inglise keelest Marianne Lind



Nähtamatu mees

Hääl poisi ihus oli eksinud lind,
nagu sõna, mis jäi kahe lehekülje vahele.

Ta ütles: põgene kuumusest, mis hävitab su ihu,
ja sina jooksid paika, kus kivikestel
voolav vesi on metsikuse sosin,
kus kadunud poisid peidavad pea tiiva alla
nagu linnud, kompavad pimeduses
oma niiskust ja sosistavad halleluuja.

Raadios räägiti, et isa lasi poja maha, sest see armastas meest.
Mustanahalise drag queen’i südames elab Marvin Gaye.
Olla vee ja kivikeste laul, see on joosta valgusest linna
ja loovutada kõri linnulaulule.

Lagose tänavatel otsib üks poiss end peegleist,
ta avab oma südame ja kuuleb isa häält,
see murrab ta luud, muudab ta printsiks,
kes korjab kõrbenud hambaid, mis pühapaika hoiatuseks jäeti.

Nõnda tapamegi armastust:
jahime teda pimedas, kui ta on alles õrn
nagu munast koorunud tibu,
me murrame ta luud, kuni temast saab
poiss, kes on täis surnud mehi.

Vihm annab maapinnale loomisjõu –
külmal ööl õpib poiss tundma oma reite niiskust.
Poster vette sukelduvate poistega hoiab teda transis.
Hobune kuuleb kiiruse kutset veres,
hobune vastab metsikute mägede kutsele, taevast tilgub vett.

Märjad unenäod:
poiss kuuleb teise poisi sosinat sügaval oma kontides
ja mõtleb tähtede tekkimisest,
tema keha on lamp, mis õpib valgust heitma
hauakääpa ukseavas,
seal, kus poiss avab oma suu
seal, kus ta teeb oma esimese hingetõmbe
ja tõuseb taas surnuist üles,
seal, kus ta õpib nahast tegema
mett.

Nõnda tulebki elada:
ülestõusnud poiss peidab end hämarates baarides ja vaatab ainiti
tugevate meeste muskleid.
Tema nimi on Joe, tema nimi on John, tema nimi on Tuul
ja nii saabki ta nähtamatu olla.

See on päriselt nii:
mees hoiab häält kurgus kinni,
enne kui see lahvatab lauluks.

Tegusõnad on poisid, kes õpivad suudlema
nagu sina, kes sa muudad oma keha siniseks mereks,
huuled armastuse piltideks.
Nagu sina, ja su kehast saab väikene saar,
nahast ilus maailm.

Tegusõnad on poisid, kes õpivad armastama
seal, kus vett valitseb surm.

Üks samm korraga. Poiss õpib tantsima,
tema hääl on oja, mis õpib ookeani muusikat.
Ta avab oma suu ja maalib sinist taevast lendamise maagiaga.
Ta avab oma peod ja lilled põimivad õhu muusikaga.

Üks samm korraga. Mees suudleb teist meest
ja kuuleb, kuidas kuulid taovad vastu akent.
Mees suudleb teist ja kuuleb, kuidas vihast raevunud rahvas tormab mööda ta nahka.
Mees lamab õndsuse äärel ja kuuleb saabaste vägivalda ustel,
aga meie tõuseme ikka päikesega ja külvame armastuse seemneid pimedatesse paikadesse
me armastame ikka ja peidame end ja ootame õnnejoovastust poisi kehas
siis kui hääl flirdib lindudega tema kurgus,
kui Lagose tänaval põleb mees, kes liiga valjusti laulis.



Eleegia põletatud sõbrale

Öö on vaikne,
seepärast otsivadki puud häält,
tuul täidab keha kurbade lauludega.
Anna mulle andeks, et jõin vana veini,
sellal kui märatsev rahvahulk märgistas su keha.
Pole ühtki paika, kus öelda: aitab küll,
paika, kus ulgumerel hingata,
ilma et kurgus kipitaks sool,
ühtki kohta, kus pesta oma keha ja vabaneda kõigest.
Sind mõnitati seal,
kus su käsi puudutas verd su särgil,
hääl ütles, sina oled langenud põrm, millegi
ebaloomuliku peegelpilt, Jumala tume pool.
Sel hetkel oleks mu suu pidanud kallama vett
su põlevale nahale.
Anna andeks, ühe teise mehe kõrval maas oli piip,
tuli põles siinsamas lähedal ja ma jooksin pimedale tänavale,
hüüdsin vaikuses su nime ja ütlesin: ela,
teades, et meiesuguseid aetakse alati taga.
Mäletan seda ööd, mil tõmbasid keelega üle mu soolase
peopesa ja ütlesid: ära karda elada oma nahas.
Võib-​olla sa teadsid, teadsid, et ühel päeval täidavad su karjed
mu kõri ja mu vaikus murrab
välja kivikõvast pimedusest.
Püüan mitte nutta,
ütlen, et maa sõi kuu eile öösel ära,
kuid keegi mõnitab su viimseid palveid
ja minu nahk lõhkeb jõeks.



Kuidas tule käest eluga pääseda?

Esimene ellujäämisreegel on: põgene!
Ma ütlen seda, et mõistaksid, kuidas mälestused
uputavad üksiku mehe nagu üleujutus,
kuidas pilt pargis põlevast mehest
jääb sinuga,
tema hääl saab öösel sinu hääleks.
Minu kõris ei peida ennast ükski poiss,
ma räägin tõtt, minu suu on puhas,
aga keele peal on linnad,
kus poisse pekstakse surnuks.
Ütle Lagos, ütle Onitsha, ütle Lafia,
nimeta linnu, kus ainus vabadus
meest armastava mehe jaoks on minna ära.
Ütlen seda, et sa mõistaksid mu vaikimist,
et mõistaksid, miks ma oma häälde peitu pugesin:
ma ei taha surra.
Minu linnas pole kuskil turvaline
ja laulud vabadusest jäävadki lauludeks.
Vaata veriseid küünejälgi
paistes näol,
alles siis mõistad, miks Jumal pööras oma näo
Kristuselt ära ja sosistas: põgene.



Liblikate tekkimine

Anna inimesele klaver
ja ta sõrmed leiavad muusika,
aga kui seintes elab lein,
millist muusikat loob siis suu?
Mu käed kompavad avarust
sügaval minu toas – ehk elas
su kõris kunagi liblikas,
tähendab, kord kandsid sa tuuli naha all,
tähendab, kord sõitsid sa rattaga
tolmustel teedel,
tähendab, et nägid kord lapseootel naisi
ja mõtlesid lilledele
naeru taga.
Mis on järgmine lause
sinu elu tühjal leheküljel?
Kirjuta: surm, kurbus, väikene poiss,
kes laulab vaikusest toas,
mille ta ema vari hämaraks muutis.
Eile öösel nägin liblikat,
kes lõhestas pimedust oma tiibade värviga,
õrnalt tõusis ta kuuni, laulud
kaikumas kehas.
Anna inimesele sõnad ja ta ehitab lossi
täis pimedust ja valgust.
Seal elavadki liblikad – ema
ütles, et kurbusest võib tärgata õnn.
Oma elu järgmisele leheküljele
kirjutasin ainult ühe sõna: Õnn.
Vaatasin, kuidas see kasvas mu raamatust välja
ja lõhkus öö tähekildudeks.
Keegi ütles kunagi, et kui päike sureb,
rüüpame valgust väikeste sõõmudega.
Ma ei tea, mida see tähendab,
mina nägin ainult tähti, mis langesid kui liblikad.