Kurt

See lärm teeb mu Vonnegutid Kurdiks,
Veel enne kui Dresden on tulekahjust tulvil.

Mu lauludest võib luua kroonika,
Kaheksasest saati kirjutasin päevikuid,
Nüüd aeg on loobund hoolimast,
Ta nuga kõrisõlmel nõuab jaotamist päevil, kus
Kaotused vääritud, laotused määritud,
Vaid 8 protsenti rahu üles märgitud
Sabadeta ahvikeste ajaloost ning
Ülejäänud hetkil ikka vaja doosi,
Vaenlase verd või hammasratta aupaistet,
Vietnami hallukad ja aru kaob vaikselt,
Maod on paistes ja Maod on vaimselt
Etteotsa naasnud, a kõigega võib leppida,
Kui elurütm on ainult iseenda replikaat,
Ei jaksa,
Vähesed mu sõbrad teavad oma tahtmisi,
Utoopilised soovid saavad vastu vahtimist,
Ei maksa
Oodata ja püüda asja kulgu muuta,
Tukslev mass määrab muudkui ise oma suunda
Ja pole solvang öelda, et sa oled masin,
Hakklihariiv, mis elab segaduses ning seejärel sureb,
Sa oled läinud, pole olnud ega tule,
Ei aita pegasused ega kured.

See lärm teeb mu Vonnegutid Kurdiks,
Veel enne kui Dresden on tulekahjust tulvil.

Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Mu kõrvad vilisevad,
Arvatavasti turbulents,
12 tundi mäestikke ning kuruteid,
Kõik on suland siniseks ja
Ududes võib leida mulluseid košmaare,
Olen korrutand su nime terve tee,
Kuid maanteelärm nüüd selgeks teeb,
Et see on ainult kerge meel,
Mis kaotab tolle täherühma tähendused,
Kardangi, et ununed, kui vähe kuulen,
Mida räägid üle kontsertide, festivalil,
Kui veel olid läheduses,
Kaovad mälust põsejooned, eestiks saingi
Aru, mis tooks tähed sulle,
Ma ei tunne sind, ma ei kuule üle sündi,
Õõtsun rahvahulgas kaasa, oleks mündi
Pilland kirjale, siis poleks tormand põõsaisse,
Kui telgi ääres pimeduses publikumassi mõõtsid, see
On juhus, mina pidin saatma sõbra ööbima,
Kes seisis keset purulällavnoori nagu „Hey, fellow kids,”
Puude taga neli mendibussi, sinna ei jääks, ei elu sees,
Vaatan vasakule, esimene semu sebib neiut,
Kes hiljem, tuleb välja, poleks soovind juhusuhet,
Vaatan paremale, teine semu, liiga läinud,
Jalad krampis, õõtsub toolil, siis on murul unes,
Vaatan selja taha, nelja salabussi ohutuled,
Vaatan ette, ütlen sulle nägemist ning pärast kogu suve
Kahetsen.

See lärm teeb mu Vonnegutid Kurdiks,
Veel enne kui Dresden on tulekahjust tulvil.

Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Tead, meil pole aega pinnaaluste graatsiaks,
Kes kurat see ütles, et elu on praht ja inimesed sead?
Tead, meil pole aega kuulata, kuis kõiki uhkelt nead,
Momente üha vajub, kovalentne side hajub kraatreis
Ja ma ei kuule üle bassi su sügavaid traktaate.



Kolmas vaatus

Loodan, et ta jõudis kenasti koju,
Ruuduline pleed,
Kuuldub hilja veel poriloikude eleegias
Minu kadund taskurätipaki nuttu,
Tammsaare pargis grupp
Noori kimub vihmavarjus keemilist suitsu,
Kui ma hakkaksin nüüd sõitma,
Viadukti varjus kustus ja eklektilised, luitund
Majad, võikalt
Kaigub lörtsist Karja põigu kaklusmölle,
Kõigest kuus tundi veel ja mõni juba läheb tööle,
Mis siis, et öödes külm ja lõputult karge kahekraadiaprill.

Loodan, et ta jõudis kenasti koju,
Ei loe, kas tibab lund või vihma, maandub samaväärselt kõik
Ja kõik on sama käega löödud, kõik plakatid mu seinale,
Mõni plingib, kolmas vilgub, kaksteist minti seisan veel,
Kollane, kollane, eal ei tea, kas tuleb kaubik,
Punane furgoon või valge kabriolett või juppis jorsi Audi,
Kõige külmem kevadilm, vastasaknad, tornid, kaunis,
Taunin kiirustajaid, joostes ise nagu segane
Läbi okste, pargipinkide ja muda, elan veel, elan veel,
Tahan lihtsalt jutustada mitte millestki,
Sel ei ole tagamõtet, pime, vihm,
Ilmast, tujust, uimast, valust, atmosfäärist,
Klahvid klõbisevad automaatselt, aga käsikiri ammu käärib.

Loodan, et ta jõudis kenasti koju,
Tumesinine või tuhmhall sulejope, süljeklimbid kõnniteel,
Jake’i moodi turris juuksed, põnnikell-​põnnikell,
Kogu aeg jääb seisma, sel sekundil,
Kompav samm, uimas pilk, taaruv kõnnak,
Kogu naer kaob hekki,
Nii taaruv samm, kompav pilk, uimas kõnnak,
Kõlab peas, valge toss, silmkontakt,
Uinak.

Uni lukustatud putkas, Cheetoste ja suitsupaki vahel,
Uni klaasistunud pilgus, nahktagis suures kehas väike mehike,
Uni asfaltnõgudes, klaasist mänguonni kahekümne kuuendal korrusel,
Uni baariukse taha jäetud pudelis,
Uni õliloikudes ja tolmus sisehoovis,
Uni plekist rennides ning lahti põrund munakivides,
Uni kadund taskurätipakis,
Loodan, et ta jõudis kenasti koju.