poola keelest Isabel Jezierska



*

Voodi, millel leban, tühi,
padjal kellegi veri. Uni oleks
õnn, kui uskuda õnne.

Olen unustanud naise, kelle sees kõnnin
ja kellena magan. Võõrana hingan, võõra
juustesse libistan käed. Kellena kirjutan,
kellena loen sedasinast?



Ülekuulamine

Rääkimine tõlgib meid allesjäänute vaikusest,
naerust saab köha, koit ulub kurgus, neelates iseend.
Keel, põgened! Kuhu? Kas räägin?
See, mis meist lahkub, ei naase. Elutu ei õitse.



Hommikul

Olen seda juba näinud. Kasvõi siinsamas –
nägu nagu asustamata aed.

Pane kirja pulsinoodid ja vaata,
naha õmbluste all on magus viljaliha
ja veri, üleni klaasist veri.



*

Uputasin unenäos ära naise,
võib-​olla kellegi kaasa; unustasin ta vette,
ise jälgisin põhjast ta kanget kaela
kivistunud lainel.

Ma ei oska armastada ühtegi teist naist
peale iseenda; kuigi tema meid eraldab
ja ta viimane sõna pitsitab päev-​päevalt
mu kõri aina kõvemini.



Endale

Inimene klaasi taga ei ole see, kellega
end segamini ajad. Laenatud nägu, juus keelel,
rahutu meel.

Ihkan vabaneda, öelda lahti
veresidemetest.

Mõnikord mõistan
tühje kirikuid ja jõgesid, kes
ei muretse oma hingetuse pärast.



Ruum

Ootad puänti?

Kui räägiksin unes,
teaksin,
mida öelda.



Jälg

Mu mantlil oli küünarnukk katki,
valgus toores. Siis kohtasidki mind.

Päev kondas kivimüüril õhtusse,
et rohkem näha ja kauem olla,
sest homme on ta kusagil mujal.

Mind on näha seni, kuni uni minus köhib,
kuni vari mu kehale nõjatub.



Homme

Kunagi olin ma tütar,
ootasin sind, pidevalt põgenedes
mööda tänavaid, millesse lõikusid oksad.
Vahel tuleb see kõik tagasi nagu verejooks
järsakul, nagu isa kuiv köha
surnud öös. Ma ei jõudnudki sulle rääkida
sel päeval, kui seisin sillal,
kui see juhtus.



Apokalüpsis

Müüdi kolm piletit,
etendus jäi ära.
Piletid tagastati.



Mitte siin

Kuigi lähen pikkamööda ära,
ei tähenda see, et jõuaksin tagasi tulla.
Vaata ringi, mind pole veel siin.

Seal on mul valus.