isegi eda ahjul
imesin ka karl-​martin sinijärvel
(kusjuures ma polnud ainus)
imesin ka paljudel noortel poistel ja eriti
noortel ilusatel tüdrukutel
imesin nii palju et ühte luuletusse
nii palju nimesid küll ära ei mahu
imesin nii et meri oli põlvili ja valge
imesin nii et maa silme eest õrnroosa
ja kui ma surnud pole
imen siiamaani ja
jah

imeb naisluuletaja imeb
aga mitte (:)kivisildnikul ja
kunnusel
(mul on ka standardid eksole)